Ma ei ole kunagi hästi aru saanud, miks meid eestlasi peetakse anekdootides pikatoimelisteks ja aeglase mõtlemisega tegelasteks. Nüüd mõistan. See, et mais 2012 arutab Eesti Riigikohus ESM-is osalemise põhiseaduslikkuse üle, näitab, et meil on tõesti pikad juhtmed.

Eurotsooni garantiifondist räägitakse juba üle kahe aasta, see oli selge, enne kui saime lõpliku pileti eurotsooni. Saksamaa Konstitutsioonikohus tegi oma otsuse eelmise aasta septembris. Vahepeal toimusid Riigikogu valimised, kus ei tulnud garantiifondides osalemine üldse jutuks, kuigi just siis oleks olnud õige aeg võtta rahvalt mandaat garantiifondis osalemiseks.

Ma ei ole õigusspetsialist, aga minu arvates ei ole soliidne selle teema üle enam arutada. Juriidilised küsimused tuleb üle kontrollida enne mistahes dokumendile alla kirjutamist, sest pärast tuleb sellega edasi elada. Tuletame meelde piirilepingut Venemaaga: ka siis andis meie välisminister allkirja ja pärast hakkas Riigikogu deklaratsioone lisama. Millega see lõppes, teame hästi. Me ei peaks saama kuulsaks riigina, kes alguses kirjutab alla ja pärast tunnistab, et polnudki volitusi või et juriidiliselt pole kõik korrektne.

Kriis Euroopas ei ole veel möödas. Pigem vastupidi: kriis kogub alles tuure  ja on selge, et Euroopas hakkavad lähiaegadel toimuma suured muutused. Praegu peaksime arutama Euroopa Föderatsiooni üle ja selle üle, kui palju oleme nõus võimu ära andma ning missuguseid muutusi põhiseaduses tegema. Täna tundub, et maksude ühtlustamine ja suurema ühtse eelarve tegemine koos suuremate toetustega ääremaadele on möödapääsmatu Euroopa rahaliidu koospüsimiseks. Peame tegema need teemad endale selgeks nii sisuliselt kui ka juriidiliselt. Valitsejatel on parem Brüsselis laua taga istuda, kui on teada, et teemad on kodus läbi arutatud ja mandaat taskus.

On näha, et garantiifondi on vaja suurendada ja minu arvates peaksime siin selja rohkem sirgu ajama. Nagu teame, on valem osamaksu arvestamiseks selline, et pool summast tuleb vastavalt sisemajanduse kogutoodangule ja teine pool vastavalt elanike arvule. Ja selles osalevad ainult eurotsooni liikmed.

Kuna oleme eurotsooni kõige vaesem riik, on meie garantiisumma võrrelduna SKT-sse kõige suurem. Olen üle kahekümne aasta tegelenud panganduse ja krediitidega ning pean ennekuulmatuks, et garanteerimise aluseks võetakse inimeste arv, mitte maksevõime. Selle loogika järgi võib suuremale perele või suurema töötajate arvuga ettevõttele anda rohkem laenu kui väiksemale. Üldiselt arvestatakse maksevõimet teistmoodi ja SKT oleks küll palju õiglasem garantiifondis osalemise proportsiooni määramisel.

Veel tuleks lisada, et astusime eurotsooni kõige viimasena ja ei saa vastutada eelnevalt tekitatud probleemide eest sama palju, kui need, kes kogu aeg nö laua taga istusid. Argumente peaks piisavalt olema, rääkimata sellest, et me saame näiteks teistest vähem põllumajandustoetusi.

Meil on levinud väide, et euro toob välisinvesteeringud. Avastasin hiljuti Eesti Panga statistikat uurides, et 2011. aastal ehk esimesel „euroaastal“ oli esimest korda otseinvesteeringute väljavool suurem kui sissevool. Välismaalased viisid siit rohkem raha välja, kui sisse tõid, ja seda summas, mis ületas üheksasada miljonit eurot. Arvasin, et eurol oli välisinvesteeringutele olematu või pigem veidi positiivne mõju, aga statistikas vaatab vastu hoopis miinus. Selle taga olid ilmselt pankade tagasimaksed emapankadele buumiaja laenude eest, aga fakt, et esimesel euroaastal voolas rohkem investeeringuid Eestist välja, jääb faktiks.

Eesti ajakirjandust jälgides jääb sageli mulje, et meie majandus areneb tormiliselt.

Samas räägitakse palju ka stagnatsioonist. Kuidas meil tegelikult läheb?

Vaadates Eurostati andmeid, selgub, et 2005. aastal ehk aasta pärast Euroopa Liiduga liitumist ja siis, kui ametist lahkus Juhan Partsi valitsus, oli Eesti SKT inimese kohta vastavalt ostujõu pariteedile 62 protsenti ja 2010. aastal 64 protsenti Euroopa keskmisest. 2007. aastal käisime ära ka 70 protsendi juures. 2011. aasta tulemusi ei ole veel avaldatud, aga arvestades meie majanduskasvu, teeme sammu edasi.

Kuidas on läinud teistel?

Tšehhid ja portugallased on stabiilselt 80 protsendi juures. Poola on kasvanud 51 protsendilt 63ni. Slovakkia 60 protsendilt 74ni. Saksamaa on kasvanud 116 protsendilt 118 protsendini.

Neid näitajaid vaadates kipub õigus minema pigem nende poolele, kes arvavad, et meil on stagnatsioon. Kui arvestada, et 2012. aastaks meilt olulist majanduskasvu ei oodata, siis võib öelda, et 2010. ja 2011. aasta kasv toimus suures osas tööhõive taastamise tulemusel ning olulist struktuurset muudatust pole toimunud. Ja ega suurt muutust ei saagi  paari aasta jooksul toimuda.

Seega oleme juba viis aastat teiste Euroopa riikidega võrreldes praktiliselt samal tasemel. Meist kaugel pole Portugal ja ilmselt langeb lähiajal meie juurde ka praegu 90 protsendi tasemel olev Kreeka – riigid, mis ühinesid Euroopa Liiduga eelmises ühinemisringis enne meid.

Siin ei ole midagi üllatuslikku. Majandusteadlased kutsuvad seda nähtust middle income trap’iks – „keskmise sissetuleku lõksuks“.

Äraseletatult tähendab see, et vaesed riigid jõuavad sarnaste poliitikatega keskmise sissetulekute tasemele ja jäävad sinna pikemaks ajaks. Rahvusvahelises tööjaotuses tehakse tööd, mis võimaldab maksta keskmist palka. Kui palgad sellelt tasemelt tõusevad, lähevad paljud tööd odavamatesse riikidesse, kus sama töö väiksemate kulutustega ära tehakse.

Samas pole nende riikide töötajad võimelised tegema kallimaid töid.

Tundub, et ka meie oleme sattunud sellesse lõksu.

Madala sissetulekutega riikide puhul on kõikidele praktiliselt ühesugune soovitus. Tuleb avada oma turg rahvusvahelisele konkurentsile ja kutsuda välisinvestorid, kes kaasavad sind maailma tööjaotusse. Seda tegid praktiliselt kõik endised Ida-Euroopa maad ja seda on teinud paljud Aasia riigid. Siin pole midagi keerulist ja IMF jagab kõikidele ühesuguseid soovitusi.

Palju keerulisem on küsimus, kuidas saada keskmise sissetulekuga maast kõrge sissetulekuga maaks. Paljudele majandusteadlastele tundub, et endised poliitikad enam ei tööta ja et neid on vaja muuta. Tuleb rohkem investeerida infrastruktuuri, innovatsiooni ja luua nn riiklikke tšempione. Isegi mõningane protektsionism ei tee paha.

Parim näide riikidest, mis on suutnud viimase paarikümne aasta jooksul trügida “esiliigast” “kõrgliigasse” on Singapur ja Lõuna-Korea. Euroopast läheb arvesse ka Iirimaa, vaatamata tema viimase aja suurele kukkumisele. Kui hästi järele mõelda, leiab ilmselt veel mõne riigi. Selge on see, et vaestest riikidest keskmiste hulka jõudnuid on oluliselt rohkem, kui riike, mis on keskmise sissetulekute taseme juurest jõudnud kõrge juurde. Ainuüksi see peaks olema piisav põhjus, et aru saada, et tegemist ei ole lihtsa ülesandega.

Arvestades meie mõneaastast paigaltammumist, tuleks endale tunnistada, et senised poliitikad ja võtted enam ei tööta. Õigemini: nad töötavad praegusel tasemel, aga nad ei ole piisavad, et tagada arengut – nendega Euroopa viie rikkama hulka ei saa.

Mida siis teha? Siin pole lihtsaid ja üheseid lahendusi. Suur samm edasi oleks seegi, kui me suudaks endale tunnistada, et samasuguste meetoditega edasi ei arene ja vaja on muutusi. Küll siis leiame ka meetodid.

Ma loodan, et meil tekib sel teemal tõsine diskussioon ja et meie peaminister koos oma parteiaparaadiga ei tapa diskussiooni, nii nagu seda on viimastel aastatel tehtud.

Minu eelmine, kahe kuu tagune postitus “Rohkem realistlikku meelt” sai palju tagasisidet. Sellele viitas peaminister oma aastapäevakõnes ja Soome-Eesti kaubanduskoja juht härra Heikki Mägi oma arvamusartiklis. Majandusministeerium alustab isegi kolmerealise tee ehitamisega eksperimendi korras. Rääkimata aruteludest kultuuriobjektide hindadest. Selline diskussioon on alati edasiviiv jõud, suured tänud kõigile.

On selge, et ühte arvamusartiklisse kõike kirja ei pane ja kogu maailma probleeme ei lahenda. Tahaksin mõnda tagasisidet kommenteerida ja oma eelmist artiklit paremini selgitada.

Juhtisin tähelepanu sellele, et lihtsat tööd Eestisse toovate välisinvesteeringutega me rikaste riikide hulka ei saa ja et rikkaks saadakse pideva töö ning arengu tulemusena. Samuti juhtisin tähelepanu sellele, et lihtsat ja odavat tööd tehes ei saa me lubada endale kallist infrastruktuuri ja kalleid kultuuriobjekte. Saame seda teha ainult teiste objektide arvelt.

Tõin välja, et  infrastruktuuri ülalpidamine olukorras, kus inimesed Eestist lahkuvad, muutub liialt kalliks.

Ma ei öelnud, et “Kesko-ladu tuleks saata tagasi Soome ja Ericssoni tehas Rootsi”. Samuti ei öelnud ma, et “Eesti ei vaja selliseid investeerijaid, kes kasutavad madala kvalifikatsiooniga tööjõudu”, nii nagu väitis meie peaminister.

Ma ei väitnud ka, et “kohalikku madalat palgataset väidetavalt ära kasutavad välismaised ettevõtted oleksid majandusele ainult kahjuks”. Selle väite pani minu suhu Heikki Mägi.

See vääriti mõistetud lõik nägi välja nii:

Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus läheneksid teineteisele. Kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.

Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.

Vabandust veelkord segaduse pärast. Enda arvates oli sõnum ühene: selliste töökohtadega me kümne aasta pärast rikkaimate hulka ei saa. Kõik on sellest aru saanud ja “on pragmaatilised ja teevad seda, mis on võimalik ja mille jaoks on oskused”.

Ma ei öelnud, et ärme ehita enam midagi. Minu mõte oli ja on endiselt, et ehitame koheselt vajaminevaid asju, mis annavad suures pildis olulist efekti. Usun, et vähem kui kümnekonna Tallinna ristmiku kahetasandiliseks tegemisega kaoksid liiklusummikud. Kui saaks Mäos asuvale viaduktile rattad alla panna ja tuua näiteks Tallinna…

Selle asemel, et kakskümmend või kolmkümmend aastat rääkida Põhjaväilast, tuleks Kadriorus üks kilomeetrine lõiguke teha kaks meetrit laiemaks ja hommikul Piritalt linna saamine käiks oluliselt kiiremini. Usun, et Narva piiripunkti võimsust saaks oluliselt kasvatada ja rohkem turiste vastu võtta ilma uut silda ehitamata. See ei tähenda, et uut silda pole vaja, aga lahendust on vaja kohe, mitte kahekümne aasta pärast. Usun, et Tallinn-Tartu maantee saaks muuta ohutumaks kiiresti ja lihtsalt, kui esialgu panna ohtlikematesse kohtadesse tee keskele metallist aia, mis hoiaks ära laupkokkupõrked. Isegi teetammi pole vaja laiemaks teha. Skandinaavias on selliseid teid palju. Neljarealiseks ehitame seda teed veel nelikümmend aastat, kuni avastame, et teised teed on auklikud ja kitsad, aga Tartust Tallinnasse on mõnus sõita. Seda nimekirja võiks jätkata.

Öelgem välja, et me ei tee lähema kümne aasta jooksul näiteks Saaremaa silda või kolmekümne aasta jooksul tunnelit Helsingisse. Selliste töögruppide peale kulub meil üsna palju vahendeid ja aega, mida võiks kasutada muuks.

Tänan Stefan Anderssoni huvitava mõttekäigu eest. Samas tahan ka juhtida tähelepanu, et ma ei keelanud võtta laenu infrastruktuuri ehitamise jaoks, rääkisin suurprojektide puhul paremast prioriteetide seadmisest. Ja sellest, et kui inimesed lahkuvad, siis me ei jõua seda ülal pidada. Soome jah “laenab” meilt tööjõudu, aga probleem ongi selles, et inimesed liiguvad täna Soome, sest seal on majandus tugevam.

Mis Stefan Anderssoni poolt pakutavasse laenuvõtmisse puutub, siis ettevõtjana olen ma selle mõttekäiguga nõus. Olen sellele ka ise varem tähelepanu juhtinud, et kõrgem inflatsioon on kõige tõenäosem stsenaarium lähitulevikus, mistõttu laenamine võib olla mõistlik.

Samas hindan ka valitsuse põhimõtet laenu mitte võtta. Vähemalt on üks selge põhimõte: lastele me laene ei päranda.

Tänan veelkord kõiki kaasa mõtlemast ja loodame, et teeme üheskoos elu paremaks.

Üle-eelmisel nädalal köitsid minu tähelepanu kolm uudist, millel pole esmapilgul omavahel mingit seost, kuid ometi kõnelevad need samast probleemist. Esiteks teatas soomlaste Kesko, et plaanib ehitada uue logistikakeskuse ja kaalub ühe asukohana Eestit. Teiseks levis uudis, et Soome vajab lähima aja jooksul 150 tuhat uut töötajat. Kolmandaks jätkusid teated segadusest Eesti Kunstiakadeemia peahoone ümber.

Kuidas on need sõnumid omavahel seotud?

Kui Kesko valiks oma uue logistikakeskuse asukohaks Soome asemel Eesti, oleks meil palju rõõmu. Välisinvesteeringud kasvaksid, ehitajad saaksid tööd ja rakendust leiaksid ka paljude muude tööde tegijad. Tundub olevat väga hea meie majandusele.

Kui ma oleksin soomlane ja kui juba läheb välistööjõu sissetoomiseks, eelistaksin ilmselt eestlasi. Soomlased oma poliitkorrektsuses seda ilmselt kunagi välja ei ütle, aga nii see kindlasti on. Arvestades trende, võime olla suhteliselt kindlad, et 150 tuhandest puuduolevast töötajast vähemalt 50 tuhat on Eestist. See on aga pea kümme protsenti meie töötavatest inimestest!

Rohkem kui viisteist aastat tagasi ennustas Tuleviku-uuringute Instituut, et Eesti võib muutuda Lõuna-Soomeks. Nii ongi läinud ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome. Eestis peseme pesu, teeme soenguid ja lõikame salateid. Sealpool piiri töötavad eestlased peamiselt ehitajatena, sest objekti ju laevaga üle ei too. Neid eestlasi, kes on läinud tööle Soome juhtivatele kohtadele, on väga vähe.

Selline integratsioon toimib ja kõik on justkui rahul, ometi ei tohiks meie poliitiline eliit sellega rahulduda. Mäletame loosungit „Viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka!“, mille uskumist peaminister veel eelmisel aastal tunnistas. Tuletagem meelde, et jäänud on alla kümne aasta ja kahjuks ei ole ka soomlased veel viie rikkaima hulgas. Jääb mõistatuseks, kuidas saame olla viie rikkaima hulgas, kui teeme lihtsamaid töid soomlastele, kes seal ei ole.

Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus läheneksid teineteisele. Kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.

Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.

Mis puutub siia EKA uus hoone?

Kui esimest korda EKA uue maja lahendust nägin, olin hämmingus. Ülikoolide auditooriumid ehitatakse tavaliselt ühekordsed, sest nii on lihtsam ja odavam. Mitmekorruselisi kaldpindadega auditooriumitega maju ehitatakse tavaliselt rikastes maades, kus maa on väga kallis. Meil on aga maad palju, samas on rikkusega viletsasti. Samasse kategooriasse käib ka Eesti Rahva Muuseumi projekt – klaasist maja, mille ekspluatatsioon on kallis ja asukoht küsitav.

Hakakem realistlikeks ja mõelgem, millega saame hakkama ja millega mitte. Minister Aaviksoo on korduvalt öelnud, et haridusele läheb meil SKTst proportsionaalselt palju raha. Meie hariduskulude sees on ehitistele minevad summad kõrgemad kui paljudel teistel, sest meil on liiga palju ebaotstarbekaid hooneid. Meie rahvaarv väheneb, väheneb ka tudengite hulk, aga meie muudkui ehitame.

Ehitiste ülalpidamiseks läheb juba täna proportsionaalselt liiga palju vahendeid, meie aga plaanime ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks, Saaremaa silla, uue silla üle Narva jõe, Rail Baltica ja Tallinna transiitlennujaama. ERMist või EKAst rääkimata. Kui mujal on inimesed muutunud realistlikuks, siis nendes projektides kumab läbi “viie rikkaima hulka” mentaliteet.

Ma ei tea kedagi, kes oleks Eestist lahkunud, kuna siin pole Saaremaa silda või neljarealist Tallinn-Tartu maanteed. Siit minnakse ära ikka madalate sissetulekute tõttu. Kogu selle varanduse ülalpidamine tähendab aga, et palkade maksmiseks jääb raha aina vähemaks.

Kui toetame eelnimetatud investeeringute tulekut Eestisse, peame oma soovides muutuma realistlikuks. Saame ette võtta projekte ainult väga väikeses ulatuses ja alati millegi muu arvelt. Me ei saa teenida raha lihtsate töödega ja kulutada raha paljudele suurtele ning kallistele projektidele. Saaremaa silla ehituse peaks kümneks aastaks kalevi alla panema ja kõik komisjonid laiali saatma. Tallinn-Tartu maantee tuleks teha mitte neljarealiseks vaid kolmerealiseks, nii nagu on näiteks enamus Stockholmi ja Oslo vahelisest maanteest. Uue Narva jõe silla asemel tuleks parandada olemasoleva piiripunkti läbilaskevõimet jne. Seda nimekirja võiks jätkata.

Vaba ressurss tuleb suunata ettevõtetesse, kes tahavad liikuda väärtusahelas ülespoole ning kes oma töötajaid pidevalt arendavad. Ülikoolid peavad tegema tihedamat koostööd siinsete ettevõtetega. Ainult nii muutume järk-järgult rikkamaks.

Soomlastega tuleb teha valitsuste tasemel koostööd, et põhjanaabrid tooksid võimalikult palju töökohti Eestisse ja värbaksid puuduva tööjõu siin, mitte ei meelitaks meie töötajaid kolima Soome.

Tänase poliitika jätkumisel käärid ainult suurenevad. Ehitame muudkui Euroopa raha eest kallist infrastruktuuri. Kulud selle ülalpidamiseks  kasvavad ning pole raha rohkem palka maksta ja inimesed järjest lahkuvad. See protsess ei saa kaua kesta. Peaksime analüüsima tähelepanelikult Kreekat ja Portugali, kes ka võõra raha eest omale kalli infrastruktuuri ehitasid ning lõpuks konkurentsivõimetuks muutusid.

Unistada tuleb ja unistada on tore. Aga reaalsust ei saa unustada.

Intervjuu Eesti Ekspressile, ilmus 15.12.2011.

Hansapanga juhina olid euro suhtes hästi positiivne. Millal sa meelt muutsid?

(Mõtleb veidi) 2009. aasta kevadel. Siis oli näha, et riikidel pole enam püssirohtu.

Rääkisid, et meil on üle jõu elamise kriis ja Lääne-Euroopa heaolu võib allapoole kukkuda ning jääda sinna pikaks ajaks.

Kipub sinnapoole minema.

Praegu räägid demokraatia kriisist. Kuidas see välja näeb?

Lubad poliitikuna võimulpüsimiseks maa ja taeva kokku. Sa ei räägi asjadest nii, nagu nad on, sest siis kaotaksid sina ja su võitluskaaslased soojad kohad parlamendis ja valitsuses. Sa ei saa ka vanasse töökohta tagasi pöörduda, kui oled oma professiooni kaotanud.

Iga kord, kui pärast tippkohtumisi uudiseid vaatan – mida riigijuhid räägivad, mida kokku lepiti –, tuleb tunne, et see ei olnud üks ja sama koosolek. Nad kõik räägivad eri juttu.

Praegu räägitakse palju Suurbritanniast, kuid see on minu arust väike probleem. Olulisem on, et kui varem ei suutnud me elada 3 protsendi limiidi järgi (riigieelarve puudujääk ei tohi aastas ületada 3 protsenti SKTst – toim.), siis nüüd lepiti kokku, et uus piir on 0,5 protsenti!

Seeekord loodi rikkujatele karistusmehhanism.

Aga mida sa teed, kui Kreeka tänavuseks puudujäägiks arvati 9,5 protsenti SKTst, tuleb üle 10? Ja nüüd öeldakse talle, et teate, piir ei ole enam 3, vaid 0,5! (Muigab irooniliselt) Et nüüd me teeme sulle trahvi! Aga kust sa seda trahvi võtad? Lähed tankiga sinna raha küsima?

Teoreetiliselt saaks ära lõigata Euroopa Liidu abiraha.

Siis läheb asi veel hullemaks.

Sul ei ole lahendusvarianti?

No ma naeran, et tuleks Kudrin (Venemaa eelmine rahandusminister – Toim.) panna Euroopa Liidu rahandusministriks, ta teeks asja ära. Ta lõi Venemaale suured reservid ning sai väga hästi hakkama 2008. aasta kriisiga. Praegu on eelarve jälle ülejäägis.

Praegu ehitatakse üles kaht Euroopa Liitu. Üks on ametlik liit valimiste, europarlamendi ja Euroopa Komisjoniga. Selle kõrvale ­luuakse euroala baasilt teist, kus valitsused lepivad omavahel kokku ja kus on justkui rohkem ostustamisvabadust. Aga riigijuhid ei kipu suuri otsuseid tegema.

Euroopa Liidus ei vastuta mitte keegi! Barroso justkui vastutab, aga tal pole eelarvet. Teda keegi ei kuula, sest tal ei ole volitusi. Tegelikult saavad Merkel ja Sarkozy enne tippkohtumisi kokku ja siis nemad otsustavad midagi. Euroopa Liitu tegelikult ei eksisteeri. Kui ametlik struktuur ei kattu sisulisega, siis selline organisatsioon enam kaua ei eksisteeri.

Kas seda saab veel parandada?

(Ohkab südamest) Iga tippkohtumisega lähen ma üha pessimistlikumaks.

Euroopa Liit võib laguneda?

Ta võib laguneda jah.

Mis Eestist edasi saaks?

Kust mina tean. Mis küsimusi sa üldse esitad? (Naerab kõlavalt, pärast väikest pausi jätkab tõsiselt) Minu arust on olemas stsenaarium, millega on seda kõike võimalik päästa, aga siis peavad poliitikud tegema suure sammu korraga.

See liit, kus me hakkame trahvima, ei tööta.

Aga milline töötab?

Sisuliselt on kaks suurt probleemi. Esiteks: mida teha olemasolevate võlgade ja eelarvetega. Teiseks: mida teha, et sellist olukorda enam uuesti ei tekiks.

Mida siis teha?

Ega see väga keeruline ei ole. Ühelt poolt tuleb kärpida riikide kulutusi, sest kui sa ei kärbi ja trükid ainult raha juurde, ei toimu reforme, sa lükkad ainult probleemi edasi. Aga ainult kärpimisest ei piisa, sest siis läheb majanduskasv veelgi rohkem kinni ja varsti ei suuda Prantsusmaa oma võlgasid refinantseerida, ja sealt vaid kukesammu kaugusel on Saksamaa. Oletame, et kärbitakse eelarveid ja ei kasva enam ei Prantsusmaa ega Saksamaa majandus, mis siis saab?

Raha tuleb juurde trükkida! Euroopa Keskpank peab hakkama ostma riikide võlakirjasid.

Ta teeb seda juba.

Teeb jah, aga veel julgemalt tuleb teha.

Raha juurdetrükkimine tõstab inflatsiooni ja lõpuks maksavad kriisi kinni tulevased pensionärid.

Ei, mitte ainult nemad, vaid kõik, kellel on hoiuseid. Inflatsioon on säästude maks.

Kui suur peaks inflatsioon olema? Viis protsenti? Kümme?

Sealkandis võiks ta olla. Olen nõus, et inflatsiooni on väga keeruline juhtida, aga see on võimalus.

Aga asja teeb keeruliseks, et keskpank võib küll raha juurde trükkida, aga kui pangad toovad kõik selle hoiustena tagasi keskpanka, siis tarbijani jõudva raha hulk ei kasva.

Praegu on just niimoodi juhtunud.

Paraku küll. USA ja Euroopa baasraha hulk on kolossaalselt kasvanud, aga inflatsiooni pole ta praktiliselt jõudnud.

Paneme trükimasinale hoogu juurde?

Sa pead balansseerima, muud varianti ei ole.

Ja teisalt pead astuma suuri samme, et sellist olukorda enam ei tekiks. See tähendab, et pehmeid ja poolpiduseid variante ei ole.

Minu arust tuleks palju jõulisemalt edasi astuda ja välja öelda, et nüüd on uued reeglid. Peaaegu iga kuu toimuvad tippkohtumised ja iga kord võetakse natukene suveräänsust ära. (Joonistab paberile väga madalate astmetega trepi) Ja siis me astume vähehaaval edasi, sest me ei oleks täna suutelised ühte suurt sammu astuma.

Föderatsioon tuleks kiiremini luua?

Üks lahendus oleks tõesti see, et teeme föderatsiooni. Siis oleks meil ühine eelarve. Sakslased ja kreeklased ja eestlased oleksid kõik koos ühises eelarves. Pensionid ja kõik-kõik muu.

Maksusüsteemid on väga erinevad.

Suur osa maksudest läheks ka ühisesse katlasse. Samas oleksid ka põllumajandustoetused ühtlased.

Sa oled tõesti sellise Euroopa Liidu poolt?

Ma ei ütle, et olen selle poolt. Aga praegu meid lihtsalt narritakse. Kogu aeg liigume selles föderatsiooni suunas, aga ühte suurt sammu ei ole valmis tegema.

Aga kui täna öeldaks, et me teeme nüüd uue liidu selliste reeglitega ja teil on kuus kuud aega mõelda, referendumeid teha ja mis iganes…

Siis võib-olla tuleb välja.

Võib-olla tulebki välja. See oleks aus mäng! Kes jääb liitu ja kes läheb välja.

Praegu ei küsi keegi rahva käest midagi.

Täpselt! Ka see on väga suur risk valitsejatele. Kui keegi hakkab 50 või 100 aasta pärast küsima, kuidas te iseseisvuse käest ära andsite, siis pead ütlema, et ei saanud aru, iga kuu natukene, tilkhaaval.

Aga kui täna tehtaks uued föderatsiooni reeglid ja peaks keegi minu käest küsima, kas ma kodanikuna pooldan neid, siis ma ei tea, kas ma oleks poolt või vastu.

Aga minu arust oleks nende loomine aus käitumine! See nõuaks üldrahvalikku pikka diskussiooni: plussid-miinused ritta.

Mõnes riigis tehakse parlamendis suuri debatte, aga meil ei ole mingit probleemi, meie hääletame poolt!

Kas uus föderatsioon peaks hõlmama ainult euroala või kogu Euroopa Liitu?

Kogu liitu. Need, kes veel pole eurotsoonis või tulevad Euroopa Liitu, peavad euro kasutusele võtma.

Täna jookseb Euroopa Liidus eraldusjoon. Väga lihtsustatult on suurimad vastasseisud Saksamaa ja Kreeka vahel. Teine lihtsustatud mõte on, kas kriisist saab välja raha juurde trükkides või kärpides. Lõpptulemus on mõlemal juhul suhteliselt sarnane, elatustase langeb.

Kärpijaid esindab Saksamaa, trükkijaid Kreeka, Itaalia…

Hispaania, Portugal…

Just. Lõunapoolsed maad. See on aga jällegi lihtsustatud lähenemine. Tegelikult on ka Kreekas väga palju neid, kes oleksid range, saksa moodi rahapoliitika sõbrad. Ka terve Põhja-Itaalia on ilmselt sarnane. Lõuna-Itaalia tahaks jälle raha juurde trükkida.

Seega on meil Euroopas kaks parteid – kärpijate ja trükkijate oma.

Kui meil on üleeuroopaline raha, peaksime valima ka üleeuroopalisi parteisid. Meil ei oleks enam Eesti sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja Reformierakond.

Kõik ütlevad seepeale, et ajan nüüd rumalat juttu, aga siis saaksime valida, kes pooldab kärpeid ja kes pooldab trükkimist, ja see oleks kogu Euroopa rahvalt saadud mandaat.

Praegu vaatab Merkel, kuidas tema valijad ja pangad hakkama saavad ja et euro päris kokku ei kukuks. Sarkozy vaatab oma valijate poole. Euroopa Keskpank vaatab hinnastabiilsust ja Barrosol Euroopa Komisjoni juhina pole volitusi, eelarvet ega midagi.

Eesti on ametlikult kärpijate leeris.

Jah, aga miks? Riigil on ju meil vähe võlga, eraisikutel palju.

Eraisikud saaksid inflatsiooniga võlgadest lahti.

Jah, eraisik peaks olema trükkimise pooldaja.

Muidugi pole raha juurdetrükkimine pikaajaliselt hea, aga praegu ei ole muud võimalust. Võid muidugi kärpida ja laenusid maha kirjutada, aga siis tuleb pankadesse kapitali juurde leida.

Panganduses kehtestati uued reeglid, nad peavad laenude kohta kapitali juurde leidma.

Aga keegi ei anna seda. Eelmisel nädalal tuli teade, et euroala pankadel on 115 miljardit eurot kapitali puudu.

Pangad hakkavad nõuete täitmiseks kapitali juurdeotsimise asemel hoopis laenamist kokku tõmbama.

Jah. Ja oma tütarfirmasid maha müüma. Praegu müüakse Ida-Euroopa pankasid. Lõpuks on elatustase Lääne-Euroopas ikkagi madalam ja säästud kaotavad ostujõudu kas investeeringute mahakirjutamise kaudu (see on emotsionaalselt raske) või raha juurdetrükkimisega.

Aga et kõik saaksid õigesti aru, ütlen välja: ma küll justkui propageeriksin trükkimist, kuid ma olen tegelikult hoiustaja. Mul pole ühtegi laenu.

Tahan öelda, et ainult kärpimisega ei jõua me kuhugi, ratas jookseb täiesti kinni. Hoiustajana leian, et parem trükkigu siis raha natuke juurde, kui et lõpetame kõik ei tea kus.

Su jutt tundub mõistlik, aga seda on saavutada väga raske.

Siis mängime lolli edasi! Siis tullakse jälle iga kuu kokku ja tehakse otsus, mis mitte kuhugi ei vii, ja võlad ainult kasvavad.

Rootsi pangandus on praegu paremas olukorras kui ülejäänud Euroopa Liidu oma.

Rootslastel on kaks suurt plussi. Võrreldes suurte finantskeskustega tegelevad nad väga vähe igasuguste keeruliste mudelitega. Rootslased võtavad lihtsalt hoiuseid vastu ja annavad laenu.

Teine pluss on see, et Rootsi riigil on oma trükimasin. Kui on raha vaja, trükivad juurde. Mida nad tegidki 2008. aasta lõpus. Neil on riigi rahandus korras, pangad on korras ja kui peaks mingi jama tulema, trükivad raha juurde!

Kas üks variant eestlastele oleks euroala purunemisel rootslastega ühte heita?

Aga milleks rootslastel meid vaja on? (Puhkeb kõlavalt naerma)

Meil läheb neid vaja. Väike otsib ikka liitlasi.

Siis on Soome kõige loogilisem liitlane.

Kui elatustase Lääne-Euroopas langeb, siis millised on Eesti võimalused?

Oleme ilmselt ühel meelel, et ees ootavad segased ajad. Kindlust on vähe. Ja mingit kiiret lahendust ka ei ole, et homme või poole aasta pärast hakkab paremaks minema. Sellistel segastel aegadel ei jää looduses ellu mitte kõige tugevam, vaid kõige kohanemisvõimelisem. On vist nii?

Kipub olema.

Kui mõtleme nõukogude ajale, 20 aasta tagusele ajale, viimasele kriisile, siis oleme eestlastena seda kohanemisvõimet päris palju treeninud. Oleme väga hästi ette valmistatud.

Ja paindlikkus! Meil pole ametiühinguid, mis igasuguse paindlikkuse kohe ära võtavad. Augustis esinesin Helsingis ühel üritusel, mis korraldati taasiseseisvumise 20. aastapäevaks. Rääkisin tulevikust ja ütlesin, et võtmesõna on paindlikkus. Soomlasest paneeli juht ütles selle peale: “This is the road to hell!”

Mis oli tema argument?

Ma rääkisin inimkonna ajaloost. Ütlesin, et pensione on makstud väga lühikest aega. Seda polnud varem olemas. Inimesed tegid jõukohast tööd nii kaua, kuni suutsid. Ütlesin, et peame ­selles suunas tagasi liikuma, muidu me pole Aasia­ga konkurentsivõimelised. Ei ole niimoodi nagu praegu, kus Skandinaavia maades on suvepuhkus poolteist kuud ja talvepuhkus ka veel ning kogu riik puhkab. Puhatakse siis, kui tööd ei ole! Nii nagu tegid meie esiisad.

Sel soomlasel oli vaid mõni aasta pensionist puudu. Ta oli intelligentne, aga ei saanud sellest jutust üldse aru.

Räägi kellelegi Lääne-Euroopas, et on vaja kärpida kulutusi: ta ei saa aru! Selles mõttes on meil väga suur eelis. Me oleme keskmise eurooplasega võrreldes palju paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad, meid ei ole hea elu veel ära rikkunud.