Rohkem realistlikku meelt!

by Indrek Neivelt

Üle-eelmisel nädalal köitsid minu tähelepanu kolm uudist, millel pole esmapilgul omavahel mingit seost, kuid ometi kõnelevad need samast probleemist. Esiteks teatas soomlaste Kesko, et plaanib ehitada uue logistikakeskuse ja kaalub ühe asukohana Eestit. Teiseks levis uudis, et Soome vajab lähima aja jooksul 150 tuhat uut töötajat. Kolmandaks jätkusid teated segadusest Eesti Kunstiakadeemia peahoone ümber.

Kuidas on need sõnumid omavahel seotud?

Kui Kesko valiks oma uue logistikakeskuse asukohaks Soome asemel Eesti, oleks meil palju rõõmu. Välisinvesteeringud kasvaksid, ehitajad saaksid tööd ja rakendust leiaksid ka paljude muude tööde tegijad. Tundub olevat väga hea meie majandusele.

Kui ma oleksin soomlane ja kui juba läheb välistööjõu sissetoomiseks, eelistaksin ilmselt eestlasi. Soomlased oma poliitkorrektsuses seda ilmselt kunagi välja ei ütle, aga nii see kindlasti on. Arvestades trende, võime olla suhteliselt kindlad, et 150 tuhandest puuduolevast töötajast vähemalt 50 tuhat on Eestist. See on aga pea kümme protsenti meie töötavatest inimestest!

Rohkem kui viisteist aastat tagasi ennustas Tuleviku-uuringute Instituut, et Eesti võib muutuda Lõuna-Soomeks. Nii ongi läinud ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome. Eestis peseme pesu, teeme soenguid ja lõikame salateid. Sealpool piiri töötavad eestlased peamiselt ehitajatena, sest objekti ju laevaga üle ei too. Neid eestlasi, kes on läinud tööle Soome juhtivatele kohtadele, on väga vähe.

Selline integratsioon toimib ja kõik on justkui rahul, ometi ei tohiks meie poliitiline eliit sellega rahulduda. Mäletame loosungit „Viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka!“, mille uskumist peaminister veel eelmisel aastal tunnistas. Tuletagem meelde, et jäänud on alla kümne aasta ja kahjuks ei ole ka soomlased veel viie rikkaima hulgas. Jääb mõistatuseks, kuidas saame olla viie rikkaima hulgas, kui teeme lihtsamaid töid soomlastele, kes seal ei ole.

Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus läheneksid teineteisele. Kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.

Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.

Mis puutub siia EKA uus hoone?

Kui esimest korda EKA uue maja lahendust nägin, olin hämmingus. Ülikoolide auditooriumid ehitatakse tavaliselt ühekordsed, sest nii on lihtsam ja odavam. Mitmekorruselisi kaldpindadega auditooriumitega maju ehitatakse tavaliselt rikastes maades, kus maa on väga kallis. Meil on aga maad palju, samas on rikkusega viletsasti. Samasse kategooriasse käib ka Eesti Rahva Muuseumi projekt – klaasist maja, mille ekspluatatsioon on kallis ja asukoht küsitav.

Hakakem realistlikeks ja mõelgem, millega saame hakkama ja millega mitte. Minister Aaviksoo on korduvalt öelnud, et haridusele läheb meil SKTst proportsionaalselt palju raha. Meie hariduskulude sees on ehitistele minevad summad kõrgemad kui paljudel teistel, sest meil on liiga palju ebaotstarbekaid hooneid. Meie rahvaarv väheneb, väheneb ka tudengite hulk, aga meie muudkui ehitame.

Ehitiste ülalpidamiseks läheb juba täna proportsionaalselt liiga palju vahendeid, meie aga plaanime ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks, Saaremaa silla, uue silla üle Narva jõe, Rail Baltica ja Tallinna transiitlennujaama. ERMist või EKAst rääkimata. Kui mujal on inimesed muutunud realistlikuks, siis nendes projektides kumab läbi “viie rikkaima hulka” mentaliteet.

Ma ei tea kedagi, kes oleks Eestist lahkunud, kuna siin pole Saaremaa silda või neljarealist Tallinn-Tartu maanteed. Siit minnakse ära ikka madalate sissetulekute tõttu. Kogu selle varanduse ülalpidamine tähendab aga, et palkade maksmiseks jääb raha aina vähemaks.

Kui toetame eelnimetatud investeeringute tulekut Eestisse, peame oma soovides muutuma realistlikuks. Saame ette võtta projekte ainult väga väikeses ulatuses ja alati millegi muu arvelt. Me ei saa teenida raha lihtsate töödega ja kulutada raha paljudele suurtele ning kallistele projektidele. Saaremaa silla ehituse peaks kümneks aastaks kalevi alla panema ja kõik komisjonid laiali saatma. Tallinn-Tartu maantee tuleks teha mitte neljarealiseks vaid kolmerealiseks, nii nagu on näiteks enamus Stockholmi ja Oslo vahelisest maanteest. Uue Narva jõe silla asemel tuleks parandada olemasoleva piiripunkti läbilaskevõimet jne. Seda nimekirja võiks jätkata.

Vaba ressurss tuleb suunata ettevõtetesse, kes tahavad liikuda väärtusahelas ülespoole ning kes oma töötajaid pidevalt arendavad. Ülikoolid peavad tegema tihedamat koostööd siinsete ettevõtetega. Ainult nii muutume järk-järgult rikkamaks.

Soomlastega tuleb teha valitsuste tasemel koostööd, et põhjanaabrid tooksid võimalikult palju töökohti Eestisse ja värbaksid puuduva tööjõu siin, mitte ei meelitaks meie töötajaid kolima Soome.

Tänase poliitika jätkumisel käärid ainult suurenevad. Ehitame muudkui Euroopa raha eest kallist infrastruktuuri. Kulud selle ülalpidamiseks  kasvavad ning pole raha rohkem palka maksta ja inimesed järjest lahkuvad. See protsess ei saa kaua kesta. Peaksime analüüsima tähelepanelikult Kreekat ja Portugali, kes ka võõra raha eest omale kalli infrastruktuuri ehitasid ning lõpuks konkurentsivõimetuks muutusid.

Unistada tuleb ja unistada on tore. Aga reaalsust ei saa unustada.