Majanduse kõrgliigasse saamiseks vajame tugevaid kohalikke pankasid.

Paar nädalat tagasi esitles oma töö tulemusi eelmise peaministri poolt moodustatud nn. majanduskasvu töögrupp. Töögrupi raportis on kirjas palju erinevaid tegevusi, mis aitaksid kaasa majanduse arengule. Hea oleks kui kõik need ja ka teised ettepanekud saaksid näiteks peaministri büroos kirja pandud ühte tabelisse. Lisaks ettepanekule peaks seal olema kirjas ka oodatav efekt meie majanduse arengule. Oleks hea jälgida, millel on suurem mõju ja kuidas on lood elluviimisega. Uskugem, et plaan võib olla ükskõik kui hea aga lõpuks on otsustav ikkagi elluviimine.

Töögrupi raporti võis kokku võtta ka sõnadega, et tuleb rohkem tööd teha. Kui me teeme rohkem tööd, siis sissetulekud suurenevad. Aga elukvaliteet ei pruugi samal ajal paraneda. Võib ka vastupidi olla ja elukvaliteet langeb. Minu arvates räägime me liiga palju majanduskasvust. Majanduskasv on muutunud justkui eesmärgiks omaette. Mitte vahendiks millegi saavutamisel. Majanduskasv peaks olema lihtsalt üks kontrollmõõdik aga mitte peamine mõõdik otsustamaks meie elu ja arengu üle. Peaksime rohkem rääkima sissetulekutest, tarbimistasemest ja eluga rahulolust. Kui vaadata erinevaid analüüse, siis me oleme oma majanduse suurusega inimese kohta maailmas oluliselt kõrgemal kohal kui kõikvõimalikes rahulolu uuringutes. See on kindlasti koht mõtlemiseks.

 

Kasumil ja kasumil on vahe.
Me räägime kogu aeg SKT kasvust ja võrdleme ennast teiste riikidega. Samas tuleb tunnistada, et me ei saa oma majanduskasvu võrrelda nende riikidega, kus elanikkond kasvab. Parem oleks võrrelda ikkagi kogutoodangut inimese kohta. Samuti unustame me majanduskasvust rääkides ära, millest SKT koosneb. Näiteks on SKT arvestuses sees ka ettevõtete kasum. Ka välisettevõtete poolt teenitud kasum. Arvestuses on sees aga ega keegi seda meiega jagama ei hakka. Juba seetõttu ei peaks SKT-st liiga palju rääkima. Võib olla nii, et SKT kasvab aga inimeste sissetulekud ja heaolu ei kasva.
Kui kohalik ettevõtja kasumit teenib, siis ta kulutab seda raha suure tõenäosusega kohapeal. Välisfirmade poolt teenitud kasum liigub aga tänapäeval kergesti tagasi kodumaale. Ja tihti ka maksuvabalt. Näiteks moodustab Eestis pankade kasum peaaegu kaks protsenti SKT-st. Ehk pankade kasumid on veidi väiksemad kui on meie riigi kaitsekulutused. Kui pangad oleksid kõik kohalikud ja võimalikult laia omanike põhjaga, siis jääks see kasum kohalikele inimestele kulutada ja investeerida. Kuna suur osa sellest rahast tarbitakse tõenäoliselt kohapeal, siis oleks igal aastal majandus ligikaudu ühe protsendi võrra suurem. Sellega me lausa kahekordistaks oma praeguse majanduskasvu. Ja lisaks jääks kogu kasum ehk peaaegu kaks protsenti SKT-st meie inimestele.

 

Ilma tugevate kohalike pankadeta meil Euroopa majanduse kõrgliigasse pääsu ei ole.
Kakskümmend aastat tagasi ostis väliskapital Ida-Euroopas pankasid. Siis oli nendes riikides kapitali vähe ja panganduses teised ajad. Pangad ühinesid kõikjal, et kasvada ning laienesid teistesse riikidesse. Seda soositi nii poliitiliselt kui ka pankade aktsionäride poolt. Täna on olukord vastupidine: suurte pankade juhtimine on oma kompleksuse tõttu väga keeruline. Samuti ei vaja kaasaegne tehnoloogia enam selliseid ärimahte nagu varem. Ajad muutuvad ja suured pangad tõmbavad täna oma tegevust koomale. Suurte pankade asemele tekib erinevatest teenusepakkujatest koosnev võrgustik, mille tulemusel lähevad teenused odavamaks ning mugavamaks. See on tänane ja homne trend panganduses.
Praktika näitab, et kohalikel pankadel on tavaliselt ka kohalikke olusid rohkem arvestav laenupoliitika. Olen kindel, et näiteks Imavere Saeveskit tänaste laenuandmise praktikate kohaselt enam ei tekiks. Aga kakskümmend aastat tagasi olid ajad teised ja pangad käitusid siis teiste põhimõtete järgi. Tänaseks on Imaveresse sisuliselt põllu peale tekkinud tööstused, mis annavad tööd poolele tuhandele inimesele. Ja Imavere ei ole siin ainus näide. Ma ei räägi siin mõnede pankade üheksakümnendate aastate laenupraktika ülevõtmisest. Räägin sellest, et täna on pangad oma riskijuhtimisega kohati üle pingutanud ja ka selle tõttu ei ole majanduses arengut. Sama pilt vaatab vastu meie pensionifondide investeerimispoliitikast. Meilt kokku korjatud raha teenib teiste riikide majandusi. Mitte meie majandust. Kui tahame areneda, siis peame vahel ka veidi rohkem riskima. Ja siis olema valmis vahel ka kaotama. Täna me ei taha riskida ja seepärast me ka ei arene.
Vaadates arenenud majandusega riike võib väita, et kõikidel neil on olemas tugevad kohalikud pangad. Eesti ei saa siin olla erand. Kui me tahame pääseda Euroopa majanduse kõrgliigasse, peavad meil olema tugevad kohalikud pangad. Ideaalne oleks kui meil oleks vähemalt kaks-kolm kohalikku tugevat panka, kes omavahel ja välispankadega konkureerivad. Ja kohalikel pankadel peaks olema võimalikult lai omanike ring. Nii nagu nendes naaberriikides, kellest me eeskuju võtame. See tekitaks uue eelduse meie majanduse arenguks.
Küsimus on, kas me ka tegelikult tahame saada oma majandusega kõrgliigasse. Või tahame vaikselt edasi tuksuda.

Blockchainist ja president Ilvesest

Eelmine nädal oli murranguliste sündmuste nädal nii Ameerika Ühendriikides kui ka meil Eestis. Elu näitab kui murranguliseks need sündmused osutuvad.
Aga lisaks oli eelmisel nädalal veel üks tähtis sündmus, mis sai loomulikult palju vähem tähelepanu. President Ilves nimetati Maailma Majandusfoorumi blockchaini töögrupi juhiks. Blockchain ehk eesti keeles blokiahel muudab meie elu järgmise kümne ja kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt. Nii nagu internet on muutnud meie kõikide elu viimase kahekümne viie aasta jooksul. Ja fakt, et president Ilves kutsutakse seda töögruppi juhtima, on väga suur tunnustus. Võime uhked olla, et meie endise presidendi teadmisi ja autoriteeti selles valdkonnas nii kõrgelt hinnatakse.
Sellega seoses on mul ettepanek meie ajakirjandusele: kirjutage lähema kolme kuu jooksul blockchainist sama palju kui te kirjutasite Ärma talust. Nii, et igaüks saaks aru, mis asi see on ja kuidas meie elu muutub. See oleks meie uus Tiigrihüpe ja tekitaks Eestile järgmisel kahekümnel aastal väga suure konkurentsieelise. See oleks parim investeering, mida me oma inimeste konkurentsivõime tõstmiseks teha saaksime.

Eesti majanduskasv sõltub meist kõigist.

Avaldatud Eesti Päevalehes 09.11.2016

Viimasel ajal on palju räägitud meie viletsast majanduskasvust. Viimased kümme aastat on meie majandus kasvanud oluliselt aeglasemalt kui maailma majandus tervikuna. Teisisõnu on meie osakaal maailma majanduses kahanenud.
Kui meenutada, siis tuli just kümme aastat tagasi Reformierakond välja loosungiga, mis lubas meid viieteistkümne aastaga teadagi kuhu viia. Ametlikus propagandas räägitakse siiamaani, et meie majanduse hädadeks olid ja on ülemaailmne majanduskriis ning meie peamiste ekspordipartnerite vilets majandusolukord. Ja iga aasta kinnitab Riigikogu eelarve, mis „soodustab majanduskasvu“. Minu arvates peaks igasugune muutus algama analüüsist, et mis on läinud valesti. Miks me ei arene.
Ma ei saanud pikalt aru, kuidas peaministril ja eelmisel presidendil said olla nii erinevad arusaamised majandusest. President Ilves ütles juba mõnda aega tagasi, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Samal ajal rääkis ja räägib peaminister ning tema partei, et praegune mudel töötab suurepäraselt. Vaja on tegeleda veel ainult peenhäälestamisega. Kumba siis uskuda?
On räägitud paljudest muutustest, mida on vaja teha. Ka minu blogis on palju selleteemalisi mõtteid. Alustades maksureformist kuni miinimumpalga kiirendatud tõstmiseni. Kui kaua me räägime kõrgest sotsiaalmaksust, mis pärsib majanduse arengut? Või sellest, et sõjahüsteeria korral ei ole mõtet loota investeeringute kasvu? Või pensioniraha Eestisse investeerimisest? Kõike neid ja teisi muutusi oleksime pidanud tegema juba ammu ja tegelikult on need lihtsalt tehtavad reformid. Ma saan lõpuks aru, miks peaminister räägib peenhäälestamisest. Need eelnimetatud reformikesed ongi kergesti tehtavad muutused. Tiit Vähi valitsus oleks need kahe-kolme kuuga ära teinud. Neid ei saa ju võrrelda kakskümmend aastat tagasi tehtud reformidega. Seda ei saagi ju muudmoodi nimetada kui peenhäälestamine.
Sest tõeliselt suurte muutustega on keerulisem: suured muutused tuleb igaühel ise ära teha. Siin meid peaminister ega valitsus ei aita.

Muutused hakkavad meist igaühest.
Kui ajakirjandust jälgida, siis tundub mulle, et muutuste vajadusest rääkides ei kasuta keegi sõna mina teen või teeme. Ikka räägitakse, et mida riik peaks tegema või lihtsalt, mida peaks tegema. Kas te olete kohanud ühte konverentsi või telesaadet, kus keegi oleks püsti tõusnud ja öelnud, et lähme teeme. Lähme teeme näiteks igaüks ühe eksportiva ettevõtte. Või lähme õpime programmeerimist.

Olla Soome kollegi tasemel
Oletame, et me tahame olla oma majandusega kahekümne aasta pärast samal tasemel Soomega. Sel juhul peaks igaüks meist ennast võrdlema Soome vastava ametikohaga. Ettevõtja ettevõtjaga. Ajakirjanik ajakirjanikuga. Poliitik poliitikuga. Insener inseneriga. Müügijuht müügijuhiga. Kus on meil suurimad käärid?
Kui me endale ausalt otsa vaatame, siis kas meie ettevõtete juhid on näiteks Soome juhtide tasemel? Kas meie insenerid on Soome inseneridega samal tasemel? Kas meie majandusajakirjanikud saaksid näiteks tööd Kauppalehtis? Mina näiteks ei saaks hakkama Kone või Nokia juhtimisega. Samal ajal arvan, et panganduses saaksin hakkama.
Meil on palju tublisid insenere, kes põhjanaabritele alla ei jää. Aga samas on Soomes palju maailma tasemel tippinsenere ja tippdisainereid. Meil on selline tase kindlasti nõrgem. Nagu on ka tipptasemel ettevõtjate tase, kus me jääme Soomele kõige rohkem alla.
Suurel osal meie ettevõtjatest jääb puudu ka ambitsioonist. Näiteks panganduses oli eelmise nädala uudis „… pank avab suurenenud nõudluse tõttu sularahaautomaadi.“ Kas keegi oleks teinud sellise pealkirjaga uudise viisteist aastat tagasi kui iga nädal paigaldati vähemalt üks uus pangaautomaat? Aga täna tehakse. Täna reklaamib siinne pangaturu liider viipekaarti kui uut toodet. Tegelikult oleme me Euroopas nende juurutamisel viimaste hulgas. Selle sajandi alguses, kui tulid PIN-koodiga kaardid, olime uute kaartide juurutamisel Euroopas esirinnas. Täna viimaste hulgas. Samas rahapuuduses pankasid süüdistada ei saa. Aga raha kulutatakse hoopis reklaami peale „et elu Eestis edeneks“. Miks nad siis ise ei arene? Tänaseks on näiteks Venemaa pankade tehnoloogiline tase juba parem kui Eesti oma. Viie aasta pärast on meist möödunud ka suur osa Aafrikast ja Aasiast.
Kas peaminister peab andma korralduse uuteks tehnoloogiateks pankades? Või peab hoopis klient nõudlikum olema?

Ka tarbijatena peame me oma mugavustsoonist välja tulema. Kas me viitsime vahetada oma elektri- või gaasimüüjat? Panka või pensionifondi? Igal kuuendal pensionikogujal on fondihaldur kümne aasta jooksul tootlusest üle kahe kolmandiku endale võtnud aga inimesed ei hääleta jalgadega. Me kirume pankade kõrgeid kasumeid, mis viivad aastas kaks protsenti SKT-st riigist välja. Aga kas keegi on valmis panka vahetama?
Lihtsam on kiruda valitsust ja presidenti, kui ise muutusi teha. Tegelikult algab areng ja majanduskasv meie igaühe suhtumisest iseendasse. Lisaks peab ka ühiskonnas laiemalt olema muutustesse positiivne suhtumine. Üheksakümnendate keskel ja ka uue sajandi algul olime muutustele palju avatumad kui täna. Seda tuleb endale tunnistada. Tegelikult me ei taha enam muutusi ja pigem hääletame me partei poolt, kes lubab paremat elu nii, et me ise midagi teistmoodi tegema ei peaks. Ja elu justnagu lähebki vaikselt paremaks. Aga tegelikult purjetame me täna nende otsuste tuules, mis on tehtud rohkem kui kümme aastat tagasi.
Kui me ise ei arene ega mugavustsoonist välja ei tule, siis ei ole mõtet ka majanduskasvu oodata. Lepime selle praeguse majanduse tasemega ja ärme virise. Ütleme, et see on tänases maailmas meie inimeste ja ühiskonna lagi. Ka siis on elu parem, sest rahulolematust on vähem. Kõige hullem on kui me ei tee midagi aga samas oleme rahulolematud.

Paljastus Eesti riigi personalipoliitika?

Juba paar kuud oleme pealtvaatajatena saanud osa presidendi valimise kampaaniast. Kogu see protsess toob esile süsteemi nõrgad kohad. Kurb, et asjaosalised ehk Riigikogu liikmed ei sõnasta presidendile esitatavaid nõudeid ega otsi ühiselt parimat kandidaati vaid teevad lihtsalt oma parteidele ja inimestele reklaami. Ja taustal käib jutt häältega kauplemisest.
„Mitte midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui üks neist valitakse presidendiks“. Nii kommenteeris Riigikogu liige Kalle Muuli kolme ülesseatud presidendikandidaadi võimalikku valimist meie riigi presidendiks Kuku raadio saates „Muuli ja Samost“.
Mulle tundub, et see pealtnäha juhuslik lause on midagi palju enamat. See kirjeldab otsustajate suhtumist juhtide valikusse. Samamoodi võib öelda, et „midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui X või Y valitakse Riigikogusse või valitsusse või määratakse kantsleriks või riigiettevõtte nõukogusse“. Ma tänan Kalle Muulit selle eest, et ta ütles ausalt välja meie poliitikute kaadri valimise põhimõtte. Selle, mis kõrvaltvaatajatele juba ammu tundub.
Tegelik elu on loomulikult vastupidi. Kõik hakkab pihta juhtidest. Ega muidu ei otsita üle maailma nii erasektoris kui ka avalikus sektoris tööle parimat kandidaati igale juhi kohale. See on kõikide juhtide kõige tähtsam ülesanne: leida õiged inimesed õigetele kohtadele. Need, kes on parimad. Eesti ei ole siin mingi erand.
Ja Riigikogu ülesanne on valida meie riigile parim president. Mitte selline, kelle kohta arvatakse, et tema valimisel „midagi hullu ei juhtu“.

Kogumispension kui majanduse vähktõbi

Intressid on Euroopas väga madalad. Näiteks on 6-kuu euribor langenud juba tasemeni -0.2 protsenti. Selles mõttes saan ma aru siinsete pangajuhtide kiusatusest hakata võtma hoiustajatelt raha. Intressikeskkond on selline ning raha paigutamise võimalused lühikeseks ajaks ja vastuvõetava riskiga on piiratud.
Samas ei saa ma aru, kuidas saavad tänasel päeval isegi kõige konservatiivsemad pensionifondid võtta teenustasu 0.61-0.96 protsenti aastas. Kõrgema riskiga fondides on tasud veelgi kõrgemad. Ja omaette absurdne on, et mida väiksem on fond, seda kõrgem on tasu. Tasu määr ei sõltu mitte fondi tulukusest ega mitte sellest, kas investeeritakse siinsesse majandusse aga fondi mahust. See on uskumatu, et praeguses intressikeskkonnas on meil sellised tasud. Ja see ei ole mitte kellegi asi. Meiesuguseid pensionikogujaid ei kaitse keegi. Kui kuu aega tagasi rahandusminister pensioniteemalise koosoleku kokku kutsus, küsis Tuleva esindaja Tõnu Pekk kohalolijatelt, kes siin esindab pensionikogujaid? Tõusis ainult kaks kätt. Aga saalis oli kolmkümmend inimest. Ülejäänud esindasid kõik raha jagajaid ja raha soovijaid. Kuigi normaalne oleks ju pigem nii, et pensionikogujaid esindaks kaks kolmandikku osalejatest ja fondihaldureid kümnendik. See süsteem on idee poolest tehtud ikkagi pensionikogujate jaoks. Aga välja on kukkunud, et pankade jaoks. Siin oleks paslik veelkord küsida, kes peaks kaitsma pensionikogujaid? Loodan, et ainult mulle tundub, et poliitikuid see teema ei huvita.
Ma ei saa aru, mida peaks sellises olukorras pensionikoguja tegema? Tasud ületavad kolm korda mõistliku taseme ja riik on seadusega öelnud, et kui juba oled liitunud, siis kogumispensionist loobuda ei saa.
Kogumispension on justkui meie majanduse vähktõbi: me maksame aastas üle kolmekümne miljoni euro selle eest, et iga aasta riigi majandusest rohkem kui kolmsada miljonit eurot välja viia. See on 1.5 protsenti meie majanduse kogutoodangust. Ja seda igal aastal. Me korraldame kõikvõimalikke arengukonverentse ja kutsume kokku töögruppe, et otsida majanduskasvu. EAS pingutab kõigest väest aga kindlasti ei too nad igal aastal siia uusi investeeringuid, mis kolmesaja miljoni euro eest aastas ekspordi lisandväärtust annaks. Kui meie toimetamistele kõrgemalt vaadata, siis tundub see viisakalt väljendades kilplaslik.
Õigem oleks ausalt öelda, et pensioni kogumine on igaühe isiklik asi ja see sund ära lõpetada. Tänased pensionid kasvaksid, raha jääks Eestisse kulutamiseks ja majandus sellest ainult võidaks.