Avaldatud ERR-i portaalis 12.02.2015

Vaidlus miinimupalga ehk alampalga üle on tuure üles võtnud ja väga palju huvitavat on sellega seonduvalt välja tulnud. Oleme teada saanud, et miinimupalgaga on seotud erinevaid tasusid kuni lasteaiatasuni välja. Keegi ei oska seletada, miks peaks lasteaia kohatasu olema seotud miinimumpalgaga ja miks ei võiks seda otsustada kohalik omavalitsus ise. Aga nii see täna on.
On veel palju asju, mis on seotud miinimupalgaga. Minu arvates võiks uus riigikogu üle vaadata, mida on mõtet siduda miinimumpalgaga ja mida mitte. Praegu tundub, et just seotus erinevate valdkondadega on üks põhjustest, miks meie miinimumpalk nii madal on.

Peaminister on tuletanud meelde, et valitsus ei otsusta miinimumpalka. See lepitakse kokku Tööandjate Keskliidu ja Ametiühingute Keskliidu vahel. Põhimõtteliselt nii see on, aga kas see on põhjendatud? Tööandjate Keskliit esindab alla veerandit töötajatele palka maksvaid tööandjaid. Ametiühingute liikmeid on kuus protsenti töötajatest. Ehk siis ühel poolt alla kahekümne viie protsendi ja teiselt poolt kuus protsenti räägivad midagi läbi ja lepivad kokku. Neil on selleks liiga nõrk mandaat. Valitsuse mandaat oleks palju tugevam.

Olin viisteist aastat tagasi mitu aastat Tööandjate Keskliidu juhatuses. Siis oli miinimumpalk veel madalam ja mul oli sellest koosolekul isegi piinlik mõelda. Ja ümberringi istusid igati korralikud ettevõtjad ja arutasid. Minu küsimusele, kas keegi teab kedagi, kes maksab miinimumpalka, oli ruumis pikk vaikus. Vastus oli, et Kreenholmis pidid mõned inimesed miinimumpalka saama. Sel ajal ei olnud miinimumpalga määramisel küll mingeid tõsiseid arvutusi ja põhjendusi. Kasvuvisioonist rääkimata. Loodetavasti täna on.

Kas miinimumpalka on üldse vaja?

Samuti tekitab vaidlusi, kas meil on üldse miinimumpalka kui sellist vaja. Turg paneb ju kõik paika. Teoreetiliselt on selline liberaalne lähenemine võimalik.

Aga kas ka praktikas? Riik, ehk meie kõik üheskoos, teeme suuri kulutusi, et inimene koolitada. Oletame, et inimene lõpetab ülikooli (“tasuta kõrgharidus”) ja siis hakkab see inimene saama näiteks viissada eurot palka. Tänasel Euroopa Liidu ühisturul on tegemist ju väga madala palgaga. Kui inimene töötab riigi palgal, siis peaksime ise peeglisse vaatama ja enda käest küsima, miks me rohkem ei suuda maksta. Kui inimene töötab erasektoris, siis me peaks ju tunnistama, et oleme teinud halva investeeringu.

Ehk teisisõnu ei ole mõistlik, et me anname tasuta kõrgharidust ja siis hakkavad need inimesed sandikopikate eest siin tööle või lähevad mujale. See süsteem lihtsalt ei tööta.

Või küsime teistpidi. Kas riigis, kus pooled inimesed saavad alla 750 euro kuus palka, on võimalik nende maksude eest anda praktiliselt kõigile Euroopa tasemel tasuta kõrgharidust?

Sama probleem on meditsiinis. Meil on solidaarne meditsiinisüsteem ja ei ole võimalik hoida avatud Euroopa tingimustes tööl arste ja omada tipptehnoloogiaid, kui enamik patsiente maksab sotsiaalmaksu palgalt, mis on alla 750 eurot. Eriti kui arvestada meie vanuselist struktuuri. See süsteem lihtsalt ei toimi.

Kui me loobuks miinimumpalgast, siis peaks loobuma ka tasuta haridusest ja solidaarset meditsiinist. Kas me oleme selleks valmis?

Miinimumpalk ongi seepärast hea, et ta paneb paika miinimumi, mida inimene peab sisuliselt maksma, selleks et riigilt hüvesid saada. Ja kui me tahame vähemalt samasuguse kvaliteediga haridust ja meditsiini, peame rohkem lisaväärtust teenima. Ehk lihtsustatult keerulisemaid töid tegema. Ja miinimupalk on üks moodus, kuidas ettevõtted ja inimesed väärtusahelas ülespoole liikuma panna.

Reformierakonna loosung “viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka” tekitas vale mulje, et rikkamaks saab sama tööd ja samamoodi tehes. Arvestades konkurentsi maailmas, on kindel vaid see, et sama tööd ja samamoodi tehes jääb pigem vaesemaks.

Paljud ettevõtmised peavad ennast kas sulgema või ümberprofileerima. Jah see võib olla kohati valus. Aga mis on alternatiivid?

Vajame pikemaajalist visiooni miinimumpalga kasvust

Arengufond näitas juba 2007. aastal, et majanduse struktuur peab muutuma. Paradoks on selles, et kiiremini on tööhõive kasvanud sektorites, kus on madalaim palk. Kui meil oleks olnud ees pikem miinimumpalga tõstmise plaan näiteks viieteistkümneks aastaks, mida vastavalt tegelikele oludele oleks korrigeeritud, oleks meie majandus täna ilmselt paremas olukorras olnud.

Reformierakond oleks 2008. aastal pidanud tegema graafiku, kuidas majandus oleks pidanud kasvama, et viie rikkaima hulka jõuda. Ja sealt oleks tulnud välja ka miinimumpalga kasvu kõver. Tänaseks oleksime pidanud olnud möödunud hispaanlastest ja itaallastega oleksime enam-vähem samal pulgal pidanud olema. Kahjuks ei saa ma täpselt ütelda, kuna tolleaegses lubaduses ei öeldud välja, missuguse graafiku järgi me rikaste hulka jõuame. Üks on kindel: kui tahame seitsme aasta pärast viie rikkaima riigi hulgas olla, peaks meil täna miinimumpalk olema kindlasti vähemalt 1000 eurot.

Kokkuvõttes on mul ettepanek siduda miinimumpalgast lahti erinevad eelarve kuluartiklid ja anda miinimumpalgale tema tõeline sisu. Miinimumpalga tõstmise graafik peaks olema silme ees vähemalt viieks aastaks ja seda graafikut peaks korrigeerima vastavalt olukorrale iga kahe aasta järel. Samuti peaks vastutus selle määramisel kuuluma valitsusele.

Miinimumpalk on üks väheseid instrumente, millega valitsusel on võimalik majandust suunata. Siin ei tohiks valitsusjuhil statisti roll olla.