Suve alguses noppis meedia üles selle nn. 1000 euro miinimumpalga teema. Tegelikult oli selles aprillis tehtud ettekandel teemasid ja ettepanekuid rohkem. Kahe silma vahele jäid näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmine või ka väide, et need, kes tõid meid siia, ei vii meid edasi jms.
Ma olen saanud väga palju tagasisidet. Nii positiivset kui ka negatiivset. See on olnud huvitav ja kohati uskumatu. Uskumatu on näiteks ka see kui kergelt kirjutatakse arvamusartikleid. Sain aru, et selle võivad mõned kirjutada ilma originaalteksti lugemata vaid mõne online uudise põhjal. Arvutamist on muidugi palju nõuda.
Olen teada saanud, et suur osa ettevõtteid nii madalaid palkasid ei maksa. Ja selliseid ettevõtteid on õnneks väga palju. Enamus ettevõtjaid muretsevad väga oma töötajate toimetuleku eest aga on ka teistsugust mõtlemist. Sain teada, et mõned ettevõtjad jällegi kelgivad omavahel, kes madalamat palka maksab. Huvitav oli teada saada palkade arengust panganduses. Jüri Mõis maksis kakskümmend aastat tagasi tellerile rohkem palka kui maksti peaministrile. Nii nagu Henry Ford sada aastat tagasi arvas Jüri, et siis on töötajad rohkem motiveeritud ning teevad paremat tööd. Ajad muutuvad. Hiljuti rääkis üks tuttav, et temal käis nädalas ühel õhtul Swedbanki teller kodus abiks koristamas. Selleks, et lisa teenida. Arvestades kontorite arvu ja nende suurust oletan, et Swedbankil on täna vähem kui viissada tellerit. Kui kõikidele neile maksta näiteks kuus kakssada eurot rohkem, oleks see kulu umbes 1.5 miljonit eurot aastas. Ja seda kasumi juures, mis on üle kolmesaja miljoni. Peaks nagu olema võimalik kõrgemat palka maksta.
Samas on väga palju ettevõtteid, kes ei suuda maksta tänasest neljast-viiestsajast eurost rohkem. Ma saan nende muredest väga hästi aru. Aga selge peaks olema, et selline tegevus ei ole jäätkusuutlik. Selline ettevõte ei jää ellu. Nende töötajad lähevad lähiaastatel kas pensionile või Soome. Samas kui üldise palgatõusu najal siseturu ostujõud kasvab, on paljudel sellistel ettevõtetel lootus ellujäämisele suurem.
Vaadates statistikat on selge, et tõsta uuest aastast miinimumpalk vähemalt 500 euroni ei oleks mingi probleem. Eelmisel aastal teenis alla viiesaja euro kuus kakskümmend protsenti palgasaajatest. Kui arvestada palgainflatsiooni ja seda, et ilmselt on seal ka veel nn. ümbrikupalka, siis järgmisel aastal alla viiesaja euro kuus palgasaajaid peaks olema alla kümne protsendi. Ainult head tahet on vaja miinimumi tõstmiseks. Selle tulemusel väheneks ümbrikupalkade maksmine ja riigikassa saaks rohkem vahendeid. See on tänane seis. Portugalis, kus SKT inimese kohta on veidi kõrgem kui meil, on miinimumpalk uuest aastast 505 eurot.
Sotsiaaldemokraadid tahavad, et viie aasta pärast on miinimumpalk 800 eurot. See on hea plaan. Aga kas ta on piisav. Millegipärast peetakse 1000 eurot nelja aasta pärast ulmeliseks eesmärgiks. Arvan, et selliste sissetulekute juures tuleb arvestada normaalseks palgainflatsiooniks vähemalt 5% aastas. Ehk 1000 eurot nelja aasta pärast on 800 eurot täna. See vastaks veidi rohkema kui 5%-lisele palgatõusule aastas. Ma väidan, et need ettevõtmised, mis ei suuda täna maksta vähemalt kaheksasada eurot kuus täis kohaga töötavale inimesele, ei ole suure tõenäosusega nelja-viie aasta pärast elus. Loomulikult on erandid. Kui näiteks mõni pensioni eas inimene töötab kusagil valvelauas ja teenib pensionile lisa, siis ilmselt on normaalne ka madalam palk. Aga noor inimene, kes teeb kaheksa tundi päevas intensiivset tööd, teenib igal juhul rohkem. Või läheb ta kusagile mujale.
Väidan, et sõltumata kas kehtestatakse selline miinimumpalga tõstmise graafik valitsuse poolt või tööandjate ja ametiühingute kokkuleppel, alla tuhande euro kuus ei ole võimalik kedagi nelja aasta pärast palgata. Nimetame seda siis miinimumpalgaks või millekski muuks. Minimaalselt tuhat eurot töötaja palkamisel nelja-viie aasta pärast tuleb niikuinii. Võib ju küsida, et miks siis selline meediakära ja kas on mõtet sellist väheambitsioonikat eesmärki võtta? Vahe on ainult selles, et kui me võtame sellise eesmärgi, siis läheb Eestist vähem inimesi ära. Kui me sellist eesmärki ei võta, on neid, kes on lootusetuse tunde pärast ära lähevad, lihtsalt rohkem. 1000 eurot nelja aasta pärast ei ole liiga kõrge eesmärk. Usku ja pealehakkamist on vaja.

1. Arvestades, et me oleme WTO ja Euroopa Liidu liige, on meie mänguruum majanduspoliitikas eristuda väga väike. Kõik on juba ära reguleeritud. Täna on ilmselt nii, et 80-90% majanduspoliitikast on maksupoliitika.  Kui me tahame, et majandus hakkaks rohkem arenema, siis on maksupoliitika muutmine üks väheseid instrumente.

2. “Maksudega ei mängita” –  see on üks dogmadest. Aga kui järele mõelda, siis ei ole loogiline, et maailm meie ümber muutub aga meie maksusüsteem ei muutu.

3. Viimased kümme aastat juhitakse riiki nagu raamatupidajad juhiks firmat, siit natuke juurde ja siit veidi maha. Peaks olema mingid suured põhimõtted ja eesmärgid ning need peaks algama inimesest.  Näiteks inimene, kes teenib alla elatusmiinimumi, tulumaksu ei maksa. Tänase süsteemi järgi alla elatusmiinimumi teeniv inimene peab maksma tulumaksu. Samas ettevõte, kes näiteks naudib siin monopoolset või oligopoolset positsiooni ja kelle rentaablus on oluliselt suurem kui normaalses konkurentsi kohane, ettevõtte tulumaksu ei maksa. See ei ole õiglane.

4. 15 aastat tagasi, kui muudeti ettevõtete tulumaksusüsteemi, oli teine olukord. Kapitali oli vähe ja see oli kallis. Laenuintressid olid siis kümme protsenti ja rohkem. Me ei olnud siis Euroopa Liidu liikmed ja meil oli vaja olla atraktiivne kapitalile. Kapital oli siis kallim kui arenenud Euroopas. Täna oleme me Euroopa Liidus ja meil on euro. Raha trükitakse kogu aeg juurde ja kapitali ei maksa suurt midagi. Juba mõnda aega liigub kapital sinna, kus on ajud. Aga tööjõudu maksustame me kõrgemalt kuna kasumit ega vara me ei taha maksustada.

5. Kui näiteks taastada ettevõtete tulumaks tasemel 15% ja dividendidele eraldi maksu mitte panna, oleks selle mõju riigieelarvele suurusjärgus 300 miljonit eurot ja rohkem. Selle võrra saaks alandada näiteks sotsiaalmaksu peaaegu poole võrra.  See oleks tuntav erinevus, sest vähendada maksu 1-2% ei annaks mingisugust efekti.

Alkoholi ja tubakaaktsiis võiks minna Haigekassale. See oleks peaaegu pool Haigekassa eelarvest. Arvestades alkoholi ja tubaka mõju tervisele, oleks see õiglasem lähenemine kui alkoholi ja tubaka tarbijad annaks oma panuse Haigekassa rahastamisse. Ehk sotsiaalmaks ravikindlustuseks ei sõltuks mitte ainult inimeste palkadest vaid ka otsestest probleemide tekitajatest. Rahaliselt sellel mingit mõju ei ole, aga mõtteviisina, et makstud kütuseaktsiisist ehitatakse ja korrastatakse teesid, oleks jumet.

6. Viimastel aastatel on liigutud maksumuutustega vales suunas. Seda peaks tunnistama. Maamaks on üks kõige õiglasemaid makse ja selle vabastus oli vale samm. Nii nagu ka tulumaksu langetamine ja tulumaksuvaba miinimumi samal tasemel hoidmine. Tulemus on täna selline, et just selles kategoorias, kus on palgad 800-1500 eurot, on meie tööjõu maksud liiga kõrged. Aga see on just palgatase, kus on meie tänased eksportivad tööstusfirmad.

Panin eile oma nii palju kõneainet tekitanud esinemise peaaegu täies pikkuses välja. Välja jäi ainult globaalsete trendide osa. Tuletan kõigile neile, kes süüdistavad mind odava populaarsuse võitmises või poliitikasse pürgimises meelde, et see esinemine toimus 17.aprillil Swedbanki hommikukohvil, kus saalis oli üle kolmesaja inimese. Selle esinemise lühikene kokkuvõte ilmus kümmekond päeva tagasi Swedbanki kliendilehes.

Kui ma veebruaris  lubasin Swedbanki esindajale neile esinema minna, ei olnud mul küll mingit plaani juunis sellel teemal ajalehtedele intervjuusid anda. Ja polnud mul siis ka mingit plaani poliitikasse minna ja ei ole seda ka täna. Mind kutsutakse tihti esinema aga ma olen otsustanud, et esinen keskmiselt kord kvartalis. Selle aasta esimese poolaasta jooksul oli üks esinemine Swedbanki üritusel ja teine esinemine Poolas Katowices Euroopa Majanduskongressil. Avalik esinemine ei ole minu lemmiktegevus, pigem vastupidi.

Selles esinemise tekstis, mille ma eile blogisse üles panin, on praktiliselt kõik sama sisu, millest olen rääkinud viimasel neljal aastal. Olen rääkinud vajadusest muuta maksusüsteemi juba aastal 2010. Juhtimisprobleemidest  aastatel 2012 ja 2013.  Ka väiksema sissetulekuga inimeste maksukoorma vähendamisest juba poolteist aastat tagasi. Või Euroopa Liidu sotsiaalsüsteemi ebaõiglusest, kus tööjõu turg on üle Euroopa aga sotsiaalsüsteemid kohalikud jne. Need tekstid on kõik siin blogis kirjas.

Ehk selles pikas tekstis ei ole praktiliselt midagi uut. Uus oli võib-olla ainult see, et seal oli üleskutse ettevõtjatele tõsta palku, sest meie arengud ei ole head. See kas miinimumpalga küsimus vormistatakse ettevõtlusorganisatsioonide või valitsuse poolt, on ainult tehniline küsimus. Tähtis on asja sisu.

Ka sellises palga tõstmises ei ole midagi uut. Seda tegi Henry Ford juba täpselt sada aastat tagasi kui tõstis oma töötajate palga viiele dollarile päevas (tänases ekvivalendis umbes 120 dollarit). Selleks, et ka töötajad saaksid auto osta. Samamoodi on täna. Kui madalamaid palku tõsta ja maksukoormust vähendada, siis suurel osal inimestel jääb raha ka selleks, et näiteks osta kvaliteetsemat toitu, minna kinno või osta ajaleht. Tuletan meelde, et meie mediaanpalk on viimastel andmetel 689 eurot kuus.

3. juuni Postimehes näitab Tartu Ülikooli doktorant Allan Teder, kuidas meie palgakulud on viimasel ajal arenenud ja kuidas nad asetuvad Euroopa kontekstis. Meie palgakulu koos sotsiaalmaksuga on vähenenud 1996.a. 50%lt  46.2%ni.  Ka tema jõuab järeldusele, et on vaja muuta maksusüsteemi.

Kõik mis ma tahtsin ja tahan oli  näidata, et praeguste trendide jätkumisel ei ole me oma arengute üle kümne või viieteistkümne aasta pärast uhked. Seniste trendide jätkumisel lahkub siit järgneva kümne aasta jooksul veel vähemalt 5% elanikest. Lisaks veel elanikkonna vananemine. Ma arvan, et väga väheste koduturule suunatud ettevõtete majandusmudel peab vastu olukorras, kus klientide arv väheneb 5-10% ja kulud kasvavad. Aga selle vastu saab võidelda ainult üheskoos ja senised arengud ei ole olnud piisavad. Me vajame suuremaid ja kiiremaid muutusi. Kui me neid ei tee, siis jäämegi lugema uudiseid majanduse kokkutõmbumisest.

Kirjutatud Swedbanki kliendiüritusel 17.aprillil tehtud ettekande põhjal.

“Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi”.  President Ilves ütles oma aastapäevakõnes selle muidu nii pika jutu keskmise sissetulekute lõksust ja arengu pidurdumisest lihtsalt, lühidalt ja geniaalselt välja. “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Edasise jutu kokkuvõte ongi nii lihtne.

Majanduse tsüklilisust võimendav eelarvepoliitika

Kõigepealt vaatame, kuidas meil on läinud ajavahemikus 2005 kuni 2013 ja kasutame selleks Eesti Panga statistikat. Rahaühikute võrdlemine on veidi eksitav, siis kasutame rohkem reaalseid näitajaid. Vasakpoolses tulbas on 2005 aasta andmed ja parempoolses 2013.

Nagu selgub tabelist, on selle aja jooksul ehitamine vähenenud umbes viiendiku võrra. Samas 2006 ja 2007 olid need näitajad veelgi kõrgemad ehk tipust oleme tänaseks langenud umbes poole võrra. Autosid võetakse arvele ka viiendiku võrra vähem aga pigem on see parem olukord kui siis. Kaubavedu on vähenenud viiendiku võrra. Reisijatevedu on samal tasemel. Hotellide külastajate arv on tublisti kasvanud praktiliselt  kahelt miljonilt kolmele miljonile.

SKT jooksevhindades on kasvanud ka viiskümmend protsenti ja samades proportsioonides on kasvanud ka meie kogu välisvõlg. Elanike arv on vähenenud rohkem kui viiekümne tuhande ehk poole Tartu linna võrra.

Järgmise joonise pealt on näha majanduskasv, mis kõigub pluss 10 .1 ja miinus 14.1 protsendi vahel.

Majanduskasv vs jooksevkonto

See on küll hullumeelne kõikumine ja räägib palju meie juhtimisoskusest. Õieti selle puudumisest. Eriti kui kõrvutada majanduskasvu jooksevkonto puudujäägi või ülejäägiga. 2006 oli meie jooksevkonto puudujääk 15.9 protsenti ja just selle pealt tehti ennustus ning lubadus viia meid viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka. Ja need, kes siis hoiatasid, et sellise puudujäägiga ei saa kaua elada, nimetati paniköörideks. Tagantjärgi tundub selline lubamine ja rahva lollitamine lausa kuritegelik.

Ja siis kriisi haripunktis kärpisime kogu jõuga ja elasime kriisi üle tänu sellele, et naaberriigid oma majandust turgutasid. See slaid ei kõnele kahjuks meie geniaalsest juhtimisest vaid pigem vastupidi. Kui võrrelda autojuhtimisega, siis on olukord üsna hull: siis kui oli näha, et kurv on tulemas, siis me andsime gaasi. Kurvi keskel pidurdasime täiest jõust, käisime ülepea aga maandusime imekombel ratastele. Saime auto uuesti käima ja nüüd me siis sõidame vaikselt edasi. Aga kindlalt selle eest. Jooksevkonto on tasakaalus.

Järgmisest tabelist on näha, kuidas meie SKT inimese kohta on arenenud võrreldes EL keskmisega. Jällegi vasakpoolses tabelis 2005 ja parempoolses kõige hilisem ehk 2012 aasta.

SKT per capita, PPS (EU28=100)

Kõik need näitajad on arvestades ostujõu pariteeti. Meil on läinud hästi. 62 protsendilt EL keskmisest 2005 oleme jõudnud 71 protsendini 2012. Kui me vaatame tabelist mõningaid riike, siis näeme, et ka Saksamaa on tublisti kasvanud. Isegi oma kõrgelt tasemelt. Soome on praktiliselt samal kohal.  Tänaseks oleme ilmselt Kreekast möödunud, sest nemad on palju kukkunud. Samas teeb mulle kõige enam pahameelt, see, et Leedu on meist möödunud. Arvestades statistika keerukust, võiks öelda, et me oleme samal tasemel. Aga kuna kümmekond aastat tagasi käisin ma tihti Leedus, siis mäletan ma väga hästi, kus olime meie 2004 ja 2005 ja kus olid nemad. Aga tänaseks on nad samal tasemel. Midagi on nad meist paremini teinud. See on fakt. Fakt on ka see, et nad on arenenud stabiilsemalt. Sellist kõikumist ei ole nende kasvudes näha.

Kui võtta kokku meie areng, siis võib öelda, et oleme tublisti arenenud aga oleks saanud palju paremini kui me oleks 2006 ja 2007 pidurdanud ja 2009 gaasi andnud. Isegi IMF ütleb oma viimases raportis meie eelarvepoliitika kohta sedasama. Ta teeb seda muidugi keeles, millest me tavalisel lugemisel aru ei saa. Lugege palun tähelepanelikult seda IMF-i lauset. “Uues riigieelarve seaduses kehtestatud struktuurse ülejäägi reegel peaks aitama lahendada varasemat tsüklilisust võimendava suunaga eelarvepoliitika probleemi”. Ehk siis IMF arvab ka, et meie senine eelarvepoliitika on võimendanud tõusu ja võimendanud langust.

Kas meid on tabanud keskmise sissetulekute lõks?

Keskmise sissetulekute lõks on suhteliselt uus mõiste ja räägib sellest, et arengumaades on alguses kõikidele ühene retsept. Tuleb avada turud kaupadele ja investeeringutele. Selle tulemusel tulevad investeeringud, kes otsivad odavat tootmist jne. Selle liberaliseerimise tulemusel arenetakse alguses kiiresti ja jõutakse välja ühele kindlale tasemele. Ja sealt edasi arenemiseks peab muutma poliitikaid. Endised võtted enam ei aita. Vaja on tegeleda sellega, et oleks tugevad ettevõtted, kelle peakontorid koos oma funktsioonidega, asuvad nendes maades. Vaja on toetada koduturu arenemist. Ning vaja on investeerida haridusse ja infrastruktuuri. Vastavalt statistikale oleme meie maailma mõttes mitte enam keskmise sissetulekuga vaid kõrge sissetulekuga maa. Aga probleemid on meil samad. Me ei arene enam piisavalt. Edasi viiks väärtusahelas pidev edasi liikumine ja koduturul ostujõu tõstmine. Ehk siis sissetulekute teistsugune ümberjagamine. Teistsugused põhimõtted kui meie kultiveerime.

Eesti 2025 ehk sinna kuhu me oleme täna teel, me jõuda ei taha

Kuhu me seniste trendide jätkumisel aastaks 2025 jõuame? Elanikke on 1.2 miljonit. Tallinn on kasvanud ja kõik teised linnad kahanenud. Käib suur kokku tõmbamine, et kuludega paremini hakkama saada. Ehitusloa saab siis kui samapalju ruutmeetreid ära lõhud ja utiliseerid. Hea kui keegi üldse midagi uut ehitab, sest inimesi jääb vähemaks. Inimesi on vähem ja lennuliiklus on veelgi harvem.  Seda mitte nii rõõmsat nimekirja saab jätkata. Üks on selge. Kui kõik jätkub nii nagu viimastel aastatel, siis sinna kuhu me täna teel oleme, me jõuda ei taha. Ehk praeguste arengute jätkumisel ei ole me aastal 2025 rahul oma tehtuga.  Loota tuleb, et trendid murduvad. Missugused me veel ei tea aga mõned trendid ikka loodetavasti murduvad. Ja midagi saab ka ise teisiti teha. Midagi tuleb teha teisiti. See peaks olema selge.

Globaalsete trendide peale ei hakka ma täna palju aega kulutama. Nendest on võimalik palju lugeda ja meie elu enam mõjutavad trendid panin ka kirja.

Mida teha teisiti?

Me vajame muutusi, sest ilmselt oleme kõik ühel nõul selles, et me oleme teel sinna, kuhu me tegelikult keegi jõuda ei taha. Aga mida teha teisiti? Ma pakun välja ühe pisikese osa vajalikest muutustest.

Esiteks tuleb raamatupidamislikult juhtimiselt liikuda väärtuste põhiseks. Näiteks sellised põhimõtted nagu miinimupalgaga peab olema võimalik elada ja peret toita. Alla elatusmiinimumi teenivatelt inimestelt ei võeta tulumaksu. See on ju lihtsalt ebaeetiline. Inimene teenib alla elatsumiinimumi ja peab veel tulumaksu maksma. See oleks põhimõte ja keegi ei arutaks, kas maksuvaba miinimumi tõsta 10, 20 või 100 eurot. Raha selleks tuleb saada teistest maksudest:  jõukamatelt firmadelt ja eraisikutelt.

Teiseks tuleb lahti saada moonaka mentaliteedist. Meil on peale kasvanud uus põlvkond ettevõtjaid, kes elatavad ennast toetusrahadest. Euroopa rahadega ehitaksime me valmis ka “sanglipuust keerdtrepi, mis kuuni ulatub”. Suur osa meie viimase aja investeeringutest on sellised, mida me oma rahadega ei teeks. Rail Baltica on üheks viimaseks näiteks. Meil ei ole praegu raha, et piisavalt tõkkepuid raudteele osta. Kuigi liiklus raudteel on väga tihe. Aga Euroopa rahadega ehitaks uue raudtee küll. Mis sest, et seal ei ole piisavalt kaupa ega reisijaid. Aga mille eest me seda raudteed kolmekümne aasta pärast ülal pidama hakkame? Ja see on ainult üks näide.

Kolmandaks tuleb muuta Euroopa toetussüsteemi. Olukorras, kus kümmekond protsenti inimesi töötab väljaspool riiki, tuleks sisse viia osaline Euroopa pension. Ehk teisisõnu võiks suure osa Euroopa toetustest anda mitte läbi EAS-i ettevõtjatele vaid otse tarbijatele. Ja nemad ostaks  kaupa ja teenuseid, mida nad tegelikult vajaks. Kasvaks majandus ja investeeringud oleks mõttekamad. Aga see on ainult üks näide ja olgem ausad, selle elluviimine võtab aega. See ei ole ainult meie otsustada. Aga teema tõstatamisega tuleks alustada täna.

Neljandaks tuleb teha rohkem koostööd ja koos tööd. Ja seda igal tasandil. Võtkem Tallinna teed. Tallinna autojuhid maksavad pea pool aktsiisist aga aktsiisi rahad lähevad mujale. Selle tulemuseks on see, et meil on teed seal, kus ei ole inimesi. Ja vastupidi. Seal, kus on inimesed, ei ole teid. Ja selle põhjus ei ole mitte Tallinna linnavalitsuses või Tallinna Televisioonis. Need rahad ei päästaks Tallinna teede viletsat olukorda. Probleem on selles, et erinevad parteid on riigis ja linnas võimul. Ja see, et nad ei tee koostööd. Kui välisinvestor meie pealinna teid näeb ja siis kuuleb, et ettevõtetel ei ole tulumaksu, siis ta saab kohe aru, et see ei saa kaua kesta. Tallinna tänavate järgi otsusteades keegi lihtsalt ei usu, et selliste maksudega saab riiki pidada.

Viiendaks peaks meil olema vähem poliitilisi ametikohti. Olen sellest ka varem rääkinud ja kirjutanud, et meil on niigi vähe inimesi, kes on võimelised midagi juhtima. Ja nad on veel ära jagatud nelja partei vahel. Liiga palju juhikohti on poliitilised. Ehk sõltumatutel ja oma arvamust omavatel inimestel, kes töötavad avalikus sektoris, väga palju karjäärivõimalusi ei ole. Meie juhtimise tase on häbematult madal. Mõelgem kasvõi, mis toimus sellises väikeses ettevõtmises nagu ajalehes Sirp. Kuipalju on seal erinevaid juhte. Küll nõukogus ja juhatuses ja ministeeriumis. Ja selline jama kokku keerata. Nüüd aga edutati Sirbi nõukogu esimees meie suuruselt teist linna juhtima. Aga see on ainult üks näide. Arvestades kõike võiks Eestis olla maksimaalselt 150 poliitilist ametikohta. Riigikogu, valitsus ja mõnede suuremate omavalitsuste volikogude juhid. Ja rohkem ei tohiks olla. Ülejäänud kohtadel peaks olema oma ala parimad.

Kuuendaks tuleks muuta maksusüsteemi. Väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus peab langema. Nagu ma  varem rääkisin, ei ole minu arvates eetiline, kui inimesed, kelle sissetulekud on alla miinimumi, maksavad tulumaksu. Kui inimestel jääb rohkem raha kätte siis tekib neil suurem motivatsioon tööd teha ja elavneb siseturg. Tõenäoliselt väheneks ka Eestist lahkujate hulk. Samal ajal tuleks tõsta üksikisiku tulumaksu ja kapitalimakse. Nii, et üldine maksukoormus jääks 40 protsendi juurde aga vaesemate ja väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus kahaneks. Ja ettevõtete tulumaks võiks olla näiteks 15 protsenti.

Seitsmendaks tuleb erinevate meetoditega nii vabatahtlike kui ka sunniviisilistega sundida ettevõtjaid ja ka töövõtjaid liikuma väärtusahelas ülespoole. Kui ettevõtjad võtaks täna üheskoos eesmärgi, et 2018, siis kui Eesti Vabariik saab saja aastaseks, on miinimumpalk 1000 eurot ja 2025 vähemalt 70% Soome samal kohal töötaja palgast. Shveits tahab kehtestada miinimumpalka, mis on pea 3500 eurot. Kas me oleme niipalju viletsamad?  Meie ettevõtjad ei ole ju näiteks niipalju Soome ettevõtjatest kehvemad, et ei saa 1000 eurot miinimupalka maksta. Sest ettevõtlus on ju nagu sport. Sa paned eesmärgi ja asud selle nimel tööd tegema. Ja kes ei suuda sellist palka maksta, siis see ei pea ettevõtlusega tegelema. Teised ettevõtjad, kes tahavad oma elustandardit säilitada, palkaksid ise need inimesed.

See oleks konkreetne eesmärk ja puudutaks praktiliselt meid kõiki. Nii tööandjaid kui ka töövõtjaid. Samal ajal tuleb riiklikult käivitada suurem ümberõpe. Et ära hoida sotsiaalseid tagasilööke võiks jääda erandi tegemise võimalus. Näiteks kui Võrumaal või ka Tallinnas on ettevõte, kes ei suuda sellist palka maksta, siis taotleb ta kõigepealt kohalikust omavalitsusest ja see omakorda valitsuselt luba erandit teha. Selline protseduur oleks raske aga siiski töötav ja pälviks ühiskonnas kindlasti palju tähelepanu. Tähtis on see, et selline miinimumpalga tõus lükkaks paljusid ettevõtjaid praegusest stagneerunud olukorrast välja.

Kaheksandaks tuleb aru saada, et väljarände pidurdamine on eeskätt ettevõtjate huvides. Sest ettevõtjatel varad on Eestis ja neil on rohkem kaotada. Seetõttu peaks just ettevõtjad olema huvitatud, et palgad kasvaksid ja inimesed siin elaksid.

Ja üheksandaks tuleks rohkem tegutseda ja vähem jututubasid pidada. Vastutus peab olema konkreetsem.

Lõpetuseks tahan öelda, et vajame palju muutusi, sest praegu oleme teel sinna, kuhu me tegelikult jõuda ei taha. Ja kordan veelkord meie presidendi galantselt välja öeldud mõtet “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Mis sisuliselt tähendab ka seda, et need, kes tõid meid siia, ei vii meid enam edasi. Ja mina ei usu, et uued ministrid aga vana tagatuba suudavad meid edasi viia. Vanad tegijad on ikkagi tagatoas alles. Ja kuidas sa ikka niipalju muudad, sest sellega ütled justkui, et senini on valesti tehtud. Aga tuleb aru saada, et need poliitikad, mis töötasid viisteist aastat tagasi, praegu enam ei tööta. Seepärast oleks kasulik anda vahepeal võimalus muudatuste tegemiseks teistele.

“Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Samuti kehtib “kes tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Ja arengu võti ei ole mitte valitsuses, vaid eeskätt ettevõtjates ja meis kõigis. Selleks, et paremini elada, tuleb teha asju teistmoodi või teisi asju. Kui me teeme sama asja ja samamoodi, siis elu paremaks ei lähe.

Euroopa Parlamendi valimiskampaania on täies hoos ja reklaamide nägemine positiivseid emotsioone kahjuks ei too. Nagu meil on tavaks kujunenenud, ei räägi keegi tegelikest probleemidest, vaid ikka sellistest mugavatest teemadest. Tuletagem näiteks meelde reklaame maksuvabadest reedetest. Tulumaks on langenud aga käibemaks tõusnud. Kannatajateks on siin madalapalgalised, kelle õlgadele on suurem koormus langenud. Või lubadus vabastada maamaksust. Maamaks on üks pikema ajalooga makse maailmas ja ilmselt kõige õiglasem maks. Me kõik maksame ärajäänud maamaksu võrra justkui vähem makse aga tegelikult ei ole asi sugugi nii ilus kui paistab. Kellegilt tuleb ju see saamatajäänud maks võtta, sest ega valitsemiskulud ei ole langenud. Selle vabastuse tegelikeks võitjateks on Tallinnas elavad majaomanikud ja kaotajateks kõik teised.
Nende näidete järgi peaks ma olema väga rahul viimase kümne aasta arengutega: tulumaks on langenud ja maamaksu pole üldse. Minusuguste maksukoormus on langenud aga ma pole ikkagi rahul. Miks? Põhjus on väga lihtne. Meie maa jookseb inimestest tühjaks. Niiviisi jätkates ei ole meil paarikümne aasta pärast ei töötajaid ega ka tarbijaid. Ja oma maksumuudatustega oleme me sellele viimase kümne aasta jooksul pigem kaasa aidanud. Seepärast on arusaadav, et paljud välisfirmad on lahkunud või lahkumas. Sest äri on ikka kergem teha seal, kus turud kasvavad või nad vähemalt ei kahane. Aga kui siit lahkuvad inimesed ja investeeringud, siis ühel hetkel võivad kõik protsessid muutuda pöördumatuteks.
Valimiskampaaniates toimub jällegi vastandamine ja hirmutamine. Lugupeetud parteid võiks juba täiskasvanuks saada ja sellest üle olla. Julgeolek on tähtis küsimus aga mitte peamine. Sest kui sündimus on madal ja lisaks lahkuvad siit inimesed, siis keda või mida need saabunud sõjaväelased näiteks kümne aasta pärast turvavad?
Seetõttu peaks nende valimiste peateema olema tööjõu vaba liikumine ja sellest tekivad sotsiaalsed probleemid. See on teema, mida tuleb arutada just Euroopa Parlamendis. Seda ei ole mõtet arutada Tallinna või Pärnu volikogus. Riigikogu saalis peaks seda teemat iga aasta vähemalt mitu päeva arutama. Aga ilmselt on Euroopa Parlament parim koht sellise teema üles tõstmiseks
CEED Instituut, mille programminõukogu liige on mul au olla, sai just valmis raporti tööjõu vabast liikumisest Ida-Euroopa riikides. Soovitan kõikidel Euroopa Parlamendi kandidaatidel seda lugeda. Selles analüüsis on näha, et me ei ole oma probleemides üksi ja liitlaste leidmine ei peaks keeruline olema. Samuti tuleb välja paradoks, et need riigid, kes saavad tööjõu vabast liikumisest kasu, oleks valmis seadma tööjõu vabale liikumisele piiranguid. Meiesugused riigid, kes sellest kaotavad, on igasuguste piirangute vastu. Kas see pole paradoks?
Analüüs toob välja ka tõsiasjad, et inimeste tagasitulek on loodetust väiksem ja et Ida-Euroopa maad ei ole immigrantidele atraktiivne piirkond. Me võime siin ju vahel diskuteerida, et kutsume inimesi mujalt. Paraku näitab karm statistika, et Ida-Euroopa riigid ei ole immigrantide jaoks piisavalt huvitavad. Ehk kokkuvõttes on teema oluliselt tõsisem kui me oleme seda seni arvanud. Aga õnneks ei ole me selles probleemis üksi.

Loe lähemalt:http://ceedinstitute.org/report/1798