Võlakriisi spiraal ei katke

by Indrek Neivelt

Euroopa juhtide järjekordne tippkohtumine oli seekord eriti dramaatiline. Kõik need arutelud ja dramaatilised sõnavõtud enne kohtumist ning see, kuidas riigijuhid pärast rahul olid, meenutas mulle ühte anekdooti eelmisest liidust. Vana anekdoodi uus variant oleks selline, et enne Euroopa Liidu tippkohtumist oli eurotsoon kuristiku äärel ja tehtud otsustega astuti suur samm edasi.

Tõsisemalt öeldes oli koosviibimisele eelnenud dramaatikat seekord rohkem kui varem ja ka dokument, milles kokku lepiti, oli eelmistest pikem. Samas ei usu täna ilmselt keegi, et nüüd on probleemid lahendatud ja et ees ootab helge tulevik. Pigem oleme ühe kolgata tee alguses.

Kokkulepete positiivsest küljest on juba räägitud, samuti probleemsetest. Ma juhiksin veel tähelepanu pankade kapitali nõude tõstmisele. Järgmise aasta keskpaigaks peab Euroopa pankade kapitali adekvaatsus tõusma üheksa protsendini. Need, kes pangandusest rohkem aru saavad, teavad, et tegemist on esimese astme omakapitaliga, kuhu hulka ei lähe subordineeritud ega muud sarnased laenud.

Mida see tähendab pankadele? Sama laenuportfelli kohta on vaja nüüd rohkem kapitali. Aktsionärid ootavad aga ikka kasumlikkust, mis tähendab, et laenu marginaalid peavad kasvama. Niisiis tehti otsusega, millega taheti tõsta pankade usaldusväärtust, laenud hoopis kallimaks.

Kallimad laenud omakorda tähendavad, et laenu võetakse vähem. Kui laenu võetakse vähem, siis majandus ei kasva ja väheneb raha pakkumine, muutes laenude teenindamise veelgi raskemaks. See on selline spiraal, kust on väljapääsu raske leida.

Kuna pankadel anti loetud kuud kapitali adekvaatsuse tõstmiseks, saavad nad käituda kahte moodi. Esiteks saavad nad suurendada aktsiakapitali, emiteerides uusi aktsiaid. Teisalt saavad nad suurendada kapitali adekvaatsust, vähendades ärimahtusid. Arvestades seda, et pankade aktsiad on täna ajaloolises kontekstis väga odavad, pole uue kapitali tõstmine vanade aktsionäride suhtes eriti mõistlik. Seega vaatab enamus pangajuhte, kuidas saaks kapitali tõstmata ärimahte kokku tõmmata ja viia adekvaatsus vajalikule tasemele.

Kui arvestada veel asjaolu, et ebakindlas majandusolukorras on ka klientide nõudlus laenude järele väiksem, on laenumahtude vähenemine väga tõenäoline. See omakorda tähendab raha pakkumise vähenemist. Ehk laenukahjumid pankadel suurenevad ja varsti on vaja jälle uut kapitali.

Läbi aegade on inflatsioon olnud üks kõige lihtsamaid rohtusid suurte võlgadega toime tulemiseks. Inflatsiooni aga ei saa saavutada – õigem oleks öelda: on raske saavutada – kui keskpank emiteerib raha, aga kommertspangad vähendavad mahtusid.

See stsenaarium oli otsustajate laual olemas ja pankade juhtidega läbi arutatud. Mulle tundub, et see on saavutatud kokkuleppe üks nõrgemaid kohti, aga vaatame – hiljemalt poole aasta pärast oleme targemad.

Kriisi põhiprobleemid on endiselt lahenduseta

Teine nõrk koht on EFSFi rahastamine. Kust võetakse tervelt 750 miljardit eurot? Euroopa riigid panid kokku 250 miljardit ja nüüd plaanitakse maht tõsta triljonini. Loeme uudistest, et räägitakse läbi Hiinaga, suured reservid on ka Venemaal, Norral ning paljudel Aasia riikidel. Samas on raha juurdelaenamine ikkagi Euroopa agoonia pikendamine. Selle asemel, et muuta majandus konkurentsivõimelisemaks, „võidetakse aega“ ja laenatakse veel raha juurde. Euroopa peamine probleem on ikkagi madal konkurentsivõime ja vananev rahvastik, raha juurdelaenamisega neid ei lahenda. Me lükkame ainult probleeme edasi ja varsti räägime, et EFSF peaks olema mitte üks, vaid neli triljonit eurot. Meeldetuletuseks: Kreeka esialgne abipakett  poolteist aastat tagasi oli 110 miljardit. Ja sellest pidi piisama.

Konkurentsivõimet saab tõsta ainult kulusid vähendades või raha ostujõu vähenemisel. Oleme näinud, kui raske on arenenud demokraatia tingimustes kulusid kärpida. Meenutagem tänavarahutusi Kreekas ja mujal.  Inflatsiooni ei toeta aga inimesed, kellel on säästud. Mõeldes vananeval rahvastikule ja pensionisüsteemidele, on arusaadav, miks ei taheta inflatsiooni. Seetõttu loeme ka ühisvaldusest, et riigijuhid toetavad hinnastabiilsust eurotsoonis. Tundub, et demokraatiale kohaselt püütakse leida kompromissi, mida sisuliselt pole võimalik saavutada. Me ei taha kulusid piisavalt kärpida ja me ei taha ka raha juurde trükkida ning laename aga juurde. Ainult, et laenuandjaid pole enam palju alles jäänud.

Vananeva rahvastiku ja kalli pensionisüsteemi probleeme püütakse lahendada pensioniea tõstmisega. Seda tegi kriisi ajal Eesti ja seda teevad ka teised riigid. Samas on noorte töötus Euroopa Liidu üks suuremaid probleeme: tervelt iga viies on töötu, mõnes riigis isegi iga kolmas. Kui pensioniiga tõsta ja minna pensionile hiljem, jääb noortele veelgi vähem tööd. Seega vähendame ühelt poolt küll kulutusi pensionisüsteemile, kuid tekitame juurde uusi sotsiaalkulutusi.

Üha enam tundub, et traditsiooniliste vahenditega ei saa enam edasi minna ja on vaja hoopis suuremaid muutusi. Aga see on juba pikem teema ja vajab pikemat selgitust.

Uuel nädalal astub ametisse Euroopa Keskpanga uus president, kes on  andnud mõista, et keskpank peab jätkama riikide võlakirjade tugioste ehk ostma turult Itaalia ja Hispaania võlakirju. See tähendab omakorda raha pakkumise suurendamist. Samas teatasid riigijuhid oma ühisavalduses, et hinnastabiilsus on tähtis.

Ka pärast viimast tippkohtumist on küsimusi rohkem kui vastuseid ning on selge,  et elame huvitaval ajal.