Lõputu segadus pensioni II sambas.

Veidi rohkem kui kümme aastat tagasi korraldasime panga börsile minekut. Seda tahtsid korraldada kuus maailmakuulsat investeerimispanka, kes kõik kenasti oma esitlusi tegid. Naljakas oli vaadata, kuidas kõik näitasid, et just nemad on igas valdkonnas kui mitte esimesed, siis vähemalt teised kindlasti. Jah. Lugesite õigesti. Kuus panka olid kõik igas asjas kahe parema hulgas. Lihtsalt näidati erinevaid piirkondi ja erinevaid perioode. Üks oli parim viie aasta lõikes ja näiteks Euroopas. Teine oli parim viimasel aastal ja Ida-Euroopas. Kolmas oli suurim tegija maailmas tehingute arvu järgi ning neljas mahu järgi. Jne. jne.

See kõik võib olla lubatud kui on tegemist spetsialistidega. Aga kui tegemist on tavalise tarbijaga, siis on see loomulikult lubamatu.

Igal juhul tuli mulle see lugu meelde kui ma viimasel ajal tänavapildis pankade pensionifondide reklaame olen näinud. Turundajad on leidnud nipi, kuidas näidata, et meie pensionifondidel pole häda midagi. 6.54% tootlust aastas on igati hea tulemus. Ainult kahju, et me ei leia Eestis ühtegi inimest, kelle II samba investeeringud  sellist tootlust oleks teeninud. Nimelt on see ühe osaku tootlus, mis ei arvesta, et me iga kuu sinna juurde maksame ehk osakuid juurde ostame.

Ka Postimees läks meie pensionifondide õnge ja avaldas tabeli, kust tuli välja, et praktiliselt kõik fondid teenivad omanikele rohkem kui on inflatsioon.

 

Millest tuleb erinevus fondihaldurite poolt näidatava tootluse ja OECD poolt arvutatud tootluse vahel?

Vahe on selles, et fondiosaku tootlus näitab kui palju on fondi osak kasvanud. Seal ei ole erinevalt OECD raportist arvestatud  fondi mahtu. Kui pensionikogujal on esimesel aastal fondis sada eurot ja viimasel aastal kümme tuhat eurot, siis on suur erinevus, kas tootlus on üks protsent või kümme protsenti esimesel või viimasel aastal. Kümme protsenti kümnest tuhandest on tuhat aga kümme protsenti sajast eurost on kümme eurot.

Kuna osade meie fondihaldurite tootlused olid väga head vahetult peale kriisi ja viimasel viiel aastal on need olnud kehvapoolsed, siis näidataksegi osaku tootlust. Ehk siis arvu, mida fondiomanikku tegelikult ei huvita. Aga saab näidata, et fondil läheb väga hästi.  Mina raha kogujana kasutan Tuleva poolt välja töötatud valemit, mis mulle konkreetselt minu sissemaksetele vastava tootluse arvutab. See näitab täpselt seda, mis ma teeninud olen ja missugune on olnud tootlus kas aegade algusest alates või mõnest konkreetsest ajahetkest. Muud tootluse näitajad kahjuks suurt miagi ei näita.

Kui ma eelmisel nädalal Swedbankist oma III samba tootlust vaatasin, siis oli justkui põhjust rõõmustada. Üks fond oli teeninud 89 ja teine 20 protsenti. Jah. Lugesite õigesti 89 protsenti. Küllap pangajuhid teavad, et heaks kombeks on rääkida aasta tootlusest. Ja kui ei räägita aasta tootlusest, siis peaks olema märge juures, mis perioodiga on tegu. Arvestades, et minu sammas on üle 15 aasta vana, siis 89 protsenti aastas oleks muidugi soliidne. Tuleks kokku tublisti üle saja miljoni euro. Loodan, et Swedbank mulle selle ka kinni maksab.

Tegelikult näidatakse seal tootlust aegade algusest. Aga kuidas klient peab seda teadma? Minul mingit märget vähemalt leida ei õnnestunud.

Või siis võtame tasude määrad. Fondi prospektis näidatakse kui suured on valitsemise tasud. Ja need on meil väga kõrged. Kahjuks aga sellega kulud veel ei piirdu. Mingid kulud tulevad alati lisaks ja seda on veel umbes 0.2 protsenti. Aga see number on kusagile hästi ära peidetud ja  minusugune klient seda naljalt üles ei leia.

 

Lõpetuseks tunnistan ausalt üles, et vaatamata sellele, et olen panganduse ja finantside magister ning panganduses töötanud varsti kolmkümmend aastat, on mul selles rägastikus väga raske orienteeruda. Mida rohkem ma sellesse pensionisambasse süvenen seda hullem see asi mulle paistab.

Siin on vaja ühtseid reegleid. Nii nagu laenamisel peab näitama laenu kulukuse määra, tuleb ka siin terminites kord majja lüüa. Vastasel juhul ei tea, mis perioodi tootlusest me räägime, kas on kaalutud fondi mahuga või mitte ja kas ikka kõik fondi kulud on näidatud.

Vaatamata sellele, kas pensioni II sammas muudetakse peale valimisi vabahtlikuks või mitte, on seal vaja teha restart.

Pensionisamba vabatahtlikuks muutmise mõju on suurem kui see esmapilgul tundub.

Avaldatud ERR-is 3. novembril 2018

Erakond Isamaa tegi esmaspäeval ettepaneku pensioni II sammas vabatahtlikuks muuta. Helir-Valdor Seeder on sellest juba varemgi rääkinud aga see, et erakond selle taha tuli, oli mulle üllatus.

Me oleme huvitavas olukorras: konservatiivset maailmavaadet esindavad erakonnad tahavad pensioniks kogumise vabatahtlikuks muuta ja liberaalsed erakonnad arvavad, et inimest tuleb sundida pensioniks koguma.

Huvitav vastuolu. Igatahes positiivne on see, et teema on aktuaalne ning diskussioon üsna tuline.

Kogumispensioni teemalisel diskussioonil on kaks tasandit ja vahetevahel on ka endal raske aru saada, mis tasandil vaidlus toimub.

Esimene tase puudutab fondide madalat tootlust. Sellel tasandil on teemadeks ebaõiglaselt kõrged fonditasud, erinevad varaklassid ja piirangud. Kas fondihaldurid ikka esindavad pensionikogujate huve või ainult oma aktsionäride huve jms.

Sellel tasandil on loodud Tuleva, kes tahab oma liikmetele pakkuda parimat võimalikku tootlust. Ja fondi tootlust võrreldakse sellel tasemel inflatsiooniga. Ma nimetaks seda mikrotasandiks. Sellel tasandil ei ole vaidlust, kas pensioniks on mõtet korjata või mitte. Siin arvavad kõik, et koguda on vaja. Küsimus on ainult, kas see on kohustuslik või mitte.

Teine tase on makrotase.

Selle tõi välja Kristjan Järvan, kes vaatab esimest ja teist sammast koos ning leiab, et süsteemi tervikuna vaadates peaks pensionifondi tootlus ületama palgakasvu. Mitte inflatsiooni aga palgakasvu!

Vastasel juhul oleks süsteemile tervikuna kasulikum esimene sammas.

Ja arvestades rahandusministeeriumi pikaajalisi prognoose tuleks pensioni II sammas üldse likvideerida. Selle tasandil on ka Helir-Valdor Seeder, kes sellisesse pikka kogumisse ei usu ja arvab, et lapsed maksavad pensioni, mitte sambad.

Vaidlus käib segamini erinevatel tasanditel ning orienteeruda selles on väga raske.

Vabatahtlikuks muutmise suurem mõju

Loomulikult ei tervitanud kõik asjaosalised Isamaa ettepanekut positiivselt. Huvitav, miks Eiki Nestor sellele ettepanekule nii valusasti reageeris ja arvas, et see, kui inimene penisoni II samba rahaga oma kiirlaenu tagasi maksab, on paha. Sellega ma nõus ei ole.

Miks?

Pangad on andnud tarbimislaene välja summas 800 miljonit eurot keskmise intressiga 15 protsenti ja keskmise kulukuse määraga 20 protsenti aastas.

Lisaks veel teiste krediidiandjate laenud ehk kokku on kõrge intressiga laene väljastatud üle ühe miljardi euro. Ja nende laenude keskmine intress on 20 protsendist kõrgem. Eluasemelaenu keskmine intress on 2,5 protsenti.

Kui vaadata pensionifondide tootlusi, siis need peaksid ületama eluasemelaenu intressi. Kõik fondid kahjuks seda ei suuda. Aga kallite laenude intresse ükski fondihaldur ületada kindlasti ei suuda.

Kakskümmend protsenti on igal juhul kättesaamatu. Ehk kui me vaatame seda üksikisiku vaatenurgast, siis oleks väga hea kallis laen oma säästude arvelt tagasi maksta. Saaks laenu maha maksta ja kulutused laenu intressidele langeks.

Me ei tea, kuidas jaguneb see neli miljardit pensionifondide raha erinevate laenusaajate vahel ning saame vaid oletada. Tarbimislaenu lepinguid on 450 tuhat ja lisaks teised lepingud. Need on lepingute arv, mitte laenusaajate arv.

Me ei tea kui suur on inimeste või perede arv, kellel on kallis laen. Aga suure tõenäosusega jääb inimeste arv 200 ja 300 tuhande vahele.

Ehk keskmiselt on tarbimislaenu võtnud inimesel laene umbes 4000 eurot. Samal ajal on keskmiselt inimesel pensionifondides veidi alla 6000 euro. Suure tõenäosusega saaks enamiku kui mitte praktiliselt kõik kallid tarbimislaenud pensionisäästude arvelt tagasi maksta.

II samba raha kasutamine laenu tagasimaksmiseks oleks laenuvõtjatele väga suur kergendus. Kindlasti langeks paljude inimeste stressitase ning elu läheks selle tulemusel paremaks. Väiksem stressitase on kasulik ka tervisele. Ei ole kerge elada, kui sa pead tihtilugu lühiajalist ja kallist laenu võtma.

Kokku jääks Eesti inimestele siis aastas kätte kakssada miljonit eurot, mida nad millekski muuks kui intressideks kulutaksid või ka näiteks säästaksid. See on ju väga hea tulemus.

Ja pankadel jääks 200 miljonit aastas teenimata. Pluss fondihaldustasu. See on rohkem kui veerand pangandussektori tuludest.

Seega arvan ma, et Isamaa ettepanek on väga riigimehelik ning aitab reaalset väga suurt osa inimesi.

Ma ei saa aru, miks Eiki Nestor selle vastu on, et inimestele raha rohkem kätte jääb ja pankade tulud vähenevad?

Mis on vastuargumendid?

Vastuargument on, et nagu inimene vabaneb laenust, siis võtab ta kohe uue.

Kindlasti on laenusaajate hulgas ka selliselt käituvaid inimesi. Kui palju neid on, me täna ei tea. Kindlasti saaks selle sotsioloogilise küsitlusega selgeks teha.

Samuti arvavad paljud, et pensioni II sammas on inimese ainukene sääst ning Eesti inimestel on liialt vähe sääste. Paraku on see kahjuks nii, et ei saa olla olukorda, kus kõigil on ainult säästud. Keegi peab ju ka laenu võtma.

Tavaliselt ongi nii, et noored võtavad laenu ning keskealistel ja vanematel on säästud. Riik peaks soodustama inimeste ratsionaalset käitumist. Ja ratsionaalne on kõigepealt tagasi maksta kallid laenud.

Kokkuvõttes tahan öelda, et II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise mõju on palju-palju suurem, kui meile esmapilgul tundub. Ja selle mõju ei ole mitte ainult majanduslik.

Pensionisammas vajab mitte sanitaar- vaid kapitaalremonti

Avaldatud ERR-is 27. oktoobril 2018

Sellel nädalal saime kahjuks teada, et viimased kümme aastat on meie pensionifondide reaaltootlused olnud OECD riikide hulgas viimaste hulgas. Kui inflatsioon maha arvestada, siis jääb meie fondide aasta keskmine tootlus negatiivseks. Ehk siis miinus 1.3 protsenti.

See arv inimestele kahjuks väga palju ei ütle. Samuti ei ütle tänapäeva inimesele enam palju see, et viimase kümne aasta jooksul oleme keskmiselt üle ühe protsendi seemnevilja igal aastal ära söönud. Vanasti teati väga hästi, et nii jätkates ei ole näljahädast pääsu. Tänapäeva inimesel sellist seost ei teki. Me teame, et leiba saab poest ja pensioni maksab riik. Seepärast saabki selline olukord nagu meil pensioni 2. sambaga on, nii kaua kesta.

Tegelikult on kogu 2. samba pensioni teema jõudnud tänaseks tupikusse. Keegi sellesse enam ei usu. Fondihaldurid ja Eiki Nestor välja arvatud. Nemad on ainukesed, kes olemasolevat süsteemi veel kaitsevad.

Meil on usalduskriis. Fondihaldureid ei saa usaldada. Kaua sa kuulad nende juttu, kuidas kõik on väga hästi. Kui spordiga paralleeli tõmmata, siis kaotavad nad ju 100 meetri jooksus teistele poole maaga. Parematele veelgi rohkem. Aga ikka küsitakse igal aastal enne tiitlivõistlust nende käest intervjuusid. Ja nad räägivad, kui palju on harjutatud ning treeningumeetodika on õige jne. Ja päevarahad on pigem väikesed.

Poliitikuid, kes teemaga tegeleda tahaks, pole olemas. Pensionireformi autorid elavad reformi algusaegades ja on unustanud, et selle teemaga on vaja kogu aeg tegeleda.

Jätkates paralleele spordiga, siis üle viieteistkümne aasta pole meil olnud ei treenereid ega kohtunikke. Ainukene kohtunik on OECD raport aga pärast seda meie “tippsportlased” eriti kommenteerima ei kipu. Kahtlevad ainult mõõtmistulemustes. Ja tulemused on näha. Me sööme igal aastal osa seemneviljast ära.

Kui keskmiselt korjab inimene pensioniks nelikümmend aastat, siis varsti saab meil kakskümmend aastat täis. Viimases OECD raportis vaadeldi viimast kümmet aastat. See on tervelt veerand inimese aktiivsest töötamise ajast. Kümme aastat on väga pikk aeg ja ei ole mingi juhuslikult väljavalitud aasta või kaks. Tänaseks peaks igaühele, ka fondihalduritele, olema selge, et samamoodi jätkata ei saa. Fondihaldurid peaksid ise pakkuma välja lahendusi, kuidas saavutada parem tootlus. Millegipärast me seda ei näe. Nemad võitlevad ainult tasude vähendamise vastu.

Mida teha?

Meie süsteem on väga kallis ning kohmakas ja vajab pidevat seadusandja sekkumist. See, mis näiteks soomlastel on iseenesest mõistetav, tuleb meil riigikogu kaudu seadustesse vormida. See kõik võtab aega ja energiat. Ning jõud, kes selle vastu töötavad, on väga suured oma hiiglaslike eelarvetega. Veel kolm aastat tagasi polnud kedagi, kes oleks kaitsnud pensionikoguja huve. Tuleva oma ühiskondliku tööga püüab seda lünka viimastel aastatel täita.

Me süsteem on lombakas ja praeguse süsteemi sanitaarremont meid ei päästa. Siin oleks vaja kapitaalremonti. Kuna praegused fondihaldurid on oma usalduse maha mänginud, siis tuleks neilt kõikidelt fondid ära võtta ja anda nende kätte, kes selle tööga hästi hakkama saavad. Juriidiliselt on kogu olukord ilmselt keerulisem aga sisu peaks sama olema.

Kaaluda võiks näiteks fondide haldamise andmist Riigikassale. Või Rootsi riiklikule pensionfondile või Soome pensioniühistutele. Soome pensionifonde olen ma juba eelmistes kirjutistes näiteks toonud.

Aga lisaks võib kaaluda ka Rootsi riiklikku pensionifondi. Nemad on näiteks alates 2010 aastast meie fondidega võrreldes saavutanud kümme korda suurema tootluse ja sajast kroonist on saanud kolmsada kakskümmend viis. Meil on keskmine fond teinud sama aja jooksul sajast eurost sada kolmkümmend.

Teeme näiteks ühise hanke ja anname raha naabrite hoida. Või ütleme, et aasta pärast on pension ainult ühistutes, siis oleks vähemalt fondihalduri ja pensionikoguja huvid samad. Kõik need on head lahendused. Samuti ka pensionisamba vabatahtlikuks muutmine.

Ainukene, mida teha ei tohiks on jätkata samade fondihaldurite ja veidi väiksemate tasudega. Sealt vaatab vastu näljahäda. Selles kahtlusi ei ole.

 

Rohkem talupojatarkust pensionikogumisel

Avaldatud ERR-is 16.oktoobril 2018

Nädalapäevad tagasi kirjutasin siinsamas ERR-i arvamusrubriigis artikli meie pensionisammastest ja põhjustest, miks meie pensionifondid kaks-kolm korda vähem teenivad kui meie põhjanaabrite omad.

Olen viimaste nädalate jooksul paljudelt oma tuttavatelt küsinud, kuhu nad oma raha pensionipõlveks investeeriksid? Nii, et see raha 20 või 30 aasta pärast alles oleks ja ka kasvaks. Ja need tuttavad ei ole olnud sugugi mitte kõik majandusinimesed.

Esimesena, mis inimestel tavaliselt meelde tuleb, on kinnisvara ja maa. Küsides sinna juurde investeerimise proportsiooni kohta, siis tavaliselt mainitakse veerand või kolmandik koguvarast. Mõni investeeriks isegi poole oma portfellist kinnisvarasse. Teisena arvatakse, et peaks ostma aktsiaid. Investeerimises kogenenumad arvavad, et see osakaal võiks olla umbes 40 protsenti. Kuna erinevate aktsiate vahel on väga raske valikut teha, siis tuleb osta indeksifondi. Ja natuke lisaks ka kohalike tublide ettevõtete aktsiaid. Ning kuni veerand varast võiks olla paigutatud võlakirjadesse ja hoiustesse. On mainitud ka kulda ja veidi ka alustavaid ettevõtteid.

Ehk siis minu väikese küsitluse kogemuse põhjal saaks teha portfelli, kus oleks:

35-40 protsendi ulatuses maailma aktsiate indeksifond

5 protsenti Eesti börsifirmade aktsiaid

25 protsenti kinnisvara

5 protsenti kulda

2 protsenti alustavaid ettevõtteid

20-25 protsenti võlakirju

Vaatame, kuidas on investeerinud eelmise aasta lõpu seisuga oma varad näiteks Soome pensionikoguja Ilmarinen:

44 protsenti aktsiad (seal hulkas börsil mitte noteeritud aktsiad)

38 protsenti võlakirjad

13 protsenti kinnisvara

5 protsenti muu

Kuhu ma oma jutuga välja tahtsin jõuda? Meis igaühes on piisavalt talupojatarkust, et panna paika investeerimise põhimõtted. Selleks ei ole vaja eriharidust ja selleks ei pea riigikogu tegema keerulisi seadusi. Vastupidi. Seaduste poolt tekitatud piirangud on pannud meid käituma ebaotstarbekalt ja me oleme ilma jäänud väga suurest võimalikust tulust. Samuti on raske vahet teha erinevatel fondidel, mis on justkui riski järgi jaotatud. See, mis täna võib tunduda konservatiivne, võib homme olla riskantne ning ka vastupidi. Seetõttu peaks igal fondihalduril olema ainult üks fond. Siis saab halduskulud madalamaks ja valiku lihtsamaks. Ja ideaalis kuuluksid pensionifondid kogujatele endile ehk ühistutele. Ainult selline süsteem on piisavalt paindlik ja arvestab maksimaalselt pensionikogujate huve.

Praegu algaval pimedal ja rahulikul ajal on kasulik oma pensioniasjadesse süveneda. Paremad valikud täna tähendavad kuni poole suuremat kogumispensioni kolmekümne aasta pärast. Usaldagem rohkem oma talupojamõistust!

Pensionid ühistutesse

Avaldatud ERR-is 6.oktoobril 2018

Valitsus kinnitas ning saatis riigikogusse pensioni 2. samba seaduse muudatused ja selle eest tuleb neid kiita. Varasemad valitsused pole niiviisi pensionikogujate huvisid kaitsnud, tõdeb ettevõtja Indrek Neivelt.

Eelnõuga tutvudes meenub väljend, mis sai kuulsaks viimase võlakriisi ajal: “liiga vähe ja liiga hilja”. Meie pensionifondide tasud on vähemalt kümme aastat olnud liiga kõrged ning investeerimise põhimõtted liiga jäigad. Me oleme üles ehitanud väga kohmaka süsteemi, mille muutmine võtab palju aega ja ressurssi. Rahandusministeerium peab otsima kompromissi fondihaldurite ja pensionikogujate vahel ning see võtab aega. Me unustame justkui ära, et idee poolest peaks fondihaldurid töötama raha koguja huvides. Selles ongi peamine probleem, et mitmed fondihaldurid töötavad oma aktsionäride, mitte pensionikogujate huvides. Ja mõned fondihaldurid ei püüa seda enam isegi mitte varjata.

Kuidas see nii on läinud?

Minu arvates on peamine põhjus selles, et kahekümne aasta jooksul ei ole keegi esindanud pensioni kogujaid. See ei ole olnud ei poliitikute ega ka ametnike rida. Need rööpad, mis kakskümmend aastat tagasi maha pandi, ei vasta juba vähemalt kümme aastat reaalsele elule. Praegune süsteem töötab ainult fondihaldurite lühiajalistes huvides ja keegi pole seda süsteemi üritanud muuta. Või täpsemalt öeldes pole suutnud vastu seista fondihaldurite huvidele. Ja kui ei oleks olnud Tuleva sündi, poleks see teema üldse üles tõusnudki.

Juurprobleem on väga sügaval. Meie süsteem on üles ehitatud põhimõttel, et on pensionikoguja ja on fondihaldur ning nende vahel on kaalukeeleks riik ehk siis ministeeriumid ja poliitikud. Nemad peavad otsima osapoolte vahel kompromissi ning ette valmistama seadusi, mille täitmist Finantsinspektsioon omakorda kontrollima peab. See on väga keeruline, kohmakas ning kallis süsteem. Aga saaks ka teisiti. Nii, et fondihaldurid töötavad pensionikogujate huvides ilma neile seda kogu aeg meelde tuletamata.

Vaatame näiteks Soome kahte suurt pensionikogujat Ilmarist ja Varmat ning võrdleme nende tootlusi Eesti pensionifondide tootlustega:

Pensionifondide tootlused (% aastas; allikad: Varma ja Ilmarinen aastaaruanded, Rahandusministeerium)

2013 2014 2015 2016 2017
Varma 9.0 7.1 4.2 4.7 7.8
Ilmarinen 9.8 6.8 6.0 4.8 7.2
Eesti 2.2 4.6 1.1 2.2 3.4

 

Nagu näha, ei ole meie tulemused sugugi mitte konkurentsivõimelised. Otsides paralleeli spordist, siis ei ole mitte ühtegi spordiala, kus eestlased soomlastele nii haledalt kaotavad.

Tegelikult ei ole selleks mitte ühtegi põhjust. Mõlemal pool Soome lahte on kasutusel euro ja mõlemad on saanud vabalt erinevatesse maailma nurkadesse investeerida. Samuti on soomlased oluliselt rohkem investeerinud oma majandusse ja selle läbi oma majandust elavdanud. Ehk nende fondide mõju on meie omadega võrreldes veelgi positiivsem.

Millest see suur erinevus tuleb?

Esiteks fondide raha paigutamise proportsioonidest. Meie fondidest on üle 60% investeeritud madala tootlusega (näiteks võlakirjad) varadesse. Soomes on see osatähtsus oluliselt madalam ja aktsiate osatähtsus suurem. Ja seda olukorras, kus sealsed fondid maksavad ka pensione välja. Mitte ainult ei korja. Meie varade jaotus tuleb algusaastatest, kus inimestele pakuti valikuks kolme tüüpi fonde. Edaspidi on inimesed lihtsalt passiivselt raha korjanud ja fondijuhid investeerinud. Meie raha istub välismaal madala tootlusega võlakirjades selle asemel, et see oleks osaliselt näiteks kohalikus kinnisvaras.

Ehk piltlikult on meie pensionivarad investeeritud null koma protsendilise tootlusega näiteks Itaalia või Hispaania võlakirjadesse. Samal ajal ostavad itaallased ja hispaanlased meie kinnisvara ja korjavad meilt renditulu. Lisaks 6-7 protsendilisele tootlusele on nad  sama kinnisvara tagatisel ka odavat laenu võtnud ning kokku teenivad nad tublisti üle kümne protsendi aastas. Ja see kõik toimub meie silme all juba pikemat aega ja kõik on rahul. Meie oleme rahul, et korjame pensioniks raha ja välismaalased on rahul oma kõrge tootlusega. Ja pealegi on välisinvestor juba aegade algusest peale olnud eelistatud kohalikule.

 

Uus seadus teeb olukorra veidi paremaks.

Teiseks erinevuseks on pensionikogujate omaniku tunne ja arusaamine, et fond töötab raha koguja heaks.

Kui näiteks meie pensionifond investeerib kinnisvarasse, siis mitte otse, aga läbi teiste fondide. Soomes kuulub pensionifondidele palju kinnisvara, mida nad ise opereerivad. Nad teevad seda võimalikult madalate kuludega. Meil on pensionifondides kinnisvara fondi osakud, kellel on oma kulud ja kes tahab ka kasumit teenida. Selle tulemuseks on, et näiteks Ilmarises kulutab Soome pensionikoguja kinnisvara omamisel kümme korda (!) vähem kui meie teeme. Soome süsteem töötab pensionikogujate huvides. Pensionikogujad on peremehed. Nii lihtne see ongi.

Kolmandaks suureks erinevuseks ongi  tasude määr. See on selgelt liiga kõrge ega vasta juba ammu tänapäeva turu tingimustele. Kui fondihaldurid oleksid seisnud pensionikogujate pool, oleksid nad võinud raha paigutada lihtsalt oma emapanka samasugusesse fondi ning kulutused oleksid olnud mitu korda madalamad. Või ostnud indeksifondi ja hoidnud kulud madalad. Aga sel juhul oleks pangad vähem kasumit teeninud. Ja nagu juba öeldud, ei ole pensionikogujate huve kahekümne aasta jooksul keegi kaitsnud. Ainult viimasel kahel aastal on Tuleva üritanud oma väikeste vahenditega seda teha.

Mida teha?

Põhimõtteliselt liigume seaduse eelnõuga õiges suunas. Aga väga arglikult. Veelgi rohkem tuleks fondihaldurile vabadust anda. Tuleks loobuda kõikidest nendest erinevatest fondi liikidest. Igal fondihalduril peaks olema ainult üks fond ja selle eesmärk peaks olema teenida pensionikogujatele maksimaalset tootlust. Kui erinevaid fonde on vähem, oleks ka avalik huvi portfelli sisu ja tootluse osas suurem. Praegu on fonde liiga palju ja nendel on raske vahet teha. Ning kõik need väikesi fondikesi on kallis pidada. Siis valiks ainult fondihalduri vahel.

Suurem vabadus investeerimisel lahendab ära suure probleemi. Ka tasud saab madalamaks. Aga konflikt fondihalduri ja pensionikoguja vahel jääb alles.. Fondihaldur jääb endiselt tegutsema nii, et tasu oleks maksimaalne. Tootlusest see tulevikus veidi sõltub aga ilmselt tuleb ka seda valemit varsti muutma hakata. Ehk see süsteem ei ole isereguleeruv vaid vajab pidevat riigi sekkumist. Meil peaks olema isereguleeruv süsteem, kus pensionikogujad ise vastutavad. Pensioniks kogumine ei ole riigi vastutus vaid inimeste endi vastutus. Meie kakskümmend aastat kogemust näitab ilmekalt, et ei riigiametnikud ega ka poliitikud ei ole piisavalt tugevad, et kaitsta pensionikogujate huve.

Ideaalis peaksid pensionifondid kuuluma pensionikogujatele. Nii nagu Tuleva kuulub pensionikogujatele endile. Mitte kellegile kolmandale isikule.  Siis oleksid kulud pensionikogujate endi kontrolli all ja nad kulutaksid niipalju kui on vajalik. Samuti vastutaks pensionikogujad ise kui palju raha panna kinnisvarasse ja kui palju aktsiatesse ning võlakirjadesse. Tänase süsteemi järgi on väga raske otsustada õige tasu valemi üle. Seda ei peaks otsustama 101 inimest Toompealt. Süsteem peaks olema isereguleeruv.

Täna on meil pensionifondidesse kokku kogutud neli miljardit eurot. Kui pensioni oleks kogutud pensionikogujate endi huvides ja samamoodi nagu Soomes, oleks see summa olnud juba vähemalt viis miljardit. Ehk meilt kõigilt on veerand raha teenimata jäänud..

Uus seadus on liikumine õiges suunas aga parim variant oleks kui meil oleks kokku kolm-neli pensioniühistut. Ehk parim oleks kui pensioniühistuid juurde tekiks ning inimesed praeguste fondihaldurite juurest jalgadega hääletaks. Ainult sellisel juhul tekiks meil isereguleeruv süsteem.