Jätkusuutmatuse probleemi saaks lahendada Eesti Pank, piirates välisraha voolu pankadesse. Väikeste summade paigutamine stabilisatsioonifondi ei aita.

Majandus kasvab jõudsalt, palgad tõusevad, tööpuudust praktiliselt ei ole. Kõik läheb pealtnäha väga hästi. Riigieelarve ajab üle ning peamiseks küsimuseks on, kuhu panna ülejääv raha.

Kust tuleb meie kiire majanduskasv? Eelmisel aastal kasvas Eesti välisvõlg 33,8 miljardi krooni võrra. Võrdluseks: Eesti eelmise aasta sisemajanduse koguprodukt oli 165 miljardit krooni. See tähendab, et meie kõikide – ettevõtete, pankade ja valitsuse – välisvõlg kasvas 20,5 protsenti SKP-st (!) ja ulatus 2005. aasta lõpus 148,7 miljardi kroonini. Selle aasta esimeses kvartalis suurenes meie välisvõlg veel 14,7 miljardi krooni võrra.
Kui lisada siia eelmisel aastal tehtud otseinvesteeringud, siis võib ilmselgelt öelda, et meie ülikiire majanduskasv on saavutatud väga suure võõrraha abil. Eesti ettevõtete laenukoormus on viimase aasta jooksul kasvanud 27 miljardi krooni võrra. Eelmisel aastal kasvas eraisikute võlakoormus üle 20 miljardi krooni ja selle aasta esimesel poolaastal veel 13 miljardi krooni võrra. Nagu ka keskpank oma viimases ülevaates tabavalt ütles, möödume me sel aastal eluasemelaenude suhtelt SKP-sse Soomest ning sama tempo jätkudes järgmisel aastal ka Rootsist. Mis edasi? Kas meil on järgmiseks eesmärgiks Euroopa ja siis maailmarekord?
Vaadates neid arve on selge, et sellisel kiirel laenukasvul põhinev majanduskasv ei ole jätkusuutlik. Laenu saab võtta vaid teatud piirini.
Sama juttu rääkisid pankurid (allakirjutanu kaasa arvatud) ka kolm aastat tagasi. Pärast seda on majandus laenude toel muudkui kasvanud. Väitel, et laenude arvel ei ole võimalik lõpmatuseni kasvada, ei paista justkui tõepõhja olevat. Seni on saanud, küll saab veelgi. Kindlasti saabki. Me ainult ei tea, kas aasta, kaks või viis.
Vene majandusele heidetakse ette liigselt sõltuvust naftahindadest. Meie majanduskasv sõltub täna liigset laenukasvust. Kui Venemaal tehakse majanduskasvu kohta kolme erineva naftahinnaga prognoosid, siis meil ei suuda ei rahandusministeerium ega ka keskpank öelda, kui suur oleks majanduskasv erinevate laenukasvude korral. Väga kahju. Rahandusministeerium võiks järgmise aasta kohta teha kolm prognoosi: mis saab, kui välislaenude summa kasvab 20, 40 ja 60 miljardi krooni võrra. Oleks huvitav teada saada, kui palju me võõrrahast sõltume.

Millest ülikiire laenukasv?

Varem võtsid Eesti pangad laenu turult. Turg jälgib täpselt riske ja seab kasvule piirid. Praegu on Eesti pangad sisuliselt Skandinaavia pankade filiaalid ning laenu võetakse enam mitte turult, vaid oma emapangast, kus mõõdetakse eeskätt turuosa ja kasumi kasvu. Ehk raha antakse siia niipalju, kui palju parasjagu vaja on. Piirajaks on vaid see, kui palju suudetakse raha välja laenata. Kui meie pangad laenaksid raha iseseisvalt turult, siis oleksid mahud oluliselt väiksemad ning intressid veidi kõrgemad.
Finantseerides pankasid turupõhiselt, sõltub raha saamine peale reitinguagentuuri veel paarikümnest või rohkemastki institutsioonist. Nüüd sõltub meie majanduskasv neljast pangast. Seal on rahakraan ning väikese seltskonna ringis otsustatakse, kui palju siia raha saadetakse. Kui turuosa ei ole enam vaja haarata, antakse laene vähem. Ja majanduskasv tuleb väiksem. Meie majanduskasvu juhitakse praegu mitte Toompealt ega Müürivahe tänavalt, vaid Stockholmist.
Mis aga juhtub siis, kui meie laenukoormus ei kasva enam mitte 30–40 miljardit krooni aastas, vaid 10–15 miljardit?
Või vaatame kulusid: kui euro intress kasvab 1 protsendi võrra, siis läheb laenu teenindamine meile rohkem maksma summa võrra, mis võrdub ühe protsendiga SKP-st! Mitu turisti peab Eestit külastama, et see raha teenida? Mitu tihumeetrit palki tuleb saagida ja hööveldada, et see raha teenida?

Nafta pole inflatsioonis süüdi

Keskpank arvab, et üle jäävad miljardid tuleb kindlasti viia välismaale stabilisatsioonifondi. Aga mis kasu sellest on, kui riik viib kolm-neli miljardit välja ning erasektor toob 30–40 sisse? Kui liigne sõltuvus välisrahast on probleem, siis tuleb vähendada raha sissetoomist, mitte piisake merest tagasi viia.
Paljud arvavad, et keskpangal on vähe võimalusi pankade laenuandmist piirata. See on tõsi, aga mitte päris. Näiteks otsustas Horvaatia keskpank, et liigne sõltuvus välislaenudest ei ole jätkusuutlik ning suurendas kommertspankade reservi nõuet 55 protsendini. Tulemuseks on kallimad laenud, millest tekkiv kasum ei lähe mitte kommertspankadele, vaid keskpangale. Ka Eesti oleks võinud teha samasuguse sammu kaks-kolm aastat tagasi. Seda ei tehtud. Tulemuseks odavad laenud ja neist tulenevalt ka kallis kinnisvara.
Kui aasta tagasi rääkisime euro kasutuselevõtust 2007. aastal, siis nüüd öeldakse, et ka 2008. aasta ei ole enam reaalne. Kiire inflatsiooni põhjuseks tuuakse küll kõrget naftahinda, küll kiiresti kasvavat majandust. Paljud analüütikud maailmas arvavad, et kõrged toorainehinnad on põhjustatud liigsest likviidsusest ehk madalatest intressidest. Ka Eestis on lihtne tõestada, et inflatsiooni põhjuseks on liigne raha pakkumine, mitte nafta hind. Ainult keskpank suudab ohjata kiiret laenukasvu ja selle kaudu raha massi turul. Nafta hinna tõus kindlasti kiirendas eelmisel aastal hinnatõusu, aga suuremat mõju avaldab laenukasv.
Miks peab täna vähendama rahamassi, viies osa eelarve ülejäägist välispankadesse? Tegu on ju pisikese summaga võrreldes sellega, mis kommertspangad sisse toovad. Miks peab inflatsiooni piirama õpetajate, politseinike või teiste riigiteenistujate arvelt? Kui majandus kasvab, tuleb kindlasti hoida proportsioone riigi ja erasektori vahel.
Paljud oponendid ütlevad, et oleme Euroopa Liidus ning kapital liigub vabalt. Et Euroopas on palju kohti, kus elab veidi üle miljoni inimese ning ehitatakse ja laenatakse oluliselt rohkem kui Eestis.
Väga õige. Ainult et neis piirkondades ei ole ka oma keskpanka ning keegi ei pea arvet SKP või jooksevkonto defitsiidi üle. Meiegi peaksime otsustama, kas meil on kõiki neid näitajaid üldse vaja võrrelda. Kui käsitleda ennast Euroopa Liidu ühe pisikese piirkonnana, siis oleks mõttekam keskpank sellisel kujul likvideerida ning jätta alles vaid sularahahoidla ning pankadevaheline arvelduskeskus. Eesti oleks üks osa Skandinaavia majandusruumist: viljeleks kapitali vaba liikumist ja ei üritaks majandust juhtida. Kui siin näiteks ehitustöö otsa saab, lähevad ehitajad tööle teise piirkonda (loe: riiki) ning varsti järgnevad neile ka pered.
Teine võimalus oleks tegutseda iseseisva riigina, sekkuda ning üritada juhtida majandust jätkusuutlikele radadele.
Praegune vahepealne olukord on kõige mõttetum: meil on suured keskpanga ülalpidamise kulud, samas ei üritagi keskpank majandust juhtida. Eesti Pank hoiatab meid kord aastas ülekuumenemise eest ning kord kvartalis annab makromajanduse ülevaate. Selle töö peaks saama ära teha ka sada korda väiksema raha eest.
Nüüd, kus meie riigil on palju raha, tuleb see investeerida haridusse. Ainult sealt saab tulla uus tõus majanduses. Selline, mis põhineb teadmistel, mitte odaval tööjõul või laenukasvul. Nende investeeringutega oleme me juba hiljaks jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Me peaksime rohkem õppima teiste Euroopa Liidu liikmesmaade kogemustest. Miks Portugali majanduskasv on viimastel aastatel peatunud, samal ajal kui Iirimaa jätkab kasvamist? Mida tegid iirlased teisiti?
Kokkuvõttes tahan öelda, et meie majanduskasv on liigselt sõltuv laenukasvust ning see ei ole jätkusuutlik. Eesti Panga ees seisab juba mõnda aega hamletlik küsimus: juhtida või mitte juhtida. Keskpank peaks piirama välisraha sissetoomist seal, kus sellel ka mõju oleks ehk piirama kommertspankasid. Väikeste summade paigutamine stabilisatsioonifondi ei lahenda ühtegi probleemi. Kui keskpank arvab, et sekkuda pole võimalik ega vajalik, peaks ta oma olemasolu tõsiselt põhjendama.

Viide: http://www.arileht.ee/artikkel/353566