Kaks viimast aastat pole turumajandust Eestis olnud
by Indrek Neivelt
Eesti majandust ei ohusta ei krahh, kriis ega ka mitte krooni devalveerimine, leiab pankur ning Arengufondi nõukogu esimees Indrek Neivelt.
Keskpank hoiatas, et Eesti majanduskasv aeglustub ja inflatsioon kasvab. On see ohu märk?
Tegelikult pole küsimus niivõrd majanduskasvu protsendi suuruses või väiksuses, kuivõrd selles, millega on see saavutatud. Kui kasv saavutatakse sellega, et kühveldatakse ohjeldamatult raha kinnisvarasse, siis pole selline majandus jätkusuutlik. Jätkusuutlik on majandus, kus raha läheb uutesse tehnoloogiatesse või uude tootmisse ja majanduskasvu veab eksport, mitte välislaenud. Majandus peab olema tasakaalus ehk meie jooksevkonto ei tohi olla nii suures puudujäägis. Praegu tarbime aastas 30 miljardit krooni rohkem kui teenime. See on ohtlik.
•• Kas viimase aja suur palgatõususurve Eestis on ka ohtlik?
Mina palgatõusus ohtu ei näe. Palgatõusu surve tuleb mujalt: ühelt poolt on selle taga konkurents Euroopa tööturul ja kinnisvaraturu ülekuumenemine. Viimane on elu viimastel aastatel pisut paigast ära löönud – selles sektoris on liiga palju raha.
Ütleme nii, et Soomes saab ajalehereporter palka näiteks 3000 eurot ja meil sama tööd tegev inimene 600–700 eurot. Kui Soomes tõuseb tema palk 3% aastas, siis kasvab ta sissetulek 90 eurot. Et meie reporteri palk kasvaks samuti 90 eurot, peab ta palk tõusma mitte 3%, vaid 15%. Ja siis tuleb hulk tarkpäid, kes kurdavad: küll meil on võrreldes soomlastega suur palgatõus. No ei ole ju. Meie baastase on lihtsalt palju madalam.
•• Kuid mida teha, et majandusse ei kühveldataks mõttetult raha, vaid see oleks jätkusuutlik?
Peame oma ekspordi lisaväärtust suurendama. Meil seisab majanduses ees ümberstruktureerimise aeg. Paljud senised firmad kaovad kaardilt, kui nad end ümber ei korralda. Ennekõike need, kes on rajatud tööjõu odavusele. Väga hea näide on Baltika. Nad tegid pöörde ja organiseerisid end sisuliselt ümber õmblusfirmast disaini- ja marketingifirmaks. Ja nii peaksid paljud ettevõtted end ümber kujundama. See vaikselt ka toimub. Tuleb vaid aru saada, et see on loomulik ja vääramatu protsess. Kui me seda ei tunnista, ei jää paljud firmad ellu.
•• Kas majanduse ümberstruktureerimine tähendab muutusi ka haridussüsteemis?
On selge, et kui sa oled koolitanud ketrajaid, siis IT-insenerina sa neid tööle ei pane. Meie ülikoolidest peaks tulema rohkem IT-insenere ja üldse insenere.
•• Sel kevadel on moes rääkida ülivõrretes krahhidest, kriisidest ja devalveerimisest. Mida kõvem vend, seda kõvema pealkirja paneb. Kas olukord on nii hull?
Krahh tuleb siis, kui intressid lähevad üle 15 protsendi. Niikaua kui intressid tõusevad aastas 0,25, 0,5 või 0,75 protsenti, seni ei juhtu mingit krahhi. Ka see, kui kinnisvarahinnad 20–30 protsenti langevad, ei ole mingi krahh. See oleks hoopis mõistlik. Eestis ei ole ehitushind olnud kunagi teiste hindade suhtes nii kõrge kui praegu. Kui me võtame ehitaja palga üldises palgahierarhias, siis ei ole ehitaja palk olnud kunagi sama suur kui peaministri palk või et ehitaja palk võrdub nelja õpetaja palgaga.
Kriisi ma ka ei usu. Kriis on see, kui majanduskasv on kaks kvartalit negatiivne. Seda ei tule. Meie tase on Euroopa keskmisega võrreldes väga madal. Mis võib tulla, on see, et majanduskasv langeb kümnelt protsendilt viiele, aga see pole kriis.
Devalvatsiooni ka ei tule. Vajadus devalveerida tekib siis, kui riigil pole raha, aga samas ei suudeta eelarvet kärpida ning eelarvest tuleb palku maksta. Aga niikaua kui riigieelarve ajab üle, meil on reservid ja riigil puudub laenukoormus, siis kui ka eelarve läheb mingil hetkel defitsiiti, saame kasutada reserve või võtta laene või teha lisaeelarveid ja kärpida kulusid – siis pole vajadust devalveerida.
Ja kuna meie üldine hinna- ja palgatase on Euroopast kaugel, siis ei aita devalveerimine kohe üldse. Samuti pole riigil kroonivõlga. Ka siis aitaks devalveerimine võlakoormat vähendada. Meie taseme allapoole laskmine ei anna mingit efekti. Ajakirjandus peaks oma pealkirjadega rahulikum olema.
•• Samas on tulnud meie majanduse ülekuumenemise hoiatusi viimasel ajal ka piiri tagant.
Majanduse olukord ei ole viimase aasta jooksul praktiliselt muutunud. Muutunud on vaid välismaailma suhtumine meie majandusse. Tegelikult on Eesti Pank sellist juttu rääkinud viimased kolm-neli aastat, aga neid pole kuulatud. Aga siis tuleb üks Danske Banki analüütik, kes tõenäoliselt pole kordagi Eestis käinud, ja kirjutab meist analüüsi. Sellest avaldab nupukese Financial Times, mille järel eestlased pöördesse lähevad, et nüüd on meie jaoks maailma lõpp käes. Nõrk enesekindlus on selle nimi. Ilma naljata, ma soovitaksin Eesti Pangal hakata edaspidi oma pressikonverentse Tallinna asemel korraldama Stockholmis. Kutsuda kohale Dagens Nyheteri ja teised ning valgustada neile olukorda. Siis ehk usutaks neid ka Eestis ning Rootsi pankade aktsionäridelegi jõuaks tegelik olukord pärale.
•• Ehkki valimiskampaaniad muutuvad üha kulukamaks ja ametnikud üha kõhukamaks, kutsuvad poliitikud inimesi säästma. Kas teie usute üleskutsetesse “Ära tarbi!”?
Need ei toimi. Meil on raha pakkumine olnud viimastel aastatel piiramatu, et mitte öelda lõpmatu. Seetõttu võib öelda, et viimased kaks-kolm aastat pole meil olnud turumajandust. Ja kui raha hind on nii odav ja seda on nii palju, siis sa ei saa inimesele öelda, et ärgu ostku endale uut maja või televiisorit.
•• Te olete viimasel ajal palju rääkinud, et euro tuleks võtta kasutusele rutem kui seda on praegustes ennustustes terendav “2011 pluss”. Tooge üks näide, miks on meil eurot varem vaja.
“2011 pluss” on väga optimistlik. Realistlikum on “2025 pluss”. Praegu maksavad Eesti inimesed ja firmad pankadele valuutavahetuskuludeks aastas pool miljardit krooni. See ei ole see valuutavahetus, kui ma lähen valuutapunkti valuutat vahetama, vaid kui see, kes on laenu võtnud või midagi ekspordib, maksab konverteerimise pealt. Pool miljardit krooni on praktiliselt sama suur summa kui meile määratud suhkrutrahv, mille peame nelja aastaga ära maksma. Suhkrutrahvi vastu tõstame protesti, aga see ei liiguta justkui kedagi, et kuna meil eurot kasutusel pole, läheb igal aastal samuti pool miljardit krooni vett vedama.
Mõni aeg tagasi liikus ringi idee, et kodulaenu intresside tulumaksutagastus tuleks ära lõpetada. Rahandusministeeriumi arvutusel teeniks riik sellega aastas 200–300 miljonit. Selle peale tõusis hirmus hädakisa. Jällegi, riigile 200–300 miljoni maksmine on hirmus paha, aga euro mittekasutamise tõttu pankadele aastas 500 miljoni maksmist ei pea me millekski.
•• Mis mulje jätab praegu Eesti majandus võrreldes saatusekaaslaste Läti ja Leeduga?
Läti majanduskasv on kõige suurem, aga ka inflatsioon on neil kõrgeim. Tegelikult on kõige hullemini läinud Leedul, kust on pärast Euroopa Liiduga ühinemist läinud ära üle 10 protsendi elanikke. See on palju suurem probleem kui meie majanduskasvu aeglustumine või jooksevkonto defitsiidi näitaja. Väga paljud on läinud Iirimaale.
•• Ka Eestist on paljud läinud võõrsile tööle, kas peaksime seda kuidagi takistama?
Takistamine oleks Euroopa Liidu põhimõtete vastu. EL-i kolm aluspõhimõtet on ju kaupade, kapitali ja tööjõu vaba liikumine. Loomulikult ei meeldi eestlaste äraminek ka mulle. Aga me ei saa seda kuidagi takistama hakata. Mida me teha saame, on see, et peame tegema oma tööturu atraktiivseks. Ja mitte ainult võõrsile läinud eestlastele, vaid ka teistele rahvastele, et näiteks soomlased tuleksid siia tööle. Praegu pole me selle nimel midagi teinud. Aga alustada võiks kas või sellest, et Tallinnas oleks üks soomekeelne kool.
Lisaks, Eesti on Euroopas üks kõrgema kodude omandusega riike. Mujal renditakse. Inimesed on mujal mobiilsemad – nad elavad seal, kus neil on töö. Me ei ole veel päris hästi aru saanud, mis on Euroopa Liit.
•• Aga miks mitte tuua puuduvad töökäed väljastpoolt EL-i?
Kui keegi on teinud enda jaoks raske otsuse minna võõrsile tööle – ta on näiteks ukrainlane –, siis miks ta peaks tulema Tallinna, kus ta palk on oluliselt väiksem kui 80 kilomeetri kaugusel Helsingis? Ta läheb sinna. Äkki keele pärast, sest siin on rohkem vene keelt kõnelevaid inimesi? Aga sel juhul valib ta juba Moskva või Peterburi, kus palgatase on sama mis meil või Moskva puhul juba kõrgemgi.
•• Te olete tegev Vene panganduses. Kas Eesti ja Venemaa vahel teravnenud poliitilised suhted kajavad kuidagi vastu ka Vene ärieliidi suhtumises?
Me siin Eestis kujutame ette, et me oleme Venemaa jaoks A ja O, aga tegelikult on Vene äri jaoks Eesti nii väike koht, et suhtumist meisse polegi. See on ju sama hea kui küsida Eesti ärimehe käest, kuidas ta suhtub näiteks Maltasse. Ta vastab, et Malta on tore riik, ja kõik… Ja mis puudutab Eesti-vastaseid majandussanktsioone, pole see ekspordinäitajaid vaadates kuigi mõjukas vahend. See, et pronkssõdur on tõsine probleem, on hoopis teine teema. See on rohkem meie enda riigi teema. Me keerame integratsioonikella sellega kümme aastat tagasi.