Olen seda juttu tahtnud kirjutada juba mitu kuud aga ikka on midagi vahele tulnud. Uue impulsi kirjutamiseks andis viimane digitaalse arengu raport, kus Eesti avalik sektor saab kõrge viienda koha aga oluliselt halvemini käib meie ettevõtete käekäik. See raport tõestab, et tänases majandusseisakus ei ole õige süüdistada praegust peaministrit. Sest peaminister ei loo töökohti ega tegele innovatsiooniga. Sellega tegelevad ettevõtted. Majanduskasvu mootoriks on ikka ettevõtjad ja kogu ühiskonna valmisolek areneda.
Üheksa aastat tagasi käivitasime me Arengufondi. Esimese uurimistööna näitasid Tartu Ülikooli teadlased akadeemik Urmas Varblase eestvedamisel, et majanduse kasvamiseks peab majanduse struktuur muutuma. Ehk siis sama tööd tehes me rikkamaks ei saa. Kui me tahame, et majandus kasvaks, siis paljud firmad peavadki siit ära minema ja uued asemele tulema. Muidu kasvu ei tule.
Arengufondi alustamise ajal suhtlesin palju erinevate huvigruppide esindajatega ja sain aru, et meil oli levinud arusaam, et „mina ise teen oma tööd õieti ja hästi ning midagi pole vaja muuta“. Aga teised peaksid „Eesti Nokia“ tegema ja siis läheb meil kõigil elu paremaks. Ja kui muidu keegi Nokiat ei viitsi teha, siis peaks valitsus raha kokku panema ning andma korralduse teha „meie oma Nokia“.
Vahepeal oli paar aastat masu ja praegu oleme samas kohas tagasi. Meie majandus on kümne aastaga veidi kasvanud aga maailma majandus tervikuna on kasvanud oluliselt kiiremini. See tähendab, et meie osatähtsus maailma majanduses on langenud. Me oleme küll absoluutses mõttes jõukamaks saanud aga mitte teistega võrreldes. Selle üheks näiteks on Hiinast saabuvad turistid, keda kümmekond aastat tagasi veel ei olnud. Ja ka Hiinas käimine on meile suhteliselt kallimaks muutunud. Mõtleme veel kümme-kakskümmend aastat edasi ja tänased meile odavad turismimaad ei pruugi enam nii odavad tunduda.
Nagu viimane Euroopa digitaalse arengu uuring näitas on meil kõik väga hästi digitaalsete lahendustega avalikus sektoris. Hoopis erasektor jääb arengule jalgu. Samas avalikus ruumis kõlavad pigem erasektori süüdistused avaliku sektori suunas. Ja erasektor nõuab avalikult sektorilt muutusi. Avalik sektor justnagu ei tohi midagi öelda püha ja puutumatu erasektori suunas. Nemad on ju maksumaksjad. Aga tegelikult tuleks just meilt ettevõtjatelt küsida, et kus on innovatsioon? Kus on uued tooted ja teenused?
Ma ei kutsu üles vastastikku süüdistusi loopima. Ma ei arva, et meil oleks näiteks parim maksusüsteem või riigireformi ei oleks vaja teha. Ka avalikku sektorit on vaja reformida nii nagu ka maksusüsteemi. Samas kui ma peaaegu kaks aastat tagasi tõstsin üles alampalga kiire kasvu teema, siis olid ettevõtlusorganisatsioonid selle suurimad vastased. Sealt tulevad signaalid on ühesed: ei mingeid muutusi. Kasumit ei tohi maksustada, alampalka ega alkoholi hinda ei tohi tõsta. Alampalga jõulisem tõstmine ja maksuseaduse muutus oleks üks väheseid meetodeid, kuidas ettevõtjaid nende mugavustsoonist välja saada. Aga muidu majandus kasvama ei hakka.
Uuendused ja muutused algavad esmajoones meist igaühest. Ainult inimene ise saab õppida ja areneda. Meenutagem milline oli meie ühiskonna uuendusmeelsus kümme aastat tagasi, rääkimata võrdlusest kahekümne aasta taguse ajaga. Selles on suur vahe. Ja see algab meist kõigist.
Kas me tahame teha midagi uut või tahame me teha kõike samamoodi ja süüdistada ka viie või kümne aasta pärast peaministrit, et meie elu ei ole paremaks läinud. Peaminister ei tegele uue toote arendamisega ega hakka kunagi ka tegelema. Meie president kui ka peaminister on väga uuendusmeelsed ja igati toetanud meie ettevõtete uusi tooteid ja teenuseid. Alates sõnumitest sotsiaalmeedias kuni toodete kandmiseni välja. Ilmselt teeksid nad seda suurima heameelega veel rohkemgi kui oleks vaid tooteid ja teenuseid mida maailmale näidata.
Kindel on ainult üks: sama asja samamoodi tehes meie elu paremaks ei lähe.