Paljastus Eesti riigi personalipoliitika?

Juba paar kuud oleme pealtvaatajatena saanud osa presidendi valimise kampaaniast. Kogu see protsess toob esile süsteemi nõrgad kohad. Kurb, et asjaosalised ehk Riigikogu liikmed ei sõnasta presidendile esitatavaid nõudeid ega otsi ühiselt parimat kandidaati vaid teevad lihtsalt oma parteidele ja inimestele reklaami. Ja taustal käib jutt häältega kauplemisest.
„Mitte midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui üks neist valitakse presidendiks“. Nii kommenteeris Riigikogu liige Kalle Muuli kolme ülesseatud presidendikandidaadi võimalikku valimist meie riigi presidendiks Kuku raadio saates „Muuli ja Samost“.
Mulle tundub, et see pealtnäha juhuslik lause on midagi palju enamat. See kirjeldab otsustajate suhtumist juhtide valikusse. Samamoodi võib öelda, et „midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui X või Y valitakse Riigikogusse või valitsusse või määratakse kantsleriks või riigiettevõtte nõukogusse“. Ma tänan Kalle Muulit selle eest, et ta ütles ausalt välja meie poliitikute kaadri valimise põhimõtte. Selle, mis kõrvaltvaatajatele juba ammu tundub.
Tegelik elu on loomulikult vastupidi. Kõik hakkab pihta juhtidest. Ega muidu ei otsita üle maailma nii erasektoris kui ka avalikus sektoris tööle parimat kandidaati igale juhi kohale. See on kõikide juhtide kõige tähtsam ülesanne: leida õiged inimesed õigetele kohtadele. Need, kes on parimad. Eesti ei ole siin mingi erand.
Ja Riigikogu ülesanne on valida meie riigile parim president. Mitte selline, kelle kohta arvatakse, et tema valimisel „midagi hullu ei juhtu“.

Kogumispension kui majanduse vähktõbi

Intressid on Euroopas väga madalad. Näiteks on 6-kuu euribor langenud juba tasemeni -0.2 protsenti. Selles mõttes saan ma aru siinsete pangajuhtide kiusatusest hakata võtma hoiustajatelt raha. Intressikeskkond on selline ning raha paigutamise võimalused lühikeseks ajaks ja vastuvõetava riskiga on piiratud.
Samas ei saa ma aru, kuidas saavad tänasel päeval isegi kõige konservatiivsemad pensionifondid võtta teenustasu 0.61-0.96 protsenti aastas. Kõrgema riskiga fondides on tasud veelgi kõrgemad. Ja omaette absurdne on, et mida väiksem on fond, seda kõrgem on tasu. Tasu määr ei sõltu mitte fondi tulukusest ega mitte sellest, kas investeeritakse siinsesse majandusse aga fondi mahust. See on uskumatu, et praeguses intressikeskkonnas on meil sellised tasud. Ja see ei ole mitte kellegi asi. Meiesuguseid pensionikogujaid ei kaitse keegi. Kui kuu aega tagasi rahandusminister pensioniteemalise koosoleku kokku kutsus, küsis Tuleva esindaja Tõnu Pekk kohalolijatelt, kes siin esindab pensionikogujaid? Tõusis ainult kaks kätt. Aga saalis oli kolmkümmend inimest. Ülejäänud esindasid kõik raha jagajaid ja raha soovijaid. Kuigi normaalne oleks ju pigem nii, et pensionikogujaid esindaks kaks kolmandikku osalejatest ja fondihaldureid kümnendik. See süsteem on idee poolest tehtud ikkagi pensionikogujate jaoks. Aga välja on kukkunud, et pankade jaoks. Siin oleks paslik veelkord küsida, kes peaks kaitsma pensionikogujaid? Loodan, et ainult mulle tundub, et poliitikuid see teema ei huvita.
Ma ei saa aru, mida peaks sellises olukorras pensionikoguja tegema? Tasud ületavad kolm korda mõistliku taseme ja riik on seadusega öelnud, et kui juba oled liitunud, siis kogumispensionist loobuda ei saa.
Kogumispension on justkui meie majanduse vähktõbi: me maksame aastas üle kolmekümne miljoni euro selle eest, et iga aasta riigi majandusest rohkem kui kolmsada miljonit eurot välja viia. See on 1.5 protsenti meie majanduse kogutoodangust. Ja seda igal aastal. Me korraldame kõikvõimalikke arengukonverentse ja kutsume kokku töögruppe, et otsida majanduskasvu. EAS pingutab kõigest väest aga kindlasti ei too nad igal aastal siia uusi investeeringuid, mis kolmesaja miljoni euro eest aastas ekspordi lisandväärtust annaks. Kui meie toimetamistele kõrgemalt vaadata, siis tundub see viisakalt väljendades kilplaslik.
Õigem oleks ausalt öelda, et pensioni kogumine on igaühe isiklik asi ja see sund ära lõpetada. Tänased pensionid kasvaksid, raha jääks Eestisse kulutamiseks ja majandus sellest ainult võidaks.

Veelkord pensionifondidest

Jätkan kirjutisi pensionifondidest. Iga kord kui sinna sisse vaatad, selgub midagi uut ja “huvitavat”.
Näiteks kui ma eelmisel nädalal Postimehe stuudios käisin, siis uurisin veel fondide erinevaid aspekte. Ja mida ma leidsin?
Vaatasin, et kõige madalama haldustasuga fondi aastane kulu on pensionikogujale “kõigest” 0.61%. Rõhutan: see on kõige madalam tasu.
See ei ole suur fond ja sinna kogub raha veidi üle kümne tuhande inimese. Selle fondi viimasest investeeringute aruandest selgub, et fond on 32.01% ehk praktiliselt kolmandiku fondist investeerinud kahe panga hoiustele keskmise intressiga 0.07%. Kolmveerand sellest rahast on loomulikult paigutatud oma panka hoiusele. Ehk tegelikult on raha hoiustatud negatiivse intressiga.
Ma ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes peab mõistlikuks maksta pangale 0.61% selle eest, et see pank sinu raha hoiusele paneb ja 0.07% hoiuse eest maksab. Mõistlikum oleks ju sularaha hoida.

Huvitav, kas pangajuhid peavad sellist paigutust õigeks? Miks ajakirjanikud ei küsi seda pangajuhtide ja fondihaldurite käest? Kas Rootsis saaks inimestele sellist fondi pakkuda? 

Saan väga hästi aru, et praeguses intresside keskkonnas võib ka 0.15%-line tootlus hoiuselt olla väga hea tulemus. Ma ei saa aru, et miks peab selle töö eest 0.6-0.7% tasu küsima. Saaks ju mitu korda odavamalt.

Teine huvitav leid oli samalt pensionikeskus.ee koduleheküljelt link Riigi Teataja koduleheküljele, kus oli selline dokument : “Kohustusliku pensionifondi valitsemistasu määra vähendamise ulatus ja selle arvutamise kord”(www.riigiteataja.ee/akt/104072014011).

Sealt sain ma teada, et valitsemistasu määra vähendamise arvutatamisel võetakse appi logaritm! Nii täpselt on kirjeldatud, kuidas fondihaldurid järgmistel aastatel raha teenivad.

Kas tulevastele pensionäridele ka midagi jääb, selles ei pruugi kindel olla. Kindel on ainult see, et tulevaste pensionäride huve ei kaitse keegi.

Kordan veel üle oma varasemad ettepanekud tasude osas:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0.24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null.

Pensionifondidest ja pärisorjusest

Eelmisel nädalal uurisin põhjalikult meie pensionifondide olukorda ja olin väga üllatunud. Poleks kunagi arvanud, et olukord nii vilets on.
Näiteks suuruselt teine fond, kus kogub raha pensioniks 102 tuhat inimest, on kümne aasta keskmisena saavutanud tootluse 0.55%. Samas võtab see fond täna valitsemistasu 1.21% aastas. Varem oli see veelgi kõrgem. See tähendab, et kogu tootlusest on raha omanikule läinud alla kolmandiku ja rohkem kui kaks kolmandikku on läinud pangale.
Ja kui sa tahad oma inflatsioonist puretud rahanatukese teise fondi üle viia, siis pead pangale veel ühe protsendi maksma! Ehk saagist rohkem kui kaks kolmandikku annad igal aastal ära ja peaaegu kahe aasta saagiga saab sealt ennast vabaks osta. Nii oleks arutanud meie kauged esivanemad.
Viisakas inimene vabandaks ja tunnistaks, et ei tulnud välja ning laseks kliendil lihtsalt ära minna. Veel viisakam oleks kogu võetud teenustasu tagasi maksta.
Neid numbreid vaadates meenus mulle, et sel aastal möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Eestimaal. Kakssada aastat on möödas aga sisuliselt pole midagi muutunud. Ainult vorm on teine. Kas selle tähtpäeva puhul oleks palju küsida, et pensionifondist väljumistasu oleks null?
Mul on seoses pensionifondide tasudega alljärgnevad ettepanekud:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0.24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null. Inimesed ei ole 21.sajandil pärisorjad.
Arvestades, et pensionifondi teeb suurema sissemakse riik, siis peaks siin riigi esindajatel olema teenustasude määramisel suurem sõnaõigus ja seda sõnaõigust tuleks ka kasutada. Ning fondihaldurid ei tohiks rääkida läbi oma advokaatide suude „õigustatud ootuse“ printsiibist. Pensionikogujal on õigustatud ootus korjata raha pensioniks. Mitte maksta teenustasusid, mis on kolmandik või pool saagist.

Fondihaldurid peaksid osa teenustasust tagasi maksma.

Olin eelmise kümnendi alguses pensionireformi tegemise ajal Hansapanga juht. Hansapank, mida täna tuntakse Swedbanki nime all, sai siis endale rohkem kui pooled pensionikogujad. Kui ma täna sellele reformile tagasi mõtlen, siis tuleb tunnistada, et nii kehva tulemust me ei oodanud. Me ei uskunud, et tootlused nii madalad tulevad. Madalas tootluses ei ole põhjust süüdistada ainult fondihaldureid. Maailm me ümber on selle aja jooksul palju muutunud: krooni asemel on euro ja kiire majanduskasv on asendunud paigaltammumisega. Samuti on intressi tase eurotsoonis rekordmadalal.
Fondide haldamise äri maailmas on uue intressi tasemega pidanud kohanema ning teenustasud on oluliselt langenud. Kahjuks mitte Eestis. Tolleaegsete tootluste ja mahtude juures olid fondide teenustasud mõistlikud ja kindlasti ei olnud see siis pankade jaoks suur äri. Pigem ikka vastupidi. Aga juba vähemalt viis-kuus aastat on meie pensionifondide tasud olnud liiga kõrged.
Kui vaadata pensionireformi tervikuna, siis pensionikogujad on saanud viletsa tootluse ja ka Eesti majandust on pensionirahad vähe arendanud. Ainukesed, kellel on läinud vastavalt ootustele, on olnud fondihaldurid. Kuna enamike fondide tootlused on olnud viletsad ning alla ootuste, siis võiksid nende fondide haldurid oma viimase viie aasta jooksul kogutud tasudest suure osa klientidele tagasi maksta. Aluseks võiks võtta näiteks Rootsi samasuguste fondide tasud. Ja kindlasti tuleks võrrelda pensionikoguja teenitud raha ja fondihalduri poolt teenustasudeks võetud raha. Ei ole ju normaalne, et need summad on mõne fondi puhul praktiliselt võrdsed.
Just selle pärast, et pensionireform ei ole minu ootustele vastanud, olen ka pensioniühistu Tuleva kaasasutaja. Üks on kindel: ettevõtted nagu Iizi, Transferwise, Pocopay. Crowdestate ja Tuleva muudavad meie finantsmaailma paremaks.