Veelkord pensionifondidest
by Indrek Neivelt
Jätkan kirjutisi pensionifondidest. Iga kord kui sinna sisse vaatad, selgub midagi uut ja “huvitavat”.
Näiteks kui ma eelmisel nädalal Postimehe stuudios käisin, siis uurisin veel fondide erinevaid aspekte. Ja mida ma leidsin?
Vaatasin, et kõige madalama haldustasuga fondi aastane kulu on pensionikogujale “kõigest” 0.61%. Rõhutan: see on kõige madalam tasu.
See ei ole suur fond ja sinna kogub raha veidi üle kümne tuhande inimese. Selle fondi viimasest investeeringute aruandest selgub, et fond on 32.01% ehk praktiliselt kolmandiku fondist investeerinud kahe panga hoiustele keskmise intressiga 0.07%. Kolmveerand sellest rahast on loomulikult paigutatud oma panka hoiusele. Ehk tegelikult on raha hoiustatud negatiivse intressiga.
Ma ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes peab mõistlikuks maksta pangale 0.61% selle eest, et see pank sinu raha hoiusele paneb ja 0.07% hoiuse eest maksab. Mõistlikum oleks ju sularaha hoida.
Huvitav, kas pangajuhid peavad sellist paigutust õigeks? Miks ajakirjanikud ei küsi seda pangajuhtide ja fondihaldurite käest? Kas Rootsis saaks inimestele sellist fondi pakkuda?
Saan väga hästi aru, et praeguses intresside keskkonnas võib ka 0.15%-line tootlus hoiuselt olla väga hea tulemus. Ma ei saa aru, et miks peab selle töö eest 0.6-0.7% tasu küsima. Saaks ju mitu korda odavamalt.
Teine huvitav leid oli samalt pensionikeskus.ee koduleheküljelt link Riigi Teataja koduleheküljele, kus oli selline dokument : “Kohustusliku pensionifondi valitsemistasu määra vähendamise ulatus ja selle arvutamise kord”(www.riigiteataja.ee/akt/104072014011).
Sealt sain ma teada, et valitsemistasu määra vähendamise arvutatamisel võetakse appi logaritm! Nii täpselt on kirjeldatud, kuidas fondihaldurid järgmistel aastatel raha teenivad.
Kas tulevastele pensionäridele ka midagi jääb, selles ei pruugi kindel olla. Kindel on ainult see, et tulevaste pensionäride huve ei kaitse keegi.
Kordan veel üle oma varasemad ettepanekud tasude osas:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0.24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null.
Kommentaarid
Head tähelepanekud. Seega algprobleemiks on pensionifondide kohustuslikkus, suletus, riigipoolsed sissemaksed, ja määramatu tulemuse lubamine määramatus tulevikus – ehk tavalised vägivaldse sotsialismi komponendid.
Aitäh teemakäsitluse eest, väga oluline probleemipüstitus. Aastal 2002, kui koordineerisin Rahandusministeeriumis osakonnajuhatajana riiklikku II samba kampaaniat, oli võimalus näha, kuidas pangad üksteise võidu tulevastele pensionäridele palmisaari lubasid. Juba siis oli selge, et nii reklaamikeel kui sellega seotud lubadused läksid liiale – kuid alternatiivi ei tundunud olevat. Demograafilised trendid on jäänud ka nüüd samasuguseks ja sestap arvan tänagi, et Eesti riigil polnud eriti valikut – pensionireform tuli enam-vähem just nii ära teha, nagu tehti. Ning et see oli tollal rahandusministrist peaministriks saanud Siim Kallase ja tema meeskonna poolt õige tegu.
Jah, tagantjäreletarkuse korras võib leida finesse, mis oleks võinud olla riigi-poolses ülesandepüstituses täpsemalt määratletud, fondide teenustasude piirmäär sealhulgas. Aga suures piires pensionireform ju õnnestus ja julgeksin öelda, et see valdkond on Eestis paremini üles ehitatud kui mõneski suurriigis (sh USA). Ent samas – turbulentne keskkond on juba sundinud muudatusteks, kui meenutada asjaolu, et masu ajal tegi riik ühepoolse otsuse sissemaksed peatada. Nii et tabuteemat siin pole.
Olles pensionireformi lansseerimise eest vastutav riigiametnik, otsustasin aga ise teise sambaga liitumisest loobuda, jättes endale alles võimaluse liituda tulevikus kolmanda sambaga. Argumendid olid tookord, et esiteks eelistasin oma sissetulekud kohe maksimaalselt rakendada oma laste vajaduste rahuldamiseks, mitte loota fondide tootlusele kauges tulevikus.
Pealegi olin teinud ebatavalise valiku, otsustades suure pere kasuks (neli last) ning lootsin Bismarcki-aegse pensionireformi vaimus põlvkondade vahelise solidaarsuse võimalikkusele ühiskonna algrakukese tasandil isegi siis, kui ümbritsev tegevuskeskkond seda valikut eriti ei toeta.
Teiseks olin juba 2002 veendunud, et enne minu pensionile jäämist kogeb finantsturg korralikku kollapsit, mis fondide tootluse põhja viib. See on aga olnud väga üllatav, kui kiiresti ja kergelt see kõik juhtus. Indeksid kukkusid, seotus fondidega toodab aga sadadele tuhandetele Eesti inimestele (rääkimata miljonitest mujal maailmas) mitte kindlustunnet, vaid kummalist kokteili finantsmasohhismist ja sundasendipettumusest.
Mis võiks olla õppetund? Vahest see, et ühiskonna jätkusuutlikkuse ja majanduse arengu seisukohalt ei ole ikkagi alternatiivi positiivsele iibele. Ükskõik, kui atraktiivseks rüütada pensionireform või välistööjõu värbamine või kangelaslikud pingutused olemasoleva elanikkonna seas suurema tööhõive ja tootlikkuse saavutamiseks – see kõik jääb ikkagi asendustegevuseks.