Ülejäägiga eelarvel ei ole praegu mõtet

Eetris Vikerraadios 17. aprillil 2018

Viimastel nädalatel on palju räägitud sellest, et meie majandusel läheb väga hästi ja headel aegadel on vaja halvemateks aegadeks reserve korjata. See on väga selge ja loogiline jutt. Nii käitusid meie esiisad ja loodame, et nii käituvad ka meie lapselapsed. Selge talupojamõistus.

Eesti Panga president Ardo Hansson kirjutas eelmisel nädalal eelarve ülejäägi kohta pika ja väga põhjaliku artikli. Raske on mitte nõustuda Ardo Hanssoni mõtetega. Loomulikult tuleb headel aegadel kõrvale panna ja loomulikult peab valitsus toetama majandust languse ajal. Eesmärk peab olema majandustsükli silumine. Suurem stabiilsus on meie heaolu alus.

Kõik on õige, aga siis meenub, et seesama Eesti Pank on viimase kolme aasta jooksul läbi võlakirjade tagasiostuprogrammi emiteerinud viis miljardit eurot. Viis miljardit eurot uut raha, mis on läinud peamiselt väljapoole Eestit. Nimelt lepiti Euroopa keskpankade poolt 2015. aasta märtsis kokku, et eurotsooni keskpangad ostavad igakuiselt kokku võlakirju alguses nädalas 60 miljardi ja hiljem 80 miljardi euro ulatuses.

Selle programmi eesmärk oli hoida inflatsioon kahe protsendi juures ja stimuleerida majandust. Otsustamise ajaks olid intressid olnud juba paar aastat nulli lähedal, aga see ei olnud piisav, et Euroopa majandus oleks hakanud korralikult kasvama.

Kui Euroopa keskpank hoiab intressid nullis ja eesmärk on hoida inflatsioon kahe protsendi juures, siis sisuliselt teatab keskpank, et eesmärk on võtta igal aastal hoiustajate taskust kaks protsenti ja sellega kergendada ülelaenanud riikide võlakoormat. Niiviisi saab aastate jooksul viia võlad tasemele, et neid on võimalik teenindada. Selle asemel et võlausaldajad oleksid oma investeeringu ühe korraga maha kandnud, eelistati võlgade pikemat „maha kirjutamist“ ja kaotuse „laiali määrimist“ kõikidele hoiustajatele.

Kui keskpangad 2015. aastal selle programmiga alustasid, oli ka meil palju neid, kes arvasid, et Eesti riik peaks samuti võlakirju emiteerima. Mäletan, et 2016. aasta aprillis oli meil Ardo Hanssoniga debatt Äripäeva toimetuses, kus me kumbki – erinevatel põhjustel – ei toetanud valitsuse võlakirjade ideed. Aga siis me rääkisime laenu võtmisest.

Täna soovitab keskpank valitsusel raha kõrvale panna ja teha ülejäägiga eelarve. Samas ostab keskpank teiste Euroopa riikide võlakirju. Ja keskpank teab väga hästi, et kõrvale pandud raha kaotab väärtust. Kui me teenime oma reservidelt oluliselt vähem kui on inflatsioon, siis ei ole mõtet teha ülejäägiga eelarvet ja reserve korjata.

Meil on omal riigis väga palju valdkondi, mis raha nõuavad. Sada või kakssada miljonit on kusagil suur raha, aga riigivõla statistikas ei ole vahet, kas meil on laenukoormus 8,5 või 9 protsenti SKT-st. Me ei pea raha kuhugi kõrvale panema ja laskma inflatsioonil seda pureda. Kui kriis peaks tulema, siis võtame laenu, et kukkumist pehmendada. Eesti on euroala madalaima võlakoormusega riik, kelle laenamisvõime on väga hea. Isegi majanduskriisi tingimustes.

Olen ka varem öelnud, et me ei pea olema oma eelarve suhtes nii dogmaatikud. Meil on ka eelmisest kriisist alles reserve, mida me siis ära ei kasutanud. Aga oleks võinud. Oleks kukkumine väiksem olnud. Täna see raha enam nii palju väärt ei ole.

Samuti peaksime tõsiselt arutama teemal, kas olukorras, kus inflatsioon on 2-3 protsenti aastas, on mõtet hoida 60 protsenti meie pensioni teise samba varast võlakirjades. Vaadates nende fondide tootlusi ja võrreldes neid inflatsiooniga on selge, et kaotame seal igal aastal vähemalt ühe protsendi. Ka siin oleksime pidanud muudatusi tegema juba vähemalt viis-kuus aastat tagasi.

Lõpetuseks veel kord: headel aegadel raha kõrvalepanemine on igati mõistlik tegevus. Seda normaalsetes tingimustes. Täna aga peame me rohkem arvestama inflatsiooniga ja seepärast ei ole mõistlik ülejäägiga eelarvet planeerida. •

Pensioni kogumise süsteem vajab muutmist.

Eelmise nädala üks tähtsamaid majandusuudiseid oli USA dollari intresside tõstmine. Föderaalreservi uus juht Jerome Powell juhatas esimest korda intresside koosolekut ja ei üllatanud. Turg ootas intresside tõstmist. See oli juba kuues baasintresside tõstmine pärast viimast suurt kriisi. Euroopa Keskpank oma intressipoliitikat muutnud ei ole aga surve selleks kasvab juba mõnda aega.
Intresside tõstmine viis minu mõtted meie pensionifondide peale. Teatavasti koosnevad meie kõige konservatiivsemad fondid võlakirjadest. Tõusvate intresside keskkonnas on väga raske praeguses olukorras plussi jääda. Eriti kui arvestada fondide tasusid. Ka statistika näitab, et kõik konservatiivsed fondid on viimasel kolmel aastal olnud miinuses. Õnneks on nendesse fondidesse paigutatud alla kümne protsendi meie pensionikogujate rahadest. Üldse on meie pensionifondid investeerinud umbes kuuskümmend protsenti vahenditest võlakirjadesse või analoogsetesse toodetesse. See on peamiseks põhjuseks miks meie fondide tootlused on olnud nii madalad.
Võlakirjadesse investeerimist nimetame me konservatiivseks ja aktsiatesse ning kinnisvarasse investeerimist riskantseks. Inglise keeles kasutatakse väljendit „fixed income“. See ei tähenda riskivaba või konservatiivset investeerimist. See tähendab vaid, et tulu on fikseeritud. Täna on ta fikseeritud nulli lähedal. Ehk fikseeritud on väärtuse kaotus. Meie võtsime sellise varade jaotuse kasutusele siis kui tegime pensionireformi. Varsti möödub sellest ajast kakskümmend aastat ja vahepeal on väga palju sündmusi juhtunud.
Pensionireformi tegemise ajal oli meil värskelt meeles 1997.a. nn. Aasia kriis ja 1998.a. nn. Vene kriis, mis viisid meie börsi vabalangusesse. Selle sajandi alguses oli normaalne aktsiate tootlus Tallinna börsil vähemalt kakskümmend protsenti ja võlakirjade ning hoiustega oli võimalik teenida seitse-kaheksa protsenti. Eesti kroonides, mis teatavasti oli euroga seotud.
Vahepeal oleme läbi elanud kiire tõusu ja suure kukkumise. Seejärel oli kiire taastumine ja riikide võlakriis, millele omakorda järgnes raha pakkumise kiire kasv. Võtsime kasutusele euro. Ja juba mitu aastat on intressid nullis. Keskpanga omad on isegi negatiivsed.
Selles raha suuremahulises juurde trükkimise olukorras on imelik mõelda, et me siiamaani peame kinnisvara omamist riskantsemaks investeeringuks kui võlakirja omamist. Kui kinnisvaral ei ole liiga palju laene peal, siis peaks ta olema ju igal juhul väiksema riskiga kui võlainstrumendid. Ikkagi reaalne vara ja inflatsiooni eest rohkem kaitstud.

Kuhu ma tahan oma aruteluga välja jõuda?
Minu arvates on selline varade jaotus ajale jalgu jäänud. Kuidas saab keegi väita, et võlakirja fond on pikas plaanis konservatiivne aga aktsiate fond või kinnisvara oma riskantne? Lühiajaliselt on selline jaotus kindlasti õige aga me korjame ju raha kolmekümneks ja enamaks aastaks. Ja siis peaks näiteks maa ja kinnisvara omamine olema palju madalama riskiga. Ja loomulikult tuleb sisse veel riskide hajutamine erinevate asukohtade ja objektide vahel.
Ehk varade paigutuse jaotamine ei käi ainult selle järgi, kas tegemist on võlakirjade või aktsiatega. See on mitmemõõtmeline, kus mängu tuleb ka investeeringu pikkus ja muud näitajad.
Me oleme jäänud kinni sajandi algusesse. Kogu mõtteviis alates varade paigutamisest kuni tasumääradeni on sellest ajast. Hiljem on seaduse tasemel tegeletud väga paljude pisidetailidega. Küsimata, kas meil on vaja üldse sellist fondide jagamist nelja kategooriasse. Tasude ja tootluse proportsioonist rääkimata. Võiks ju küsida, kas näiteks igal fondihalduril võiks olla ainult üks fond ja selle eesmärk on maksimaalse pensioni kogumine. See, kuhu fondihaldur raha paigutaks, oleks tema otsustada. Varade jaotamist varaklasside ja tähtaegade järgi peab ju igal juhul raporteerima ning riskid oleks sellega kaetud.
Üks on selge. Kust nurgast sa meie pensioni kogumist ka ei vaata, on selge, et meie huvisid ei kaitse ei poliitikud ega ka riigiametnikud.
Ma tulen kokkuvõttes tagasi oma varasema ettepaneku juurde. Muudame pensioniks raha korjamise vabatahtlikuks. Kui seda ei taheta teha, siis tuleks poliitikutel hakata pensionikogujate huvisid ka aktiivselt kaitsma. Kui poliitikud on otsustanud pensionikogujate elu reguleerida, siis tuleb selle eest ka vastutada. Ega probleemi eest ennast ära ei peida.

Poliitikud peavad jätkama võitlust alkoholi liigtarbimisega.

Eetris Vikerraadios 20.märtsil 2018.a.

Alkoholiaktsiisi ja piirikaubanduse teemal käiva sõja suurimaks kaotajaks on saanud minister Jevgeni Ossinovski ja see ei ole üldse hea uudis.

Ajakirjandust jälgides on juba pikemat aega meie tähtsaim teema alkoholi aktsiis ja Lätist alkoholi toomine. Isegi riigi sajandal sünnipäeval tegeleti sellega.

Meediasõda algas siis, kui hakati lahja alkoholi aktsiisi ühtlustama kange alkoholi aktsiisiga. See ei meeldinud õlletootjatele. Hiljem süüdistati  valitsust selles, et meie riigieelarvesse laekus alkoholiaktsiisi oluliselt vähem kui planeeriti. Esialgsest prognoosist laekus eelmisel aastal alkoholiaktsiisi 54 miljonit vähem. Seda serveeriti nii nagu oleks kogu saamata raha läinud Läti riigile.

Kogu selle meediasõja käigus ununes,  milles on tegelik probleem. Keegi rääkis aktsiisidest ehk rahast ja keegi alkoholi liigtarvitamisest.

Aga tuleme tagasi alguse ehk põhjuste juurde.

Mõned aastad tagasi olime alkoholi tarbimise poolest inimese kohta maailma absoluutses tipus ja alkoholitootjad lootsid seda veelgi tõsta. Otsiti ikka uusi ja uusi segmente, kellele oma toodangut müüa: noored, naised. Lisaks õllele ka siider. Kangemast kraamist rääkimata. Ikka rohkem ja rohkem. Nii nagu kapitalismile kohane.

Loomulikult saab kaupa rohkem müüa siis, kui hind on madal. Alkohol oli ja on endiselt meil väga odav. Kui me võrdleme tänast aega näiteks kaheksakümnendate algusega, on alkohol võrreldes keskmise palgaga täna kolm korda odavam. Rääkimata kättesaadavusest ja kvaliteedist. Ka siis asuti võitlema alkoholi liigse tarbimise vastu. Ja saadi korralikke tulemusi.

Sotsiaalvaldkonna eksperdid olid läbi töötanud erinevate riikide uuringud ja kogemused ning  tutvustanud materjale erinevatele poliitikutele. Aga kellelgi ei jätkunud julgust selle teemaga tegeleda. Jevgeni Ossinovskil oli ja ta hakkas tõelise riigimehena tegutsema.  Aktsiiside ühtlustamine ja nende tõus olid ainult ühed meetmed vähendamaks alkoholi tarbimist. Kahjuks on tänaseks ununenud põhjus, miks alkoholivastast võitlust üldse alustati.

Alkoholitootjatele aktsiiside ühtlustamine ja tõus ei meeldinud ning nad pommitasid meediasse kõikvõimalikke valesid ja pooltõdesid. Ja see rünnak oli väga massiivne. Ka mina kohtusin mitu aastat tagasi ühe prominentse alkoholitootjaga, kes üritas mulle valesid tõe pähe müüa.

Sõda oli ja on tänase päevani väga tõsine. Alkoholitootjad ja nende PR-meeskonnad ei taha kaotusega leppida.

Aga  veel faktidest.

Olen viimastel nädalatel uurinud erinevaid analüüse. Ka Eesti Konjunktuuriinstituudi oma. Alustuseks tuleb mainida, et Konjunktuuriinstituudi esitluse esimesel lehel peaks olema korrektsuse huvides mainitud, et see asutus on sada protsenti kaubandus-tööstuskoja omanduses. Ja lisaks tuleks mainida, kes on konkreetse töö tellija ehk rahastaja. Igal juhul tuleb selle lugemisel aru saada, et Konjunktuuriinstituut esindab tootjate huve.

Uuringust selgub näiteks, et suur osa Eesti kõrgemast alkoholi hinnast langeb Eesti kaupmeeste kõrgemale juurdehindlusele. Kuna meie palgad on kõrgemad kui Lätis, on ka meie kaupmeeste kulud suuremad.  Seda ei saa ju meie valitsuse või minister Ossinovski süüks panna.

Tegemist on põhjaliku uuringuga, aga näiteks sealt ei selgu, kui palju ikkagi aktsiisiraha on Lätti läinud. Uuring ütleb vaid, et 2017 osteti Lätist absoluutalkoholi ligi kolm korda rohkem kui 2016. aastal.

Kui palju aktsiisiraha Lätti viidi?

Täpseid andmeid meil ei ole ja neid saab ainult tuletada. Näiteks Eesti pankade poolt väljastatud kaartidega Lätis tehtud maksete maht kasvas eelmisel aastal 29 miljonit ehk 37 miljonilt 66 miljonile eurole. Aga seal on sees ka kõik muud kaubad ja teenused. Näiteks hotellides peatumine. Kaardiga makstakse üle poolte ostude eest. Kohati isegi kahel kolmandikul juhtumitest. Ehk kokku ostsid Eesti elanikud eelmisel aastal Lätist kaupu ja teenuseid veidi rohkem kui 100 miljoni euro eest.

Aktsiisi osatähtsus alkoholi hinnast on omakorda sõltuvalt alkoholist kolmandik kuni pool summast. Me ei eksi, kui ütleme, et Läti riik on meie inimeste ostudelt saanud alkoholiaktsiisi eelmisel aastal alla 20 miljoni euro.

Ehk meediasõda käis summa pärast, mis moodustab umbes 0,2 protsenti riigi aastastest tuludest. Ja seda olukorras, kus seoses meie kõrgema elatustasemega on see osaliselt isegi paratamatu. Arvan, et kuulaja nõustub väitega, et meediakära on olnud ebaproportsionaalselt suur.

Aga tuleme tagasi algpõhjuse juurde. Kuidas meil seal läheb?

Alkoholi tarbimine on vähenenud. Samuti ka alkoholist põhjustatud surmade arv ja koduvägivald. Vähenenud on joobes juhtide arv. Me liigume õiges suunas, aga veel on pikk maa minna. Samas on ajatelg järelduste tegemiseks liiga lühike. Me vajame rohkem aega ja praegu ei saa seda võitlust pooleli jätta.

Kogu selle meediasõja suurimaks kaotajaks on tänaseks muutunud minister Jevgeni Ossinovski. Ja see ei ole meile kodanikena üldsegi mitte hea uudis. Miks?

Sest Ossinovski hakkas alkoholitootjatele vastu. Meie kõikide ühise heaolu nimel. Selle nimel, et meie ise ja meie lapsed ning lapselapsed vähem alkoholi tarbiks. Et meil oleks ohutum autoga või jalakäijana liigelda. Et meie tervis oleks parem ja kulud tervishoiule väiksemad. Et meil oleks parem elada.

Kui Ossinovski peaks selle meediasõja kaotama, oleme meie kodanikena väga palju suurema sõja kaotanud. Mitte ükski poliitik ei julgeks siis tulevikus enam ühegi tõsise teemaga tegeleda. Kes julgeks hakata näiteks piirama ravimitööstust? Pensionifondide teemast hoitakse juba praegu igaks juhuks eemale. Aga seal on raha riigist väljaviimine palju suurem kui Lätist alkoholi ostmine.

Meie ise valijatena anname praegu erakondadele signaali, et tegelege parem peenhäälestamisega ja kaitske seadustega tootjate, mitte tarbijate huvisid. Ja peenhäälestajate populaarsus kasvab.

Kas me seda tahame? Ilmselt mitte. Just seepärast ei tohi me seda meediasõda kaotada. Me peame poliitikuid julgustama, et nad jätkaks võitlust liigse alkoholi tarbimisega. Ja et nad julgeksid kaitsta meie huve ka teistes valdkondades.

Pensioni teine sammas vabatahtlikuks

Eetris Vikerraadios 13. veebruaril 2018. a.

Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame.

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju kõlapinda leidnud meie pensionisüsteem ja madal sündivus. Sellesse diskussiooni on minu arvates toonud kõige rohkem värskeid tuuli Kristjan Järvan.

Kõigepealt näitas ta koos Raul Eametsaga arvude keeles, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kõige tähtsam. Ühesõnaga – nad tõestasid seda, mida me ju kõik intuitiivselt tunnetame. Aga vahetevahel on sellistest arvutustest kasu.

Lisaks selgitas Kristjan Järvan nädalapäevad tagasi oma Eesti Päevalehe artiklis meie pensionisüsteemi jätkusuutmatust ja tõi uue mõttena diskussiooni fondi tootluse võrdlemise palgakasvuga.

Tunnistan, et ka minule oli värskendav lugeda mõtet, et pensionifondi tootlusi tuleks võrrelda mitte ainult inflatsiooniga, vaid ka palgatõusuga. Olen seoses pensioniühistuga „Tuleva“ viimasel kahel aastal pensioni teemadega palju tegelenud, aga nii ei olnud ma veel teemale lähenenud.

See statistika on kõikidest eelnevatest veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Alates pensioni II samba loomisest on pensionifondide tootlused jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5 protsenti aastas. Ja kui me usume rahandusministeeriumi prognoose, siis ületab palgakasv inflatsiooni üle kahe korra ka edaspidi.

Need ei ole just eriti head uudised meie pensionikogujatele. Kui palgakasv ületab inflatsiooni, siis on pensioni kogumise esimestel aastatel nende maksete mõju meie poolt pensioniks kokku korjatavale rahale suhteliselt väike.

See, et teine sammas ei ole piisav, ei ole uudis. Meie pensionifondide esindajad on korduvalt rääkinud, et teisest sambast ei piisa ja vaja oleks paigutada ka kolmandasse sambasse. Nad on lähenenud probleemile väga fondidekeskselt.

Meid ei usaldata

Olen kaks aastat vahelduva eduga pensioniteemaga tegelenud ja mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensionikogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele. Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada.

Kuidas muidu seletada fakti, et me seniajani maksame pensioni kogumise ajal kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik ning hiljem pensionile jäädes saame kätte kolmandiku võrra vähem kui saab sama rahasumma kokku korjanud rootslane.

Me räägime pensionifondide tasudest juba kaks aastat, aga midagi ei ole suurt muutunud. Ainult fondide vahetamine on odavamaks läinud.

Ainult IRL-i juht Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et riigipoolsed maksed pensioni II sambasse tuleks lõpetada. See mõte tehti kiiresti maatasa. Meile tehti selgeks, et see tänane süsteem on parim ja et inimest ei saa pensioni kogumisel usaldada.

Seega on tegemist paradoksaalse olukorraga: meid pensionikogujatena ei saa usaldada, aga samas meie poolt esindama valitud rahvaesindajad ei kaitse mitte meie huve, vaid hoopis fondihaldurite huve.

Tegelikult poliitikud eksivad, kui nad arvavad, et inimesi ei saa usaldada. Pensioni peale mõtlemine läheb inimestele väga korda. Minuealised arutavad sellel teemal üsna tihti. Mõned eelistavad investeerida kinnisvarasse, mõned fondidesse ja mõned loodavad laste peale.

Aga olgem ausad: ka siinsesse kinnisvarasse investeerides loodame me tegelikult peamiselt just laste peale. Sest kinnisvara hinnad tõusevad ainult siis, kui inimesi sellesse piirkonda juurde tuleb.

Pensioniks kogumine ei pea olema kohustuslik

Poliitikud on pannud meile seadusega kohustuse, et me peame iga kuu kuus protsenti raha kõrvale panema ja andma selle mõnele fondihaldurile investeerimiseks. Samas ei ole meile pandud kohustust, et meil peab olema vähemalt kaks last.

Minu arvates ei ole need asjad tasakaalus. Kohustuslik teine sammas tuleb muuta vabatahtlikuks. Sellest kuuest protsendist oleks noorele perele palju abi. Esimestel tööaastatel, kui palk on veel väike ja palju raha läheb laste kasvatamisele, on raha kõrvale panemine väga raske.

Vanemaks saades võib aga investeerida kas kinnisvarasse või fondidesse ning kuus protsenti ei ole piir, võib investeerida ka palju rohkem. Kuid vastutus enda elu ja tuleviku ees läheb sellisel juhul inimesele endale. Lisaks alanevad ka meie kõrged tööjõumaksud.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust. Koos iseseisvusega tuleb ka vastutus. Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame. Aga nagu me teame, on vaba inimene loomingulisem ja produktiivsem. •

Jätkem kulunud hitid eelarvetasakaalust ja maksusüsteemist

Eetris Vikerraadios 16.jaanuaril 2018

„Kas ei oleks meie olukord parem, kui väljaspool Eestit töötaks tänasest poole vähem inimesi, aga selle hind oleks riigivõlg, mis on näiteks 25 protsenti SKT-st?“ 

Viimastel kuudel on olnud meie ühiskonnas palju nurinat muutuste üle. See on mõnes mõttes loomulik, aga samas ka veidi üllatuslik. Üllatuslik seetõttu, et samamoodi nuriseti ka siis, kui reforme ei tehtud.

President Ilves võttis neli aastat tagasi ühe lausega kokku majandusteadlaste pikad artiklid nn keskmise sissetulekute lõksust. Ta ütles: „See, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.“ Mulle tundus, et enamus meist nõustus, et samamoodi enam edasi ei saa. Aga midagi ei muutunud.

Toimus ainult peenhäälestamine. Enamik otsustajatest ja protsesside mõjutajatest oli harjunud oma vanades rööbastes käima. Ja harjumuspärase elukorralduse muutmine on raske meie kõigi jaoks. On ju kas või lauljalgi kergem korrata oma vanu ja harjumuspäraseid laule – publikul on sõnad peas ja laulavad kenasti kaasa.

Ka poliitikas on kergem laulda vana ja pähe kulunud laulu eelarve tasakaalust ja maailma parimast maksusüsteemist ning hirmutada astmelise tulumaksu ja Edgar Savisaarega. Publikut selleks jätkub.

Aga kui me unustame korraks ära kõik need pähe kulunud poliitilised laulusalmid ja mõtleme rahulikult nende tegeliku sisu peale. Lihtsalt mõtleme. Ilma emotsioonideta.

Mis on eelarve tasakaal? Eelarve tasakaal tähendab seda, et meie riigieelarve prognoositavad tulud ja kulud on tasakaalus. Kordan: prognoositavad. Mitte tegelikud. Aga nagu me kõik teame, on üks kindel: prognoosid ei täitu kunagi täpselt. Tegelikkus on alati teistsugune. Võib minna paremini kui prognoositi ja võib minna kehvemini.

Alanud aasta eelarve on puudujäägis, mis moodustab 0,25 protsenti SKT-st. Eesti riigi võlakoormus on alla 10 protsendi SKT-st. Näiteks Kreekal on isegi pärast osade laenude mahakirjutamist laene 170 protsenti SKT-st.

Seega võtaks Eestil Kreeka tasemeni jõudmine praeguse tempoga mitusada aastat. Selle aja jooksul jõuame aga kindlasti veel palju kordi raha vahetada ja võlad korstnasse kirjutada. Kas selle pisikese puudujäägi pärast ikka tasub kirjutada hüsteerilisi artikleid vasakpöördest ning sellest, kuidas meie riigi rahandust on tabanud häda ja viletsus ja meid ootab Kreeka saatus?

Mõtleme vahelduseks, kui palju see meie laulusalm eelarve tasakaalust on maksma läinud. Mitte rahaliselt. Aga mõtleme inimeste peale.

Mitukümmend tuhat inimest on lahkunud Soome ja mujale Euroopasse. Eriti hoogustus inimeste lahkumine pärast 2008. aastal alanud kriisi. Meie tööpuudus oli 2010. aastal rekordiline 17 protsenti, aga samal ajal kasvas töötukassa konto jääk. Kas tõesti arvasid valitsejad, et olukord läheb veel hullemaks?

Täna töötab iga kümnes meist väljaspool Eestit. Seega on tolle kriisi hind kümnendiku võrra väiksem majandus. Ja kümnendiku võrra väiksemad pensionid.

Aga meie riigivõlg on konkurentsitult Euroopa madalaim. Ja samal ajal usume, et oleme kõike väga õigesti teinud. Aga kas me ikka oleme? Kas ei oleks meie olukord parem, kui väljaspool Eestit töötaks tänasest poole vähem inimesi, aga selle hind oleks riigivõlg, mis on näiteks 25 protsenti SKT-st?

Vahelduseks võiksime parem mõned aastad mõelda, kuidas mujal töötavad inimesed tagasi saada. Mitte sellest, kas eelarve on tasakaalus.

Või müüt maailma parimast maksusüsteemist. Jälle tore müüt, mida uskuda. Kelle jaoks on see parim? Rahvusvaheliste suurettevõtete jaoks või siinse töötaja jaoks? Ja mis hetkel? Ei ole nii, et maailmas on üks ja ainus parim maksusüsteem, parim igas riigis ja igal ajahetkel ja igaühele. Kui see nii lihtne oleks, oleks igas riigis kasutusel sama maksusüsteem ning keegi mitte kunagi ühtegi maksu ei muudaks.

Tegelik elu on loomulikult palju keerulisem. Elu muutub ja maksusüsteem peab kogu aeg kohanduma. Nii nagu me kõik kohaneme ümbritseva keskkonnaga. Või sureme me välja.

See, mis oli hea 20 aastat tagasi, ei pruugi enam täna olla. Kui meie ettevõtete tulumaksuvabastus on nii geniaalne, siis miks pole seda kõikjal kasutusele võetud? Kas Saksamaa või Prantsusmaa või Soome ei taha oma majandust arendada? Kas nemad on meist rumalamad?

Vaevalt küll. Ajalugu on näidanud, et pigem vastupidi. Soomes tehti paar aastat tagasi isegi analüüs, mis näitas meie ettevõtete tulumaksu süsteemi puudusi. Aga meie laulame ikka vana ja pähe kulunud laulu meie geniaalsest maksusüsteemist.

Tunnistame parem, et meie ettevõtete tulumaksu süsteem on ajale jalgu jäänud ja selle vähehaaval muutmine teeb asja ainult hullemaks. Nii nagu astmelise tulumaksu paaniline vältimine viis praeguse tulumaksusüsteemini, kus on astmeid palju rohkem. Ja suurema solidaarsuse maksab kinni keskklass, mitte rikkad eraisikud või näiteks kommertskinnisvara omanikud.

Tunnistame, et see praegune lahendus ei ole mitte kõige õnnestunum. Järgmisel aastal on valimised ja selleks ajaks jõuab välja töötada süsteemi, mis on praegusest õiglasem ja solidaarsem. Ja lihtsam.

Tahan lõpetuseks öelda, et vaatamata kõigile probleemidele on tore, kui vahepeal ka teisi laule lauldakse. Isegi siis, kui laulud hästi riimis ei ole ja viis logiseb. Loodame, et valitsejad saavad vead kiiresti ära parandada ja uued laulud kõlavad nii, et kõrvale on hea kuulda. •