Paljastus Eesti riigi personalipoliitika?

by Indrek Neivelt

Juba paar kuud oleme pealtvaatajatena saanud osa presidendi valimise kampaaniast. Kogu see protsess toob esile süsteemi nõrgad kohad. Kurb, et asjaosalised ehk Riigikogu liikmed ei sõnasta presidendile esitatavaid nõudeid ega otsi ühiselt parimat kandidaati vaid teevad lihtsalt oma parteidele ja inimestele reklaami. Ja taustal käib jutt häältega kauplemisest.
„Mitte midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui üks neist valitakse presidendiks“. Nii kommenteeris Riigikogu liige Kalle Muuli kolme ülesseatud presidendikandidaadi võimalikku valimist meie riigi presidendiks Kuku raadio saates „Muuli ja Samost“.
Mulle tundub, et see pealtnäha juhuslik lause on midagi palju enamat. See kirjeldab otsustajate suhtumist juhtide valikusse. Samamoodi võib öelda, et „midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui X või Y valitakse Riigikogusse või valitsusse või määratakse kantsleriks või riigiettevõtte nõukogusse“. Ma tänan Kalle Muulit selle eest, et ta ütles ausalt välja meie poliitikute kaadri valimise põhimõtte. Selle, mis kõrvaltvaatajatele juba ammu tundub.
Tegelik elu on loomulikult vastupidi. Kõik hakkab pihta juhtidest. Ega muidu ei otsita üle maailma nii erasektoris kui ka avalikus sektoris tööle parimat kandidaati igale juhi kohale. See on kõikide juhtide kõige tähtsam ülesanne: leida õiged inimesed õigetele kohtadele. Need, kes on parimad. Eesti ei ole siin mingi erand.
Ja Riigikogu ülesanne on valida meie riigile parim president. Mitte selline, kelle kohta arvatakse, et tema valimisel „midagi hullu ei juhtu“.