Eetris Vikerraadios 15. mail 2018

Eelmisel nädalal tähistas president Arnold Rüütel oma 90. sünnipäeva. Peamiselt meenutati president Rüütli suurt panust meie riigi taasiseseisvumise protsessis ja tema panust Euroopa Liitu astumisel. Veel torkas silma, et meie uus ajalugu algab justkui 1988. aastast.

Samasugune ajalookäsitlus torkas mulle silma, kui me veebruaris tähistasime oma vabariigi 100. sünnipäeva. Me räägime kangelaslikest vabariigi algusaegadest ja hindame kõrgelt viimast 30 aastat, aga vahepealse 50 aastaga ei oska me justkui midagi peale hakata. Siis justkui nagu oli Eesti Vabariik ja nagu ei olnud ka.

Ma ei räägi siin juriidikast, vaid sellest, mida me tunneme. Me oleme mõistnud kommunismi hukka ja ehitame aina uusi kommunismiohvrite mälestusmärke. Samal ajal teame me kõik paljusid endiseid kommunistliku partei liikmeid ja tunneme neid kui tublisid inimesi. See on selline skisofreeniline olukord ja seetõttu ei oska me kuidagi selle vahepealse ajaga oma sisemas rahu leida.

Ma tunnen sügavat tänutunnet president Arnold Rüütli, Vaino Väljase ja teiste selleaegsete tippjuhtide suhtes. Olen viimasel ajal palju mõelnud nende väärikate meeste ja nende eakaaslaste peale. Minu vanemate põlvkonna peale. Nad kõik tegid väga tublit tööd. Meie põllud ja metsad hoiti korras. Ehitati uusi tehaseid ja koole ning õpetati lapsi.

Mõelgem näiteks, milline oleks olnud Tallinn, kui siin ei oleks toimunud 1980. aasta olümpiamängude purjeregatt. Selleks ajaks ehitati Pirita tee, purjespordikeskus, lennujaam, teletorn, Olümpia hotell, postimaja ja remonditi ära suur osa vanalinnast. Ja regatist osa võtnud sportlasi oli ainult 156.

Meie tolleaegsed juhid võitlesid selle nimel, et olümpia purjeregatt toimuks justnimelt Tallinnas. Mitte Riias või mujal. See on üks silmatorkavamaid näiteid. Aga samasugune töö toimus erinevatel tasemetel ja erinevates kohtades. Alates koolidest ja lasteaedadest kuni metsadeni ja põldudeni. Tänu eelnevate põlvkondade tublile tööle oli meie stardipositsioon 1990. aastate alguses nii hea.

Dirigent Kristjan Järvi: Eesti peab sirutama Venemaale käe (5)
Enamik tolle aja juhte andis endast parima, et elu siin maal areneks. Nad ajasid Eesti asja. See kõik toimus raamides, mida nemad muuta ei saanud. Nii nagu meie tänased juhid ja me kõik anname endast parima tänastes raamides. Sõltumata parteilisest kuuluvusest. Ka täna ajavad osad juhid Eesti asja ja osad Brüsseli oma, nagu eelmise võimu ajal ajasid osad juhid Eesti asja ja osad Moskva asja. Midagi ei ole muutunud. Inimene ju ei muutu.

1990. aastate ideoloogiasõjas tehti Väljase ja Rüütli põlvkonnale liiga. Vastandamine tõi rahva hääled ja koha valitsemise ahelas. Aga selle hind oli ühiskonna jaoks kõrge. Need inimesed ei olnud süüdi, et nad juhtusid tegutsema sellel ajastul.

Kas ei oleks just nüüd, meie riigi sajanda sünnipäeva aastal, paras aeg sõlmida rahu oma minevikuga? Ja tunnistada, et lisaks kurjusele ja kõigele muule halvale oli 50 aasta jooksul ka palju head. Ning tänada kõiki, kes ka nõukogude ajal siinset elu arendasid ja aitasid kaasa sellele, et meie elu täna just selline on.

Nii nagu inimene ei saa olla tervik, kui tal ei ole julgust ja tahet tunnistada oma minevikku, ei saa riik olla tervik, kui ta ei tunnusta kõiki oma kasvuperioode.

Mina igal juhul olen tänulik kõikidele nendele, kes Eesti elu arendasid ja arendavad. Sõltumata riigikorrast ja parteilisest kuuluvusest. Tänan teid kõiki kogu südamest. •

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi asutasime Tõnu Pekki eestvedamisel pensioniühistu Tuleva. Tänaseks on meil üle kuue tuhande liikme ja fondi maht ületab meie esialgseid ootusi. Oleme suutnud oma fondi ka odavamaks teha. Meie valitsemistasu oli esialgu plaanitud 0.5% aga tegime 0.34%. Võrdluseks oli eelmisel aastal Eesti keskmiseks määraks 1.22%.
Ka seadusandja on teinud väikeseid muudatusi ja fondi vahetamise tasu on ära võetud. Sellega on kahjuks kõik piirdunud. Tuleva peamiseks saavutuseks on aga see, et keegi on lõpuks asunud kaitsma meie pensionikogujate huve. Eesti pensionikogujad on kõrvale pannud summa, mis on üle kümnendiku sisemajanduse koguproduktist ja kuni Tuleva loomiseni ei kaitsenud keegi pensionikogujate huve. Varem vaatasime igal aastal OECD pensionifondide tasude ja tootluste tabelit, kus Eesti paistis silma kõrgete tasudega ja oli viimaste hulgas fondide tootluses. Ning sinna see kõik jäigi.
Lätlastel on paremini läinud. Ka Läti pensionikogujad olid koos meiega OECD tabelites punasteks laternateks. Läti ettevõtjad said meilt innustust ja nad moodustasid oma indeksifondi. Nende poliitikud on olnud pensioni kogujate suhtes palju hoolivamad. Eelmisel aasta lõpus võttis Läti parlament vastu seaduse, millega ta alandas jõuliselt maksimaalset tasumäära. Selle tulemusel on alates uuest aastast Läti pensionifondide tasud meie omadest poole väiksemad.
Meie aga ootame. See ootamine on aga meie pensionikogujatele väga kalliks läinud. Oleks näiteks neli aastat tagasi rahandusministri määrusega (https://www.riigiteataja.ee/akt/104072014011) kehtestatud õiglane tasu, oleks meil keskmiselt igaühel pensionikontol üle saja euro rohkem. See sada eurot oleks jällegi omakorda igal aastal intressi teeninud. Igal juhul on rahandusministri määruse hind väga kõrge ja aeg töötab meie kahjuks.
See meie poliitikute ja ametnike passiivsus ongi mind viimase kahe aasta jooksul kõige rohkem üllatanud. Ühel pool on seitsesada tuhat pensionikogujat ja teisel pool mõned pangad. Ja mitte ükski partei ei ole tahtnud populaarsust koguda.
Aga tasud on ainult üks osa suurest probleemist. Enam kui kuuskümmend protsenti fondidesse paigutatud rahast on investeeritud võlakirjadesse. Samal ajal me teame, et euro intressid on nulli lähedal ja eurotsooni inflatsiooni eesmärk on kaks protsenti. Ehk siis meie kõige silme all võetakse hoiustajatelt üks-kaks protsenti aastas. Ja keskpank vaatab seda kõike pealt ja ei küsi, miks on ebaproportsionaalselt suur osa meie pensionivarast võlakirjadesse investeeritud? Jah, see ei ole keskpanga otsene ülesanne aga kelle oma see on? Meil on ministeeriumid täis analüütikuid, meil on keskpank oma spetsialistidega. Ja nad teevad majanduskasvu prognoose täpsusega null koma üks protsenti. Aga rohkem kui kümnendik majanduse koguproduktist olev meie kõigi ühine vara, kelle ülesanne on seal suurt pilti näha? Detailsed analüüsid on suurepärased. Selles võib igaüks ise veenduda. Aga suurt pilti ei ole.
Ja kõigele lisaks on pensioni teisel sambal ka eksistentsiaalne probleem. Kristjan Järvan tõestas, et vastavalt Rahandusministeeriumi enda prognoosidele, ei ole sellisel kogumisel ühiskonna kui terviku jaoks mõtet. Palgakasv on suurem kui fondide nominaalne tootlus ja sellega seoses oleks kasulik maksed teise sambasse ära lõpetada. Vabanevat raha saaks mujal kasutada. Näiteks noorte perede toetuseks. Ka Kristjan ei tööta üheski ministeeriumis vaid tegi seda hobi korras.
Ja siit tuleb minu arvates välja kõige teravam probleem. Nagu me näeme eelpool toodud näidetest, ei kaitse meie kõigi huve mitte valitud poliitikud. Isegi mitte palgalised ametnikud. Meie huve kaitsevad hoopis oma põhitöö kõrvalt kodanikuaktivistid. Huvitav, kas ka teistes valdkondades on olukord samasugune? See on tõsine mõttekoht.

Eetris Vikerraadios 17. aprillil 2018

Viimastel nädalatel on palju räägitud sellest, et meie majandusel läheb väga hästi ja headel aegadel on vaja halvemateks aegadeks reserve korjata. See on väga selge ja loogiline jutt. Nii käitusid meie esiisad ja loodame, et nii käituvad ka meie lapselapsed. Selge talupojamõistus.

Eesti Panga president Ardo Hansson kirjutas eelmisel nädalal eelarve ülejäägi kohta pika ja väga põhjaliku artikli. Raske on mitte nõustuda Ardo Hanssoni mõtetega. Loomulikult tuleb headel aegadel kõrvale panna ja loomulikult peab valitsus toetama majandust languse ajal. Eesmärk peab olema majandustsükli silumine. Suurem stabiilsus on meie heaolu alus.

Kõik on õige, aga siis meenub, et seesama Eesti Pank on viimase kolme aasta jooksul läbi võlakirjade tagasiostuprogrammi emiteerinud viis miljardit eurot. Viis miljardit eurot uut raha, mis on läinud peamiselt väljapoole Eestit. Nimelt lepiti Euroopa keskpankade poolt 2015. aasta märtsis kokku, et eurotsooni keskpangad ostavad igakuiselt kokku võlakirju alguses nädalas 60 miljardi ja hiljem 80 miljardi euro ulatuses.

Selle programmi eesmärk oli hoida inflatsioon kahe protsendi juures ja stimuleerida majandust. Otsustamise ajaks olid intressid olnud juba paar aastat nulli lähedal, aga see ei olnud piisav, et Euroopa majandus oleks hakanud korralikult kasvama.

Kui Euroopa keskpank hoiab intressid nullis ja eesmärk on hoida inflatsioon kahe protsendi juures, siis sisuliselt teatab keskpank, et eesmärk on võtta igal aastal hoiustajate taskust kaks protsenti ja sellega kergendada ülelaenanud riikide võlakoormat. Niiviisi saab aastate jooksul viia võlad tasemele, et neid on võimalik teenindada. Selle asemel et võlausaldajad oleksid oma investeeringu ühe korraga maha kandnud, eelistati võlgade pikemat „maha kirjutamist“ ja kaotuse „laiali määrimist“ kõikidele hoiustajatele.

Kui keskpangad 2015. aastal selle programmiga alustasid, oli ka meil palju neid, kes arvasid, et Eesti riik peaks samuti võlakirju emiteerima. Mäletan, et 2016. aasta aprillis oli meil Ardo Hanssoniga debatt Äripäeva toimetuses, kus me kumbki – erinevatel põhjustel – ei toetanud valitsuse võlakirjade ideed. Aga siis me rääkisime laenu võtmisest.

Täna soovitab keskpank valitsusel raha kõrvale panna ja teha ülejäägiga eelarve. Samas ostab keskpank teiste Euroopa riikide võlakirju. Ja keskpank teab väga hästi, et kõrvale pandud raha kaotab väärtust. Kui me teenime oma reservidelt oluliselt vähem kui on inflatsioon, siis ei ole mõtet teha ülejäägiga eelarvet ja reserve korjata.

Meil on omal riigis väga palju valdkondi, mis raha nõuavad. Sada või kakssada miljonit on kusagil suur raha, aga riigivõla statistikas ei ole vahet, kas meil on laenukoormus 8,5 või 9 protsenti SKT-st. Me ei pea raha kuhugi kõrvale panema ja laskma inflatsioonil seda pureda. Kui kriis peaks tulema, siis võtame laenu, et kukkumist pehmendada. Eesti on euroala madalaima võlakoormusega riik, kelle laenamisvõime on väga hea. Isegi majanduskriisi tingimustes.

Olen ka varem öelnud, et me ei pea olema oma eelarve suhtes nii dogmaatikud. Meil on ka eelmisest kriisist alles reserve, mida me siis ära ei kasutanud. Aga oleks võinud. Oleks kukkumine väiksem olnud. Täna see raha enam nii palju väärt ei ole.

Samuti peaksime tõsiselt arutama teemal, kas olukorras, kus inflatsioon on 2-3 protsenti aastas, on mõtet hoida 60 protsenti meie pensioni teise samba varast võlakirjades. Vaadates nende fondide tootlusi ja võrreldes neid inflatsiooniga on selge, et kaotame seal igal aastal vähemalt ühe protsendi. Ka siin oleksime pidanud muudatusi tegema juba vähemalt viis-kuus aastat tagasi.

Lõpetuseks veel kord: headel aegadel raha kõrvalepanemine on igati mõistlik tegevus. Seda normaalsetes tingimustes. Täna aga peame me rohkem arvestama inflatsiooniga ja seepärast ei ole mõistlik ülejäägiga eelarvet planeerida. •

Eelmise nädala üks tähtsamaid majandusuudiseid oli USA dollari intresside tõstmine. Föderaalreservi uus juht Jerome Powell juhatas esimest korda intresside koosolekut ja ei üllatanud. Turg ootas intresside tõstmist. See oli juba kuues baasintresside tõstmine pärast viimast suurt kriisi. Euroopa Keskpank oma intressipoliitikat muutnud ei ole aga surve selleks kasvab juba mõnda aega.
Intresside tõstmine viis minu mõtted meie pensionifondide peale. Teatavasti koosnevad meie kõige konservatiivsemad fondid võlakirjadest. Tõusvate intresside keskkonnas on väga raske praeguses olukorras plussi jääda. Eriti kui arvestada fondide tasusid. Ka statistika näitab, et kõik konservatiivsed fondid on viimasel kolmel aastal olnud miinuses. Õnneks on nendesse fondidesse paigutatud alla kümne protsendi meie pensionikogujate rahadest. Üldse on meie pensionifondid investeerinud umbes kuuskümmend protsenti vahenditest võlakirjadesse või analoogsetesse toodetesse. See on peamiseks põhjuseks miks meie fondide tootlused on olnud nii madalad.
Võlakirjadesse investeerimist nimetame me konservatiivseks ja aktsiatesse ning kinnisvarasse investeerimist riskantseks. Inglise keeles kasutatakse väljendit „fixed income“. See ei tähenda riskivaba või konservatiivset investeerimist. See tähendab vaid, et tulu on fikseeritud. Täna on ta fikseeritud nulli lähedal. Ehk fikseeritud on väärtuse kaotus. Meie võtsime sellise varade jaotuse kasutusele siis kui tegime pensionireformi. Varsti möödub sellest ajast kakskümmend aastat ja vahepeal on väga palju sündmusi juhtunud.
Pensionireformi tegemise ajal oli meil värskelt meeles 1997.a. nn. Aasia kriis ja 1998.a. nn. Vene kriis, mis viisid meie börsi vabalangusesse. Selle sajandi alguses oli normaalne aktsiate tootlus Tallinna börsil vähemalt kakskümmend protsenti ja võlakirjade ning hoiustega oli võimalik teenida seitse-kaheksa protsenti. Eesti kroonides, mis teatavasti oli euroga seotud.
Vahepeal oleme läbi elanud kiire tõusu ja suure kukkumise. Seejärel oli kiire taastumine ja riikide võlakriis, millele omakorda järgnes raha pakkumise kiire kasv. Võtsime kasutusele euro. Ja juba mitu aastat on intressid nullis. Keskpanga omad on isegi negatiivsed.
Selles raha suuremahulises juurde trükkimise olukorras on imelik mõelda, et me siiamaani peame kinnisvara omamist riskantsemaks investeeringuks kui võlakirja omamist. Kui kinnisvaral ei ole liiga palju laene peal, siis peaks ta olema ju igal juhul väiksema riskiga kui võlainstrumendid. Ikkagi reaalne vara ja inflatsiooni eest rohkem kaitstud.

Kuhu ma tahan oma aruteluga välja jõuda?
Minu arvates on selline varade jaotus ajale jalgu jäänud. Kuidas saab keegi väita, et võlakirja fond on pikas plaanis konservatiivne aga aktsiate fond või kinnisvara oma riskantne? Lühiajaliselt on selline jaotus kindlasti õige aga me korjame ju raha kolmekümneks ja enamaks aastaks. Ja siis peaks näiteks maa ja kinnisvara omamine olema palju madalama riskiga. Ja loomulikult tuleb sisse veel riskide hajutamine erinevate asukohtade ja objektide vahel.
Ehk varade paigutuse jaotamine ei käi ainult selle järgi, kas tegemist on võlakirjade või aktsiatega. See on mitmemõõtmeline, kus mängu tuleb ka investeeringu pikkus ja muud näitajad.
Me oleme jäänud kinni sajandi algusesse. Kogu mõtteviis alates varade paigutamisest kuni tasumääradeni on sellest ajast. Hiljem on seaduse tasemel tegeletud väga paljude pisidetailidega. Küsimata, kas meil on vaja üldse sellist fondide jagamist nelja kategooriasse. Tasude ja tootluse proportsioonist rääkimata. Võiks ju küsida, kas näiteks igal fondihalduril võiks olla ainult üks fond ja selle eesmärk on maksimaalse pensioni kogumine. See, kuhu fondihaldur raha paigutaks, oleks tema otsustada. Varade jaotamist varaklasside ja tähtaegade järgi peab ju igal juhul raporteerima ning riskid oleks sellega kaetud.
Üks on selge. Kust nurgast sa meie pensioni kogumist ka ei vaata, on selge, et meie huvisid ei kaitse ei poliitikud ega ka riigiametnikud.
Ma tulen kokkuvõttes tagasi oma varasema ettepaneku juurde. Muudame pensioniks raha korjamise vabatahtlikuks. Kui seda ei taheta teha, siis tuleks poliitikutel hakata pensionikogujate huvisid ka aktiivselt kaitsma. Kui poliitikud on otsustanud pensionikogujate elu reguleerida, siis tuleb selle eest ka vastutada. Ega probleemi eest ennast ära ei peida.