Eetris Vikerraadios 21. augustil 2018

Eestil on väga hea maine IT-maailmas. Meid teatakse kui eesrindlikku digiriiki nii Aasias, kui ka Aafrikas; Ameerikast ja Euroopast rääkimata. Sellel on laiapõhjaline vundament: alates Tiigrihüppest, Vaata Maailma projektist, Skype-st kuni riigi projektideni. Igaüks meist on olnud selle eduloo taga. Kümne-viieteistkümne aastaga oleme tõusnud komeedina maailma IT-valdkonna tippu.

Samal ajal oleme viimastel aastatel oma arengus järgi andnud ja suured riigid oma suuremate eelarvetega arenevad kiiresti. Me kaotame oma positsioone iga aastaga.

Aga meie maine on täna veel kõrge. Meist räägitakse ja meil käiakse külas. Näiteks on väga populaarne teha oma firmaga strateegiakoosolek Eestis. Arvata võib, et Eestit külastab keskmiselt iga päev paarsada inimest, kes tulevad siia tutvuma meie e-riigiga. See aga tähendab käivet ka meie hotellidele ja söögikohtadele. Ja paljud otsustavad veel omakorda ka oma pere siia tuua jne. Ehk meie kõrgest IT-mainest võidavad kõik.

Ja mida need turistid siin leiavad? On väga palju rakendusi, mis on kunagi väga hästi tehtud. Aga samas on ka palju ajale jalgu jäänud rakendusi. Alates riigisektorist kuni erasektorini välja. Eelmisel nädalal näitas meie minister pidulikult, kuidas trammis saab nüüd viipekaardiga maksta… Vabandust aga Londoni või Peterburi metroos oli see teenus olemas kolm aastat tagasi. Ja nüüd siis lõpuks ka Tallinnas.

Ehk vahe meie kuvandi ja tegelikkuse vahel pigem suureneb ja tagasilöögid on siin varsti paratamatud. Selleks tuleb valmis olla.

Esiteks, laseme samamoodi edasi. Natukene investeerib riik uutesse tehnoloogiatesse ning maine püsib veel inertsiga maksimaalselt kaks-kolm aastat. Aga kriitilised artiklid hakkavad rahvusvahelises pressis juba varem ilmuma. Kolme aasta pärast oleme ära unustatud.

Teine võimalus on kasutada ära meie head mainet ja midagi suurt teha. Kõigepealt peame siin aru saama, et esirinnas liikujad teevad rohkem vigasid ning väikesed tagasilöögid ja kahjumid a´la sotsiaalministeeriumi SKAIS hange on paratamatud. Ja me anname selle tegijatele andeks. Kui ei tohi eksida, siis ei ole ka innovatsiooni. Sellest tuleb aru saada. Peamine, et keegi ei oleks pahatahtlik.

Lisaks selle, et teha korda tänased teenused, tuleb kindlasti edasi arendada ka uusi rakendusi. Milliseid nimelt, teavad asjaosalised paremini. Ja raha tuleb sinna juurde investeerida. Väikesed summad siin ei aita. Positiivne on siin see, et suur osa rahast tuleb ringiga kohe eelarvesse tagasi. Riigist läheb raha väga vähe välja.

Aga vaja on veel midagi suuremat ja püsivamat!

Ma tuleksin tagasi oma kunagise ettepaneku juurde teha väga kõrge tasemega IT-ülikool. Selleks, et siia tuleksid õpetama rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõud, oleks vaja kõrget palka ja head mainet. Meie maine on väga kõrge ja selle pealt tuleksid siia nii õppejõud kui ka üliõpilased erinevatest maailma jagudest. Täna võiks igaüks uhkusega teatada, et õpin või õpetan IT-d Eestis. Ehk siis suur osa tööst on juba ära tehtud. Vaja on maksta rahvusvahelises mõttes konkurentsivõimelist palka.

Mis oleks kui viiks IT-Kolledži Narva? Näiteks Kreenholmi hoonetesse.

Narvast on pärit Paul Keres ja male on seal siiani au sees. Narvas on ajalooliselt olnud reaalainete õpetamine väga heal tasemel.

Ja lisaks oleme Narva viimase 25 aasta jooksul praktiliselt ära unustanud. Narva on Eesti riik investeerinud võib-olla protsent või paar sellest, mida on investeeritud Tartusse. Nüüd saaksime seda viga parandada. Kui me seal midagi suurt ei tee, siis see linn lihtsalt hääbub. Ja teha on vaja suurelt, sest muidu tulemust ei saavuta.

Kujutage ette, et kahe aasta pärast avame me seal IT-Kolledži, kus esialgu on paar tuhat üliõpilast ja nelja-viie aasta pärast viis tuhat üliõpilast. See tähendab, et iga kümnes narvalane oleks seotud ülikooliga. Lisaks kõik ülikooli teenindavad ettevõtted. Narva muutuks järgmiseks viieks aastaks suureks ehitusplatsiks.

Hiljemalt viie aasta pärast oleks Narva Euroopa üks popimaid tehnoloogia linnakuid Euroopas. Sealt tuleksid huvitavad start-upid ja sinna sõidaksid investorid erinevatest maailma nurkadest. Elu pulbitseks täiel rindel. Kas ei ole ilus unistus?

Unistada ju võib aga siin küsib pragmaatik, kui kallis see kõik on?

See on nii värske idee ja täpseid arvutusi on veel vara teha, aga esialgne investeering peaks olema suurusjärgus 100-150 miljonit eurot, millest umbes kolmandik tuleb maksude näol riigikassasse tagasi. Lisaks ülikooli aastane eelarve, mis esimestel aastatel oleks 50 miljonit eurot aastas, millest jällegi umbes veerand tuleks eelarvesse ringiga tagasi. Osa kulusid saaks katta ka õppemaksudest. Ehk see summa ei olegi nii suur.

Ja kust me selle raha võtaksime?

Võtaksime laenu. Näiteks Eesti Pank ostaks valitsuse võlakirju. Maailmas ei ole midagi lihtsamat. Uskugem, et viie aasta pärast ei ole meil mingit vahet, kas riigi võlg on viis protsenti või kaheksa protsenti SKT-st. Aga laenu võttes oleks Narvas tormiline elu ja me annaksime oma IT-loole uue hingamise.

Kokkuvõtvalt on idee viia IT-Kolledž uuele tasemele ning oluliselt suuremale eelarvele ja palgata sinna rahvusvaheliselt kõrgel tasemel olevaid õppejõud. Ja viia see Narva.

See võimalus on meil täna. Kolme aasta pärast on juba hilja.

Kuidas oleks – Paul Kerese nimeline Eesti IT-Kolledž?

Eetris Vikerraadios 24. juulil 2018

Viimasel ajal räägitakse üha sagedamini, et meie elu on üle reguleeritud. Näiteid selle kohta on meil kõigil elust enesest ja lisaks saab nende kohta lugeda meediast. Viimane näide oli eelmise nädala lugu Viikingite küla lambast, kelle toidu- ja veterinaaramet soovitas ära peita – või siis oleks pidanud keskus registreerima ennast loomaaiana.

See lugu paneb oma absurdsuses muidugi naerma, aga palju väiksemaid rumalusi me enam isegi ei märka. Me lihtsalt järgime neid. Ja vaikselt ohkame, kui uusi regulatsioone näeme.

Probleem on valija ootustes

Läbi meedia on meile juba paarkümmend aastat pähe taotud, et riigikogus tehakse vähe tööd. Ja suvepuhkus on liiga pikk.

Aga kuidas saab olla nii, et tööd tehakse vähe, aga tulemus on midagi, mida on liiga palju? Kui on liiga palju seadusi, siis on ju liiga palju tööd tehtud. Või kui me usume, et riigikogu liikmed teevad vähe tööd, siis me justkui ootame, et nad meie elu veelgi enam reguleeriksid.

Ka ministeeriumite ja ministrite tööd hindame me reformide ja uute seaduste järgi. Aasta lõpus saab minister teatada, et sellel aastal võtsime vastu need ja need seadused. Ja ajalehed annavad neile hindeid, kes on rohkem “tööd teinud”. Kas keegi kujutab ette, et minister teataks detsembris, et selle aasta ainuke saavutus oli mingite seaduste või seadusepügalate tühistamine?

Lisaks veel Euroopa Liit oma suure bürokraatiamasinaga, mis tahab kõike üle suure liidu unifitseerida. Ka sealsed tublid ametnikud tulevad igal hommikul tööle ja hakkavad reguleerima. Isegi Brexit ei peatanud nende hoogu. Pigem arvavad nad ikka, et nemad teevad kõike õigesti ja inglased eksisid.

Ja masinavärk muudkui töötab ja töötab.

Meie valijatena ootame ministeeriumitelt ja riigikogult uute seaduste tegemist. Nii nagu üheksakümnendatel ja ka uue sajandi algul. Ja läbi ajakirjanduse jälgime pingsalt regulatsioonide täitmist. Ametnikud saavad väga hästi aru, kui regulatsioon on rumal, aga kui nad selle järgi elavad, siis ei saa neile keegi midagi ette heita. See on meie ühiskonna tellimus. Meil ei ole mõtet ametnikke süüdistada selle eest, mida me valijate ja meedia tarbijatena neilt tellinud oleme.

Täna me alles hakkame aru saama, et kohati on seadusi liiga palju, aga meie masinavärk ei saa sellest rutiinist välja. Ning uusi regulatsioone aina tuleb ja tuleb. Ettepanekutest rääkimata. Ja mingit visiooni või süsteemi sealt kahjuks ei paista. Pigem vastupidi.

Kuidas rutiini murda?

Meil on levinud arusaamine, et ministeeriumites ja mujal riigi keskaparaadis on liiga palju töötajaid. Riigireformi Sihtasutuse asutajad arvavad, et ministeeriumite töötajate arvu saab vähendada poole võrra. Samas on teada, et enamik riigiametnikke töötab väga suure koormusega. Küsimus on pigem nende juhtimises ja selles, kas see, mida nad teevad, on ikka ka tegelikult vajalik.

Siin oleks hea võimalus proovida teistmoodi ja murda rutiini. Seda ei saa teha, kui me natukene muudame. Masinavärki saab peatada ainult suurema muutusega.

Mis oleks, kui riigikogu võtaks kuni uute valimisteni vastu ainult järgmise aasta eelarve? Oleks selline järelemõtlemise aeg.

Samal ajal võtaks pool (või esialgu ka kolmandik) ministeeriumite töötajatest vaba aasta. Palka nad saaksid, aga tööl ei peaks käima. Nad saaksid oma elu üle järele mõelda. Pärast valimisi tuleksid nad tagasi värskema pilguga elule või leiaksid selleks ajaks uue töökoha. Ka ministeeriumite juhid saaksid rohkem aega järelemõtlemiseks. Selles on väga palju positiivset.

Poliitikud saaksid keskenduda valimiskampaaniale ja räägiksid loodetavasti rohkem suurtest teemadest. Arvan, et see oleks kasulik aasta meie riigile. Ja kui me kõikide ministeeriumitega ei julge katsetada, siis prooviks näiteks poolega ministeeriumitest.

“Vähem on rohkem”. Vähem regulatsioone on rohkem vabadust ja rohkem ka vastutust. Samamoodi kui seni jätkates tundub meile aga kümne aasta pärast normaalne, et kassi pidamiseks tuleb kodu loomaaiana arvele võtta. •

Eetris Vikerraadios 26. juunil 2018

Eelmises Vikerraadio kommentaaris neli nädalat tagasi avaldasin arvamust, et Eesti Pangal on funktsioone väheseks jäänud. Sellele on järgnenud sõnavõtte nii sotsiaalmeedias kui ka siinsamas ERR-is.

Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar arvas ERR-ile antud intervjuus, et “üldiselt on meil riiki liiga palju hakanud saama”, mis ei seganud tal arvamast, et tema kureeritav Eesti Pank on efektiivne.

Tegelikult näitab statistika pigem vastupidist. Nimelt on Eesti Panga ülalpidamise kulu võrreldes meie majanduse suurusega kaks korda suurem kui on näiteks Saksamaal või Soomes. Samas on Saksamaal terve avaliku sektori kulutuste osakaal SKT-st veidi suurem ja Soomel oluliselt suurem kui Eestil.

Me kulutame keskpanga peale 0,1 protsenti ehk promilli oma SKT-st. Seejuures ei tee Eesti Pank euromakseid. Ehk meie keskpangal on eurotsooni keskpankade nn standardpaketist väiksem teenuste nimekiri ja topelt hind.

Loodame, et valimiste käigus saame targemaks ka selles osas, kui kallist riiki me endale lubada saame ning miks peab Põlva sünnitusmaja olema efektiivne, aga keskpank mitte. Mulle tundub, et loogiline oleks pigem vastupidi.

Aga täna kommenteerin ma hoopis võimalikku intressitõusu eurotsoonis.

Nagu me juba teame, tegi Euroopa Keskpank 14. juunil Riias ajaloolise otsuse ja teatas, et selle aasta lõpus lõpetatakse netovarade ostmine. Ehk siis maakeeli ei trüki keskpangad enam raha juurde. Kohe hakati rääkima intresside tõusust ja hoiatati laenusaajaid.

Draghi tervitas eurotsooni reformiplaani
Kõigest mõni päev hiljem teatas Euroopa Keskpanga president Mario Draghi, et intressid jäävad väga madalaks vähemalt kuni järgmise aasta septembrini. Septembrini ilmselt seetõttu, et Mario Draghi ametiaeg lõpeb järgmise aasta sügisel. Pikemat aega ei sobi temal kommenteerida.

Tegelikult ei ole suurt vahet, kes uueks keskpanga presidendiks saab, poliitika on justkui ette määratud.

Nimelt on Itaalia võlg suurem kui 130 protsenti SKT-st ja Hispaanial ning Prantsusmaal veidi alla 100 protsendi SKT-st. Eurotsoonis kokku veidi alla 90 protsendi.

On selge, et sellise võlakoorma juures ei ole võimalik laenu teenindada, kui intressid peaksid oluliselt tõusma.

Ehk Euroopa Keskpank on oma poliitikas sisuliselt Itaalia ja veel mõne suure riigi pantvang. Piisab vaid intresside tõstmisest kahe-kolme protsendi peale, kui keskpangal tuleb hakata jälle kriisiga võitlema ja võlgu ümber korraldama. Seda aga ei soovi keegi.

Seega saavad laenusaajad suvel rahulikult puhata. Olulist intressitõusu lähiaastatel ei tule. Küll aga peaks inflatsiooni ja intresside peale mõtlema pensionikogujad. Nende raha ei ole inflatsiooni eest kaitstud. •

Kommenteerisin eelmisel teisipäeval Vikerraadio arvamusrubriigis Eesti Panga vähenenud funktsioone ja endiselt suuri kulutusi. Loomulikult ei meeldinud see Eesti Panga tublidele töötajatele ja panga president Ardo Hansson vastas Postimehes mitmele küsimusele.
Aga oma silm on kuningas ja lugege see vastus (https://majandus24.postimees.ee/4497406/postimehe-intervjuu-hansson-eesti-panga-karpimisest-see-on-lahtisest-uksest-sisse-murdmine) läbi.

Eesti Pank kulutab täna oma tegevusele veidi alla 0.1% meie majanduse SKT-st ehk alla 20 miljoni euro aastas. Saksa Keskpank ja Soome Keskpank kulutavad näiteks võrreldes nende riikide majandustega täpselt kaks korda vähem.
Väike riik ja ebaefektiivsus on paljudes kohtades loomulik. Meil peab olema parlament ja loomulik on näiteks kulutada proportsionaalselt rohkem rahvuskultuurile kui seda teeb suur riik. Aga keskpank?

Mul on sellega seoses lihtsad küsimused:
1. Kuidas keskpank õigustab enda kulutusi, mis on meie majandusega võrreldes kaks korda suuremad kui peaks olema?

2. Kes peaks selle ebafektiivsuse kinni maksma? Ehk kelle arvelt see ebaefektiivsus peaks tulema?

3. Eurotsoonis määrab vähemalt erasektoris efektiivsuse taseme Saksamaa. Kõik need, kes ei suuda sakslaste töökorralduse ja kulubaasiga sammu pidada langevad varem või hiljem mängust välja. Ühisraha on selles suhtes karm. Kuidas saab Eesti Pank kommenteerida meie ettevõtete konkurentsivõimet kui nad ise ei ole konkurentsivõimelised?

4. Kuidas saab Eesti Pank soovitada riigisektoril kulutusi mitte tõsta ja kui nad ise kulutavad kaks korda rohkem kui peaksid?

Riigireformi Sihtasutus ei olnud tõest kaugel kui nad arvasid, et keskpank peaks töötajate arvu vähendama kaks korda. Huvitav oleks võrrelda teiste ministeeriumite ja ametite kulutusi SKT-ga võrreldes. See oleks lakmuspaberiks reformide tegemisel.