Viimastel kuudel on olnud meie ühiskonnas palju nurinat muutuste üle. See on mõnes mõttes loomulik, aga samas ka veidi üllatuslik. Üllatuslik seetõttu, et samamoodi nuriseti ka siis, kui reforme ei tehtud.

President Ilves võttis neli aastat tagasi ühe lausega kokku majandusteadlaste pikad artiklid nn keskmise sissetulekute lõksust. Ta ütles: „See, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.“ Mulle tundus, et enamus meist nõustus, et samamoodi enam edasi ei saa. Aga midagi ei muutunud.

Toimus ainult peenhäälestamine. Enamik otsustajatest ja protsesside mõjutajatest oli harjunud oma vanades rööbastes käima. Ja harjumuspärase elukorralduse muutmine on raske meie kõigi jaoks. On ju kas või lauljalgi kergem korrata oma vanu ja harjumuspäraseid laule – publikul on sõnad peas ja laulavad kenasti kaasa.

Ka poliitikas on kergem laulda vana ja pähe kulunud laulu eelarve tasakaalust ja maailma parimast maksusüsteemist ning hirmutada astmelise tulumaksu ja Edgar Savisaarega. Publikut selleks jätkub.

Aga kui me unustame korraks ära kõik need pähe kulunud poliitilised laulusalmid ja mõtleme rahulikult nende tegeliku sisu peale. Lihtsalt mõtleme. Ilma emotsioonideta.

Mis on eelarve tasakaal? Eelarve tasakaal tähendab seda, et meie riigieelarve prognoositavad tulud ja kulud on tasakaalus. Kordan: prognoositavad. Mitte tegelikud. Aga nagu me kõik teame, on üks kindel: prognoosid ei täitu kunagi täpselt. Tegelikkus on alati teistsugune. Võib minna paremini kui prognoositi ja võib minna kehvemini.

Alanud aasta eelarve on puudujäägis, mis moodustab 0,25 protsenti SKT-st. Eesti riigi võlakoormus on alla 10 protsendi SKT-st. Näiteks Kreekal on isegi pärast osade laenude mahakirjutamist laene 170 protsenti SKT-st.

Seega võtaks Eestil Kreeka tasemeni jõudmine praeguse tempoga mitusada aastat. Selle aja jooksul jõuame aga kindlasti veel palju kordi raha vahetada ja võlad korstnasse kirjutada. Kas selle pisikese puudujäägi pärast ikka tasub kirjutada hüsteerilisi artikleid vasakpöördest ning sellest, kuidas meie riigi rahandust on tabanud häda ja viletsus ja meid ootab Kreeka saatus?

Mõtleme vahelduseks, kui palju see meie laulusalm eelarve tasakaalust on maksma läinud. Mitte rahaliselt. Aga mõtleme inimeste peale.

Mitukümmend tuhat inimest on lahkunud Soome ja mujale Euroopasse. Eriti hoogustus inimeste lahkumine pärast 2008. aastal alanud kriisi. Meie tööpuudus oli 2010. aastal rekordiline 17 protsenti, aga samal ajal kasvas töötukassa konto jääk. Kas tõesti arvasid valitsejad, et olukord läheb veel hullemaks?

Täna töötab iga kümnes meist väljaspool Eestit. Seega on tolle kriisi hind kümnendiku võrra väiksem majandus. Ja kümnendiku võrra väiksemad pensionid.

Aga meie riigivõlg on konkurentsitult Euroopa madalaim. Ja samal ajal usume, et oleme kõike väga õigesti teinud. Aga kas me ikka oleme? Kas ei oleks meie olukord parem, kui väljaspool Eestit töötaks tänasest poole vähem inimesi, aga selle hind oleks riigivõlg, mis on näiteks 25 protsenti SKT-st?

Vahelduseks võiksime parem mõned aastad mõelda, kuidas mujal töötavad inimesed tagasi saada. Mitte sellest, kas eelarve on tasakaalus.

Või müüt maailma parimast maksusüsteemist. Jälle tore müüt, mida uskuda. Kelle jaoks on see parim? Rahvusvaheliste suurettevõtete jaoks või siinse töötaja jaoks? Ja mis hetkel? Ei ole nii, et maailmas on üks ja ainus parim maksusüsteem, parim igas riigis ja igal ajahetkel ja igaühele. Kui see nii lihtne oleks, oleks igas riigis kasutusel sama maksusüsteem ning keegi mitte kunagi ühtegi maksu ei muudaks.

Tegelik elu on loomulikult palju keerulisem. Elu muutub ja maksusüsteem peab kogu aeg kohanduma. Nii nagu me kõik kohaneme ümbritseva keskkonnaga. Või sureme me välja.

See, mis oli hea 20 aastat tagasi, ei pruugi enam täna olla. Kui meie ettevõtete tulumaksuvabastus on nii geniaalne, siis miks pole seda kõikjal kasutusele võetud? Kas Saksamaa või Prantsusmaa või Soome ei taha oma majandust arendada? Kas nemad on meist rumalamad?

Vaevalt küll. Ajalugu on näidanud, et pigem vastupidi. Soomes tehti paar aastat tagasi isegi analüüs, mis näitas meie ettevõtete tulumaksu süsteemi puudusi. Aga meie laulame ikka vana ja pähe kulunud laulu meie geniaalsest maksusüsteemist.

Tunnistame parem, et meie ettevõtete tulumaksu süsteem on ajale jalgu jäänud ja selle vähehaaval muutmine teeb asja ainult hullemaks. Nii nagu astmelise tulumaksu paaniline vältimine viis praeguse tulumaksusüsteemini, kus on astmeid palju rohkem. Ja suurema solidaarsuse maksab kinni keskklass, mitte rikkad eraisikud või näiteks kommertskinnisvara omanikud.

Tunnistame, et see praegune lahendus ei ole mitte kõige õnnestunum. Järgmisel aastal on valimised ja selleks ajaks jõuab välja töötada süsteemi, mis on praegusest õiglasem ja solidaarsem. Ja lihtsam.

Tahan lõpetuseks öelda, et vaatamata kõigile probleemidele on tore, kui vahepeal ka teisi laule lauldakse. Isegi siis, kui laulud hästi riimis ei ole ja viis logiseb. Loodame, et valitsejad saavad vead kiiresti ära parandada ja uued laulud kõlavad nii, et kõrvale on hea kuulda. •