Viimasel ajal on ajakirjanduses palju kõlapinda leidnud meie pensionisüsteem ja madal sündivus. Sellesse diskussiooni on minu arvates toonud kõige rohkem värskeid tuuli Kristjan Järvan.

Kõigepealt näitas ta koos Raul Eametsaga arvude keeles, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kõige tähtsam. Ühesõnaga – nad tõestasid seda, mida me ju kõik intuitiivselt tunnetame. Aga vahetevahel on sellistest arvutustest kasu.

Lisaks selgitas Kristjan Järvan nädalapäevad tagasi oma Eesti Päevalehe artiklis meie pensionisüsteemi jätkusuutmatust ja tõi uue mõttena diskussiooni fondi tootluse võrdlemise palgakasvuga.

Tunnistan, et ka minule oli värskendav lugeda mõtet, et pensionifondi tootlusi tuleks võrrelda mitte ainult inflatsiooniga, vaid ka palgatõusuga. Olen seoses pensioniühistuga „Tuleva“ viimasel kahel aastal pensioni teemadega palju tegelenud, aga nii ei olnud ma veel teemale lähenenud.

See statistika on kõikidest eelnevatest veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Alates pensioni II samba loomisest on pensionifondide tootlused jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5 protsenti aastas. Ja kui me usume rahandusministeeriumi prognoose, siis ületab palgakasv inflatsiooni üle kahe korra ka edaspidi.

Need ei ole just eriti head uudised meie pensionikogujatele. Kui palgakasv ületab inflatsiooni, siis on pensioni kogumise esimestel aastatel nende maksete mõju meie poolt pensioniks kokku korjatavale rahale suhteliselt väike.

See, et teine sammas ei ole piisav, ei ole uudis. Meie pensionifondide esindajad on korduvalt rääkinud, et teisest sambast ei piisa ja vaja oleks paigutada ka kolmandasse sambasse. Nad on lähenenud probleemile väga fondidekeskselt.

Meid ei usaldata

Olen kaks aastat vahelduva eduga pensioniteemaga tegelenud ja mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensionikogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele. Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada.

Kuidas muidu seletada fakti, et me seniajani maksame pensioni kogumise ajal kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik ning hiljem pensionile jäädes saame kätte kolmandiku võrra vähem kui saab sama rahasumma kokku korjanud rootslane.

Me räägime pensionifondide tasudest juba kaks aastat, aga midagi ei ole suurt muutunud. Ainult fondide vahetamine on odavamaks läinud.

Ainult IRL-i juht Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et riigipoolsed maksed pensioni II sambasse tuleks lõpetada. See mõte tehti kiiresti maatasa. Meile tehti selgeks, et see tänane süsteem on parim ja et inimest ei saa pensioni kogumisel usaldada.

Seega on tegemist paradoksaalse olukorraga: meid pensionikogujatena ei saa usaldada, aga samas meie poolt esindama valitud rahvaesindajad ei kaitse mitte meie huve, vaid hoopis fondihaldurite huve.

Tegelikult poliitikud eksivad, kui nad arvavad, et inimesi ei saa usaldada. Pensioni peale mõtlemine läheb inimestele väga korda. Minuealised arutavad sellel teemal üsna tihti. Mõned eelistavad investeerida kinnisvarasse, mõned fondidesse ja mõned loodavad laste peale.

Aga olgem ausad: ka siinsesse kinnisvarasse investeerides loodame me tegelikult peamiselt just laste peale. Sest kinnisvara hinnad tõusevad ainult siis, kui inimesi sellesse piirkonda juurde tuleb.

Pensioniks kogumine ei pea olema kohustuslik

Poliitikud on pannud meile seadusega kohustuse, et me peame iga kuu kuus protsenti raha kõrvale panema ja andma selle mõnele fondihaldurile investeerimiseks. Samas ei ole meile pandud kohustust, et meil peab olema vähemalt kaks last.

Minu arvates ei ole need asjad tasakaalus. Kohustuslik teine sammas tuleb muuta vabatahtlikuks. Sellest kuuest protsendist oleks noorele perele palju abi. Esimestel tööaastatel, kui palk on veel väike ja palju raha läheb laste kasvatamisele, on raha kõrvale panemine väga raske.

Vanemaks saades võib aga investeerida kas kinnisvarasse või fondidesse ning kuus protsenti ei ole piir, võib investeerida ka palju rohkem. Kuid vastutus enda elu ja tuleviku ees läheb sellisel juhul inimesele endale. Lisaks alanevad ka meie kõrged tööjõumaksud.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust. Koos iseseisvusega tuleb ka vastutus. Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame. Aga nagu me teame, on vaba inimene loomingulisem ja produktiivsem. •