Ennustatakse universaalpanganduse lõppu.
See on vahva. Financial Times´i panganduse aastakonverentsil (mullu – toim.) oli üks paneeldiskussioon pealkirjaga, kas universaalpangandus on surnud. Veel aasta tagasi ei oleks sellist pealkirja pannud.
Mida see tähendab meie suurimatele pankadele Eestis? Kas nad mingi aja möödudes kaovad päris ära?
Ei, nad kindlasti jäävad. Nad profileerivad end ümber. Danske Pank hakkas pihta. Ta on tegelikult üks suuna näitaja. Tuleb aru saada, et Eesti on ääreala ja väikse ning kahaneva turuga. Kui vaadata meid kusagilt Frankfurdist või Londonist, siis Eesti on raske koht äri ajamiseks. Kliente on vähe ja nende arv pigem kahaneb.
Seepärast ei ole siinsetel pankadel konkurentsi.
Mis saab olema murdepunkt, millal inimesed uute teenusepakkujate kasuks otsustavad, sest praegu nende vastu väga suurt usaldust ei ole?
Usaldavad küll. Murdepunkte on palju. Üks murdepunkt on juba põlvkondade küsimus. Ma ei arva, et selline 20-aastaste põlvkond usaldaks Samsungit või Google´it või Facebooki või teisi suuri brände vähem. Neid võib tekkida veel ja veel. Ma arvan, et inimesed jätaksid Skype´i kätte raha küll.
Mis kujul jätaksid raha?
See pilt muutub, kuidas see täpselt välja nägema hakkab, selgub 5 või 10 aasta pärast. Fakt on selles, et selline mudel, kus on üks või paar tegijat, kes pakuvad kõiki teenuseid, see mudel tulevikus ei toimi. Jäävad ikkagi rohkem spetsialiseerunud pangad. Eestis võtab see rohkem aega kuna uued tulijad ei torma ilmselt kohe alustuseks siia turule.

Kui võtta ettevõte AS Äripäev, siis mis peaks hakkama muutuma tema jaoks, kui ta otsustaks nii-öelda vahetada olemasolevad suurpangad erinevate teenusepakkujate vastu?
Ma arvan, et kõige vähem muutub just selliste väikeetevõtete nagu Äripäev (Euroopa mõistes väike ettevõte – Neivelt) puhul. Laenu andmine jääb kliendisuhte põhiseks, arveldada tuleb ka kusagil. Eraisikutel muutub elu palju rohkem. Samuti on päris palju neid, kes tahavad teenindada mikroettevõtteid.
Kus toimub kindlasti muudatus, on see, et kontori- ja büroohoonete tagatisel antud laenud ei ole varsti enam pankade bilansis, vaid nad võtavad laenu fondidelt, mitte enam pangast. Pankade bilansid peaksid kokku tõmbuma. Regulatsioon surub ka seda natuke peale. Pluss tehnoloogia.
Mis siis pankade bilanssi jääb?
Kindlasti jäävad seadusega tagatud hoiused. Arveldusraha läheb vaikselt pankadest ära. See on aja küsimus. Pangad ei suuda siin arenguga sammu pidada.
Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaksid eluasemelaenud olema pankade bilansis. Vaid samuti fondides.
Ma ei tea, millal see kõik Eestisse jõuab. Kui siin ise keegi ei tee, siis vaevalt, et kusagilt Euroopast hakkab keegi lähiajal tulema, seda ei maksa loota. Vähemalt viie aasta jooksul küll mitte.
Ka praegu saab võtta eluasemelaenu hüpoteeklaenuna, aga küsimus on, kui suure intressiga on inimene seda valmis tegema.
Sarnaselt IIZI kindlustusmaakleri tegevusele võiks tekkida ka selline teenusepakkuja eluasemelaenuturul, kus tehakse kliendile pakkumine mitme eluasemelaenupakkuja poolt. Täna annab eluasemelaenu ainult kolm panka: Swedbank, SEB ja Nordea. Aga näiteks autokindlustust tahab teha kaheksa-üheksa firmat, muuhulgas ka välismaised, aga autokindlustuse äri on palju väiksem kui laenuäri. Tänu IIZIle on siin väga kõva konkurents. Samasugune võiks olla ka eluasemelaenudes.
Mulle tundub, et eluasemelaenu on üha raskem saada. Hea näide on EL-i institutsioonides töötavad eestlased, kus üks korraliku sissetulekuga perekond soovis saada Eesti pangast eluaseme soetamiseks laenu, aga ei saanud põhjendusega, et puudub side Eestiga, ehk ei ela ega tööta Eestis.
Siin ei ole mitte midagi muud, kui konkurentsi puudus. Siin on kolm panka, kes eriti ei pea pingutama. Eesti turg on pankade jaoks nagu sanatoorium. Ka innovatsioon on null.
Arvate, et see on ainult konkurentsi puudus? Et seal taga ei ole jäigemaks muutunud pankade regulatsioonid, kus peab kontrollima tausta ja arvestama riske?
Arvan küll, et konkurentsi puudus. Oleks väga tore, kui keegi Swedbankist või SEB-st, kes seal on pikalt tegelenud eluasemelaenudega, teeks oma firma, nagu IIZI tegi. Paneks kõik pangad ritta. Kõik võimalused on olemas, kui tahta.
Eluasemelaenuturg on suhteliselt välja kujunenud ja uusi laene antakse küll vähe, aga tegelikult on päris suur turg.
Millal võiksid pangakaardid kaduda, näiteks poes makstes?
Tehnoloogiliselt juba praegu. Alustuseks võiks olla ka kontaktivaba kaart. Ma imestan, et keegi ei ole seda Eestis teinud. Ma tean, et paar tegijat on EL-is võimaldavad pangakaardi asemel mobiiltelefoni.. Sul on kaart mobiili SIM-kaardi peal ja muud ei midagi.
Kas usute, et see on aja küsimus, et keegi võtab selle ette Eestis?
Tahaks loota. Tahaks loota, et siin keegi ka midagi teeb.
Aga Pocopay?
Meil tuleb kontaktivaba kaart. Füüsiliselt on kaart olemas, aga seda ei pea terminali sisse toppima. Selleks, et kaardi asemel saaks mobiiliga maksta, selleks peab olema teine terminal. Loodame, et me anname inimesele tema viimase pangakaardi.
Kas Pocopays on eestlased tööl? Kust pärineb know-how?
Tehnoloogilise poole peal on kõik Eesti inimesed.
Kas selliseid inimesi on pigem keeruline leida?
Ei ole. Programmeerijaid on raske leida.
Kas teil on hetkel kliendid olemas?
Testkliendid on. Ise ja sõbrad testime. Maksame kaardiga, teeme ülekandeid, maksame elektri- ja gaasiarveid, liigutame üksteisele raha edasi-tagasi.
Veebruarist tulete turule, nii et igaüks võib hakata teie kliendiks?
Eraisik võib hakata.
Kas põhjus tulla teie kliendiks peaks olema selles, et teenus on soodsam ja paindlikum?
Põhjus on igaühel erinev. Kellele meeldib kasutamiskogemus, kellele meeldib see, mida saab temaga teha. Tuleme alguses Eestis turule ja siis lähme edasi. Peamine turg on ikkagi väljaspool.
Kas põhjus on eesti inimestes või riigi juhtimises?
Ei pea peaminister tegema pankades uusi tooteid. Peaminister ei pea tegelema innovatsiooniga. Konkurentsi puudus on selle nimetus.
Miks konkurentsi ei tule?
Miks konkurents tuleb, kui Eesti on väike ja kahanev turg. Meil tegeleb innovatsiooniga näiteks Transferwise. Aga nad ei tegele siinse turuga.
Siinse turu inimesed on väga mugavaks läinud. Kui võtta seda, kui palju on pangad investeerinud uutesse tehnoloogiatesse, siis seda on piinlik vaadata. Kus oli Hansapanga internetipank 10-15 aastat tagasi ja kus oli maailm kogu oma tehnoloogiaga, siis täna on pangad sisuliselt sama kohapeal. Teised on astunud suure sammu edasi, kui vaadata seda, mida on teinud Youtube, Google, Facebook jne.
Kui tuua paralleele meediaga, siis siin räägitakse ka, et paberleht sureb kohe välja, aga pole seda siiski teinud.
Aga paberlehega kasumit ka ei teeni. Pangad on selles mõttes erinevas olukorras, et nad teenivad suurt raha, aga ei investeeri.
Aga võib-olla kõik asjad ei peagi edasi minema, võib-olla mõni asi peabki jääma konservatiivseks, et inimene saabki usaldada, et kõik asjad ei muutu.
Võib-olla peabki. Siis paneme tšekiraamatuga edasi põhimõtteliselt. Mõnel pool toimib ka see. Võib-olla on ka see probleem, et inimesed ei tahagi innovatsiooni. Tahavadki rahulikult elada. Ärge tülitage neid uute asjadega.
Kas olete ettevõtjana rahul Eestis, et saate tegutseda nii, nagu soovite? Või tunnete ebamugavust, et Eesti ei ole kõige parem paik, et vahest oleks parem viia kontor kuhugi mujale?
Ega see ratsionaalne tegevus ei ole. Vaadake: Transferwise ei ole Eesti ettevõte, Skype ei ole Eesti ettevõte. Kuigi meile meeldib rääkida, et on. GrabCad ei ole Eesti ettevõte. Kaidi Ruusalepa firma Funderbeam (Tallinna börsi endise juhi Kaidi Ruusalepa loodud idufirma Funderbeam, mis püüdleb selle poole, et saada omamoodi idufirmade börsiks – toim.) ei ole ka enam Eesti firma. Kas Allan Martionsoni ja Ahti Heinla firma (idufirma Starship Technologies on välja töötanud iseliikuva pakikanderoboti – toim) on nüüd Eesti firma. Tundub, et ei ole.
Me räägime, et meil on maailma parim maksukeskkond. Aga miks ei ole ettevõtete peakontorid siin registreeritud? Tehakse lõpmata hulgal mõttetalguid, süüakse tonnide kaupa küpsiseid ja parajal hulgal juuakse kohvi ning arutatakse, mida teha, et saada siia kalleid töökohti, peakontoreid. Samal ajal lähevad kõik minema. Kui natukenegi jalad alla saavad, lähevad kohe oma peakontoriga minema. Aga miks see nii on? Miks soomlased jäävad Soome? Meie mitte. Mis meil valesti on?
Palju räägitakse suurtest tööjõukuludest.
Töötajad jäetakse siia, aga peakontor registreeritakse mujal. Transferwise´il on ka siin enamik töötajaid. Skype´i kõige suurem kontor oli Tallinnas. Ma ei ütle, et tööjõukulu pole probleem, aga seal on midagi muud taga. Riigi seisukohast on see oluline teema, miks meie firmad lähevad ära siit. Ärge valesti aru saage, Eesti on väga hea koht tegemaks teenuseid ja tooteid väljapoole Eestit, aga Eesti turule endale on raske midagi teha, kuna turg on väike ja unine.
Aga Pocopay jääb siia?
Praegu jääb siia. Töötajad on ikka siin.

Minu käest on viimase aasta jooksul palju küsitud, millega ma tegelen. Kas me teeme uut panka?
Ma ei hakka täna seletama, mida me teeme. Seletan vaid, miks me teeme? Ehk siis trendidest pangandusmaailmas ja kuidas see kõik meid võib mõjutada.
Panganduses on jälle huvitavamad ajad. Ja seda üle maailma. Meie peame siin Eestis pankasid tehnoloogiliselt väga arenenuks, aga kahjuks see enam nii ei ole. Kuigi võrreldes nn vanade riikide pankadega, on meil veel hästi.
Uued ettevõtted üle maailma üritavad muuta pangandust. Meil Eestis räägitakse arusaadavatel põhjustel palju Transferwise-st. Tegelikult käib juba mõni aasta finantssektoris väga kiire toimetamine, näiteks eelmisel aastal investeeriti 12 miljardit dollarit finantstehnoloogia ettevõtetesse. Veel paar aastat tagasi olid summad mitu korda väiksemad.

Millest selline muutuse vajadus?
Ajalooliselt on pangad tegelenud hoiuste vastuvõtmisega ja nende väljalaenamisega. Tulenevalt kohaliku elu-olu tundmise vajadusega, oli mõtteviis ja tegutsemine väga kohalik. Mäletan, kuidas 1992. aasta kevadel rääkis Rootsi ühe väikelinna hoiupanga juhataja, et laenu tohib anda vaid firmadele, keda kiriku tornist on võimalik näha. Esimene pangaautomaat tehti aastal 1967 ehk selleks ajaks, kui tekkis Eesti kaasaegne pangandus, olid pangaautomaadid juba üsna populaarsed.
Pangad muudkui kasvasid: ühinesid üksteisega ja väiksemaid osteti üles. Samal ajal tekkisid uued tehnoloogiad: internet, nutitelefonid jne. Äriloogika on aga enamustel vanadel pankadel jäänud endiselt samaks ja on kontorikeskne. Konflikt seisneb selles, et ühelt poolt vana nn kontorikeskne ja regionaalne protsesside ülesehitus ja teiselt poolt kaasaegsed tehnoloogiad, teevad kogu süsteemi väga kalliks ja kohmakaks. Lihtsam oleks, kui süsteemid oleks kohe algusest olnud ehitatud arvestades tänaseid tehnoloogilisi võimalusi. Eesti pangad on suhteliselt uued ja seega on siin see probleem oluliselt väiksem kui enamikes teistes Euroopa riikides. Sellegipoolest on täna pankadesse kokku kuhjatud väga palju erinevaid tooteid ja püütakse teenindada kõiki kliente. Tulemuseks on väga kõrged üldkulud ja suur töötajaskond, keda on raske õigesti motiveerida.
Lisaks on õige küsida – kas selleks, kui ühel inimesel on raha üle ja teisel puudu, on tänapäeval vaja nende kahe vahele panka? Ehk saaks selle lihtsamalt ja odavamalt kuidagi korda aetud? Bill Gates ütles juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, et maailm ei vaja pankasid, vaid vajab pangandust. Ehk siis lahtiseletatult ei pea need teenused, mida me täna pangast saame, olema pankade teenused – inimesed tahavad mugavalt arveldada, raha laenata või raha tulevikuks säästa. See, mis asutused neid teenuseid pakuvad, on tegelikult teisejärguline.

Klient tahab valida erinevate pakkujate vahel.
Täna pakuvad pangad oma klientidele nende enda tooteid. Olgu siis tegemist kindlustuse, eluasemelaenu, tarbimislaenu või muu tootega. Kui tõmmata paralleel kaubandusega, siis kas me oleks tarbijana rahul, kui me näiteks Selveris käies saaks valida ainult paari Selveri leiva ja Selveri piima vahel, teisel korrusel oleks ainult Selveri kingad ja Selveri pintsakud? Panganduses see täna nii on. Kui kakskümmend või viisteist aastat tagasi olid selleks tehnoloogilised põhjused, siis täna on tehnoloogia oluliselt arenenum. Klient peaks saama valida erinevate pakkumiste vahel ja tegema siis ise otsuse. Me kõik teame kindlustusmaaklerit Iizi. Kliendi poolt vaadates on tegemist suurepärase tootega. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale suudab Iizi praktiliselt hetkega pakkuda kliendile valikuks mitmeid kindlustusseltse. Ja siis saab juba igaüks valida, kelle juures oma vara kindlustada.
Ma ei tea kui palju Eesti tarbija selle tõttu aastas kokku hoiab, aga tänu sellisele jaotusvõrgule on konkurents kindlustuses palju tõsisem kui panganduses. Ka Eestis väikest turuosa omavad seltsid saavad siin oma tooteid pakkuda, kuna nende jaotuskulud ei ole suuremad kui suurtel tegijatel. Paljud kindlustusseltsid on spetsialiseerunud toodetele ja on jätnud kliendiga suhtlemise Iizile. Kui konkureerivaid kindlustusseltse on meie väikesel turul pea kümmekond, siis eluasemelaene pakub täna vaid kolm-neli panka.
Aga miks ei võiks samasugune lahendus olla ka eluasemelaenude ja tarbimislaenude puhul? Klient sisestab oma peamised andmed ja siis ta saab mitmelt pangalt pakkumise? See ei ole utoopia. Loodame, et mõne panga töötajad hakkavad ise ettevõtjateks ja teevad selle ära.
Ja hoiustamine on täna “lihtne”. Inimene läheb oma panka ja küsib sealt, kui palju talle aastase hoiuse eest makstakse? Saades vastuseks, et see on null koma null…, hoiustab klient oma raha harjumuspäraselt järgmiseks aastaks. Ka see ei ole enam nii: inimene saab tulevikus valida mitmete pankade hoiuste vahel üle kogu Euroopa ning hoiuse tegemiseks ei pea ta minema kohale, vaid kõik saab ära teha arvuti või mobiiltelefoni juurest lahkumata. Täna pakub sellist teenust Savings Global, uue nimega Raisin.
Kokkuvõttes tekib juurde vahendajad, kes erinevad pakkumised kokku panevad ja need kliendile mugavalt otsustamiseks välja pakuvad.

Vähem vahendajaid
Kui üks trend on see, et vahendajaid, kes pakkumised ritta panevad, tekib juurde, siis teine trend on see, et mõnes kohas kaovad vahendajad jällegi ära.
Võib küsida, et miks annavad pangad eluasemelaene välja, täpsemalt, miks on need laenud nende bilanssides? Miks ei võiks need eluasemelaenud olla näiteks pensionifondis? Eestis on keskmine eluasemelaenu intress kaks protsenti ja hoiustele makstakse null protsenti. Vahe on kaks protsenti. Portfelli haldamiseks on vaja teha kulutusi. Osa laene läheb ka hapuks, aga kindlasti üle ühe protsendi jääb panga aktsionäridele. Arvestades, et eluasemelaene on meil väljastatud üle 6 miljardi, siis 70-80 miljonit võiks laenusaajate ja hoiustajate aastane võit olla. Selle võiks ju laenajate ja hoiustajate vahel ära jagada. Kas ei võiks need eluasemelaenud olla meie endi pensionifondides või tavalistes fondides? Paljudes maades see nii on. Sellega kaasnevad loomulikult ka riskid, aga kui seda teha korralikult ja väiksemas ühiskonnas nagu Eesti, siis peaks kõik need riskid olema hallatavad.
Siia alla käib ka nn isepankuri teenus, ehk platvormid, mis viivad kokku need, kes tahavad raha laenata ja need, kes tahavad raha hoiustada. Maailmas on viimasel aastal selliselt toimunud väga suured tehingud. Ma ise olen selles valdkonnas pigem konservatiiv ja mõtlen, et mõttekas oleks oodata ära kogu majandustsükkel ehk ka majanduslangus. Alles siis saame anda hinnangu, kas selline mudel ka elujõuline on.

Inimesed ei arvelda tulevikus pankades.
Kui mõelda arveldusteenustele, siis Euroopas arveldavad täna inimesed enamasti seal, kus kunagi nende vana-vanaisa konto avas. Meil arveldavad inimesed enamasti seal, kus tema kunagine tööandja talle konto avas. Või seal pangas, kus tal eluasemelaen on. Mitte seal, kus talle parimat teenust pakutakse. See ei peaks nii olema. Pärisorjus kaotati juba kakssada aastat tagasi. Inimesed peaks arveldama seal, kus see on mugavaim ja soodsaim. Ja pole vahet, kuidas mingi asutus Finantsinspektsioonis reguleeritud on. Kas ta on pank või makseasutus, sellel pole vahet. Kui me arveldaksime näiteks Google süsteemis, siis me isegi ei tea, missuguse litsentsi alusel ta tegutseb. Peamine, et raha liigutamine on mugav, kiire ja raha ei kao ära.
Kindlasti muutub lähiaastatel kauplustes maksmine kliendile mugavamaks ja kaupmehele odavamaks. Apple Pay tegutseb siin juba väga võimsalt.

Krüptoraha
Suured muutused ootavad ees ka ettevõtetele mõeldud teenuste osas. Ka seal võiks suured kinnisvara laenud olla fondide, mitte pankade bilanssides. Väikesed, ja kliendisuhetel, mitte tagatisel baseeruvad laenud, jäävad enamasti pankadele. Kõik see viib meid suunas, kus pankadest minnakse aina enam mööda ja pankade kliendid lähevad uutele tulijatele. Lihtsamates toodetes pannakse pangad omavahel konkureerima.
Omaette teema, mida täna ei hakka pikalt lahti seletama, on see, kuidas mõjutab tulevikku krüptoraha. Meil on ajakirjandusest jäänud tunne, et krüptoraha on kui alternatiivne raha, mida koguda, sest erinevalt rahast, ei “trükita” krüptoraha kogu aeg juurde. Krüptorahasse, kui kogumiseks mõeldud rahasse, ma lähiajal hästi ei usu. Raha jääb ikkagi riikide ja keskpankade juurde. Küll pakub krüptoraha näiteks uusi võimalusi turvalisteks ja kiireteks raha ülekanneteks või muudeks tagatoa operatsioonideks. Aga see kõik toimub finantsasutuste tagatubades ja ei paista kliendile välja.

Kokkuvõte
Kokkuvõttes võib öelda, et panganduses on jälle huvitavad ajad. Ja seda üle maailma. Pangandussektor on viie ja kümne aasta pärast hoopis teistsugune kui ta on täna. Lõputuna tundunud kasvamise aeg on möödas ja nüüd on käes aeg, kus turule tekib palju uusi ja alternatiivseid tegijaid. Muutuvad tehnoloogiad ja tänane kehtiv süsteem. Olemasolevad pangad peavad kiiresti kohanema, et ellu jääda. Ajastu märk on ka see, et selleaastase Financial Timesi poolt korraldatava iga-aastase panganduskonverentsi ühe paneeli teemaks oli “kas universaalpanganduse mudel on surnud?”. Veel aasta tagasi sellisel kõrgetasemelisel pankurite üritusel sellist teemat keegi üles ei võtnud.
Kokkuvõttes muutub tarbijal elu mugavamaks ja kindlasti ka odavamaks. Arvan, et kui me vaatame ainult pisikest Eesti turgu, siis oleks mõistlik, kui mõne aasta pärast oleks tarbijate kokkuhoid vähemalt 200 miljonit ehk 1% SKT-st aastas. Pigem võiks see suurem olla. See on raha, mis jääks tarbijatele. Aga selleks peaks ka inimesed oma käitumist muutma ja oma vanadest harjumustest üle olema. Vanas kinni olemine ei aita muutusi teha ja süsteemi efektiivsemaks muuta.
Ja lõpetuseks tuletame veel meelde Bill Gates’i prohvetlikke kahekümne aasta taguseid sõnu, et maailm ei vaja mitte pankasid, vaid pangandust.

Riigikogu majanduskomisjon otsustas, et Arengufond sellisel kujul ei jätka.
Olin Arengufondi nõukogu esimees selle alustamisel ja seda rolli täitsin kaks aastat (jaanuar 2007 kuni märts 2009).
Tuleb tunnistada, et enne Arengufondi loomist ei olnud ma sellise fondi vajalikkuses väga veendunud. Põhjus oli väga lihtne. Arvasin siis ja arvan ka täna, et tänases maailmas käib spetsialiseerumine valdkonniti, mitte geograafilisest piirkonnast lähtuvalt ja seda, et head ideed ja head tegijad leiavad alati raha ning riik ei peaks siin sekkuma. Aga ometi lubasin ma tolleaegsele majandusministrile Edgar Savisaarele, et hakkan Arengufondi nõukogu esimeheks. Tundus selline võimatu ja põnev väljakutse olevat. Panna kokku ühelt poolt investeerimispankuri hingega kõige ehedamad kvartalikapitalistid ja teiselt poolt tuleviku-uurijad, keda huvitavad pigem protsessid, mis toimuvad kümne aasta pärast. Ja seda veel väikeses organisatsioonis ja riigipoolsete piirangutega. Sest olgem ausad: tõeline riskiinvestor ja riigiteenistuja on oma olemuselt vastandid. Mõtlesin patriootlikult ja võtsin väljakutse vastu.

Kõigepealt peaks meenutama seda aega. 2007 alguses kui me nõukogu aseesimehe Erik Tergiga Arengufondiga alustasime, oli kinnisvara buumi tippaeg. Praktiliselt kõik majandusinimesed tegelesid kinnisvaraga. Virtuaalne rikkus kasvas mitte kuudega vaid päevade ja tundidega. Kesklinna kontorit oli praktiliselt võimatu leida ja juhtidest rääkimata. Lisaks käis Riigikogu valimiste eelne valimispropaganda ja Reformierakond lubas meid viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka viia. Selline naljakas aeg oli.
Selles olukorras oli vaja leida tegevjuht, kes peab aru saama nii arenguseirest kui ka oskama teha riskiinvesteeringuid. Ehk riigi palgal olev investeerimispankur ja tuleviku-uurija ühes isikus. Organisatsiooni ei plaaninud me suureks ajada ja lihtsalt üldjuhti, kes oskab ainult juhtida, ei olnud mõtet palgata. Konkursi tulemusel otsustasime palgata Ott Pärna. Tegevjuht paigas, oli vaja leida investeeringute juht. 2007 suvel oli riskiinvesteeringute teadmine Eestis praktiliselt olematu. Taavi Leppmets oli teinud mõned investeeringud, Allan Martinson tegi koos Trigoniga riskifondi, Ambiet Sound Investments (ehk Skype inseneride team) ja veel paar investorit olid mõnele ettevõtmisele õla alla pannud. Kuna siinne riskiinvesteeringute kompetents oli praktiliselt olematu, siis oli vaja see väljast sisse tuua. Otsustasime Ott Pärnaga panna töökuulutuse rahvusvahelisse ajakirjandusse. Valik langes The Economist kasuks. Usun, et tegime siin ajalugu. Ei tea kas enne või pärast on Eesti riigiasutusse töötajaid otsitud sellises kuulsas rahvusvahelises väljaandes. Me lootsime saada sadu taotlusi aga tegelikult oli soovijaid kümme korda vähem. Ei olnud me midagi nii popid kui me lootsime.
Aga see on arusaadav. Võõrale maale riiklikku riskikapitali fondi tegema tulija peab olema mingi kiiksuga. Oleks siis veel mingisse rikasse naftariiki, kus sellise valdkonna tegijad üle kullatakse. Aga ei: väikesesse ja vaesesse Euroopa Liidu riiki.
Leidsime soomlase Markku Mäenpää, kellel oli antud valdkonnas kogemus ja saime vähemalt alguses asjad õigetele rööbastele. Kaua ta Arengufondis ei töötanud aga põhitõed suutis ta selle ajaga edasi anda.

Ja siis hakkas Arengufond investeerima. Küll oli siis ajakirjanduses nuttu kui “Eesti Nokia” asemel tehti esimene investeering “plekist postkastidesse”. Ootused olid nii kõrged. “Plekist postkastid” osutusid aga väga heaks ettevõtmiseks. Osa ettevõttest on juba ammu müüdud ja teine osa tegutseb Cleveroni nime all edukalt edasi. Hiljuti oli uudis, et nad said kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuva lepingu. Aga neid kriitilisi artikleid mäletavad asjaosalised väga hästi.
Arenguseire algus oli ka tubli. Näitasime, et edasi arenemiseks peab majanduse struktuur muutuma. Tänapäeval selline triviaalne tekst enam õnneks kaubaks ei lähe aga siis pani see ühiskonna korraks teisiti mõtlema. Seni tundus paljudele, et mudel, kus võtame rootslastelt laenu ja ehitame iseendale korterid, viib meid rikkaimate riikide hulka.

Ajakirjandus on kõik need aastad Arengufondi eksistentsi küsimärgi alla pannud. Ja ei ole selle asutuse juhtimist kergemaks teinud. Mul oli rõõm lugeda, et Maris Lauri tunnustas Arengufondi panust siinsete idufirmade tekkimises ja Eesti kuvandis.
See on tõsi. Eestisse on tekkinud tõsine kompetents riskiinvesteeringute alal. Seda tunnustavad paljud rahvusvahelised eksperdid. Me oleme idufirmade loomise osas saanud maailmas kaardile. Selle taga on paljude inimeste ja ettevõtete suur töö ning Arengufondil on olnud siin keskne roll. Kümme aastat aastat tagasi ei teadnud meie ühiskond sellisest tegevusest suurt midagi.
Kümned noored ettevõtjad on tänu Arengufondile saanud oma ideedele rahastuse. Muidu oleksid paljud neist ilmselt Londonis, Dublinis või Helsingis töötanud. Aga nendest lugudest saavad innustustust jälle omakorda uued noored ettevõtjad.
Lisaks idufirmadele on siin ingel-investorite organisatsioon, mille mootor Ivar Siimar sai innustust ja tegi esimese sellealase investeeringu siis kui ta kontor oli Arengufondi kõrval. Ilma Arengufondita oleks ta ilmselt hakanud midagi muud tegema. Täna on meil mitukümmend ettevõtjat-ingel investorit, kes aktiivselt uusi projekte läbi vaatavad ja oma raha paigutavad.
Lisaks veel maine, mida Eesti on oma iduettevõtetega saanud.
Ja ärgem unustage Heido Vitsuri panust meie avalikus ruumis toimuvasse majandusdiskussiooni. Pidasin seda väga tähtsaks, et sellise tarkuse ja kogemusega majandusteadlane töötab sõltumatus organisatsioonis, kus ta saab rääkida sõltumatut juttu. Mitte seda, mida arvab partei ja valitsus.
Arvan, et Ott Pärna tegi oma tööd väga tublilt. Jah, tal oli ka möödalaskmisi aga ta tegi oma tööd südamega ja andis endast parima. Arengufondile pandi hiljem süüks rahadega laristamist ja seda õigusega. Aga suurt pilti vaadates on see kõik peenraha. Ja töö tulemust ei peaks hindama mitte ajalehe artiklite tonaalsuse järgi vaid tegeliku mõjuga.
Arengufondi investeeris riik 500 miljonit krooni ehk 32 miljonit eurot. Nagu ma aru saan on portfell täna suurem, kui sinnapandud raha. Ehk raha on alles ja on juurdegi teenitud. Mitte kõik riskiinvestorid ei ole raha nii hästi paigutanud. Lisaks on loodud uusi töökohti ja tekkinud riskiinvesteeringute oskus ja kultuur. Kindlasti ei saa keegi öelda, et Eesti oleks parem koht elamiseks kui Arengufondi poleks loodud ja seda raha oleks hoitud riigi reservis kusagil välispangas.

Väga positiivselt torkab Arengufond silma võrdluses meie kõikide rahapaigutustega pensionifondidesse. Pensionifondid on tänaseks oma mahult ületanud 2.5 miljardi euro piiri ja ma ei ole kindel, et sellest rahast on Eestisse tekkinud rohkem investeerimisalast kompetentsi ja ka uusi töökohti kui Arengufondi investeeringutest. Kuigi summad on oluliselt erinevad ja siin tegutseb erakapital. Kuidas panna meie pensioniraha toetama meie endi majanduse arengut? See on tõsine probleem, millega peaks tegelema.

Samuti ei süüdista keegi Arengufondi poliitiliste investeeringute pärast või selle pärast, et raha on lihtsalt ära varastatud nagu mitmetes varasemates riiklikes fondides on juhtunud.

Kokkuvõttes on Arengufondil olnud selgelt positiivne mõju meie majandusele. Ja kõikidel kriitikutel tuleks samuti tunnistada, et riigi sekkumine turutõrke korral on ennast õigustanud. Ma olin ka kümme aastat tagasi skeptiline aga see ei olnud põhjendatud. Täna tunnistan, et Arengufond jättis maha üllatavalt suure jälje.

Mida Arengufondiga edasi teha?

Arvan, Riigikogu majanduskomisjon on põhimõtteliselt õigel teel. Nii ei ole mõtet edasi minna. Investeerimisportfelli võib anda erasektorile hallata. Anda portfell Kredexile on ka lahendus. Riik saaks sealt oma raha mõne aastaga välja võtta.

Arenguseirel pole kunagi õiget tellijat olnud. Ei Riigikogu ega ka valitsus pole osanud Arengufondile ülesandeid panna. Ilmselt ei ole põhjust arvata, et siin midagi muutuks. Kuna Arengufond allus otse Riigikogule, tuleb siin põhjust otsida Riigikogu majanduskomisjonist. Arenguseire funktsiooni üleandmisel tuleks minu arvates silmas pidada, et alles jääks keegi, kes hoiaks üleval diskussiooni majanduse pikaajalistest arengutest. Ja oleks tähtis, et see oleks sõltumatu analüüs. Üks variant oleks kui arenguseire alane tegevus liiguks presidendi alluvusse.

Arengufondi tegevuse lõpetamine looks ka pretsedendi. Paljudel ettevõtmistel on algus ja kui ülesanne on täidetud, siis ka lõpp. Ei ole vaja tegevusi otsida vaid väärikalt lõpetada. Ka õigel ajal lõpetamine on kunst.

Täna tuleks vaadata, kuidas me oleksime konkurentsivõimelised ja mida peaks tegema, et firmad nagu Transferwise ja GrabCad oleksid Eesti firmad. Meile meeldib mõelda, et nad on Eesti firmad aga tegelikult on nad eestlaste poolt asutatud välisfirmad. Mis on meil puudu, et idufirmad siit lahkuma kipuvad? Ja miks näiteks Soome idufirmad on rohkem paiksed? Mida peame me täna tegema, et kümne aasta pärast konkurentsivõimelised olla?
Et edasi areneda, tuleb midagi uut teha. Lihtsalt ühe asutuse likvideerimisest ei piisa.

Rail Balticu üle kahtlesin ma siinsamas blogis poolteist aastat tagasi. Ei uskunud ma siis ega usu ka täna, et see piisavalt kasutust leiab ja  ära tasub. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus isegi olemasolevale raudteele on vaja hakata peale maksma. Seda poleks ma küll mõni aasta tagasi uskunud, et peame hakkama Eesti Raudteele peale maksma. Lennuliiklusele maksame. Praamidele maksame. Siseriiklikust rongiliiklusest ja tasuta ühistranspordist rääkimata. Aga maksjaid jääb iga aastaga vähemaks.

Täna tundub, et Rail Balticu projektis uskujaid on veelgi vähemaks jäänud. Reisijate vedamisse ei usu enam ka asjamehed ise. Ja pealegi lendab nüüd Berliini ka otselennuk. Poolteist tundi ja oled kohal. Väga mugav. Ja hinnalt odavam kui raudteed mööda sõita.

Kaubavedu on kogu aeg selline udune olnud. Üldiselt ei ehitata kaupade vedamiseks raudteed mereteega paralleelselt. Sest merd mööda kaupa vedada on alati oluliselt odavam.

Siis on veel argument, et soomlased on väga huvitatud ja nemad hakkaks oma kaupa raudteed mööda vedama. Ma kahtlen selles väga.  Aga kui see oleks tõsi, siis ei oleks ju midagi lihtsamat kui võtta Soome raudteefirmalt garantii vähemalt poolele vajaminevast kaubavoost. Kui keegi tahab kaubanduskeskust ehitada ja pangast laenu saada, peab ta tooma tulevaste suuremate rentnikega eellepingud. Selleks, et riskid oleksid maandatud. Nii käituvad kõik korralikud pangad üle maailma. Aga kaubanduskeskus  on  võrreldes raudtee projektiga väga pisikene.

Ei ole midagi loogilisemat kui oma potentsiaalsetelt klientidelt vajalike kaubakoguste kohta korralik garantii võtta. Mitte lihtsalt kiri aga garantiikiri. Ja kui partnerfirma ei ole piisavalt tugev, siis tuleks ka pangagarantii lisaks. Erasektoris ei saa keegi sellist summat  jutuga, et naabrid on väga huvitatud. Nõutakse garantiisid. Piinlik on sellist asja isegi meelde tuletada.

Sellega seoses on mul ettepanek vajaliku omafinantseeringu jaoks kaasata eraraha. Selleks, et viia kogu diskussioon projektist uuele tasemele. Muidu on nii, et ühel päeval loeme lehest, et riik võttis raudtee finantseerimiseks mitusada miljonit eurot laenu.

Investeerimist ootavat raha erasektoril jätkub. Kõik kohalikud investeerimispankurid räägivad, et inimestel seisab liiga palju raha pangakontodel ja börsil on vähe firmasid. Korraldame aktsiate avaliku müügi ja paneme aktsiad börsile. See oleks ka lakmuspaberiks saamaks aru, kas projekt on elujõuline või mitte. Kas seda raudteed ka tegelikult vaja on või mitte. Missugustel tingimustel ja missuguste garantiidega sinna raha investeeritaks? Kas asjaga tegelenud ja tegelevad avaliku sektori  töötajad oma isiklikku raha paneks sellesse projekti? Ja kui paneks, siis mitme kuu palga? Kas pensionifondid sinna meie ühist  raha investeeriks?

Kokkuvõttes kutsun üles olema  võõra rahaga käitumises teistele eeskujuks. Ja saamaks kindlustunnet, et oleme raudtee ehitamisega õigel teel, müüme aktsiad ka erasektorile. See viiks diskussiooni hoopis uuele tasemele.

Nii võiks nimetada valitsuse “vastutulekut” majutusasutustele maksustada käibemaksuga eksporti  ja tõsta käibemaksu vähem kui alguses lubati.

Kujutame ette, et meil on kaks majandusharu.

Majandusharus A töötab  kuus ja pool tuhat inimest, tuludest kolm neljandikku on eksport ja kogu sektori puhaskasum on veidi üle 20 miljoni euro aastas (näiteks 2013: 23.7 miljonit).

Majandusharus B töötab neli ja pool tuhat töötajat, eksport on praktiliselt null ja puhaskasum 300-400 miljonit eurot aastas (näiteks 2013 442 miljonit ja 2014 327 miljonit).

Kui eelarvesse on juurde vaja kakskümmend miljonit, siis kummast sektorist te selle raha maksudena võtaksite ja miks?

Kummast sektorist plaanib raha võtta meie valitsus?

Selline võiks olla gümnaasiumi lõpueksami küsimus.

Majandusharu B on pangandus ja A on majutus. Tegelikult on olukord veelgi absurdsem. Arvata on, et selle otsuse tulemusel suurenevad pankade laenukahjumid ja kindlasti ei taha keegi lähitulevikus uut hotelli ehitada ning pankadel jäävad laenud andmata. Rääkimata hotellide töötajatest, kellel palgatõusu võimalused ära lõigati ja sellega ka tõenäoliselt uued laenud.  Täpseid arvutusi ei ole siin võimalik teha aga kindlasti ei ole see mõni miljon aastas aga on  rohkem. Tegelikult oleks pankadel kasulikum paluda valitsust ise see puudujääv 10-15 miljonit  ära maksta, mis “vastutuleku ja kompromissi” tulemusel majutusasutustelt plaanitakse võtta.