Indrek Neivelt: mõtleks järele, kas praegu on ikka eurot vaja

by Indrek Neivelt

Pankur ja ettevõtja Indrek Neivelt räägib intervjuus, miks ta on hakanud eurorahasse järsku skeptiliselt suhtuma ja mis Euroopa majanduses juhtuma hakkab.
Jüri Mõis ütles hiljutises intervjuus, et 95-protsendise tõenäosusega näeb tema ära euro käibelt kadumise. Selline pessimistlik vaade…

Aga miks pessimistlik? Äkki realistlik? Jüri on ju veel noor mees.

Mida te ise euroala tulevikust arvate? Eesti euroalasse astumisest?

Mul on sel teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Alguses levitasin ideed ühepoolsest kasutuselevõtust ja 2007. aastal olin üks väheseid, kes küsis: kuhu jääb euro poole pingutamine? Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Praegu on pilt selgem, kui oli kuu aega tagasi. Kuigi segadus on suur.

Mis siis euroalaga praegu lahti on?

Vaadake, mis toimub. Vahetult enne seda, kui tehti otsus Eesti euroalasse kutsumiseks, toimusid euroalas fundamentaalsed muudatused. Reede õhtul oli üks euro ja esmaspäeva hommikul oli hoopis teine.

Seal oli kaks väga põhimõttelist muudatust. Esimene oli see, et Euroopa Keskpangalt võeti ära väga suur osa iseseisvust. Keskpangale öeldi, et tuleb osta riigivõlakirjasid. Muidugi, kui lugeda praegu keskpanga ametlikke jutte või mida räägib keskpanga juht Jean-Claude Trichet, siis nemad ütlevad, et iseseisvust pole vähendatud. Aga tegelikult ikka sekkuti keskpanga tegevusse väga jõuliselt.

Nad ei saagi teistmoodi öelda.

Täpselt, nad ei saagi midagi teistmoodi öelda. Ja teiseks juhtus see, et kõikide Euroopa riikide eelarvekavad peaksid Brüsseli laualt läbi käima. Seega kaks põhimõttelist muudatust, mis tehti ühe nädalavahetusega. Kui mõelda, kui kaua räägiti Euroopa põhiseaduslepingust, kui mitu aastat sellega tööd tehti, aga nüüd järsku tehti suured muudatused lupsti ära.

Angela Merkel on öelnud, et Euroopa Liit ja euro on praegu oma ajaloo kõige suurema katsumuse ees. Kui üritame lugeda ridade vahelt, siis tavaliselt on ikka nii, et opositsioon räägib, et asi on hull, ja koalitsioon ütleb, et tegelikult asi nii hull ei ole. Kui aga nüüd koalitsiooni inimesed, kes peaksid olema positiivsemad, ütlevad, et tegu on ajaloo suurima kriisiga, siis…

… siis on asi ikka päris hull?

Vähemalt peaks see olema meile mõtlemiskoht. Igatahes peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

Kuna otsus Eesti kohta tuli samal nädalal kui suured muudatused euroalas, millest teie räägite, siis mõistetavatel põhjustel Eesti uudis varjutas suurema asja…

Eesti euroalasse saamine ei mängi mingit rolli. See on nii väike asi.

Euroopa Liidu kohta öeldakse tihti, et see olevat otsustusvõimetu. Et kõik muutused võtavad kaua aega. Kui aga nüüd suudeti suuri asju teha nii lühikese aja jooksul, siis kas võib seda vaadata hoopiski positiivses valguses?

See tekitas optimismi. Kui vaatame Euroopa majandust ja kuulame rahvusvahelisi analüütikuid, siis seisukohti on seinast seina. Alates sellest, et Euroopa rahaliit peaks kohe laiali minema, kuni selleni, et rahaliit ikkagi püsib koos. Millised stsenaariumid kõige realistlikumad on, ega seda ei tea keegi. Üks asi on selge: Euroopa Liidu liidrid teevad kõik, et euroala koos hoida.

Mõned ütlevad, et euroala probleeme lükatakse ainult edasi ja sisulist lahendust pole. Et võlga kustutakse võlaga nagu tuld kustutatakse uue tulega.

Kas ta on just tule kustutamine tulega, aga edasi lükatakse küll. Kuid aega on ka vahel vaja võita. Sa ei saa kõiki otsuseid kiiresti teha. Tuleb arvestada, et Euroopa Liidus on ikkagi 27 riiki.

Mis on siis praegu euroala probleemi tuum? Üleliigne võlakoormus? Maailmas on üleval rohkem võlga, kui seda normaalselt teenindada suudetakse?

See on kindlasti üks asi, et võlgu on liiga palju. Teine, minu arvates fundamentaalne probleem on selles, et Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik, arvestades Aasia elatustaset, arvestades elanikkonna vananemist. Lääne-Euroopa elatustase peab selgelt langema. Mõni ütleb 20–30%. See on ehk liialt pessimistlik. Ma ütleks, et 10–20% peaks elatustase langema.

Kuidas see langus tulla saab?

Elatustaseme langus tuleb hinnatõusu või palgalanguse kaudu, ega palju variante pole. On selge, et lähema viie aasta perspektiivis pole Euroopa majanduses erilist kasvu oodata. Tõenäoliselt majandus hoopis kahaneb.

Muuseas, see pole tegelikult üldse pessimistlik jutt. Kui siia laua äärde meie kõrvale tuleks mõni roheline, siis tema ütleks, et väga hea, miks peakski majandus kasvama.

Nojah, seda on kerge öelda, aga inimesed ei taha halvemini elada…

Muidugi ei taha. Keegi ei taha. On harjutud, et kogu aeg läheb paremaks, ja viimase paarikümne aasta jooksul on ka Lääne-Euroopas läinud elu palju-palju paremaks. Globaliseerumine on teinud kaubad tunduvalt odavamaks. Vaadake, kui palju pidid 30 aastat tagasi ka lääneeurooplased kulutama riietele või elektroonikale. Kui palju maksis televiisor 20 aastat tagasi, kui palju praegu.

Rohelistele võib see muidugi meeldida, et tarbitakse vähem riideid või ostetakse vähem elektroonikat. Tegelikult ei pruugi kokkuhoid tulla sugugi nendelt asjadelt, kokkuhoid võib tulla hoopiski tervishoiu või pensionide arvelt.

Lõppkokkuvõttes viib see ikka selleni, et tarbitakse vähem.

Financial Timesis oli hiljuti artikkel, kus väideti, et osal riikidel on suurte muutustega kergem toime tulla. Muutuste all peeti silmas kulude kärpimist. Nemad tõid näiteks Läti ja Iirimaa, aga eks samasse punti kuulub ka Eesti. Financial Timesi loo mõte oli selles, et neis riikides on kultuuriliselt lihtsam kärpida, kuna seal on veel elus põlvkond, kes mäletab, mis asi on vaesus.

Ma usun ka seda. Selles osas olen ma Eesti suhtes optimist. Meie kulubaas on ikkagi veel madalam ja tõesti, me ei ole ka heaoluga veel nii palju harjunud. Meil tehti ka kärped väga lihtsalt võrreldes sellega, mida näeme heaoluühiskonnas.

Te ütlesite enne, et üks võimalus oleks saavutada elatustaseme langus hinnatõusu kaudu. Ja eks otsus lubada Euroopa Keskpangal riikide võlakirju osta tähendabki lõppkokkuvõttes raha trükkimist ja hinna-tõusu tekitamist. Kuidas see sakslastele meeldib?

Sakslastele ei meeldi see üldse. Euroopa ei ole selles küsimuses ühtne. Lõunapoolsed maad on kogu aeg elanud sellise tsükliga, et hinnad kerivad-kerivad-kerivad üles, tootlikkus kaob, ja laksti – devalveerimine. Siis jälle samamoodi otsast pihta. Nende maade majandustsükkel ongi nagu saehammas. Ja nad on sellega hakkama saanud. See on nende kultuuri osa.

Sakslased on teistsugused. Kõik on väga efektiivne, kulud on ratsionaalsed ja tootlikkus kõrge. Ja raha juurde ei trükita. Ühes rahatsoonis elades aga oleks vaja kuidagi kokku leppida, kumba joont me esindame.

Kas te ise olete tugeva Euroopa poolt, ma mõtlen lausa arengut Euroopa Ühendriikide poole?

Ega muud varianti pole. Praegu oleme väga kiiresti selles suunas liikunud.

Rainer Kattel kirjutas Eesti Päevalehes, et euro tulek võtab Eestilt ära kriisist väljumise strateegia.

Ega fikseeritud kursi korral meil sellist nn väljumisstrateegiat ei saagi olla.

Mis te arvate, kas Eesti Pank on euroalaks valmis? Ma olen ise skeptiliselt kirjutanud Eesti Panga juhtide pädevuse, tausta, hariduse, keeleoskuse kohta. Kui vaadata neid debatte, mis euroala ümber toimuvad, siis kui adekvaatselt nad oskaksid neis osaleda?

Arvan, et Märten Ross suudaks seal laua taga kaasa rääkida. Teisest küljest: palju meiesuguseid keegi kuulakski? Tõenäoliselt saab meie rolliks olla sakslaste tubli pailaps. Et kui sakslane tõstab kätt, siis meie ka veame oma käe üles. Ega meil mingit muud rolli laua taga pole, olgem ausad. Illusioone ei maksa luua. Tuleb lihtsalt õigel ajal jah öelda ja vaadata, et laua taga tukkuma ei jää.

Mulle on jäänud mulje, et kui Eesti vastuvõtmise otsus oleks ainult Euroopa Keskpanga teha, siis nemad meid euroalasse ei võtaks.

Ma ei tea. Ma pole selles nii kindel. Ma arvan, et see näide, et on võimalik kulusid kärpida, meeldib paljudele. Kui ma olen rääkinud viimase paari nädala jooksul oma tuttavatega, kes on Euroopa rahanduses eri pankade ja fondide juures, siis nad esiteks tunnustavad meid meie eel-arve- ja finantsdistsipliini pärast. Ja teiseks küsitakse sedasi: kas teil, s.t Eestil on ikka õige aeg euroalasse astuda?

Praegu võib aga Eesti jaoks olla ainuke hetk, kus saab üldse euro-alasse pääseda. Kriisi taustal muudetakse võib-olla reegleid. Eesti ise ei suuda enam nõudmistest kinni hoida. Kui praegu ei saa, siis järgmist hetke ei tulegi. Ja need, kes on praegu väljas, ei saagi äkki enam sinna?

Selles mõttes küll. Kuid pärast kõiki neid sündmusi, mis euroalas on viimastel kuudel juhtunud, oleks hea kõik variandid kompleksivabalt lauale panna, läbi arutada ja mitte ärrituda. Meil on kogu aeg kombeks, et kui hakatakse kroonist või kursist rääkima, siis kõik lähevad hirmsasti närvi. Öeldakse: olge kindlad, olge vait.

Aga praegu on aeg, kui võiks korra panna stsenaariumid lauale ja vaadata, mis siis juhtub. Praegu on Euroopa kokku pannud päästepaketi 500 miljardi euro ulatuses. Rahvusvaheline Valuutafond paneb 250 miljardit eurot juurde. Ma pole küll siiamaani täpselt aru saanud, kas ja kuidas peab Eesti selles osalema…

Mina olen Andrus Ansipi ja Jürgen Ligi sõnavõttudest mõistnud, et nad eeldavad, et Eesti peab ka osalema.

Olgu. Meil on sellest summast vaja garanteerida ehk mingi 700–800 miljonit eurot. Oletame, et kahe-kolme aasta pärast on vaja kokku panna vähemalt sama suur päästepakett ja meie peame garanteerima järgmise osa. Need on kõik oletused, aga sellised stsenaariumid võiks vähemalt korra läbi mõelda. Kui euroala peaks lõhki minema, siis oleme endale kohustused võtnud.

Kõik need asjad võiks rahulikult läbi arutada. Kui anname praegu osa oma reservidest sinna ja kui euroala peaks ühel hetkel lõhki minema, siis mis nendest reservidest saab? Ka selle võiks korra läbi mõelda. Ma ei taha paanikat tekitada. Ma tahaksin täiesti tuima näoga analüüsi.

Mitte emotsioone, vaid rahulikku arutelu?

Jah. Ma tean, et läheb hirmsaks sõjaks lahti – et seda ei toimuks. Aga seda kõike ei räägi ainult mina. Vaatame laiemalt, seda räägivad paljud maailmas lugupeetud majandus-analüütikud, professorid. Nad ütlevad, et euroalas on palju küsimärke. Kui ei suudeta väga kiiresti reformida, ei püsi see koos. Seda on öelnud väga paljud lugupeetud ja sõltumatud inimesed, see ei ole mingi vaimuhaige jutt.

Jürgen Ligi annab intervjuu ja ütleb: ärge muretsege, me ei anna abi, me anname laenu – et seal on intress peal ja Eesti riik lausa teenib sellest. Aga riskidest ei poolt sõnagi…

Tema on valitsuskoalitsiooni poliitik, tema peabki sellist juttu rääkima. Rahvast tuleb rahustada. Aga meil peaks olema kusagil sõltumatud inimesed, kes panevad alternatiivid lauale ja arutavad, et kui juhtub see, siis see võib meile maksma minna nii palju.

Ma olen ise ka veendunud, et suure tõenäosusega makstakse põhiosa meile kunagi tagasi, kui laen peaks hapuks minema. Intressid on teine asi. Meie võtame praegu riski, et Kreeka, Portugal ja Hispaania kärbivad oma eelarvet ja tõstavad makse ning hakkavad tulevikus ülejäägiga eelarvet tegema. Kui nad seda ei tee, siis nad seda laenu kunagi tagasi ei maksa ja keegi nende laene ka ei refinantseeri. See on vaja selgelt välja öelda.

Ma ei ole euro vastu, aga olukord on uus ja erakordne ning peame aru saama, missugused on eri stsenaariumid ja võimalikud tulemused.

Praegu paistab niimoodi, et Euroopa, meie sealhulgas, on otsustanud suunata oma raha halva investeeringu teinud võlakirjaomanike päästmiseks.

Sisuliselt on see nii jah. Need riigid, kes praegu veel laenu saavad, panevad seljad kokku ja garanteerivad riike, kes enam turult raha ei saa.

Ideaalpildis tahaks Saksamaa seda abistamiseks mõeldud raha ise kasutada, investeeriks teadusse, investeeriks infrastruktuuri, kuhu tahes.

Jah, aga eks see kriis toob välja ka selle, et kui sul jääb raha üle, siis on sul samuti probleem: ei suuda seda raha mõistlikult investeerida ega laenata nendele, kes sulle kunagi suudavad tagasi maksta. Neid on palju, kes tahavad raha saada ja lubavad tagasi maksta. Neid on vähem, kes korralikult tagasi maksavad.

See on hea tähelepanek. Probleem ei ole ainult selles, et ühed on laenanud ja kulutanud rohkem, kui suutsid, vaid ka selles, et teistel on olnud rohkem raha, kui nad oskasid kuhugi panna. Miks oli näiteks Saksamaal või Rootsil nii palju vaba raha?

Rootsil – arvud võib üle kontrollida, aga suurusjärk on selline, et neil jääb igal aastal umbes 30 miljardit dollarit üle ehk jooksevkonto on nii palju ülejäägis. Analoogne olukord on Saksamaal. Sellised riigid peavad tulevikus ise rohkem kulutama.

Mainisite, et Eestisse on välismaalt vaadates hakatud positiivsemalt suhtuma. Aga kas Eestil, Lätil ja Leedul tehakse selles kontekstis vahet?

Praegu vist mõned teevad. Aga aasta-kahe pärast ilmselt enam mitte.

Kui suhtlete Eestis oma tuttavate ja kolleegidega, siis mis seis on? Millega nad oma juttu alustavad? Muredega või lootusega, et juba läheb paremaks?

Minu ettevõtlusega seotud tutvusringkonnas on selline olukord, et tööd on rohkem ja raha vähem. See on praegu igal pool universaalne reegel: rohkem tööd, vähem raha.

Minu jaoks on üllatav, et Eesti sisemajanduse kogutoodang on 20% langenud, tööpuudus on ligi 20%, aga kõik on väga rahulik. Pole streike, pole protesti, tänavatel ei märatseta…

On mõistlikud inimesed. Rahulikud inimesed.

Te olete ka Peterburis panga nõukogu esimees. Kuidas te oma aega Eesti ja muude kohtade vahel jagate?

Iga nädal olen paar päeva Peterburis. Lisaks on olemas ju tänapäevased sidevahendid.

Mis Peterburi äris toimub?

Seal on ikka elu.

Elu?

Jah, seal on majanduses elavnemine ja energiat on rohkem.

Kas see on ainult mastaabi vahe?

Ei, see on väga palju ka mõtteviisi küsimus. Seal on positiivsust palju rohkem. Nüüd on Tallinnas parem pilt, turistid on linnapilti tulnud. Aga kui talvel linnas ringi käisid, siis oli üsna nukker tunne. Näiteks Helsingis, Peterburis või Stockholmis seda tunnet ei olnud. Kui tavalised toidukauplused kõrvale jätta, siis Tallinna söögikohtades ja poodides oli väga hõre. Kui olid Stockholmis, Peterburis, Helsingis, siis tundus, nagu poleks võrreldes varasemaga midagi muutunud. Siin oli see vahe minu arvates väga suur. Lihtsalt silmaga vaadates, üldsegi mitte arve lugedes.

Aga Peterburi Vene ettevõtjad, mis meeleolu neil on? Lõpuks on kriis olnud ju igal pool, aga kas nemad on positiivsemad?

Kriis oli ka Venemaal, aga venelased on üldse optimistlikuma loomuga. Kui vaatame omakorda soomlasi, siis neil on ka rahulikum suhtumine. Soomlased on kriise ka varem näinud ja nad võtavad pikemaajalise vaate. Neil on ka suurem nn rasvakiht peal. Firmadel on vähem võlgu ja rohkem vaba raha. Kodanikud on jõukamad. See aitab raskeid aegu paremini üle elada.

Kas pangandusregulatsiooni peaks muutma? Kas pankasid peaks karmimalt reguleerima?

Jah. Pangandus peaks olema vähem spekulatiivne. Eesti pankadele pole midagi ette heita. Korjavad hoiustajatelt raha või võtavad emapangast laenu ja laenavad siis seda raha edasi. Kuid võtame näiteks sellise asja nagu tuletisinstrumendid. Mina olen seda meelt, et kõiki tuletisinstrumente ei peaks pangad müüma.

Ma olen tuletisinstrumentide kohta lugenud, aga pole seni lõpuni aru saanud, milleks need head on või milleks neid vaja on.

Võtame näiteks needsamad CDS-id. Turul kaubeldakse näiteks Eesti riigi CDS-idega. Eesti riigil pole ühtegi võlakirja, aga keegi kirjutab välja paberi, et Eesti võlakirjal peaks olema umbes selline marginaal, ja siis hakatakse selle paberiga kauplema. Riik pole võlga võtnud, aga keegi spekuleerib riskimarginaaliga. See on sisuliselt kihlvedu, mitte pangandustoode. See on nagu kasiinos või hipodroomil mängimas käimine.

Aeg-ajalt kerkib üles küsimus, kas kapitalil on rahvus. Viimati näiteks siis, kui Oliver Kruuda müüs maha Kalevi kommivabriku. Mida teie arvate, kas kapitalil on rahvus?

Varem uskusin õpikute juttu, et kapitalil pole rahvust. Enam ma seda ei arva. Tavaliselt on nii, et seal, kus on kapitali kodumaa, on ka peakontor ja kõige kallimad töökohad: arendus, turundus, finantsid. Ma vaatan oma endiste kolleegide järgi Hansapangas, et paljud nn kallid töökohad on liikunud Stockholmi ja inimesed koos nendega. Sama on ka teiste välisomandusse läinud firmadega. Ei tea, et keegi siin kontserni piires mingi suure arendustööga tegeleks.

Kas te Eesti pangandusse tagasi ei taha tulla?

Ma olen siin korra olnud. Aitab küll.

Aasta pärast on valimised. Kas erakonnad kutsuvad teid?

Ei ole viimasel ajal õnneks kutsunud.

Paljudel ettevõtjatel, kes on poliitikasse läinud, pole see eriti hästi välja tulnud…

Teised reeglid, sellepärast.

Hiljuti kirjutati, et Venemaal olevat mingi strateegia, et Balti riikides firmasid kokku osta, sest nüüd kriisi järel on siin kõik odav. Mida teie arvate?

(Ohkab – M. S.)

Kas me võimendame Venemaa-asju üle?

Me oleme üldse väga tundlikud kõige suhtes, mis Venemaalt tuleb. Peame naabritega rohkem suhtlema. Siis saame üksteisest paremini aru.

Mida te Eesti Energia börsile viimise saagast arvate?

Nii palju, kui ma olen ajakirjandusest lugenud, siis mina sain aru, et tegelikult oli see ette valmistamata. Börsile viimise põhireegel on ikkagi see, et asjad, mille omanik saab ise korda teha, need omanik ka korda teeb. Olgu selleks siis näiteks see, kui palju põlevkivi sa saad kaevanda. See on müüja otsus. Miks sa seda müüd, kui jätad sellised riskid üles? Kõiki riske ei saa kunagi kinni panna, aga neid riske, mis sa ise saad kinni panna, need paned kõik kinni. Selline on hea tava.

Eesti Energial on minu jaoks kaks täiesti erinevat poolt. Üks on kohalikule tarbijale elektri müümine ja tootmine. Teine on uus põlevkiviõli tehnoloogia ja uued turud. Need viimased on täiesti uus valdkond. Minu arvates peaks nende jaoks tegema omaette firma ja need on riskikapitali fondid, kes sinna investeerivad.

Need on täiesti erinevad fondid ja investorid. Ühed ostaksid traditsioonilist elektritootjat Eesti Energiat ja teised ostaksid seda, kuhu Eesti Energia lisaks liikuda tahab. Kõikides nendes uutes valdkondades, kuhu Eesti Energia tahab minna, on nad ju väga väikese kogemusega. Ja planeeritavad investeeringute mahud on väga suured. Oleks need investeeringud pisikesed, siis võiksid nad olemasoleva firma juurde jätta.

Üks äri on see, et Eesti Energia on siin aastakümneid elektrit tootnud. Nüüd minna araabia maailma põlevkivi kaevandama ja seal kivist õli välja pressima (raputab pead – M. S.). Kõik need Jordaaniad, Marokod, õlid – tõstku nende peale eraldi raha. Sinna peaksid raha panema riskikapitalifondid. Eesti Energia osalus võiks seal olla näiteks viiskümmend protsenti. Ning juhtkonnal peaks olema rohkem rahvusvahelisi kogemusi ja motivatsioonipakett peaks olema oluliselt erinev sellest, milleks on valmis üks riigi enamusosalusega firma.

Samas on väga tore, kui me suudaks oma unikaalset kogemust põlevkivi valdkonnas eksportida. Seda peaks igati toetama.

Kas teil on Eestis veel mingeid projekte pooleli peale Ldiamoni?

Mõned väikesed investeeringud, aga see on peamine, millega Eestis tegelen.

Ma olen Ldiamoni kohta uurinud, aga selle tegevusest on raske kirjutada. See on nii keeruline asi, et ega sellest keegi aru ei saaks.

See on väga keeruline toode. Optiline sensor, mis mõõdab dialüüsi kvaliteeti. Täiesti kõrgtehnoloogia. Aga tuleb üritada ka Eestis kõrgtehnoloogiat teha.

7 mõtet

Indrek Neivelt,

juuni 2010

1.  Mul on euro teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

2.  Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik, arvestades Aasia elatustaset, arvestades elanikkonna vananemist. Lääne-Euroopa elatustase peab selgelt langema. Mõni ütleb 20–30%, see on ehk liialt pessimistlik. Ma ütleks 10–20%. Lõunapoolsed maad on kogu aeg elanud sellise tsükliga, et hinnad kerivad-kerivad-kerivad üles, tootlikkus kaob, ja laksti – devalveerimine. Siis jälle samamoodi otsast pihta. Nende maade majandustsükkel ongi nagu saehammas. See on nende kultuuri osa.

3.  Tõenäoliselt saab Eesti Panga rolliks olla sakslaste tubli pailaps. Et kui sakslane tõstab kätt, siis meie ka veame oma käe üles. Ega meil laua taga mingit muud rolli pole, olgem ausad. Illusioone ei maksa luua. Tuleb lihtsalt õigel ajal jah öelda ja vaadata, et laua taga tukkuma ei jää.

4. Praegu on Euroopa kokku pannud päästepaketi, 500 miljardit eurot. Rahvusvaheline Valuutafond paneb 250 miljardit eurot juurde. Ma pole küll siiamaani täpselt aru saanud, kas ja kuidas peab Eesti selles osalema… Meil on sellest summast vaja garanteerida ehk mingi 700–800 miljonit eurot. Oletame, et kahe-kolme aasta pärast on vaja kokku panna vähemalt sama suur päästepakett ja meie peame garanteerima järgmise osa. Need on kõik oletused, aga sellised stsenaariumid võiks vähemalt korra läbi mõelda. Kui euroala peaks lõhki minema, siis oleme endale kohustused võtnud.

5.  Pangandus peaks olema vähem spekulatiivne. Eesti pankadele pole midagi ette heita. Korjavad hoiustajatelt raha või võtavad emapangast laenu ja laenavad siis seda raha edasi. Kuid võtame näiteks sellise asja nagu tuletisinstrumendid. Mina olen seda meelt, et on osa tuletisinstrumente, mida pangad ei peaks müüma. Võtame näiteks CDS-id. Turul kaubeldakse näiteks Eesti riigi CDS-idega. Eesti riigil pole ühtegi võlakirja, aga keegi kirjutab välja paberi, et Eesti võlakirjal peaks olema umbes selline marginaal, ja siis hakatakse selle paberiga kauplema. Riik pole võlga võtnud, aga keegi spekuleerib riskimarginaaliga. See on sisuliselt kihlvedu, mitte pangandustoode. See on nagu kasiinos või hipodroomil mängimas käimine.

6. Varem uskusin õpikute juttu, et kapitalil pole rahvust. Enam ma seda ei arva. Tavaliselt on nii, et seal, kus on kapitali kodumaa, on ka peakontor ja kõige kallimad töökohad: arendus, turundus, finantsid.

7. Üks äri on see, et Eesti Energia on siin aastakümneid elektrit tootnud. Minna nüüd araabia maailma põlevkivi kaevandama ja seal kivist õli välja pressima… Kõik need Jordaaniad, Marokod, õlid – tõstku nende peale eraldi raha. Sinna peaksid raha panema riskikapitalifondid.

Viide: http://www.epl.ee/artikkel/581636