Veelkord pensionifondidest

Jätkan kirjutisi pensionifondidest. Iga kord kui sinna sisse vaatad, selgub midagi uut ja “huvitavat”.
Näiteks kui ma eelmisel nädalal Postimehe stuudios käisin, siis uurisin veel fondide erinevaid aspekte. Ja mida ma leidsin?
Vaatasin, et kõige madalama haldustasuga fondi aastane kulu on pensionikogujale “kõigest” 0.61%. Rõhutan: see on kõige madalam tasu.
See ei ole suur fond ja sinna kogub raha veidi üle kümne tuhande inimese. Selle fondi viimasest investeeringute aruandest selgub, et fond on 32.01% ehk praktiliselt kolmandiku fondist investeerinud kahe panga hoiustele keskmise intressiga 0.07%. Kolmveerand sellest rahast on loomulikult paigutatud oma panka hoiusele. Ehk tegelikult on raha hoiustatud negatiivse intressiga.
Ma ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes peab mõistlikuks maksta pangale 0.61% selle eest, et see pank sinu raha hoiusele paneb ja 0.07% hoiuse eest maksab. Mõistlikum oleks ju sularaha hoida.

Huvitav, kas pangajuhid peavad sellist paigutust õigeks? Miks ajakirjanikud ei küsi seda pangajuhtide ja fondihaldurite käest? Kas Rootsis saaks inimestele sellist fondi pakkuda? 

Saan väga hästi aru, et praeguses intresside keskkonnas võib ka 0.15%-line tootlus hoiuselt olla väga hea tulemus. Ma ei saa aru, et miks peab selle töö eest 0.6-0.7% tasu küsima. Saaks ju mitu korda odavamalt.

Teine huvitav leid oli samalt pensionikeskus.ee koduleheküljelt link Riigi Teataja koduleheküljele, kus oli selline dokument : “Kohustusliku pensionifondi valitsemistasu määra vähendamise ulatus ja selle arvutamise kord”(www.riigiteataja.ee/akt/104072014011).

Sealt sain ma teada, et valitsemistasu määra vähendamise arvutatamisel võetakse appi logaritm! Nii täpselt on kirjeldatud, kuidas fondihaldurid järgmistel aastatel raha teenivad.

Kas tulevastele pensionäridele ka midagi jääb, selles ei pruugi kindel olla. Kindel on ainult see, et tulevaste pensionäride huve ei kaitse keegi.

Kordan veel üle oma varasemad ettepanekud tasude osas:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0.24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null.

Pensionifondidest ja pärisorjusest

Eelmisel nädalal uurisin põhjalikult meie pensionifondide olukorda ja olin väga üllatunud. Poleks kunagi arvanud, et olukord nii vilets on.
Näiteks suuruselt teine fond, kus kogub raha pensioniks 102 tuhat inimest, on kümne aasta keskmisena saavutanud tootluse 0.55%. Samas võtab see fond täna valitsemistasu 1.21% aastas. Varem oli see veelgi kõrgem. See tähendab, et kogu tootlusest on raha omanikule läinud alla kolmandiku ja rohkem kui kaks kolmandikku on läinud pangale.
Ja kui sa tahad oma inflatsioonist puretud rahanatukese teise fondi üle viia, siis pead pangale veel ühe protsendi maksma! Ehk saagist rohkem kui kaks kolmandikku annad igal aastal ära ja peaaegu kahe aasta saagiga saab sealt ennast vabaks osta. Nii oleks arutanud meie kauged esivanemad.
Viisakas inimene vabandaks ja tunnistaks, et ei tulnud välja ning laseks kliendil lihtsalt ära minna. Veel viisakam oleks kogu võetud teenustasu tagasi maksta.
Neid numbreid vaadates meenus mulle, et sel aastal möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Eestimaal. Kakssada aastat on möödas aga sisuliselt pole midagi muutunud. Ainult vorm on teine. Kas selle tähtpäeva puhul oleks palju küsida, et pensionifondist väljumistasu oleks null?
Mul on seoses pensionifondide tasudega alljärgnevad ettepanekud:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0.24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null. Inimesed ei ole 21.sajandil pärisorjad.
Arvestades, et pensionifondi teeb suurema sissemakse riik, siis peaks siin riigi esindajatel olema teenustasude määramisel suurem sõnaõigus ja seda sõnaõigust tuleks ka kasutada. Ning fondihaldurid ei tohiks rääkida läbi oma advokaatide suude „õigustatud ootuse“ printsiibist. Pensionikogujal on õigustatud ootus korjata raha pensioniks. Mitte maksta teenustasusid, mis on kolmandik või pool saagist.

Fondihaldurid peaksid osa teenustasust tagasi maksma.

Olin eelmise kümnendi alguses pensionireformi tegemise ajal Hansapanga juht. Hansapank, mida täna tuntakse Swedbanki nime all, sai siis endale rohkem kui pooled pensionikogujad. Kui ma täna sellele reformile tagasi mõtlen, siis tuleb tunnistada, et nii kehva tulemust me ei oodanud. Me ei uskunud, et tootlused nii madalad tulevad. Madalas tootluses ei ole põhjust süüdistada ainult fondihaldureid. Maailm me ümber on selle aja jooksul palju muutunud: krooni asemel on euro ja kiire majanduskasv on asendunud paigaltammumisega. Samuti on intressi tase eurotsoonis rekordmadalal.
Fondide haldamise äri maailmas on uue intressi tasemega pidanud kohanema ning teenustasud on oluliselt langenud. Kahjuks mitte Eestis. Tolleaegsete tootluste ja mahtude juures olid fondide teenustasud mõistlikud ja kindlasti ei olnud see siis pankade jaoks suur äri. Pigem ikka vastupidi. Aga juba vähemalt viis-kuus aastat on meie pensionifondide tasud olnud liiga kõrged.
Kui vaadata pensionireformi tervikuna, siis pensionikogujad on saanud viletsa tootluse ja ka Eesti majandust on pensionirahad vähe arendanud. Ainukesed, kellel on läinud vastavalt ootustele, on olnud fondihaldurid. Kuna enamike fondide tootlused on olnud viletsad ning alla ootuste, siis võiksid nende fondide haldurid oma viimase viie aasta jooksul kogutud tasudest suure osa klientidele tagasi maksta. Aluseks võiks võtta näiteks Rootsi samasuguste fondide tasud. Ja kindlasti tuleks võrrelda pensionikoguja teenitud raha ja fondihalduri poolt teenustasudeks võetud raha. Ei ole ju normaalne, et need summad on mõne fondi puhul praktiliselt võrdsed.
Just selle pärast, et pensionireform ei ole minu ootustele vastanud, olen ka pensioniühistu Tuleva kaasasutaja. Üks on kindel: ettevõtted nagu Iizi, Transferwise, Pocopay. Crowdestate ja Tuleva muudavad meie finantsmaailma paremaks.

Üks pank müügis. Kolm panka müügis. Kes pakub rohkem?

Eilsete ajalehtede pealkirjade järgi oli müügis üks pank. Täna juba kolm. Homme on ilmselt pealkiri, et Eestis on müügil neli panka. Neljanda panga müük, õigemini väikese osaluse müük, on fakt. Esimesed kolm on kuulujutu tasemel aga neljas ehk LHV korraldab ka tegelikult oma aktsiate müüki. Pealkirju jätkuks veel pikaks ajaks.
Vaadates suurt pilti, siis võimendub Balti riikide panganduses praegu kaks trendi.

Esiteks on käsil panganduse ärimudeli muutumine. Universaalpanganduse jätkusuutlikkus on suuresti küsimärgi all üle kogu maailma. Uusi ettevõtteid, mis pangandust muudavad, sünnib iga päev. Ja ärimudel muutub. Kui varem spetsialiseeruti pigem ühe piirkonna teenindamisele, siis tulevikus spetsialiseerutakse pigem tootele. Suurte universaalpankade asemele tulevad spetsialiseerunud ettevõtted. Ja klienti teenindatakse üle riikide piiride. Transferwise on siin üheks näiteks.
Lisaks sisenevad pangandusärisse paljud suurfirmad nagu näiteks Apple või Amazon. Nad ei ole traditsioonilised pangad nagu me oleme harjunud mõtlema aga nad pakuvad teenust, mida seni on peetud pankade pärusmaaks. Neil võib olla isegi panganduslitsents kui seadus seda nõuab.
Ka olemasolevad pangad muutuvad: nad vähendavad oma tooteid ja loobuvad paljude segmentide või isegi piirkondade teenindamisest. Danske panga eelmise aasta otsused Balti riikide äride kohta on üheks näiteks. Toodete ja tegevuste kärpimine toimub täna kõikides suuremates pankades.

Teiseks ei ole Balti riigid atraktiivne piirkond väliskapitalile. Turud on väikesed. Elanike arv väheneb ja majanduskasv on madal. Kui paneme juurde ka geopoliitilise olukorra, siis saame aru miks ratsionaalne kapital siia eriti ei kipu. Seda peaksime endale ausalt tunnistama.

Arvestades kõike eelnevat on tõenäoline, et siinsed pangad muutuvad ja spetsialiseeruvad rohkem. Samuti tuleb turule kindlasti uusi tegijaid, kes on tootespetsialistid. Pankade müük ei ole väga tõenäoline.
Kokkuvõttes võib öelda, et selge on kaks asja. Esiteks on panganduses ees suured muutused ja teiseks kliendid ei pea oma raha pärast muretsema.

Mitmed märgid viitavad murrangulisele ajale.

Neljapäevase Euroopa Keskpanga otsuse järel tuli kuidagi tuttav tunne. Raha trükitakse juurde summades , mida keegi ammu enam ei hooma. Samas räägitakse suure nominaaliga rahatähtede käibelt äravõtmisest. Neid otsuseid tehakse meist kaugel pealinnas. Eestis kütab kirgi võimalik fosforiidi kaevandamine.
Aasta ei ole 1988 või 1990 vaid on 2016. Aga sarnasusi on liiga palju.
Võib-olla elame praegu ka mingis murrangulises perioodis?

Euroopa Keskpank astus sammu, mida temalt oodati. Üleliigsest võlakoormast, mis paljusid riike koormab, saab lahti kas võla osalise kustutamisega või inflatsiooniga. Inflatsioon peab olema kõrgem kui võlakirja intress. Kui niimoodi kümme või kakskümmend aastat „aurutada“, muutuvad laenusummad väikeseks ja laenusaajad jällegi maksejõulisteks. Keegi meist ei taha ju nõustuda olukorraga, kus ühe hetkega tuleb näiteks hoiustest või pensionisambast veerand või kolmandik maha kirjutada. Palju valutum on kümmekond aastat igal aastal teenida protsent või kaks inflatsioonist madalamat intressi. Ning sisuliselt kaotatud veerandist või kolmandikust pika aja jooksul lahti saada. See küll ei meeldi hoiustajatele aga demonstratsioonile veel keegi ei lähe. Just niimoodi raha juurde trükkides on viimased aastad hoiustajate taskust raha võetud ja laenusaajatele antud. Ja nii see jätkub veel mõnda aega.
Igal juhul viib Euroopa Keskpank ellu väga riskantset poliitikat aga teised lahendused oleksid ilmselt veel riskantsemad.

Sellises olukorras tekib küsimus, mis saab meie pensionisammastest? Kas on mõtet korjata pensionipõlveks kui meie pensionifondide tootlused on nii madalad? Või on kasulikum hoopis osta mingi reaalne vara. Juba mõnda aega on õhus küsimus, kas riik ei peaks laenu võtma?
Igal juhul murrangulistel aegadel ei ole olnud kasulik olla hoiustaja.

Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja aeg on aruteludeks küps.