Tagasi kommunismi.
by Indrek Neivelt
„Ükskõik mis asutust me luua ei ürita, näeb see lõpuks ikka välja nagu kommunistlik partei.“
Just see Venemaa legendaarse peaministri Viktor Tšernomõrdini tsitaat meenus mulle kui ma kuulsin Reformierakonna valimislubadust Tallinnas lasteaia tasu ära kaotada. Tasuta ühistransport. Tasuta lasteaed. Tasuta kõrgharidus. Maamaksu vabastus. Munitsipaalpood.
Kommunistliku korra ajal sellest ainult unistati aga tänapäeval on see reaalsus.
Olen juba siinsamas blogis varem kirjutanud, et meie tänane rahandusministeerium on sama suur kui kunagine Plaanikomitee. Samas ei ole plaane ja ettevõtted kuuluvad eraomanikele. Töötajaidki Eestis viiendiku võrra vähem.
Meil on kõikvõimalikke regulatsioone suurusjärgu võrra rohkem kui oli kolmkümmend aastat tagasi. Ei ole enam eluvaldkonda, kus võib ise oma peaga mõelda ja tegutseda. Ja vastutada.
Vaadates ministeeriumite ja erinevate ametite uusi kasvavaid peakontoreid on selge, et regulatsioone tuleb ainult juurde mitte ei jää vähemaks. Vahepeal tehakse rahva lollitamiseks bürokraatia vähendamise töögrupp aga tegelik elu läheb ikka samamoodi edasi.
Meil ei jätku majanduse jaoks töökäsi ja neid tuleb majanduseliidi arvates juurde meelitada. Nii nagu nelikümmend aastat tagasi. Meie majandusminister arvab, et majandus areneb paremini kui ministeeriumist aktiivselt juhitakse. Viisaastakust on saanud rahastusperiood. Ainult plaane ei ole endisel kujul. Meie valitsus võitleb alkoholiga. Jne.
Kas ainult mulle tundub, et me oleme siin juba olnud?
Reformierakonna poliittehnoloogides ei ole seni olnud põhjust kahelda. Just nemad on rahva meelsust kõige paremini tunnetanud. Kas tänane loosung tähendab, et me olemegi tagasi jõudnud sinna, kust me ära põgenesime?
Kas meie kohta võiks siis öelda, et ükskõik kas me ehitame sotsialismi või kapitalismi aga samasse kohta jõuame me ikka välja?
Huvitav, millal kork eest ära lendab ja laulev revolutsioon vol2 algab?
Kommentaarid
Mul on selline tunne, et see on nii kuna osa arvab, et poliitikuks olemine on elukutse. Reaalset elu reaalsete probleemidega jõuab Valitsusse ja riigikokku harva.
Meeldiv tõdeda, et sama äratundmisrõõmu näen ka teistes, ärksa meelega inimestes.
Just sellepärast oma peaga mõelda armastavad inimesed Eestist lahkuvadki, muud ei kuule kui peab-peab-peab, aga ei pea ju. Nii läksin minagi- ja mujal ei pea vaid ise otsustad ja ka vastutad. Arvatavasti pole kaugel aeg kui parlament ja valitsus ongi üksinda ja ja polegi enam kedagi kamandada… ja jõudu selleks… Annaks jumal, et see siiski nii ei läheks ja moel või teisel “broilerite” ja “tšinovnikute” asemel ka normaalsed inimesed juhtima hakkaksid.
90-ndatel tundus, et kui me tõsiselt vaeva näeme, siis tuleb ka õnnistus, milleks on oma vaba riik. Ei ole kahtlust, et peale 25 aastat tõsist pingutust oleme ringiga tagasi – oma rahva eest seisjaid nimetati siis kodanlikeks natsionalistideks, nüüd äärmuslasteks. Fosforiit ja RB on samasuguse mõjuga katastroof selle väikese maalapi jaoks. Võõrtööjõu sissetoomine siis ja praegu. Kuid on oluline erinevus-siis oli vastas 1/6 planeedist, täna globaalne maailma eliit. Oluline on mõista, et meile on peale surutud n.ö. progressiusk (mitte tehnoloogia ja hügieeni tähenduses, mis on toimunud) – et on mingi pidev ühiskonna lineaarne areng ülesmäge. Tegelikult toimub areng kontsentriliste ringidena ja seda me näeme ka täna. On ainult kaks võimalust: kas tõusta uuele tasandile või korrata sama, mis järjest kiirenevate protsesside tõttu tähendab taandumist. Aga kui see kõik tähendab perekonna kadu ja laste vähenemist – siis oleme rahmeldanud tühja.
Pealkiri “Tagasi kommunismi” toob sisse uue teema, sest demokraatias on üks tõsine kõrvalekalle, mis rikub kogu süsteemi – üleüldine valimisõigus. Absurdse valimisralli panused kasvavad iga korraga ja kusagil on valetamise taluvuspiir.
Eestis on rahumeelsete läbirääkimiste piir ületatud ja tagasiteed ei ole.Täna on juba ühel pool barrikaade RAHVAS teisel pool president, valitsus, kov ja äripäeva top-id. Ja ka tänapäeva tehniliste vahendite tõttu keegi nendest argentiinasse või brasiiliasse ära ei page, nagu 1930-50 aastatel. Muide see puudutab ka SIND:
Seotud ettevõtted
MERKO EHITUS Nõukogu liige
Trust IN Omandus
Pocopay Juhatuse liige
Trust IN Juhatuse liige
Tuleva Nõukogu liige
KFP Development Nõukogu liige
Poco Holding Juhatuse liige
Ldiamon Nõukogu esimees
Tahes tahtmata tahaks küsida:”Kas Sul suu lõhki ei lähe”?
Ja selle tõttu on minu ja ka teiste lapsed tööta, madalapalgalised, juhutöödel jne…
Noorpoliitik arvab! Elukogenud reaalset TÖÖD teinud poliitik teab. Kui juhivad riiki poliitikud kes ARVAVAD ja reaalselt arvutada ja majandamisest midagi ei tea siis Riik ongi ainult rahvas kellel pole valitsust. Valitsuseta rahvas on killustatud. Killustatus annab võimaluse Valitsusel raisata Rahva raha mõttetult.
See, et ajalugu teeb laulev revolutsioon, on eksitav lähenemine. Sel juhul, kui ajalo muutmiseks on inimestel vaja lihtsalt kokku tulla ja natuke laulda, võiks eestlastele esitada süüdistuse, miks nad ei teinud oma revolutsiooni näiteks 1953. aastal. Siis, kui metsavendadel oli vesi ahjus. Seda võib nimetada eestlaste kuritegelikuks tegevusetuseks.
NSVLi lagunemine kätkeb endas probleeme, millega läänes ei taha tegeleda, sest tegelikult algas NSVLi lagunemisega ka lääne demokraatia lagunemine, kogu modernistliku projekti lõppemine.
Inimestel on vaja leiutada keel selle protsessi kirjeldamiseks ja tegeleda adekvaatsete probleemidega, mitte takerduda kapitalistlikesse dogmadesse. Lootus laulvale revolutsioonile on lihtsalt naljakas. Esimene eeldus on see, et grantide peal polesklevalt libateaduselt (näiteks alkeemia nimega economics) võetakse raha ära.
[…] http://www.indrekneivelt.eu/2017/07/20/tagasi-kommunismi/ […]