Olen viimaste nädalate jooksul paljudelt oma tuttavatelt küsinud, kuhu nad oma raha pensionipõlveks investeeriksid? Nii, et see raha 20 või 30 aasta pärast alles oleks ja ka kasvaks. Ja need tuttavad ei ole olnud sugugi mitte kõik majandusinimesed.

Esimesena, mis inimestel tavaliselt meelde tuleb, on kinnisvara ja maa. Küsides sinna juurde investeerimise proportsiooni kohta, siis tavaliselt mainitakse veerand või kolmandik koguvarast. Mõni investeeriks isegi poole oma portfellist kinnisvarasse. Teisena arvatakse, et peaks ostma aktsiaid. Investeerimises kogenenumad arvavad, et see osakaal võiks olla umbes 40 protsenti. Kuna erinevate aktsiate vahel on väga raske valikut teha, siis tuleb osta indeksifondi. Ja natuke lisaks ka kohalike tublide ettevõtete aktsiaid. Ning kuni veerand varast võiks olla paigutatud võlakirjadesse ja hoiustesse. On mainitud ka kulda ja veidi ka alustavaid ettevõtteid.

Ehk siis minu väikese küsitluse kogemuse põhjal saaks teha portfelli, kus oleks:

35-40 protsendi ulatuses maailma aktsiate indeksifond

5 protsenti Eesti börsifirmade aktsiaid

25 protsenti kinnisvara

5 protsenti kulda

2 protsenti alustavaid ettevõtteid

20-25 protsenti võlakirju

Vaatame, kuidas on investeerinud eelmise aasta lõpu seisuga oma varad näiteks Soome pensionikoguja Ilmarinen:

44 protsenti aktsiad (seal hulkas börsil mitte noteeritud aktsiad)

38 protsenti võlakirjad

13 protsenti kinnisvara

5 protsenti muu

Kuhu ma oma jutuga välja tahtsin jõuda? Meis igaühes on piisavalt talupojatarkust, et panna paika investeerimise põhimõtted. Selleks ei ole vaja eriharidust ja selleks ei pea riigikogu tegema keerulisi seadusi. Vastupidi. Seaduste poolt tekitatud piirangud on pannud meid käituma ebaotstarbekalt ja me oleme ilma jäänud väga suurest võimalikust tulust. Samuti on raske vahet teha erinevatel fondidel, mis on justkui riski järgi jaotatud. See, mis täna võib tunduda konservatiivne, võib homme olla riskantne ning ka vastupidi. Seetõttu peaks igal fondihalduril olema ainult üks fond. Siis saab halduskulud madalamaks ja valiku lihtsamaks. Ja ideaalis kuuluksid pensionifondid kogujatele endile ehk ühistutele. Ainult selline süsteem on piisavalt paindlik ja arvestab maksimaalselt pensionikogujate huve.

Praegu algaval pimedal ja rahulikul ajal on kasulik oma pensioniasjadesse süveneda. Paremad valikud täna tähendavad kuni poole suuremat kogumispensioni kolmekümne aasta pärast. Usaldagem rohkem oma talupojamõistust!