Järjekordse Euroopa tippkohtumise eel ei ole enam midagi uut. Poliitikud ja analüütikud hirmutavad, et eurotsoon on kuristiku äärel ja et kui ei tehta otsustatavaid samme, kukub süsteem kokku. Räägitakse eelarveliidust, ühistest võlakirjadest, aluslepingu muutmisest, keskpanga rollist ja muust. Nagu viimasel ajal kombeks, otsustavad Saksamaa ja Prantsusmaa enne kohtumist suured asjad ära ning näitavad Brüsseli ametnikearmeele koha kätte. Erinevaid variante ja sealt tulenevaid stsenaariumeid on väga palju. Kuna Euroopas on kombeks leida kompromiss, siis ilmselt juhtub nii nagu mõni kuu tagasi juba välja joonistus: võimu tsentraliseeritakse, riigieelarveid kärbitakse ja keskpank trükib raha juurde. Need on toimingud, mida tehakse ja küsimus on vaid, kui otsustavalt edasi minnakse. Liigume sammhaaval sinnapoole, kuhu me veel täna (rääkimata aasta või pooleteise tagusest ajast) pole nõus astuma  – suunaks on föderatsioon.

Ilmselt tuleb nõustuda kantsler Merkeli arvamusega, et ei maksa loota kõikide probleemide lahenemist ühe-kahe tippkohtumisega. Pigem tuleb harjuda mõttega, et euro päästmine kestab veel vähemalt paar aastat. Samuti tuleb harjuda mõttega, et olemasolevate probleemide lahendamiseks kulub kümmekond aastat.

Nii nagu paistab, et pole kiireid lahendusi, paistab ka, et elatustase Euroopas langeb ning ka säästude ostujõud kipub viie ja enama aasta perspektiivis kahanema. Sellest eelistatakse aga mitte rääkida – poliitikule tähendaks see ju enesetappu, kui ta teataks: „Head valijad, teie elatustase langeb, valige mind!“

Kui paljud analüütikud arvavad, et kümmekond aastat pole kasvu loota, võiks ju küsida, miks peaks vananeva rahvastikuga Euroopas majandus kümne aasta pärast uuesti hakkama kasvama?

Aastasadu on inimesed elanud teadmises, et kui pingutame rohkem, on meie lastel kergem elu. See teadmine on hoidnud inimesi liikumises ja aidanud neid igapäevaelus. Arvestades Aasia majanduskasvu ja vananevat Euroopat, saab aga üha rohkem inimesi Lääne-Euroopas aru, et lastele muutub senise elatustaseme hoidmine keeruliseks.

Sellise mitte eriti roosilise perspektiiviga on väga raske leppida. Raske on elada teadmises, et homme on kehvem ja ülehomme veelgi halvem. Praegune pikalt vindunud kriis on raske ka selle poolest, et keegi ei oska öelda, millal see lõpeb.

Senine ideoloogia enam ei tööta

NSV Liidus oli edu üheks näitajaks toodetud terasetonnid ja raudteel veetud tonnkilomeetrid. Praeguses süsteemis on kõige tähtsam näitaja SKT inimese kohta. Meile on kogu aeg selgitatud, et kui majandus kasvab, läheb elu paremaks. Ehk parem elu võrdub majanduskasvuga. Majanduskasvu jälgivad kõik riigid ning sellest räägitakse palju, see on ka valimisdebattide peateema. Eurostati enim vaadatud tabel on SKT inimese kohta vastavalt ostujõu pariteedile ja populaarsuselt teine on SKT kasv.

Kui aga selgub, et majandus enam ei kasva, siis praeguse ideoloogia järgi ei lähe ka elu enam paremaks! Ja kaua sa teatad, et majandus langes x protsenti, see tekitab ainult lisapingeid. Inimesed vajavad uut perspektiivi – sellist, mis tekitaks optimismi.

Täna on popp osta kasutatud asju, sõita jalgrattaga, viia vana mööblit uuskasutusse jms. Ainult et juhul kui me kõik korraga säästlikeks muutume, ei saa majandus kasvada ja ilma majanduskasvuta ei suuda paljud riigid oma võlgasid teenindada, rääkimata nende tagasimaksmisest. Säästlikku eluviisi ja majanduskasvu korraga saada pole võimalik.

Kas see ei sunni meid ümber mõtestama ideoloogiat, et just SKT kasv toob parema elu? Või on hoopis praegu aeg mõelda uuele „hea elu“ definitsioonile?

Igatahes tundub üha rohkem, et meil pole ainult võlakriis, ega isegi mitte üle võimete elamise kriis, vaid ka ideoloogiline kriis. Ja see võib ühel päeval muutuda demokraatia kriisiks.

Elame huvitaval ajal. Mida muud me saame öelda.