Kui väike vaene Eesti ütleb euroliidule “ei”, siis ta kolgastub

by Indrek Neivelt

Hansapanga juht ennustab Eestile pehmet stagnatsiooni, kui me ei suurenda oma ekspordi lisaväärtust.


Täpselt viis aastat saab sel nädalal mööda Hoiupanga allaneelamisest Hansapanga poolt. Just siis sai Hansapangast Eesti suurim pank, edu sümbol, Eesti firma number üks. Pank, mis praegu mahub maailma 500 suurima hulka.

Hansapanga juht Indrek Neivelt, kas tänane Hansapank on enam-vähem seesama, mis viis aastat tagasi välja kujunes?

I. N.: Kui keegi oleks viis aastat tagasi öelnud, et oleme nüüdseks niisuguses positsioonis, oleks seda liialt optimistlikuks peetud.

Mis on siis vahet? Esiteks, Hansapank ei ole enam Eesti pank. Viis aastat tagasi oli 90% meie tegevusest Eestis, nüüd 50% Eestis ja 50% väljaspool. Eestlasest kliendile see muidugi suurt välja ei paista, välja arvatud siis, kui ta käib Lätis või Leedus ja saab ilma teenustasuta sularaha võtta.

Teiseks oleme tehnoloogia osas maailmas esirinnas. Kui veel mõni aasta tagasi oli pangakontori põhifunktsioon makseid vastu võtta, siis täna tehakse juba rohkem kui 95% maksetest väljaspool kontorit – Internetis, otsekorraldustega jne.

Te olete ju pangakontoris maksmise kalliks teinud!

Üks asi on kallidus, aga ma arvan, et kui ka laseksime teenustasu kolme krooni peale, siis ikka ei lähe küll enam pangakontorisse maksma, Internetis on lihtsalt mugavam.

Aga kas te loete ennast ikka veel Eesti pangaks või olete nüüd Rootsi pank?

Meie peame ennast Balti pangaks.

Aga kuulute rootslastele?

Rootslastele kuulub Hansapangast umbes 60%. Kui maja ette vaatame, siis on meil siin kolme riigi lipud, Rootsi lippu ei ole.

Ei ole palju eesti ärimehi, kes ütleks, et lätlaste ja leedulastega on kerge asja ajada. Kuidas te olete hakkama saanud?

Aga kas keegi Soomes või Rootsis ütleb, et eestlastega on lihtne asju ajada? Olete kuulnud seal kedagi ütlemas, et eestlased on jube tublid?

Ma arvan, et käib poosi juurde kurta teiste kohta, et need seal ei saa asjadega hakkama. Tegelikult saavad kõik.

Vaadake näiteks, kui hästi läheb Lätis–Leedus meie firmadest Merkol või Balti Laevaremonditehasel. Ma arvan, et enamikul läheb väga hästi. Peabki minema, sest kui majandus kasvab, läheb ikka hästi.

Kas naabrite majandus kasvab kiiremini kui meil?

Enam-vähem võrdselt. Kui kellelgi on ühel aastal üks protsent rohkem või vähem, see ei näita suurt midagi.

Leedu ja Läti start oli hilisem, selle tõttu viimastel aastatel on see kasv ehk pisut kiirem olnud, aga stardipositsioon oli jälle madalam.

Miks teevad Balti riikide panganduses ilma teiesugused, aga mitte näiteks mõned suured Saksa pangad, kes võiks nagu valaskalad selle pisikese turu alla neelata?

Esiteks suur valaskala väiksesse tiiki lihtsalt ei lähe, ta ei mahu ära. Kui ta pöörab, on tiik kohe veest tühi.

Baltikumi majanduse koguprodukt on suurusjärgus 30 miljardit eurot. Ta küll kasvab, aga see on ikkagi nii väike number. Euroopas on palju-palju huvitavamaid kohti. Lisaks on meil siin veel omaette keeled.

Ega neil ei oleks täna midagi paremat ka pakkuda. Tehnoloogiliselt on Eesti pangad praegu vaieldamatult Euroopa tipptase. Me peame nii loomulikuks Internetis maksete tegemist ja seda, kuidas saad alati kontoväljavõtet teha ja muud infot oma arve seisu kohta ning et rahaautomaadid on lausa iga nurga peal.

Kui meie inimene läheb täna Euroopasse panga kliendiks, siis ta ütleb: “Mis jama see on? Kuidas saab siin pangaga suhtlemine nii keeruline olla?”

Eesti risk on kõrgem kui näiteks Soomes, Saksamaal või ka Portugalis ja raha on selle võrra natuke kallim, aga ka see erinevus on väike.

Kui palju Eesti jaoks raha kallim on?

Eesti riik maksis viimaste lühiajaliste võlakirjade eest 0,3% rohkem. Aga seda praegu eeldusel, et me läheme Euroopa Liitu.

Ja kui ei lähe?

Siis ei tea, mis intress teeb. Fakt on, et ta ei lange.

Mida tähendab uudis, et Eesti riigi jooksevkonto on rekordilises defitsiidis?

Kindlasti on see koht mõtlemiseks. See tähendab sisuliselt sama mis inimesel, kel raha tuleb sisse kogu aeg vähem, kui välja läheb. Ning välja minev raha, mis on suurem, kaetakse tulevikulubaduste pealt. Et tulevikus saan kindlasti rikkaks ja siis maksan tagasi.

Mina näen kahte stsenaariumi, mis võiksid juhtuda pärast sellist laenupidu, nagu meil siin viimane aasta-kaks on toimunud.

Kui me ütleme Euroopa Liidule “jah”, siis meil see pidu jätkub. Raha tuleb veel juurde. Siis tekib väike tagasilöök, õhku lastakse pisut välja. Seejärel tekib stagnatsioon, juhul kui me ei suuda eksporti suurendada.

Tuleb aeg, kus hinnad suurt ei tõuse, palgad ei tõuse, kinnisvarahinnad ei tõuse, võibolla isegi natuke langevad. Aga inimesed lähevad ikka hommikul tööle ja midagi hirmsat ka ei ole. Tuleb selline pikem lauge periood. Aga loodame, et suudame eksporti suurendada, siis jääb see kõik olemata.

Teine stsenaarium on see, kui me “ei” ütleme. Siis raha hind kallineb, intressid tõusevad, Euroopast investeeringuid ei tule. Siis tuleb see laugem periood kiiresti kätte.

Kas neid juhtumeid, kui inimesed tunnistavad pangale, et ei saa laenu tagasimaksmisega hakkama, on juba murettekitavalt palju?

Õnneks vähe. Aga praegu ka majandus kasvab ja sellisel ajal loomulikult ongi probleeme vähem.

Kui keegi ongi täna ostnud kinnisvara ja see osutub üle jõu käivaks, siis ta müüb selle maha ja kasuga. Mõne aja pärast ei pruugi see enam samamoodi olla.

Asjad käivad tavaliselt ikka lainetena. Kord läheb hästi, siis tulevad kehvemad ajad. Küsimus on ainult laine pikkuses.

Aga ma arvan, et Eesti inimene on suhteliselt kaine mõtlemisega ja maainimene eriti. Kui palk kannatab laenu võtta ja on vaja, siis ei saa öelda, et inimene ei ole piisavalt realistlik eluasemelaenu võt­tes.

Kas “ei” bürokraatlikule euroliidule võiks Eesti majandusest teha kiiresti areneva tiigri, nagu Ivar Raig on öelnud?

Ma arvan, et see on lihtsalt loll jutt.

Eesti on ju tegelikult kõik põhilised euroliidu seadused juba vastu võtnud, hullemaks minna bürokraatia mõttes enam ei saa. Ma pigem arvan, et osa liigset bürokraatiat kaob varsti ära, seadused tehakse pehmemaks.

Ega Euroopas ei ole ka lollid inimesed, nad on oma ajalooga ju näidanud, et ei ole. Kui nad näevad, et kusagil on üle reguleeritud, siis antakse järgi.

Kui me nüüd lõpuks ütleme “ei”, siis nädal-kaks meist räägitakse, saame ehk isegi Financial Timesi esilehele, aga kolme kuu pärast keegi ei mäleta ka enam niisugust kohta nagu Eesti.

Kui selline rikas riik nagu Šveits tahab ka juba Euroopa Liitu, et mitte arengus maha jääda, siis üks väike vaene Eesti, kui ta “ei” ütleb, tõenäoliselt kolgastub.

Üks argument “ei” öelda on ka hinnatõus, mis meid Euroopa Liidus ootab.

See on jälle demagoogia moodi. Ma ei tea muud kindlalt tõusvat hinda kui suhkruhind. Palju ma siis seda suhkrut söön?

Samal ajal räägime, et Euroopa Liitu minnes kinnisvarahinna tõus on hea. Palgatõus on ka hea. Aga suhkruhinna tõus on paha.

Mida me siis tahame: kas odavat kinnisvara, väikest palka ja odavat suhkrut? Või tahame kallimat maad, kallimat korterit, suuremat palka ja kallimat suhkrut? Niimoodi ei saa, et oleks suhkur odav, aga kinnisvara kallis. See on unistus, et saaks kõike head korraga.

Millal meie palgad Soome või Rootsi omadele järele jõuavad?

Siis, kui me hakkame eksportima oma mobiiltelefone. Või midagi sarnast.

Ma ei mõtle füüsilisi telefone, vaid seda aju seal sees.

Jõuame järele siis, kui suudame samu asju eksportida mis nemad. Kalleid asju. Mitte õmbluse allhanget ja muud sellist. Ma ei oska öelda, kas see võtab 15, 30 või 60 aastat.

Äkki see pööre toimub ootamatult ruttu?

See ei ole niisama lihtne. Kui ma täna lähen tehasesse ketrama, siis vaevalt ma aasta pärast tegelen juba IT-arendusega ja müün oma mõttetööd.

Kui kõrge on Hansapangas keskmine palk?

(Vaatab arvutist järele.) Eelmise aasta keskmine palk oli Hansapanga Eesti osas umbes 12 000 krooni kuus, koos preemiatega ehk 14 000–15 000.

Küsin vastu, et kas ajakirjanike arvates on kõrge palga maksmine paha? Vahel jääb küll selline tunne. Mina, vastupidi, kutsun üles väärtustama kõrgepalgalisi ja eriti ekspordile suunatud töökohti.

Näiteks iga maavanem või vallavanem peaks teadma, mis on tema piirkonnas tublid firmad, kes maksavad kõrget palka. Ja kohalikus lehes võiks olla pidev edetabel, et vot need on tublid ettevõtjad, nemad maksavad nii palju keskmist palka. Ühiskond peaks neid väärtustama.

Praegu töötab kõik risti vastupidi: et kui maksad korralikult palka, siis peaks justkui häbenema ja punastama.

Kas näited sellest, kuidas mõned eestlased välismaalastelt firmasid tagasi ostavad, on erand või juba tendents? Või müüakse endiselt rohkem?

Raske öelda, kumb suund on tugevam. Aga kolm aastat tagasi selliseid näiteid veel polnud, et keegi ostaks firma tagasi. Täna juba on.

Praegu on Euroopas tendents puhastumisele. On väga palju firmasid, kes loobuvad ühest või teisest tegevusharust.

Selgeks on saanud, et kui ühel suurel firmal on kusagil kaugel mingi väike tütarettevõte, siis selle juhtimine on hästi kallis. Mingi seltskond peab siin käima nõukogu koosolekutel, lendamine on kallis, siis veel aruandlus keskkontoris, ja miljonid ongi kulunud.

Ning siis vaadatakse, et miks me seda väikest jupikest hoiame, müüme ära. Mis siitpoolt vaadates ei pruugi üldse väike jupike olla.

Kas Hansapank ka kunagi eestlaste poolt tagasi ostetakse?

Seda ma ei oska öelda. Aga meie mahud on kindlasti piisavalt suured, et siia lennata.

Viide: http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=6654&old_num=823