Veelkord maksudest ehk samamoodi enam ei saa

by Indrek Neivelt

Majutusteenuste käibemaksu teema kütab juba teist kuud kirgi . See tundub nii ettevalmistamata teema olevat, et paneb mõtlema, kuipalju veel selliseid punkte koalitsioonilepingus on.

Alustuseks tahan öelda, et mul puuduvad majanduslikud huvid hotelliäris. Samas olen laenuandjana olnud suure osa  tänaste hotellide alguse juures ja tean väga hästi nende toimimispõhimõtteid.

Mõned põhjused, miks ei saa tõsta majutusasutuste käibemaksu.

Esiteks on majutusteenus suuresti eksport. Härra peaminister väitis Riigikogu infotunnis, et majutusasutustel on justkui  käibemaksu soodustus. Kui see on nii, siis saavad kõik kaupu ja teenuseid eksportivad firmad käibemaksu soodustust. Ekspordi käibemaks on ju null.  Ja ei ole vahet kas eksporditakse kaupu või teenuseid. See on üldine põhimõte. Vastavalt statistikale on meil kaks kolmandikku majutatavatest turistidest välismaalased ja välisturistid elavad enamasti kallimates ööbimiskohtades. Seetõttu ei eksi me palju kui väidame, et vähemalt kolm neljandikku  majutusasutuste käibest on eksport. Sellest põhimõttest lähtuvalt oli hotellide käibemaks kuni masu aegsele maksude tõstmisele viis protsenti. Seega oleks õiglane majutusasutuste käibemaksu hoopis langetada üheksalt protsendilt viiele protsendile. Mitte tõsta.

Teiseks  tahetakse majutusasutustelt ära võtta praktiliselt kogu kasum. Käibemaksu tõusuga plaanitakse riigikassasse saada lisaks kakskümmend miljonit aastas. Samas oli näiteks 2013. aastal majutusasutuste summaarne puhaskasum Statistikaameti andmetel  23.7  miljonit eurot. Sisuliselt toimuks sellega ühe sektori kasumi natsionaliseerimine. Kas käibemaksu tõstetaks korraga või paari protsendi kaupa aastas, ei ole vahet.  Hotellid teenivad samapalju kasumit kui koalitsioon plaanib rohkem makse võtta. Samal ajal räägitakse, et ettevõtte tulumaksu me ei saa taaskehtestada.

Kolmandaks võiks käibemaksu tõstmise asemel hoopis palka tõsta. Hotellides on tööjõu kulud umbes kolmkümmend protsenti brutokäibest ehk nn. letihinnast. Käibemaksu tõstmine üheksalt protsendilt kahekümne protsendini on hotellide jaoks sama, mis palgakasv kolmandiku võrra.  Eelmise aasta palgadiskussiooni käigus saime juhtiva reformierakondlase kaudu teada, et hotellinduses näiteks palka tõsta ei saa. Huvitav, kuidas on nüüd järsku võimalik käibemaksu tõsta? Riiklik sekkumine palkadesse on valitseva ideoloogia järgi kurjast. Kuigi palgavaesus on kõikide parteide programmide järgi probleem, eelistatakse mitte palgakasvu, vaid raha äravõtmist maksuna ja selle lastetoetustena tagasi andmist. Palgatõusu võiks hotellide töötajad järgmiseks viieks aastaks  “tänu” käibemaksu tõusule  ära unustada. Hea kui töökoht säilib.

Loodame kõik, et koalitsioon on aru saanud, et majutusasutuste käibemaksu ei ole võimalik tõsta.  Samuti oleks absurdne  käibemaksu tõstmine ühe protsendi võrra. Alles me langetasime tulumaksu ühe protsendi võrra ja nüüd tahame käibemaksu samapalju tõsta. On väga kilplaslik langetada tulumaksu ja ise samal ajal rääkida palgavaesuse probleemist ning siis tõsta käibemaksu. Sest on ju teada, et käibemaksu tõstmine mõjutab enam väiksema sissetulekuga inimesi ja tulumaksu langetamine neile väga suurt mõju ei avalda.

 

Maksuerisuste kaotamisel ja eelarveaukude täitmiseks tuleks alustada eluasemelaenu intressi tulumaksuvabastusest.  See oli kehtestatud ajal kui elusasemelaenu intressid olid kümme protsenti ja rohkem ning tulumaks kakskümmend kuus protsenti. Täna on eluasemeleanu intressid 2-3 protsenti ja tulumaks kakskümmend protsenti. Seda maksusoodustust ei ole enam kindlasti vaja. Tegelikult oleks pidanud selle tühistama juba 2006. aastal või veelgi varem ja siis oleks ka meie majanduslangus väiksem olnud.

Kindlasti tuleks võrdsustada lahja ja kange alkoholi aktsiisid.  Alkoholiaktsiisi ühtlustamine aitaks kaasa mitte ainult riigieelarve täitumisele vaid ka vähendaks alkoholi tarbimist noorte seas. See teine aspekt oleks tegelikult veelgi  tähtsam.

Uus kvalitatiivne tase maksunduses tekib alles siis kui rikkamatelt eraisikutelt ja suurematelt ettevõtetelt korjatakse rohkem makse kui täna. Senine lähenemine, et anname kusagile natukene juurde ja selleks võtame kõigilt natukene ära, ei toimi. See peaks nende eelarvevaidluste juures olema tänaseks arusaadav.