Rohkem talupojatarkust pensionikogumisel

Avaldatud ERR-is 16.oktoobril 2018

Nädalapäevad tagasi kirjutasin siinsamas ERR-i arvamusrubriigis artikli meie pensionisammastest ja põhjustest, miks meie pensionifondid kaks-kolm korda vähem teenivad kui meie põhjanaabrite omad.

Olen viimaste nädalate jooksul paljudelt oma tuttavatelt küsinud, kuhu nad oma raha pensionipõlveks investeeriksid? Nii, et see raha 20 või 30 aasta pärast alles oleks ja ka kasvaks. Ja need tuttavad ei ole olnud sugugi mitte kõik majandusinimesed.

Esimesena, mis inimestel tavaliselt meelde tuleb, on kinnisvara ja maa. Küsides sinna juurde investeerimise proportsiooni kohta, siis tavaliselt mainitakse veerand või kolmandik koguvarast. Mõni investeeriks isegi poole oma portfellist kinnisvarasse. Teisena arvatakse, et peaks ostma aktsiaid. Investeerimises kogenenumad arvavad, et see osakaal võiks olla umbes 40 protsenti. Kuna erinevate aktsiate vahel on väga raske valikut teha, siis tuleb osta indeksifondi. Ja natuke lisaks ka kohalike tublide ettevõtete aktsiaid. Ning kuni veerand varast võiks olla paigutatud võlakirjadesse ja hoiustesse. On mainitud ka kulda ja veidi ka alustavaid ettevõtteid.

Ehk siis minu väikese küsitluse kogemuse põhjal saaks teha portfelli, kus oleks:

35-40 protsendi ulatuses maailma aktsiate indeksifond

5 protsenti Eesti börsifirmade aktsiaid

25 protsenti kinnisvara

5 protsenti kulda

2 protsenti alustavaid ettevõtteid

20-25 protsenti võlakirju

Vaatame, kuidas on investeerinud eelmise aasta lõpu seisuga oma varad näiteks Soome pensionikoguja Ilmarinen:

44 protsenti aktsiad (seal hulkas börsil mitte noteeritud aktsiad)

38 protsenti võlakirjad

13 protsenti kinnisvara

5 protsenti muu

Kuhu ma oma jutuga välja tahtsin jõuda? Meis igaühes on piisavalt talupojatarkust, et panna paika investeerimise põhimõtted. Selleks ei ole vaja eriharidust ja selleks ei pea riigikogu tegema keerulisi seadusi. Vastupidi. Seaduste poolt tekitatud piirangud on pannud meid käituma ebaotstarbekalt ja me oleme ilma jäänud väga suurest võimalikust tulust. Samuti on raske vahet teha erinevatel fondidel, mis on justkui riski järgi jaotatud. See, mis täna võib tunduda konservatiivne, võib homme olla riskantne ning ka vastupidi. Seetõttu peaks igal fondihalduril olema ainult üks fond. Siis saab halduskulud madalamaks ja valiku lihtsamaks. Ja ideaalis kuuluksid pensionifondid kogujatele endile ehk ühistutele. Ainult selline süsteem on piisavalt paindlik ja arvestab maksimaalselt pensionikogujate huve.

Praegu algaval pimedal ja rahulikul ajal on kasulik oma pensioniasjadesse süveneda. Paremad valikud täna tähendavad kuni poole suuremat kogumispensioni kolmekümne aasta pärast. Usaldagem rohkem oma talupojamõistust!

Pensionid ühistutesse

Avaldatud ERR-is 6.oktoobril 2018

Valitsus kinnitas ning saatis riigikogusse pensioni 2. samba seaduse muudatused ja selle eest tuleb neid kiita. Varasemad valitsused pole niiviisi pensionikogujate huvisid kaitsnud, tõdeb ettevõtja Indrek Neivelt.

Eelnõuga tutvudes meenub väljend, mis sai kuulsaks viimase võlakriisi ajal: “liiga vähe ja liiga hilja”. Meie pensionifondide tasud on vähemalt kümme aastat olnud liiga kõrged ning investeerimise põhimõtted liiga jäigad. Me oleme üles ehitanud väga kohmaka süsteemi, mille muutmine võtab palju aega ja ressurssi. Rahandusministeerium peab otsima kompromissi fondihaldurite ja pensionikogujate vahel ning see võtab aega. Me unustame justkui ära, et idee poolest peaks fondihaldurid töötama raha koguja huvides. Selles ongi peamine probleem, et mitmed fondihaldurid töötavad oma aktsionäride, mitte pensionikogujate huvides. Ja mõned fondihaldurid ei püüa seda enam isegi mitte varjata.

Kuidas see nii on läinud?

Minu arvates on peamine põhjus selles, et kahekümne aasta jooksul ei ole keegi esindanud pensioni kogujaid. See ei ole olnud ei poliitikute ega ka ametnike rida. Need rööpad, mis kakskümmend aastat tagasi maha pandi, ei vasta juba vähemalt kümme aastat reaalsele elule. Praegune süsteem töötab ainult fondihaldurite lühiajalistes huvides ja keegi pole seda süsteemi üritanud muuta. Või täpsemalt öeldes pole suutnud vastu seista fondihaldurite huvidele. Ja kui ei oleks olnud Tuleva sündi, poleks see teema üldse üles tõusnudki.

Juurprobleem on väga sügaval. Meie süsteem on üles ehitatud põhimõttel, et on pensionikoguja ja on fondihaldur ning nende vahel on kaalukeeleks riik ehk siis ministeeriumid ja poliitikud. Nemad peavad otsima osapoolte vahel kompromissi ning ette valmistama seadusi, mille täitmist Finantsinspektsioon omakorda kontrollima peab. See on väga keeruline, kohmakas ning kallis süsteem. Aga saaks ka teisiti. Nii, et fondihaldurid töötavad pensionikogujate huvides ilma neile seda kogu aeg meelde tuletamata.

Vaatame näiteks Soome kahte suurt pensionikogujat Ilmarist ja Varmat ning võrdleme nende tootlusi Eesti pensionifondide tootlustega:

Pensionifondide tootlused (% aastas; allikad: Varma ja Ilmarinen aastaaruanded, Rahandusministeerium)

2013 2014 2015 2016 2017
Varma 9.0 7.1 4.2 4.7 7.8
Ilmarinen 9.8 6.8 6.0 4.8 7.2
Eesti 2.2 4.6 1.1 2.2 3.4

 

Nagu näha, ei ole meie tulemused sugugi mitte konkurentsivõimelised. Otsides paralleeli spordist, siis ei ole mitte ühtegi spordiala, kus eestlased soomlastele nii haledalt kaotavad.

Tegelikult ei ole selleks mitte ühtegi põhjust. Mõlemal pool Soome lahte on kasutusel euro ja mõlemad on saanud vabalt erinevatesse maailma nurkadesse investeerida. Samuti on soomlased oluliselt rohkem investeerinud oma majandusse ja selle läbi oma majandust elavdanud. Ehk nende fondide mõju on meie omadega võrreldes veelgi positiivsem.

Millest see suur erinevus tuleb?

Esiteks fondide raha paigutamise proportsioonidest. Meie fondidest on üle 60% investeeritud madala tootlusega (näiteks võlakirjad) varadesse. Soomes on see osatähtsus oluliselt madalam ja aktsiate osatähtsus suurem. Ja seda olukorras, kus sealsed fondid maksavad ka pensione välja. Mitte ainult ei korja. Meie varade jaotus tuleb algusaastatest, kus inimestele pakuti valikuks kolme tüüpi fonde. Edaspidi on inimesed lihtsalt passiivselt raha korjanud ja fondijuhid investeerinud. Meie raha istub välismaal madala tootlusega võlakirjades selle asemel, et see oleks osaliselt näiteks kohalikus kinnisvaras.

Ehk piltlikult on meie pensionivarad investeeritud null koma protsendilise tootlusega näiteks Itaalia või Hispaania võlakirjadesse. Samal ajal ostavad itaallased ja hispaanlased meie kinnisvara ja korjavad meilt renditulu. Lisaks 6-7 protsendilisele tootlusele on nad  sama kinnisvara tagatisel ka odavat laenu võtnud ning kokku teenivad nad tublisti üle kümne protsendi aastas. Ja see kõik toimub meie silme all juba pikemat aega ja kõik on rahul. Meie oleme rahul, et korjame pensioniks raha ja välismaalased on rahul oma kõrge tootlusega. Ja pealegi on välisinvestor juba aegade algusest peale olnud eelistatud kohalikule.

 

Uus seadus teeb olukorra veidi paremaks.

Teiseks erinevuseks on pensionikogujate omaniku tunne ja arusaamine, et fond töötab raha koguja heaks.

Kui näiteks meie pensionifond investeerib kinnisvarasse, siis mitte otse, aga läbi teiste fondide. Soomes kuulub pensionifondidele palju kinnisvara, mida nad ise opereerivad. Nad teevad seda võimalikult madalate kuludega. Meil on pensionifondides kinnisvara fondi osakud, kellel on oma kulud ja kes tahab ka kasumit teenida. Selle tulemuseks on, et näiteks Ilmarises kulutab Soome pensionikoguja kinnisvara omamisel kümme korda (!) vähem kui meie teeme. Soome süsteem töötab pensionikogujate huvides. Pensionikogujad on peremehed. Nii lihtne see ongi.

Kolmandaks suureks erinevuseks ongi  tasude määr. See on selgelt liiga kõrge ega vasta juba ammu tänapäeva turu tingimustele. Kui fondihaldurid oleksid seisnud pensionikogujate pool, oleksid nad võinud raha paigutada lihtsalt oma emapanka samasugusesse fondi ning kulutused oleksid olnud mitu korda madalamad. Või ostnud indeksifondi ja hoidnud kulud madalad. Aga sel juhul oleks pangad vähem kasumit teeninud. Ja nagu juba öeldud, ei ole pensionikogujate huve kahekümne aasta jooksul keegi kaitsnud. Ainult viimasel kahel aastal on Tuleva üritanud oma väikeste vahenditega seda teha.

Mida teha?

Põhimõtteliselt liigume seaduse eelnõuga õiges suunas. Aga väga arglikult. Veelgi rohkem tuleks fondihaldurile vabadust anda. Tuleks loobuda kõikidest nendest erinevatest fondi liikidest. Igal fondihalduril peaks olema ainult üks fond ja selle eesmärk peaks olema teenida pensionikogujatele maksimaalset tootlust. Kui erinevaid fonde on vähem, oleks ka avalik huvi portfelli sisu ja tootluse osas suurem. Praegu on fonde liiga palju ja nendel on raske vahet teha. Ning kõik need väikesi fondikesi on kallis pidada. Siis valiks ainult fondihalduri vahel.

Suurem vabadus investeerimisel lahendab ära suure probleemi. Ka tasud saab madalamaks. Aga konflikt fondihalduri ja pensionikoguja vahel jääb alles.. Fondihaldur jääb endiselt tegutsema nii, et tasu oleks maksimaalne. Tootlusest see tulevikus veidi sõltub aga ilmselt tuleb ka seda valemit varsti muutma hakata. Ehk see süsteem ei ole isereguleeruv vaid vajab pidevat riigi sekkumist. Meil peaks olema isereguleeruv süsteem, kus pensionikogujad ise vastutavad. Pensioniks kogumine ei ole riigi vastutus vaid inimeste endi vastutus. Meie kakskümmend aastat kogemust näitab ilmekalt, et ei riigiametnikud ega ka poliitikud ei ole piisavalt tugevad, et kaitsta pensionikogujate huve.

Ideaalis peaksid pensionifondid kuuluma pensionikogujatele. Nii nagu Tuleva kuulub pensionikogujatele endile. Mitte kellegile kolmandale isikule.  Siis oleksid kulud pensionikogujate endi kontrolli all ja nad kulutaksid niipalju kui on vajalik. Samuti vastutaks pensionikogujad ise kui palju raha panna kinnisvarasse ja kui palju aktsiatesse ning võlakirjadesse. Tänase süsteemi järgi on väga raske otsustada õige tasu valemi üle. Seda ei peaks otsustama 101 inimest Toompealt. Süsteem peaks olema isereguleeruv.

Täna on meil pensionifondidesse kokku kogutud neli miljardit eurot. Kui pensioni oleks kogutud pensionikogujate endi huvides ja samamoodi nagu Soomes, oleks see summa olnud juba vähemalt viis miljardit. Ehk meilt kõigilt on veerand raha teenimata jäänud..

Uus seadus on liikumine õiges suunas aga parim variant oleks kui meil oleks kokku kolm-neli pensioniühistut. Ehk parim oleks kui pensioniühistuid juurde tekiks ning inimesed praeguste fondihaldurite juurest jalgadega hääletaks. Ainult sellisel juhul tekiks meil isereguleeruv süsteem.

Me kõik vajame muinasjuttu helgest tulevikust.

Avaldatud ERR-is 18.sept. 2018

Kriisid löövad tavaliselt välja seal, kus on kõige suurem ebaloogilisus, seal, kus muinasjutt erineb tegelikkusest liiga palju.

Laupäeval möödus kümme aastat Lehman Brothersi pankrotist. See oli sündmus, mis käivitas majanduskriisi üle maailma. Paar aastat enne seda rääkisid paljud analüütikud, et majandust on õpitud paremini juhtima ja kriise enam ei tulegi. Ja siis tuli selline langus, mida keegi poleks oodanud.

Eestit ja kogu Baltikumi tabas see kriis eriti valusalt. Üleilmset kriisi võimendas meie kohalik kriis, mille põhjustas varasem liigne laenuandmine ning laenukraani järsk kinnikeeramini kriisi ajal. Meie majandus kukkus 2008. ja 2009. aastal kokku viiendiku võrra. Töötus kasvas 16,7 protsendini ja seetõttu läksid paljud Soome tööle. Tänaseks töötab juba iga kümnes meist välismaal ja hakkame selle uue reaalsusega harjuma.

Kümne aasta tagustest sündmustest on meist igaühel oma mälestused. Mõelgem korraks, kui palju on elu selle kümne aasta jooksul muutunud.

Mäletan, et mul tekkis õhtul internetis uudiste lugemise komme just nimelt kümme aastat tagasi kriisi ajal. Enne seda oli kombeks vaadata päevaseid uudiseid televiisorist. Siis järsku oli oluline jälgida uudiseid online, sest Ameerika Ühendriikide rahandusminister või keskpanga juht andsid peaaegu iga päeva mingi pressikoverentsi ja seda oli vaja teada. Sündmusi oli nii palju ja tundus, et pead olema valves ja tööl 24 tundi ööpäevas. Varem sellist massilist online-uudiste voogu ei olnud ja polnud ka vajadust. Siis järsku tekkis ja nii on ka jäänud, kuigi sisulist vajadust justkui ei ole. Igal juhul aitas kriis online-meedia levikule tublisti kaasa.

Kriis üllatas kõiki oma kiiruse ja sügavusega. Halvimast päästsid meid keskpangad ja valitsused. Nemad tegelesid tulekahju kustutamisega – näiteks sellega, et raha liikumine panganduses seisma ei jääks. Lisaks toetasid valitsused majanduse nõudluse poolt.

Aga lisaks tulekahju kustutamisele vajati väga ka uut visiooni. Inimesed tahavad uskuda lugusid, kuidas elu paremaks läheb. Meile kõigile meeldivad muinasjutud. Uut visiooni pakkusid nutitelefone tootvad firmad eesotsas Apple’iga ning sotsiaalmeediaettevõtted eesotsas Facebookiga. Nad tegid seda väga veenvalt: näiteks kümme aastat tagasi oli Facebookil 100 miljonit kasutajat praeguse 2,2 miljardi vastu. Apple oli oma esimese iPhone’iga välja tulnud 2007. aasta suvel, seega oli kümme aastat tagasi kõik nutitelefonidega ja sotsiaalmeediaga seotu alles algfaasis.

Visioon jagada infot oma elu ja arvamuste kohta ning hoida kõik maailmas toimuv oma pilgu all võlus praktiliselt meid kõiki. Täna veedab keskmine Facebooki kasutaja seal peaaegu tunni ööpäevas. Kas me oleksime võinud seda kümme aastat tagasi ette kujutada? Ja kas me seda muinasjuttu liiga palju uskuma pole jäänud ning reaalelust kaugenenud?

Seoses ümmarguse tähtpäevaga räägitakse viimasel ajal rohkem uuest majanduskriisist. See on loogiline, sest eelmisest kriisist on juba kümme aastat möödas. Ja räägitakse aina kõvema häälega.

Samas ei ole mõtet kriisi karta, nagu ei ole mõtet karta ka talve tulekut. Kriisiks tuleb lihtsalt valmistuda, nagu tuleb valmistuda ka talveks – aga mitte varakevadel ega südasuvel, vaid ikka sügisel.

Me kunagi ei tea, millal talv täpselt algab ja kui külm ta tuleb. Sama on majanduskriisiga. Üks erinevus siiski on. Kriisid löövad tavaliselt välja seal, kus on kõige suurem ebaloogilisus, seal, kus muinasjutt erineb tegelikkusest liiga palju. Kui kriisi langenud sektor või piirkond on piisavalt suur, siis see tõmbab kaasa ka teised sektorid või piirkonnad. Aga alati ei pruugi. See lihtsalt on nii ja muretsemine siin ei aita.

Palju huvitavam on mõelda, mis võib olla see visioon või see muinasjutt, mis meid järgmisest kriisist välja aitab. Me kõik vajame muinasjuttu helgest tulevikust. •

 

Teeme Narva Paul Kerese nimelise IT-Kolledži

Eetris Vikerraadios 21. augustil 2018

Eestil on väga hea maine IT-maailmas. Meid teatakse kui eesrindlikku digiriiki nii Aasias, kui ka Aafrikas; Ameerikast ja Euroopast rääkimata. Sellel on laiapõhjaline vundament: alates Tiigrihüppest, Vaata Maailma projektist, Skype-st kuni riigi projektideni. Igaüks meist on olnud selle eduloo taga. Kümne-viieteistkümne aastaga oleme tõusnud komeedina maailma IT-valdkonna tippu.

Samal ajal oleme viimastel aastatel oma arengus järgi andnud ja suured riigid oma suuremate eelarvetega arenevad kiiresti. Me kaotame oma positsioone iga aastaga.

Aga meie maine on täna veel kõrge. Meist räägitakse ja meil käiakse külas. Näiteks on väga populaarne teha oma firmaga strateegiakoosolek Eestis. Arvata võib, et Eestit külastab keskmiselt iga päev paarsada inimest, kes tulevad siia tutvuma meie e-riigiga. See aga tähendab käivet ka meie hotellidele ja söögikohtadele. Ja paljud otsustavad veel omakorda ka oma pere siia tuua jne. Ehk meie kõrgest IT-mainest võidavad kõik.

Ja mida need turistid siin leiavad? On väga palju rakendusi, mis on kunagi väga hästi tehtud. Aga samas on ka palju ajale jalgu jäänud rakendusi. Alates riigisektorist kuni erasektorini välja. Eelmisel nädalal näitas meie minister pidulikult, kuidas trammis saab nüüd viipekaardiga maksta… Vabandust aga Londoni või Peterburi metroos oli see teenus olemas kolm aastat tagasi. Ja nüüd siis lõpuks ka Tallinnas.

Ehk vahe meie kuvandi ja tegelikkuse vahel pigem suureneb ja tagasilöögid on siin varsti paratamatud. Selleks tuleb valmis olla.

Esiteks, laseme samamoodi edasi. Natukene investeerib riik uutesse tehnoloogiatesse ning maine püsib veel inertsiga maksimaalselt kaks-kolm aastat. Aga kriitilised artiklid hakkavad rahvusvahelises pressis juba varem ilmuma. Kolme aasta pärast oleme ära unustatud.

Teine võimalus on kasutada ära meie head mainet ja midagi suurt teha. Kõigepealt peame siin aru saama, et esirinnas liikujad teevad rohkem vigasid ning väikesed tagasilöögid ja kahjumid a´la sotsiaalministeeriumi SKAIS hange on paratamatud. Ja me anname selle tegijatele andeks. Kui ei tohi eksida, siis ei ole ka innovatsiooni. Sellest tuleb aru saada. Peamine, et keegi ei oleks pahatahtlik.

Lisaks selle, et teha korda tänased teenused, tuleb kindlasti edasi arendada ka uusi rakendusi. Milliseid nimelt, teavad asjaosalised paremini. Ja raha tuleb sinna juurde investeerida. Väikesed summad siin ei aita. Positiivne on siin see, et suur osa rahast tuleb ringiga kohe eelarvesse tagasi. Riigist läheb raha väga vähe välja.

Aga vaja on veel midagi suuremat ja püsivamat!

Ma tuleksin tagasi oma kunagise ettepaneku juurde teha väga kõrge tasemega IT-ülikool. Selleks, et siia tuleksid õpetama rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõud, oleks vaja kõrget palka ja head mainet. Meie maine on väga kõrge ja selle pealt tuleksid siia nii õppejõud kui ka üliõpilased erinevatest maailma jagudest. Täna võiks igaüks uhkusega teatada, et õpin või õpetan IT-d Eestis. Ehk siis suur osa tööst on juba ära tehtud. Vaja on maksta rahvusvahelises mõttes konkurentsivõimelist palka.

Mis oleks kui viiks IT-Kolledži Narva? Näiteks Kreenholmi hoonetesse.

Narvast on pärit Paul Keres ja male on seal siiani au sees. Narvas on ajalooliselt olnud reaalainete õpetamine väga heal tasemel.

Ja lisaks oleme Narva viimase 25 aasta jooksul praktiliselt ära unustanud. Narva on Eesti riik investeerinud võib-olla protsent või paar sellest, mida on investeeritud Tartusse. Nüüd saaksime seda viga parandada. Kui me seal midagi suurt ei tee, siis see linn lihtsalt hääbub. Ja teha on vaja suurelt, sest muidu tulemust ei saavuta.

Kujutage ette, et kahe aasta pärast avame me seal IT-Kolledži, kus esialgu on paar tuhat üliõpilast ja nelja-viie aasta pärast viis tuhat üliõpilast. See tähendab, et iga kümnes narvalane oleks seotud ülikooliga. Lisaks kõik ülikooli teenindavad ettevõtted. Narva muutuks järgmiseks viieks aastaks suureks ehitusplatsiks.

Hiljemalt viie aasta pärast oleks Narva Euroopa üks popimaid tehnoloogia linnakuid Euroopas. Sealt tuleksid huvitavad start-upid ja sinna sõidaksid investorid erinevatest maailma nurkadest. Elu pulbitseks täiel rindel. Kas ei ole ilus unistus?

Unistada ju võib aga siin küsib pragmaatik, kui kallis see kõik on?

See on nii värske idee ja täpseid arvutusi on veel vara teha, aga esialgne investeering peaks olema suurusjärgus 100-150 miljonit eurot, millest umbes kolmandik tuleb maksude näol riigikassasse tagasi. Lisaks ülikooli aastane eelarve, mis esimestel aastatel oleks 50 miljonit eurot aastas, millest jällegi umbes veerand tuleks eelarvesse ringiga tagasi. Osa kulusid saaks katta ka õppemaksudest. Ehk see summa ei olegi nii suur.

Ja kust me selle raha võtaksime?

Võtaksime laenu. Näiteks Eesti Pank ostaks valitsuse võlakirju. Maailmas ei ole midagi lihtsamat. Uskugem, et viie aasta pärast ei ole meil mingit vahet, kas riigi võlg on viis protsenti või kaheksa protsenti SKT-st. Aga laenu võttes oleks Narvas tormiline elu ja me annaksime oma IT-loole uue hingamise.

Kokkuvõtvalt on idee viia IT-Kolledž uuele tasemele ning oluliselt suuremale eelarvele ja palgata sinna rahvusvaheliselt kõrgel tasemel olevaid õppejõud. Ja viia see Narva.

See võimalus on meil täna. Kolme aasta pärast on juba hilja.

Kuidas oleks – Paul Kerese nimeline Eesti IT-Kolledž?

 

Pool ministeeriumite töötajatest aastaks palgalisele puhkusele

Eetris Vikerraadios 24. juulil 2018

Viimasel ajal räägitakse üha sagedamini, et meie elu on üle reguleeritud. Näiteid selle kohta on meil kõigil elust enesest ja lisaks saab nende kohta lugeda meediast. Viimane näide oli eelmise nädala lugu Viikingite küla lambast, kelle toidu- ja veterinaaramet soovitas ära peita – või siis oleks pidanud keskus registreerima ennast loomaaiana.

See lugu paneb oma absurdsuses muidugi naerma, aga palju väiksemaid rumalusi me enam isegi ei märka. Me lihtsalt järgime neid. Ja vaikselt ohkame, kui uusi regulatsioone näeme.

Probleem on valija ootustes

Läbi meedia on meile juba paarkümmend aastat pähe taotud, et riigikogus tehakse vähe tööd. Ja suvepuhkus on liiga pikk.

Aga kuidas saab olla nii, et tööd tehakse vähe, aga tulemus on midagi, mida on liiga palju? Kui on liiga palju seadusi, siis on ju liiga palju tööd tehtud. Või kui me usume, et riigikogu liikmed teevad vähe tööd, siis me justkui ootame, et nad meie elu veelgi enam reguleeriksid.

Ka ministeeriumite ja ministrite tööd hindame me reformide ja uute seaduste järgi. Aasta lõpus saab minister teatada, et sellel aastal võtsime vastu need ja need seadused. Ja ajalehed annavad neile hindeid, kes on rohkem “tööd teinud”. Kas keegi kujutab ette, et minister teataks detsembris, et selle aasta ainuke saavutus oli mingite seaduste või seadusepügalate tühistamine?

Lisaks veel Euroopa Liit oma suure bürokraatiamasinaga, mis tahab kõike üle suure liidu unifitseerida. Ka sealsed tublid ametnikud tulevad igal hommikul tööle ja hakkavad reguleerima. Isegi Brexit ei peatanud nende hoogu. Pigem arvavad nad ikka, et nemad teevad kõike õigesti ja inglased eksisid.

Ja masinavärk muudkui töötab ja töötab.

Meie valijatena ootame ministeeriumitelt ja riigikogult uute seaduste tegemist. Nii nagu üheksakümnendatel ja ka uue sajandi algul. Ja läbi ajakirjanduse jälgime pingsalt regulatsioonide täitmist. Ametnikud saavad väga hästi aru, kui regulatsioon on rumal, aga kui nad selle järgi elavad, siis ei saa neile keegi midagi ette heita. See on meie ühiskonna tellimus. Meil ei ole mõtet ametnikke süüdistada selle eest, mida me valijate ja meedia tarbijatena neilt tellinud oleme.

Täna me alles hakkame aru saama, et kohati on seadusi liiga palju, aga meie masinavärk ei saa sellest rutiinist välja. Ning uusi regulatsioone aina tuleb ja tuleb. Ettepanekutest rääkimata. Ja mingit visiooni või süsteemi sealt kahjuks ei paista. Pigem vastupidi.

Kuidas rutiini murda?

Meil on levinud arusaamine, et ministeeriumites ja mujal riigi keskaparaadis on liiga palju töötajaid. Riigireformi Sihtasutuse asutajad arvavad, et ministeeriumite töötajate arvu saab vähendada poole võrra. Samas on teada, et enamik riigiametnikke töötab väga suure koormusega. Küsimus on pigem nende juhtimises ja selles, kas see, mida nad teevad, on ikka ka tegelikult vajalik.

Siin oleks hea võimalus proovida teistmoodi ja murda rutiini. Seda ei saa teha, kui me natukene muudame. Masinavärki saab peatada ainult suurema muutusega.

Mis oleks, kui riigikogu võtaks kuni uute valimisteni vastu ainult järgmise aasta eelarve? Oleks selline järelemõtlemise aeg.

Samal ajal võtaks pool (või esialgu ka kolmandik) ministeeriumite töötajatest vaba aasta. Palka nad saaksid, aga tööl ei peaks käima. Nad saaksid oma elu üle järele mõelda. Pärast valimisi tuleksid nad tagasi värskema pilguga elule või leiaksid selleks ajaks uue töökoha. Ka ministeeriumite juhid saaksid rohkem aega järelemõtlemiseks. Selles on väga palju positiivset.

Poliitikud saaksid keskenduda valimiskampaaniale ja räägiksid loodetavasti rohkem suurtest teemadest. Arvan, et see oleks kasulik aasta meie riigile. Ja kui me kõikide ministeeriumitega ei julge katsetada, siis prooviks näiteks poolega ministeeriumitest.

“Vähem on rohkem”. Vähem regulatsioone on rohkem vabadust ja rohkem ka vastutust. Samamoodi kui seni jätkates tundub meile aga kümne aasta pärast normaalne, et kassi pidamiseks tuleb kodu loomaaiana arvele võtta. •