Eelmise nädala suurim majandusuudis oli see, et Ryanair hakkab Tallinna lendama seitsmest linnast ja lubab siia tuua 300 tuhat turisti aastas. Arvestades, et aastas on 365 päeva, tuleb meile iga päev peaaegu tuhat turisti! Võrdluseks ja ettekujutuseks tuleb öelda, et näiteks Viru hotellis on 500 tuba.  Missugune on keskmine inimeste arv toa kohta ja mitu päeva need turistid keskmiselt meil veedavad, ma täpselt ei tea, aga neid arve vaadates võib väita , et  kaks Viru hotelli suurust hotelli paneb Ryanair oma reisijatega täis.

Ryanairi juhtide sõnul toovad turistid siia 50 miljonit eurot aastas. Riik saab ainuüksi käibemaksu ja aktsiisimaksu  kümmekond  miljonit eurot.  Lisaks veel tulumaks ja sotsiaalmaks. Ning see loob uusi töökohti ja vähendab tööpuudust ning sedakaudu koormust eelarvele.  Arvestades, et teenindussektor on väga tööjõumahukas, võib vabalt olla, et riigi kaukasse laekub veel kümmekond miljonit eurot aastas. Ehk siis eelarves on 15-20 miljonit eurot järgmisel aastal justkui maast leitud! Olen veendunud, et Majandusministeeriumil on täpsed arvutused olemas aga suurusjärk on õige. Riik investeerib neli miljonit eurot lennujaama kulude katteks ja saab tagasi mitmekordselt! Ja see neli miljonit eurot ei lähe kõik mitte  Ryanairile , vaid ka teistele. Loodetavasti toovad ka teised lennufirmad tänu odavamale piletihinnale rohkem turiste. Kas ühelgi Eesti ettevõtjal on  sarnase kasumlikkuse, mahu  ja rentaablusega tehingut  ette näidata?

Järgmine aasta on Tallinn Euroopa kultuuripealinn ja see toob veel turiste lisaks. Näiteks Istanbulis oli kasv kakskümmend protsenti! Arvatavasti teise kolmsada tuhat külastajat saame tänu kultuuripealinnale. Tundub, et järgmine aasta tuleb Tallinna restorani- ja hotellipidajatele väga hea aasta. Ning kui me kõik turistid kenasti ära teenindame, siis informatsioon levib ja siia tuleb ka ülejärgmisel aastal rohkem külalisi. Head uudised teenindussektorile.

Juhan Parts ja tema juhitav ministeerium koos EAS-iga said sel aastal hakkama veel ühe suure tehinguga. Sellest on räägitud aga tundub, et me ei saa aru selle ettevõtmise mastaapsusest. Jutt on Ericssoni tehasest. See, et Ericsson teeb oma 4G tehnoloogia tehase just Tallinna on suuresti „meie mehe“ Ericssoni firmas  Veiko Sepa ja Juhan Partsi suure töö tulemus.  Need otsesed töökohad, mis seal loodi ja luuakse on ainult jäämäe veepealne osa. Lisaks tekitab see investeering suurepärased võimalused meie allhankijatele. Alates transpordist kuni erinevate komponentide tootjateni välja.

Mis lennujaama kulude katmisse puutub, siis võiks ju küsida, et miks seda tehti alles nüüd ja mitte kolm-neli aastat tagasi?  Arvan, et probleem on selles, et me ei taha teha mingeid erandeid ja me ei taha anda ühelegi ettevõttele ühtegi toetust. Arvame, et turg paneb kõik paika ja mõnede firmade toetamine või näiteks ka maksuerinevuste tegemine on kurjast.  See on seganud meie otsustamist ja pidurdanud majanduse arengut.  Juhan Partsil oli ilmselt raske oma kolleege valitsuses ümber veenda aga lõpuks sai ta sellega hakkama. Loodan, et saame lõpuks aru, et tehes muudatusi oma ideoloogias ja  kandes osa mõne ettevõtte kulutustest, võib efekt olla riigile mitmekordne. Selleks on vaja kaardistada nn. vedurid ja neid toetada. Vedurid omakorda käivitavad pikema ahela.

Lõpuks ometi lõhnab nagu majanduspoliitika järele! Mõtlemis- ja arutamisainet peaks igal juhul  jätkuma.

Vihjeks veel, et riik saaks samasuguse  majandusliku efekti kui ta investeeriks veidi Narva piiripunkti ja lisaks suurendaks seal piirivalvurite arvu kaks-kolm korda.