U, V, W või L? Missugune on majanduse tulevik?

by Indrek Neivelt

Eestis tuleks asutada riiklik majandusajaleht, arvab pankur Indrek Neivelt. Üks Eesti majanduse mullistumise põhjusi on korraliku majandusajakirjanduse puudumine – majandusinimestel võiks olla oma Sirp.

Kui esinesin kolm aastat tagasi metsaülikoolis ja rääkisin Eesti jätkusuutmatust majanduskasvust, peeti mind suureks pessimistiks. Kahjuks on elu tõestanud, et olin hoopis optimist. Ma ei osanud ette näha, et meid tabab sisuliselt kolm kriisi korraga: kõigepealt meie riigisisene kriis, Ida-Euroopa kriis ja maailma viimase saja aasta suurim majanduslangus. Need kolm faktorit kokku ongi tekitanud olukorra, kus me praegu oleme. Nüüd üritame üheskoos vaadata ettepoole ja mõelda, mis võib meid ees oodata.

SKT ja Mõttetu Mees

Majandus langeb. Või täpsemalt: SKT langeb. Me kõik teame, mis on SKT – sisemajanduse kogutoodang. Just nimelt kogutoodang, kuigi suurema osa arenenud maade majandusest annab teenuste sektor. Teisisõnu, peaksime ütlema: sisemajanduse teenuste toodang. Kuidas me ise oma igapäevase käitumisega SKT-d mõjutame?

Kui ma lähen õhtul pärast väsitavat tööpäeva spordisaali, siis SKT kasvab. Spordiklubi on vaja projekteerida, ehitada, on vaja ehitusmaterjale, sisseseadet. Spordisaali on vaja kütta, koristada ja vahetevahel remontida. Pärast sportimist ostan ma spordijooki. Ja SKT muudkui kasvab. Aga kui ma lähen õhtul metsa jooksma, siis selle mõju SKT-le on null, dresside ja jalanõude ostmine välja arvatud. Ehk siis väljas värskes õhus sportides me SKT-d ei suurenda.

Või muru niitmine. Kui ma ise muru niidan, siis SKT ei kasva. Aga kui ma seda teenust ostan, siis ma annan tööd ja riik saab sealt makse: käibemaksu, sotsiaalmaksu ja üksikisiku tulumaksu. Muru niites olen tihti mõelnud, kuipalju riik sellest vähem teenib. Ja millal tuleb muru niitmise maks? On ju ajaloost teada, et maksustada on püütud kõikvõimalikke asju, nii soola kui ka habemeid. Naljaga pooleks võiks kehtestada murumaksu nendele, kes ise muru niidavad ning seega kaaskodanikele tööd ei anna ja makse ei maksa!

Seega, nende igapäevaste näidete varal on inimene, kes spordib väljas värskes õhus ja niidab ise muru, täiesti Mõttetu Mees. Sellistega me Euroopas viie hulka ei jõua.

Teisisõnu: maailmas, mis baseerub teenustel, ei ole SKT mõõtmisel suurt mõtet, sest mida rohkem me üksteiselt teenuseid ostame, seda suurem on SKT. Samal ajal tuleb aga selle nimel ka pikemaid töö-päevi teha. Seetõttu arvan ma, et me peaksime mõtlema uutele mõõdikutele: näiteks sissetulek, tööhõive või miks mitte õnnetunne, mille mõõtmist maailmas üha rohkem propageeritakse. Lohutuseks praegusele olukorrale võib öelda, et langeb see näitaja, mis nagunii palju ei näita.

Mille arvelt toimus majanduskasv?

Viimase kümnendi jooksul leidis maailmas aset peadpööritav majanduskasv. Loetlen ainult mõned tähtsamad põhjused:

Esmalt globaliseerumine ja sellest tulenev vaesemate riikide odavama kauba pealetung, mida mõjutas eeskätt Hiina maailma kaubandusorganisatsiooni WTO-sse astumine 2001. aastal. Kaupade hinnad langesid, inflatsioon oli väike ja keskpankurite elu lihtne. Väike inflatsioon tingis madalad intressid ja laenude kiire kasvu.

Teiseks tuleb esile tuua tehnoloogia areng. Mõelgem, kuipalju on näiteks mobiiltelefon või internet elukorraldust muutnud.

Kolmandaks peab arvestama uute tarbijate turule tulekut. Meiesugustel idaeurooplastel oli vaja osta uus pesumasin või televiisor, tehastele uued sisseseaded. Ja uus auto loomulikult. See aga tähendas kasvu riikides, kes neid tootsid.

Lisaks sellele jätsid odavamad kaubad Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rohkem raha teenindussektorile ja seetõttu toimus teenindussektori kiire kasv.

Uus maailm

Pärast eelmise aasta septembrit ei ole maailm enam see mis enne. Ühe investeerimispanga kokkuvarisemine algatas laviinina sündmuste ahela, mille mõju ei oska me veel praegu hinnata. Mis siis ikkagi on muutunud?

Oluliselt, nii majanduslikult kui ka poliitiliselt, on kasvanud Aasia maade, eriti Hiina roll maailmas. Lääneriigid peavad Aasiaga ühe rohkem arvestama.

Teiseks on kõik riigid muutunud oluliselt protektsionistlikumaks. Vaatamata sellele, et G20 riikide juhid leppisid eelmise aasta detsembris kokku, et protektsionismiga ei tegeleta, on enamik neid riike oma turgu mingi meetmega kaitsnud. Teisalt uskusin ma pool aastat tagasi, et oma turge kaitstakse veelgi rohkem, ja selles mõttes on hullemat seni õnnestunud vältida.

Maailm ei ole enam samasugune ja murrang on toimunud ka inimeste hoiakutes. Kui võimalik, eelistatakse oma(maist) toodangut, raha eelistatakse investeerida samuti enda lähedale. Piisab ainult vaadata, kuidas on vähenenud maailma kaubandus, ja me võime nentida, et globaliseerumise tipp on selleks korraks möödas.

Kolmandaks kasvab oluliselt riikide laenukoormus ja tulevikus ka maksukoormus. Majanduse turgutamiseks on paljud riigid pidanud laenu võtma. Eri riikide selle aasta eelarvedefitsiit püsib enamasti viie ja kümne protsendi vahel. Kasvav võlakoormus viibki selleni, et tulevikus kasvab maksukoormus.

Veel on kasvanud riikide mõju majandusele. Kes oleks aasta tagasi uskunud, et General Motorsist või RBS-ist saavad riigifirmad, nagu nüüdseks on juhtunud? Mõelgem, missuguse kiirusega natsionaliseeriti eelmisel sügisel pankasid. Riikide roll on kasvanud ja kasvab lähiajal veelgi.

Muutunud on ka pangandus. Tehakse varasemast rohkem järelevalvet ja samuti tegeleb pangandus rohkem reaalse majandusega, mitte tuletisväärtpaberitega kauplemisega.

Sealjuures on reitinguagentuuride maine oluliselt langenud. Eelmise aasta alguses oli maailmas kümme ettevõtet reitinguga AAA ehk siis kõige kõrgema võimaliku reitinguga. Samal ajal oli AAA reitinguga kuuskümmend neli tuhat struktureeritud võlakirjade programmi.

Kõige rohkem said selles kriisis räsida riigid, kes sõltusid palju välisrahast, nagu näiteks Balti riigid ja riigid, kelle majandus sõltus palju tehnoloogia ekspordist – näiteks Jaapan ja Saksamaa, aga ka Soome. Just riigid, keda kõik on endale eeskujuks pidanud. Nüüd tekib õigustatud küsimus: mis suunas peame edasi rühkima?

Konvergents võib toimuda ka allapoole…

Maailma majanduses ei tule endisi aegu tagasi. Ma ei usu stsenaariumi V ehk kiiret taastumist, ka ei usu ma stsenaariumi U, juhul kui see U just väga välja venitatud pole. Pigem kaldun stsenaariumi W poole, mis tähendab, et riiklike tugiprojektidega saadakse majandus korraks kasvama ja siis langeb ta jälle.

Me kujutasime endale ette, et konvergents ehk  ühtlustumine toimub ülespoole. Arvasime, et Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika majandus kasvab aastas protsendi või paar, meie enda majandus seitse-kaheksa protsenti ja hiinlaste oma veel rohkem. Unistati, et kunagi need tasemed ühtlustuvad. Ent viimase aasta jooksul on arenenud maailma majandus kukkunud ja Hiina oma kasvab endiselt edasi. See näitab, et konvergents ei ole ainult ühesuunaline.

Miks ma ei usu majandusolukorra kiiret taastumist? Ma ei usu, et pangad nii kergelt laenu annavad. Vaevalt hakkavad Inglise pensionärid jälle endale Hispaania rannikule kortereid ostma. Ma ei usu, et inimesed ostavad igal aastal uue mobiili ja rootslased julgevad jälle oma sääste sellises koguses siiapoole laenata. Kõik tarbijad on muutunud ettevaatlikumaks ja kokkuhoidlikumaks. Just see on põhjus, miks ma arvan, et majanduskasvu kõver sarnaneb kõige rohkem L-tähega. Oleme läbinud kiire kukkumise ja nüüd järgneb pikk vähese kasvu või ka kahanemisega aeg, ennustada ei ole seda võimalik. Selge on vaid, et uue tasemega kohanemine võtab aega ja on paljudele väga valuline. Meil tuleb seega olla valmis pikemaks paigaltammumiseks.

Mis saab Eestist?

Eesti kuulub maailma suuremate kukkujate hulka, aga vähemalt mina ei ole kohanud ühtegi sõltumatut analüüsi selle kohta, mida me siis õigupoolest valesti tegime. Valitsus ütleb, et nemad tegid kõik, mis oli nende võimuses. Keskpank samuti, kuid tulemus on kokkuvõttes  kehv ja analüüs puudub. Või meeldibki eestlastele selline töö-pidu-pohmell-töö jne tsükkel? Ehk ongi see meie valijatele normaalne elutsükkel, mille juhtimist me ei vaja?

Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et majanduse olukord on parem kui kaks aastat tagasi, sest enam ei võta keegi laenu ega ehita maju, mida me tegelikult ei vaja. Majandus on tasakaalus ja me ei tarbi enam rohkem kui suudame teenida. Ka protsente jõuame maksta, sest Euroopa Keskpank on intressid väga alla lasknud.

Suurimaks probleemiks on minu hinnangul tööpuudus ja sellega tuleb tõsiselt tegeleda.

Euro kriisist ei päästa

Mulle on meediast jäänud silma kaks valitsuse dogmat või eesmärki, millele tahaksin vastu vaielda.

Esiteks, et euro päästvat meid kriisist. Euro – nagu raha laiemaltki – on siiski vahend, mitte eesmärk. Meie eesmärk on tõsta tootlikkust ja euro mõju tootlikkusele on marginaalne. Eriti solvavalt mõjub see kontekstis, et meil on eurot vaja välis-investeeringute saamiseks. Ei tasu olla nii naiivne ja arvata, et riputame kohalikud ettevõtjad võlla ja ootame siis välisinvesteeringuid. Praegu tuleks esmajoones toetuda just kohalikele ettevõtjatele, sest nemad toovad meid kriisist välja, mitte välisinvestorid.

Teise kriipiva eesmärgina toon esile hoiaku, et eurotoetused tuleb igal juhul ära kasutada. See on igati õige põhimõte, aga tuleb ka mõelda: kes neid rajatisi hiljem ülal pidama hakkab? Ja mis see maksab? Endised majandikeskused on täis hooneid, mida me praegu ei vaja. Ma nimetaksin seda kolhoosikeskuste sündroomiks – kunagi leidus raha ja veidi oli neid ka vaja. Me peame euroraha kasutama rohkem selleks, mis hakkab tulevikus raha sisse tooma, mitte selleks, mis hakkab raha neelama.

Seitse ettepanekut

Ilma konkreetsete ettepanekuteta ei näe ma kritiseerimisel mõtet. Kõigepealt tuleks aru saada, et tipust oleme me praeguseks kukkunud ligikaudu viiendiku võrra ja kiiret taastumist ei paista kusagilt. Vastavalt sellele tuleb ka käituda ja seetõttu peamegi keskmiselt viiendiku võrra vähem tarbima.

Teiseks tuleks loobuda eurost kui ainukesest eesmärgist ning lubada sel ja järgmisel aastal viie-protsendilist defitsiiti. Rohkem tuleks tähelepanu pöörata tööpuudusele ja sellest tulenevatele probleemidele.

Kolmandaks tuleks võimalikult palju toetada eksportijaid. Võrdleksin neid ründajatega jalgpallimeeskonnas – meil võivad olla head kaitsjad ja superväravavaht, aga kehvade ründajatega võita ei suuda.

Neljandaks tuleks tõsta au sisse maksumaksja. Üldsus peaks tublisid ettevõtteid paremini teadma. Praegu võib ettevõte maksta aastas paarsada miljonit makse, aga kui ta jääb paarisaja tuhandega nädalapäevad hiljaks, siis sellest tehakse meie ajalehtedes esilehe uudis. Peame oma ettevõtjaid tunnustama ja toetama, mitte jalga taha panema.

Viiendaks oleks vaja maksumuudatusi. Vähem tarbimismakse ja rohkem tulumaksu, ma pean silmas nii ettevõtte tulumaksu kui ka eraisiku tulumaksu.

Kuuendaks oleks vaja asutada riiklik majandusajaleht. Meil puudub klassikaline majandusajakirjandus. Meie mullistus sai tekkida ka sellest, et puudus korralik majandusajakirjandus. Kultuuriinimestel on Sirp ja majanduses võiks olla midagi sarnast. Uskugem, selle investeeringu tasuvus oleks maksimaalne.

Seitsmendaks tuleks kõrgtehnoloogia ettevõtteid toetada alates ühiskonna üldisest hoiakust kuni selleni, et siin tehtud tooteid peaksid kõik riigieelarvest raha saavad asutused ostma kergema südamega.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et oleme läbi elanud järsu languse ja praegu tundub, et kiiret paranemist ei ole mõtet oodata. Tuleb valmis olla uueks ajastuks, mis on veidi teistsugune ja loodetavasti ka parem. Kus SKT ei ole enam nii tähtis.

Viide: http://www.epl.ee/artikkel/481397