Lugesin meie peaministri intervjuust Postimehele kui palju Neivelt eksinud on. Ma võtan seda kui komplimenti, et peaminister oma lühikeses intervjuus kaks korda mind ära mainib. Peaminister väitis, et Neivelt olla öelnud, et euro tuleb alles pärast 2025. aastat ja öelnud, et reserve pole vaja. Ega keegi pole eksimatu. Ka allakirjutanu mitte. Tuleviku ennustamine majanduses on üldse keeruline ja tänamatu tegevus ning eksimine paratamatu.

Näiteks 2006. ja 2007. aastal pidas peaminister  mind suureks pessimistiks ja nimetas mind  ka panikööriks. Aga tagasi vaadates olin liiga optimistlik. Arvasin, et meie pea kümneprotsendiline kasv langeb nelja-viie protsendini. Mitte miinus viieteistkümne protsendini. Ma ei osanud ette näha sellist kukkumist  maailma kaubanduses ja seda, et pangad mitte ainult laenukraani kinni keeravad, vaid ka seda nii kõvasti teevad, et portfell langema hakkab.

Aga tulles tagasi peaministri süüdistuste juurde. Kõik võivad lugeda minu ja Aavo Koka ühist arvamusartiklit 2007. aasta jaanuaris.  Selle pealkirjaks oli „Euro alles aastaks 2025?“. Ja lõpus oli küsimärk. Mitte punkt. See oli kirjutatud olukorras, kus peaminister väitis, et euro nimel ta  majanduskasvu pidurdama ei hakka. Artiklis ütlesime, et kriteeriumid on nii seatud, et nende täitmine on mitte midagi tehes võimatu.  Selles artiklis kirjeldame ka, et kui majanduskasv peaks aeglustuma või hoopis kriis tulema ning täidame inflatsiooni kriteeriumi, siis majanduslanguse tingimustes ei pruugi täita eelarvedefitsiidi kriteeriumi. Aga oma silm on kuningas ja soovitan see artikkel läbi lugeda. Ning anda hinnang, kumb eksis. Kas peaminister või allakirjutanu.

Peaminister võiks olla tänulik, sest see artikkel näitas, et mitte midagi tehes euro kriteeriume täita pole võimalik. 2009. aastal seda teadmist ka kasutati kui võeti maksimaalsed dividendid kõikidelt riigi osalusega ettevõtetelt ning tõsteti kahenädalase etteteatamisega käibemaksu. Küll aga ma eksisin seoses euroga aastapäevad tagasi Kuku raadio otseeetris. Ma ei uskunud, et me kolmeprotsendilisse eelarvedefitsiidi raamidesse mahume. Seepärast, et ma ei uskunud, et valitsus võtab riigi osalusega firmad rahast tühjaks ja niiviisi eelarve tulusid ühekordselt suurendab.

Teine väide oli, et Neivelt soovitas reserve mitte korjata. Kui lauseid sõnasõnalt lugeda, siis on peaministril õigus. Kui vaadata asja sisu, siis on olukord keerulisem. 2006. aasta augustis esinesin Metsaülikoolis ja hiljem kirjutasin selle ettekande põhjal ka arvamusartikli. Teemaks oli jätkusuutmatu majanduskasv.

2006. aastal kasvas eraisikute ja ettevõtete laenuportfell 60 miljardi krooni võrra, mis oli ca 30% SKT-st! Normaalne oleks, et erasektori laenukoormus ei ületa palju aasta kogutoodangut ja 30% aasta kogutoodangust laenukasvu aastas on selgelt liiga palju ja on jätkusuutmatu. Seda ma väitsin ja arvasin, et keskpank peaks midagi tegema ja tõin eeskujuks Horvaatia keskpanka. Minu väide oli, et aastas kolm-neli miljardit reserve korjata on mõttetu kui kommertspangad toovad kümme korda rohkem raha turule. Tuleb tegeleda ikkagi probleemiga, mitte tagajärgedega. Ehk siis piirata laenuportfelli kasvu ning mitte korjata kangelaslikult reserve. See tekitab disproportsioone era ja riigisektori vahel ning pole jälle hea.

Kui keegi oleks mind 2006. aastal kuulanud, oleks ettevõtete ja erasektori laenuportfell olnud vähemalt  viiskümmend miljardit krooni väiksem ja meil oleks olnud kriisi alguses väiksemad reservid. Meil poleks olnud sellist majanduskasvu ja ka sellist langust. Täna oleme me oma majanduse suurusega tagasi 2005.-2006. aastas. Ainult võlakoorem on oluliselt suurem.

Jah sõnasõnalt on peaministril õigus minu arvamuse kohta reservidest. Ainult demagoogiliselt unustab ta ära 2006. aasta kontekstis minu peamise teema ja see on laenukasvu pidurdamine. Kutsusin üles tegelema probleemi, mitte tagajärjega. Mündil on alati kaks külge. Oleks me laenukasvu pidurdanud, mitte tagant kiitnud, poleks meil nii suuri reserve olnud. Aga meil ei oleks ka sellist suurt langust olnud ja reserve poleks niipalju vaja läinud. Täna oleks olnud elu väiksema laenukoormusega oluliselt lihtsam.

Peaministril ja tema poolt juhitud parteil soovitan otsida teised väited, kus ma olen eksinud. Neid peaks jätkuma, sest keegi meist pole eksimatu.  Eriti, mis puudutab majanduse prognoosimist.

Oma valede ennustuste pärast ma suurt süüd ei tunne. Sest majanduse prognoosimine on võimatu ja isegi iga ennustusega on võimalik inimeste käitumist muuta ja seeläbi raskendada ennustuse täide minemist.

Olen rahul, et ma ei ole lubanud viieteistkümne aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka jõuda. Samuti ei ole ma 21. sajandi algul müünud telekomi firmat ja ostnud raudteed. Nii nagu meie lugupeetud peaminister.

Kujutage ette peaministrit kogu oma bürooga, kus on erinevate eluvaldkondade nõunikud. Siis veel lisaks keskpank ja ministeeriumid, keda vajadusel kasutada saab. Ning noored Reformierakonna broilerid, kes vajaduse korral sapiseid kommentaare kirjutavad, et ühiskondlikku arvamust mõjutada.  Ning teisel pool mina üksi, kes ma oma muude tegemiste ja tegevuste kõrval vahetevahel ka Eesti majanduse üle mõtlen ja veel harvem kirjutan. Ning me vaidleme, kes on tulevikku täpsemalt ennustanud.