Isesõitvad veoautod ja pakirobotid või kaubarong?

Karli Lamboti sulest oli 9. märtsi Postimehes (http://arvamus.postimees.ee/4040253/karli-lambot-kogu-riigi-arengu-eest-vastutust-vottes) väga hea arvamusartikkel Rail Balticust. Artiklit lugedes sai aru, et teemad olid läbi mõeldud ja artiklist paistis  hea peremehe elufilosoofia. Peremehe oma, kes mõtleb kaugemale tulevikule, mitte ainult tänasele päevale. Sest olgem ausad: valdav enamus meist mõtleb ikka kategoorias, et kui Euroopa Liit raha annab, siis tuleb see ära kulutada. Kas meil seda vaja on või mitte aga kui antakse, tuleb vastu võtta. Peremees nii ei mõtle. Nii mõtleb moonamees.
Rail Balticu maaletoojad on pidanud viimasel ajal tunnistama, et reisijate vedu ei olegi tähtis. Tänase jutu põhjal saan aru, et raudteed on vaja kauba vedamiseks ja peamiselt just Soome kauba vedamiseks. Samas soomlastel mingit vajadust raudteed mööda kaupa vedada ei ole. Nad ei taha kaubavedu garanteerida ega tulla ka kaasaktsionäriks. Ehk oma nahka nad mängu ei pane.
Mind teeb see väga ettevaatlikuks. Soomlased on meist majandusasjadest oluliselt kogenenumad ja targemad. Ja kui nemad ei ole nõus riske võtma, siis me peaksime veel mitte üheksa vaid üheksakümmend korda mõõtma enne kui lõikama asume.

Kuidas mõjutavad raudteed isesõitvad veoautod?
Tänaseks on Rail Balticu maaletoojad asunud seisukohale, et suur osa maanteed mööda sõitvast kaubast läheb raudteele. Seda ei saa aga muidu kui administratiivsete meetmetega ehk kõrge maksuga autotranspordile. Kuna asume Euroopa keskustest kaugel, siis sellised maksud muudavad siinse elu veelgi kallimaks. Kas me seda tahame?
Rail Balticu poolehoidjad on minu arvates unustanud ühe tähtsa trendi autotranspordis. Kümne aasta pärast, siis kui raudtee peaks valmis saama, on maanteedel ilma juhita sõitvad veoautod. Robot aga teatavasti puhkust ei vaja ehk keskmine liikumise kiirus peaks oluliselt kasvama. Lisaks väheneb juhi palga võrra transpordi kulu. Ehk vähenevad kulutused ja kasvab liikumise kiirus. Autotranspordi konkurentsivõime kasvab oluliselt. Oleks hea kui mõni selle valdkonna spetsialist erinevaid tulevikustsenaariumeid meile rohkem selgitaks. Seda oleks meil kõigil huvitav teada.
Arvestades tänast olukorda ja võimalikke tulevikustsenaariumeid, oleks meile rohkem vaja korralikku maanteed Euroopasse. Ja loomulikult lennuliine. Tuleb aru saada, et kõikide projektide jaoks meil võimalusi ei ole. Meil ei ole ei raha ega ka ehitusvõimsusi, et ehitada järgmise kümne aasta jooksul valmis nii raudtee kui ka peamised maanteed kolme-neljarealisteks. Ühe peab valima. Parteide lubadustes võivad mõlemad korraga kirjas olla. Tegelik elu nii ilus ei ole. Ja laenu peaksime nendeks ehitusteks kindlasti võtma. Oma maksulaekumistest meil ei piisa, et finantseerida tähtsamate maanteede ja uue raudtee ehitust.
Mina panustaks pigem maanteede kaasajastamisele ja autotranspordile.

Tegeleks pigem tulevikutehnoloogiatega.

Maailm muutub ja uued tehnoloogiad arenevad kiiresti. Reaalsuseks on saamas isesõitvad autod. Ka meie tublid insenerid suudavad maailmaga ühte sammu käia. Eesti insenerid firmast Starship Technologies on teinud valmis maailma kuulsaima pakke laiali vedava roboti. Ja meil on pakiautomaate tootev firma Cleveron oma innovaatilise toote ja suurte lepingutega. Me ei teadvusta seda endale aga Cleveronis oleme me kõik kaasaktsionärid kuna see oli Arengufondi esimene investeering. Neil ja paljudel teistel ettevõtmistel on täna võimalus kasvada suureks ja saada Eesti Siemensiks või Koneks. Just selliste firmade käekäigust sõltub meie tulevik. Me peame tehnoloogiat rohkem välja müüma. Kõik need Euroopa Liidu toetused on selles mõttes lõks, et me ostame sisse teiste Euroopa Liidu riikide tehnoloogiaid. Ja nagu Rail Balticu loost näha kulutame oma aja nende peale. Ei maksa ennast petta väitega, et meil jätkub ressursse tegeleda kõikide teemadega. Seda meil ei ole. Küsimus on prioriteetides. Ja otsustes, millega on mõtet tegeleda ja millega mitte.
Riigina peame me toetama hoopis neid firmasid, kes siin midagi arendavad ja ekspordivad. Paneks oma peamise fookuse sellele, et sellised ettevõtted oma tootmise ja arenduse siia jätaksid. Sellest oleks kasu meile kõigile. Raudtee ehitusest võidaks ainult Euroopa mõned suurtootjad ja siinsed maaga spekuleerijad.

Superministeeriumist ja superbürokraatiast.

Liivalaia tänavalt Pärnu maanteele vasakpööret tehes peatub pilk paratamatult ehitataval nn. superministeeriumi hoonel. See maja tekitab minus alati erinevaid mõtteid.
Näiteks, kuidas on võimalik Exceli tabeliga kõik asjad ära tõestada. Me lõhume korraliku maja maha ja ehitame samasuguse või väljastpoolt isegi kehvema asemele. Või tõestame Exceli tabeliga, et Kajaani tasub lennukiga lennata ja Berliini rongiga sõita. Talupoja mõistusega nii ei teeks aga keeruliste arvutustega on võimalik kõik ära tõestada. Ja seda usuvad erinevad kõrged nõukogud ja komisjonid.

Ühel päeval samas vasakpööret tehes meenus mulle hoopis Plaanikomitee. Plaanimajandus, liigne reguleeritus ning bürokraatia olid kolmkümmend aastat tagasi üheks peamiseks rahva viha objektiks. Ja Plaanikomitee maja koos EKP Keskkomitee majaga (praegune Välisministeeriumi hoone) olid eelmise süsteemi peamisteks sümboliteks. Teiste ministeeriumite hoonetesse oli minu mäletamist mööda suhtumine neutraalne.

Täna, kui me oleme veerand sajandit iseseisvad olnud, on meie rahandusministeerium sama suur kui oli Plaanikomitee. Aga siis oli tsentraalselt juhitav plaanimajandus, mitte turumajandus nagu praegu. Ja arvuteid praktiliselt ei olnud. Praegu on meil ülekaalus eraomand ja plaane neile ettevõtetele teevad ettevõtted ise. Ka inimesi elab täna Eestis vähem kui kolmkümmend aastat tagasi. Ja töötajaid on vähem kui oli siis. Aga regulatsioone on täna rohkem.
Absurdne on veel see, et enamuse sellest ajast on riiki juhtinud vähemalt nime poolest liberaalsed parteid. Kuuluvad ju nii Reformierakond kui ka Keskerakond Euroopa Parlamendis liberaalide tiiba.
Kuidas oleks võimalik bürokraatia vohamist peatada? Või on see uus reaalsus? See, et vabaturumajanduse tingimustes on bürokraatiat rohkem kui oli plaanimajanduse tingimustes?

Majanduse kõrgliigasse saamiseks vajame tugevaid kohalikke pankasid.

Paar nädalat tagasi esitles oma töö tulemusi eelmise peaministri poolt moodustatud nn. majanduskasvu töögrupp. Töögrupi raportis on kirjas palju erinevaid tegevusi, mis aitaksid kaasa majanduse arengule. Hea oleks kui kõik need ja ka teised ettepanekud saaksid näiteks peaministri büroos kirja pandud ühte tabelisse. Lisaks ettepanekule peaks seal olema kirjas ka oodatav efekt meie majanduse arengule. Oleks hea jälgida, millel on suurem mõju ja kuidas on lood elluviimisega. Uskugem, et plaan võib olla ükskõik kui hea aga lõpuks on otsustav ikkagi elluviimine.

Töögrupi raporti võis kokku võtta ka sõnadega, et tuleb rohkem tööd teha. Kui me teeme rohkem tööd, siis sissetulekud suurenevad. Aga elukvaliteet ei pruugi samal ajal paraneda. Võib ka vastupidi olla ja elukvaliteet langeb. Minu arvates räägime me liiga palju majanduskasvust. Majanduskasv on muutunud justkui eesmärgiks omaette. Mitte vahendiks millegi saavutamisel. Majanduskasv peaks olema lihtsalt üks kontrollmõõdik aga mitte peamine mõõdik otsustamaks meie elu ja arengu üle. Peaksime rohkem rääkima sissetulekutest, tarbimistasemest ja eluga rahulolust. Kui vaadata erinevaid analüüse, siis me oleme oma majanduse suurusega inimese kohta maailmas oluliselt kõrgemal kohal kui kõikvõimalikes rahulolu uuringutes. See on kindlasti koht mõtlemiseks.

 

Kasumil ja kasumil on vahe.
Me räägime kogu aeg SKT kasvust ja võrdleme ennast teiste riikidega. Samas tuleb tunnistada, et me ei saa oma majanduskasvu võrrelda nende riikidega, kus elanikkond kasvab. Parem oleks võrrelda ikkagi kogutoodangut inimese kohta. Samuti unustame me majanduskasvust rääkides ära, millest SKT koosneb. Näiteks on SKT arvestuses sees ka ettevõtete kasum. Ka välisettevõtete poolt teenitud kasum. Arvestuses on sees aga ega keegi seda meiega jagama ei hakka. Juba seetõttu ei peaks SKT-st liiga palju rääkima. Võib olla nii, et SKT kasvab aga inimeste sissetulekud ja heaolu ei kasva.
Kui kohalik ettevõtja kasumit teenib, siis ta kulutab seda raha suure tõenäosusega kohapeal. Välisfirmade poolt teenitud kasum liigub aga tänapäeval kergesti tagasi kodumaale. Ja tihti ka maksuvabalt. Näiteks moodustab Eestis pankade kasum peaaegu kaks protsenti SKT-st. Ehk pankade kasumid on veidi väiksemad kui on meie riigi kaitsekulutused. Kui pangad oleksid kõik kohalikud ja võimalikult laia omanike põhjaga, siis jääks see kasum kohalikele inimestele kulutada ja investeerida. Kuna suur osa sellest rahast tarbitakse tõenäoliselt kohapeal, siis oleks igal aastal majandus ligikaudu ühe protsendi võrra suurem. Sellega me lausa kahekordistaks oma praeguse majanduskasvu. Ja lisaks jääks kogu kasum ehk peaaegu kaks protsenti SKT-st meie inimestele.

 

Ilma tugevate kohalike pankadeta meil Euroopa majanduse kõrgliigasse pääsu ei ole.
Kakskümmend aastat tagasi ostis väliskapital Ida-Euroopas pankasid. Siis oli nendes riikides kapitali vähe ja panganduses teised ajad. Pangad ühinesid kõikjal, et kasvada ning laienesid teistesse riikidesse. Seda soositi nii poliitiliselt kui ka pankade aktsionäride poolt. Täna on olukord vastupidine: suurte pankade juhtimine on oma kompleksuse tõttu väga keeruline. Samuti ei vaja kaasaegne tehnoloogia enam selliseid ärimahte nagu varem. Ajad muutuvad ja suured pangad tõmbavad täna oma tegevust koomale. Suurte pankade asemele tekib erinevatest teenusepakkujatest koosnev võrgustik, mille tulemusel lähevad teenused odavamaks ning mugavamaks. See on tänane ja homne trend panganduses.
Praktika näitab, et kohalikel pankadel on tavaliselt ka kohalikke olusid rohkem arvestav laenupoliitika. Olen kindel, et näiteks Imavere Saeveskit tänaste laenuandmise praktikate kohaselt enam ei tekiks. Aga kakskümmend aastat tagasi olid ajad teised ja pangad käitusid siis teiste põhimõtete järgi. Tänaseks on Imaveresse sisuliselt põllu peale tekkinud tööstused, mis annavad tööd poolele tuhandele inimesele. Ja Imavere ei ole siin ainus näide. Ma ei räägi siin mõnede pankade üheksakümnendate aastate laenupraktika ülevõtmisest. Räägin sellest, et täna on pangad oma riskijuhtimisega kohati üle pingutanud ja ka selle tõttu ei ole majanduses arengut. Sama pilt vaatab vastu meie pensionifondide investeerimispoliitikast. Meilt kokku korjatud raha teenib teiste riikide majandusi. Mitte meie majandust. Kui tahame areneda, siis peame vahel ka veidi rohkem riskima. Ja siis olema valmis vahel ka kaotama. Täna me ei taha riskida ja seepärast me ka ei arene.
Vaadates arenenud majandusega riike võib väita, et kõikidel neil on olemas tugevad kohalikud pangad. Eesti ei saa siin olla erand. Kui me tahame pääseda Euroopa majanduse kõrgliigasse, peavad meil olema tugevad kohalikud pangad. Ideaalne oleks kui meil oleks vähemalt kaks-kolm kohalikku tugevat panka, kes omavahel ja välispankadega konkureerivad. Ja kohalikel pankadel peaks olema võimalikult lai omanike ring. Nii nagu nendes naaberriikides, kellest me eeskuju võtame. See tekitaks uue eelduse meie majanduse arenguks.
Küsimus on, kas me ka tegelikult tahame saada oma majandusega kõrgliigasse. Või tahame vaikselt edasi tuksuda.

Blockchainist ja president Ilvesest

Eelmine nädal oli murranguliste sündmuste nädal nii Ameerika Ühendriikides kui ka meil Eestis. Elu näitab kui murranguliseks need sündmused osutuvad.
Aga lisaks oli eelmisel nädalal veel üks tähtis sündmus, mis sai loomulikult palju vähem tähelepanu. President Ilves nimetati Maailma Majandusfoorumi blockchaini töögrupi juhiks. Blockchain ehk eesti keeles blokiahel muudab meie elu järgmise kümne ja kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt. Nii nagu internet on muutnud meie kõikide elu viimase kahekümne viie aasta jooksul. Ja fakt, et president Ilves kutsutakse seda töögruppi juhtima, on väga suur tunnustus. Võime uhked olla, et meie endise presidendi teadmisi ja autoriteeti selles valdkonnas nii kõrgelt hinnatakse.
Sellega seoses on mul ettepanek meie ajakirjandusele: kirjutage lähema kolme kuu jooksul blockchainist sama palju kui te kirjutasite Ärma talust. Nii, et igaüks saaks aru, mis asi see on ja kuidas meie elu muutub. See oleks meie uus Tiigrihüpe ja tekitaks Eestile järgmisel kahekümnel aastal väga suure konkurentsieelise. See oleks parim investeering, mida me oma inimeste konkurentsivõime tõstmiseks teha saaksime.

Eesti majanduskasv sõltub meist kõigist.

Avaldatud Eesti Päevalehes 09.11.2016

Viimasel ajal on palju räägitud meie viletsast majanduskasvust. Viimased kümme aastat on meie majandus kasvanud oluliselt aeglasemalt kui maailma majandus tervikuna. Teisisõnu on meie osakaal maailma majanduses kahanenud.
Kui meenutada, siis tuli just kümme aastat tagasi Reformierakond välja loosungiga, mis lubas meid viieteistkümne aastaga teadagi kuhu viia. Ametlikus propagandas räägitakse siiamaani, et meie majanduse hädadeks olid ja on ülemaailmne majanduskriis ning meie peamiste ekspordipartnerite vilets majandusolukord. Ja iga aasta kinnitab Riigikogu eelarve, mis „soodustab majanduskasvu“. Minu arvates peaks igasugune muutus algama analüüsist, et mis on läinud valesti. Miks me ei arene.
Ma ei saanud pikalt aru, kuidas peaministril ja eelmisel presidendil said olla nii erinevad arusaamised majandusest. President Ilves ütles juba mõnda aega tagasi, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Samal ajal rääkis ja räägib peaminister ning tema partei, et praegune mudel töötab suurepäraselt. Vaja on tegeleda veel ainult peenhäälestamisega. Kumba siis uskuda?
On räägitud paljudest muutustest, mida on vaja teha. Ka minu blogis on palju selleteemalisi mõtteid. Alustades maksureformist kuni miinimumpalga kiirendatud tõstmiseni. Kui kaua me räägime kõrgest sotsiaalmaksust, mis pärsib majanduse arengut? Või sellest, et sõjahüsteeria korral ei ole mõtet loota investeeringute kasvu? Või pensioniraha Eestisse investeerimisest? Kõike neid ja teisi muutusi oleksime pidanud tegema juba ammu ja tegelikult on need lihtsalt tehtavad reformid. Ma saan lõpuks aru, miks peaminister räägib peenhäälestamisest. Need eelnimetatud reformikesed ongi kergesti tehtavad muutused. Tiit Vähi valitsus oleks need kahe-kolme kuuga ära teinud. Neid ei saa ju võrrelda kakskümmend aastat tagasi tehtud reformidega. Seda ei saagi ju muudmoodi nimetada kui peenhäälestamine.
Sest tõeliselt suurte muutustega on keerulisem: suured muutused tuleb igaühel ise ära teha. Siin meid peaminister ega valitsus ei aita.

Muutused hakkavad meist igaühest.
Kui ajakirjandust jälgida, siis tundub mulle, et muutuste vajadusest rääkides ei kasuta keegi sõna mina teen või teeme. Ikka räägitakse, et mida riik peaks tegema või lihtsalt, mida peaks tegema. Kas te olete kohanud ühte konverentsi või telesaadet, kus keegi oleks püsti tõusnud ja öelnud, et lähme teeme. Lähme teeme näiteks igaüks ühe eksportiva ettevõtte. Või lähme õpime programmeerimist.

Olla Soome kollegi tasemel
Oletame, et me tahame olla oma majandusega kahekümne aasta pärast samal tasemel Soomega. Sel juhul peaks igaüks meist ennast võrdlema Soome vastava ametikohaga. Ettevõtja ettevõtjaga. Ajakirjanik ajakirjanikuga. Poliitik poliitikuga. Insener inseneriga. Müügijuht müügijuhiga. Kus on meil suurimad käärid?
Kui me endale ausalt otsa vaatame, siis kas meie ettevõtete juhid on näiteks Soome juhtide tasemel? Kas meie insenerid on Soome inseneridega samal tasemel? Kas meie majandusajakirjanikud saaksid näiteks tööd Kauppalehtis? Mina näiteks ei saaks hakkama Kone või Nokia juhtimisega. Samal ajal arvan, et panganduses saaksin hakkama.
Meil on palju tublisid insenere, kes põhjanaabritele alla ei jää. Aga samas on Soomes palju maailma tasemel tippinsenere ja tippdisainereid. Meil on selline tase kindlasti nõrgem. Nagu on ka tipptasemel ettevõtjate tase, kus me jääme Soomele kõige rohkem alla.
Suurel osal meie ettevõtjatest jääb puudu ka ambitsioonist. Näiteks panganduses oli eelmise nädala uudis „… pank avab suurenenud nõudluse tõttu sularahaautomaadi.“ Kas keegi oleks teinud sellise pealkirjaga uudise viisteist aastat tagasi kui iga nädal paigaldati vähemalt üks uus pangaautomaat? Aga täna tehakse. Täna reklaamib siinne pangaturu liider viipekaarti kui uut toodet. Tegelikult oleme me Euroopas nende juurutamisel viimaste hulgas. Selle sajandi alguses, kui tulid PIN-koodiga kaardid, olime uute kaartide juurutamisel Euroopas esirinnas. Täna viimaste hulgas. Samas rahapuuduses pankasid süüdistada ei saa. Aga raha kulutatakse hoopis reklaami peale „et elu Eestis edeneks“. Miks nad siis ise ei arene? Tänaseks on näiteks Venemaa pankade tehnoloogiline tase juba parem kui Eesti oma. Viie aasta pärast on meist möödunud ka suur osa Aafrikast ja Aasiast.
Kas peaminister peab andma korralduse uuteks tehnoloogiateks pankades? Või peab hoopis klient nõudlikum olema?

Ka tarbijatena peame me oma mugavustsoonist välja tulema. Kas me viitsime vahetada oma elektri- või gaasimüüjat? Panka või pensionifondi? Igal kuuendal pensionikogujal on fondihaldur kümne aasta jooksul tootlusest üle kahe kolmandiku endale võtnud aga inimesed ei hääleta jalgadega. Me kirume pankade kõrgeid kasumeid, mis viivad aastas kaks protsenti SKT-st riigist välja. Aga kas keegi on valmis panka vahetama?
Lihtsam on kiruda valitsust ja presidenti, kui ise muutusi teha. Tegelikult algab areng ja majanduskasv meie igaühe suhtumisest iseendasse. Lisaks peab ka ühiskonnas laiemalt olema muutustesse positiivne suhtumine. Üheksakümnendate keskel ja ka uue sajandi algul olime muutustele palju avatumad kui täna. Seda tuleb endale tunnistada. Tegelikult me ei taha enam muutusi ja pigem hääletame me partei poolt, kes lubab paremat elu nii, et me ise midagi teistmoodi tegema ei peaks. Ja elu justnagu lähebki vaikselt paremaks. Aga tegelikult purjetame me täna nende otsuste tuules, mis on tehtud rohkem kui kümme aastat tagasi.
Kui me ise ei arene ega mugavustsoonist välja ei tule, siis ei ole mõtet ka majanduskasvu oodata. Lepime selle praeguse majanduse tasemega ja ärme virise. Ütleme, et see on tänases maailmas meie inimeste ja ühiskonna lagi. Ka siis on elu parem, sest rahulolematust on vähem. Kõige hullem on kui me ei tee midagi aga samas oleme rahulolematud.