Lindistus 7.märtsil 2013 Linnateatris Majandamisest

Eesti Päevaleht, 26.veebruar 2013

President kutsus aastapäeva kõnes kaasa mõtlema, kuidas elu paremaks muuta. Mul on ettepanek teha Rail Baltica asemel rongiühendus Peterburiga.

Oletame, et saame raudtee Berliini. Sinna sõidaks 18 tundi isegi Rail Balticut mööda. Kui palju berliinlasi – seal elab 3,5 miljonit inimest – on nõus siia sõitma, kui sõit kestab 18 tundi ja pilet maksab 300-400 eurot? Sama rahaga saab Berliinist enam-vähem igasse maailma nurka sõita.

Läheme nüüd Peterburgi – viis miljonit inimest – ja küsime seal inimestelt, kas sa nelja tunniga ja 70 euro eest tahaksid Tallinnasse sõita, kui on sama kvaliteediga rong nagu sõidab Peterburi ja Helsingi vahel. Praegu saab Peterburi elanik nelja tunniga ja vähem kui saja euro eest sõita Moskvasse või Helsingisse; kui veidi investeerida siis saaks Tallinnasse ka. Vähemalt poolteist-kaks miljonit inimest käiks siin järgmise viie aastaga. Kui tuleb viisavabadus Euroopa Liiduga, siis veelgi rohkem. Soomlased valmistuvad viisavabaduseks. Meie mitte. Soomlastel käib kaasaegne kiirrong, aga meil käib Peterburi vahet vana susla – nii viletsaid ronge Venemaal enam palju ei olegi jäänud.

Aga meil läheb tohutu aur ikkagi sellele, et saada rongiühendus Berliiniga. Seda hakkaks kasutama kümme korda vähem inimesi kui rongiühendust Peterburiga. Rail Balticut tuleb ju pärast ülal ka hakata pidama. Öeldakse, et peale reisijate hakatakse vedama ka kaupa – aga seda kaupa ei ole palju.

Üheski teises linnas peale Peterburi pole nii palju liiklusmärke, mis näitavad Tallinna või Tallinna maanteele. Selline reklaam.  Peterburi-võimalus ei oota lõputult: need inimesed hakkavad vanaks jääma, kellel on kunagised meeldivad mälestused Eestist, kes kiidavad ka oma lastele Tallinna vanalinna ja tahaksid neile seda näidata.

Eesti Päevaleht, 26. veebruar 2013

Kujutlegem alustuseks, et oled paarkümmend aastat noorem, värske ülikoolilõpetaja aastal 2013. Mida oma eluga ette võtaksid?

Tahaks mõnda ägedasse firmasse tööle saada. Ise ettevõtjaks ma värske ülikoolilõpetajana ei hakkaks. Üksikud, kes kohe ettevõtjana õnnestuvad, targem on enne teistes ettevõtetes õppida. Hakkaks selles ägedas ettevõttes madalalt pihta – peaasi, et on töö, mis silmad särama paneb.

Eestis või välismaal?

Küll Eestis leidub ka sobivaid ettevõtteid. Peamine, et endale meeldib, ja teiseks, et on korralik seltskond. Kui satud sellisesse kõverasse organisatsiooni, siis see jätab kogu eluks mingi jälje; noor inimene on ju veel välja kujunemata.

Hiljutine Eesti Päevalehe tellitud uuring näitas, et üle kolmandiku eestlastest on viimase poole aasta jooksul mõelnud väljarändamisele. Mis seda meeleolu sinu arust kütab – puhtalt rahalised kaalutlused või on ka usk ja lootus ära kadunud?

Eks selle taga ole palju asju, ka materiaalseid, aga pigem on probleem ikkagi usu ära kadumine. Ega paarkümmend aastat tagasi ju siin paremini keegi ei elanud. Ma arvan, et väga vähe on inimesi, kes ütleksid, et nad 15 aastat või 10 aastat tagasi elasid materiaalses mõttes paremini kui praegu.

Ootuste juhtimine on Eestis viltu läinud. Näiteks börsifirma puhul on väga oluline ootusi juhtida, et käärid investorite ootuste ja tegelike tulemuste vahel ei läheks liiga suureks. Ükskõik kumma poole pärast käärid suureks lähevad, ikka on see halb. Riigi puhul on sama lugu ja kui meil siin vahepeal suuri lubadusi jagati – 15 aastaga teadagi kuhu – siis see küttis ootused tohutult üles.

Vaatasin just mõni aeg tagasi Eurostatist – 2006. aastal oli Eesti SKT 66% Euroopa Liidu keskmisest ja 2011. aastal 67%. Vahepeal köeti ootused üles, aga tegelikkuses oleme viis-kuus aastat ühe koha peal püsinud ning tundub, et hinnad on läinud kallimaks ja elu kehvemaks. Tekkisid suured käärid ootuste ja tegelikkuse vahel. Oleks võinud selle asemel näiteks rääkida, et eesmärk on saavutada kümne aastaga kolmveerand Soome tasemest. Täiesti mõistlik eesmärk ja võib-olla isegi saavutatav, kui kõvasti tööd teha.

Siis ei oleks meeleolu nii must?

Ma arvan, et ei oleks. Kui sa 60-aastasele või 55-aastasele räägid, et eesmärk on kümne aastaga kolmveerand Soome taset, siis võib-olla mõni toriseks, et mu elu on liiga lühike, et seda ära oodata. Aga 25-30-aastasele oleks see minu arust tore eesmärk.

Ulmeline eesmärk, mille poole liikumiseks mitte midagi ei toimu, ja mõistlik eesmärk, milleni jõudmiseks on tegevusplaan tehtud – need on väga erinevad olud.

Mida teha, et džinn pudelisse tagasi saada?

Meedias on olnud väga palju Nokia leidmise tüüpi juttu. Et lesime diivanil, keegi teine otsib sel ajal Nokiat ja kui leiab, siis läheb kõigil elu heaks. Tegelikult on vaja kõigil iga päev õppida ja tööd teha. Siis läheb elu tasapisi paremaks, kui teha õigeid asju.

Teine asi, muudkui räägitakse, et allhange on paha. Mina küsin vastu, et milleks on sul oma brändi vaja – oled sa kindel, et saad siis parema marginaaliga müüa kui allhanget? Kaubamärke on jäänud maailmas vähemaks. Tihti on see lootus, et teeme oma brändi ja hakkame hästi teenima, ebarealistlik. Saksamaal näiteks unistab iga insener, et saaks midagi autotööstusele müüa. Bränd ei ole siin tähtis.

Kui valitsuse tegemistest rääkida, siis seal on viimasel valitsemisperioodil on paljuski toimunud probleemide eitamine. Probleemi puhul on kõigepealt vaja tunnistada, et midagi on valesti, ja seejärel saab hakata seda muutma. Meil ei ole veel õieti jõutud probleemi tunnistamise faasi. Rahva äraminek on väga suur probleem. Ära lähevad just madalapalgalised, mitte niivõrd kõrgepalgalised.

Kui meil majandus ei kasva kiiresti, siis tähendab see, et meil ei ole seda varianti, et kõik saavad kiiresti rikkamaks ja probleem laheneb.  Jääb üle kaks stsenaariumi. Esimene: kui inimesed lähevad ära, siis see teenus, mida nad siin osutasid, läheb Eestis kallimaks  ja siiajäänute, aga eeskätt kõrgemapalgaliste elukallidus tõuseb. Teine variant oleks, et need, kellel on rohkem raha, maksavad rohkem makse ja seeläbi langeb nende elatustase. Siis ei läheks siit niipalju inimesi ära ja kohalike teenuste hinnad ei tõuseks nii palju. Elatustase langeb paremini teenivatel inimestel mõlemal juhul. Ühel juhul jääks siia rohkem inimesi elama ja see oleks kokkuvõttes kasulik kõigile. Võib-olla teeks nii, et tõstaks suuremapalgaliste ja ettevõtete makse ning vähendaks madalapalgalistel maksukoormust. Kogu maksukoormus jääks samaks.

Selle peale ütlevad kümned inimesed, et makse ei saa tõsta, sest ettevõtted ei saa siis rahvusvahelises konkurentsis enam hakkama.

Küll nad saavad. Kogu maksukoormus ei tõuseks. Küsimus on selles, missuguseid makse rohkem koguda ja missuguseid vähem.  Liigutaks maksukoomust tööjõult kapitali poole. Võimalusi on maailmas palju: tõsta maksuvaba miinimumi või esmatarbekaupadele madalam käibemaks.

Ja samal ajal tõsta tulumaksu ja panna maamaks. Sest tunnistagem, maamaksu kaotamine ei olnud mõistlik.

Aga sotsiaalmaksu lae idee, mida osa ettevõtjaid propageerib?

Ma olen selle poolt, aga samal ajal ma arvan, et ka dividendid tuleks sotsiaalmaksuga maksustada sellesama laeni. Lae panemine ei oleks eelarvele suur koormus, eriti kui samal ajal laiendada sotsiaalmaksu baasi. Süsteem muutuks oluliselt õiglasemaks.

Vaesemate maksukoormus väheneks, neil ei oleks nii suurt tungi Eestist ära minna kui praegu, teenused ei kallineks nii kiiresti ja rikkamate elukallidus tõuseks aeglasemalt?

Just. Madalapalgaliste elustandardit tuleb parandada, muidu jookseme ummikusse.

Peaksime soomlastelt rohkem õppima, nad on siin põhjas hästi hakkamasaanud. Ma olen veendunud, et kümnest otsusest üheksa teevad nad paremini kui meie, sest nende kogemused ja elutarkus on palju suurem kui meil.

Maaleht 3.jaanuar 2013

Mõeldes alanud aastale on selge, et meid mõjutavad suuresti sündmused Euroopas. Kuidas saavad kriisiga hakkama Itaalia ja Hispaania? Kuidas käitub edasi Euroopa Keskpank? Kas Kreeka majandus stabiliseerub või langeb edasi? Kuidas saab hakkama Prantsusmaa? Mida tähendavad valimised Saksamaal kogu Euroopale? Kuidas ja kui kiiresti toimub võimu tsentraliseerimine Euroopas?

Eestis pakuvad kõige enam arutlust kaks teemat: kuidas lähevad kohalikud valimised ja kas praegune koalitsioon peab vastu või on oodata selle lagunemist. Need on küsimused, millele vastused meie elu uuel aastal lühiajaliselt enim mõjutavad.

Stagnatsioon Euroopas jätkub ja analüütikute konsensuse järgi majanduskasvu pole 2013. aastal mõtet oodata. Minu arvates ei maksa majanduskasvu puudumist Euroopas üledramatiseerida.

Ei saa vaid paremaks minna

Euroopal on praeguse taseme hoidmine tänapäeva globaalses konkurentsis juba suur saavutus. Ei saa ju kaugushüppajalt, kes kaheksa ja pool meetrit hüppab, nõuda, et ta iga aasta kaks-kolmkümmend sentimeetrit juurde paneb. Vahel on ka samal tasemel olemine suur saavutus, milleks tuleb palju asju teistmoodi teha ja kõvasti tööd teha.  Selline pealtnäha paigalseis Euroopas aga ei tähenda, et Eesti majandus ei või kasvada. Küll aga tähendab see kõikidele tootjatele hinnasurvet, sest kui turg ei kasva, kasvab konkurents ja sellega seoses ka hinnasurve.

Meie elektrihinna tõus on siin justkui teiselt planeedilt ja meie konkurentsivõimele kindlasti kaasa ei aita.

Pigem näitab see segadust Euroopa Liidus. Elektri hind peab olema sama kõrge kui mujal Euroopas. Selleks, et ei oleks ebatervet konkurentsi erinevate riikide vahel. Samal ajal on tulenevalt meie suuremast  kaugusest Euroopa keskusest meie transport keskusesse kõige kallim. Siin ei ole võrdsus printsiibiks. Ja oma lennufirmale aastas kümmekond miljonit eurot peale maksta ei tohi. Küll aga on Euroopas miljardeid raudtee ehitamiseks. Või miks on meie viletsatel maadel põllumajandustoetused väiksemad kui oluliselt  viljakamate maadega Lääne-Euroopa riikides?

Seda nimekirja ebaloogilisustest võiks jätkata.  Ajalugu on näidanud, et mida rohkem on näiteid sellisest ebaloogilisest majandamisest, seda vähem see süsteem vastu peab.  Euroopa nn. võlakriis ei ole tegelikult mitte põhjus vaid tagajärg. Põhjused on palju sügavamal ja palju mitmekülgsemad. Ja seni kuni ei tegeleta põhjustega vaid “võidetakse aega”,  probleemid ainult süvenevad. Aga Euroopas on rikkust palju ja selline venitamine kestab veel kindlasti 2013. aastal ja miks mitte ka veel kolm või viis aastat. Kuhu me selleks ajaks välja jõuame pole mõtet ennustada, sest suunda ega eesmärki ei ole. Iga riik kisub vaid tekki enda poole ja nn. Euroopa asja aetakse vaid niipalju kuipalju on hädavajalik süsteemi elushoidmiseks. Ideedest ei räägita enam kuigi palju. Jäänud on vaid pragmatism.

Toimub trendide murdumine

Kui me ennustame tulevikku, siis eeldame seniste trendide jätkumist. Kui me aga vaatame viimasel neljal-viiel aastal toimuvat, siis võime pigem öelda, et toimub trendide murdumine.

Majanduskasvul  baseeruv süsteem tõrgub töötamast. Vaatamata riikide poolt võetud suurtele võlgadele Euroopa majandus ei taha kasvada. Sest nõudlus ei kasva. Nõudluse kasvu ei ole peamiselt seetõttu, elanike arv ei kasva ja olemasolev heaolu on võrreldes muu maailmaga väga kõrge.

Vaatamate pidevale kärpimise ja  püksirihma pingutamise juttudele kasvavad paradoksaalselt riikide võlad ja ka … inimeste vööümbermõõt.  Arenenud maade üheks olulisemaks probleemiks on saanud ülekaalulisus, mis tekitab omakorda terviseprobleeme ning koormab tervishoiusüsteemi ja selle kaudu meid kõiki.

Tuleme majanduskasvu juurest olulisema ehk inimese juurde. Inimeste eluiga kasvab ja see on ka üheks põhjuseks, miks on iive Euroopas positiivne.

Kahjuks ei näita iive lõplikku tõde, sest eluea pikenemine parandab iivet. Parim näitaja sündivuse kohta on ikkagi mitu last on ühe sünnitusealise naise kohta. Ka Eurostat ütleb, et minimaalseks näitajaks, et toimuks rahva “taastootmine” peetakse kordajat 2.1. Kui me vaatame Eurostati tabelit, siis selgub, et viimase kümne aasta jooksul on see koefitsent olnud suurem kui 2.0 ainult mõned aastad Prantsusmaal, Iirimaal ja Islandil. Seejuures üle minimaalse vajaliku ehk siis rohkem kui 2.1 on kõikidest Euroopa riikidest olnud vaid Islandil kolm aastat. Eestil on see näitaja viimastel aastatel olnud 1.5-1.6 ehk siis veerandi võrra vähem kui oleks vajalik. Euroopa riikide hulgas on ainult ühel väikeriigil olnud tegelik sündivus suurem kui minimaalselt vajalik. Teised riigid elavad kõik immigrantide arvelt. See süsteem, mida me Euroopas täna viljeleme, ei ole ju jätkusuutlik.

Kas me täidame põhiseadust?

Osalesin detsembri alguses Presidendi Kärajatel ja imelikud mõtted tulid pähe. Me valmistume ette selleks, et tulevikus on Eestis vähem inimesi kui praegu ja saame aru, et peame veel kärpima. Kärpima koolivõrku. Liitma valdasid. Kärpima haiglavõrku. Kärpima ja kärpima. Sest mis sa ikka saad teha kui meie sündivus on madal ja lisaks lähevad inimesed siit ära. Soome tööturg on meile lahti olnud ainult veidi rohkem kui kuus aastat, Saksamaa oma poolteist aastat. Suure tõenäosusega võib väita, et samade trendide jätkumisel läheb lähima kümne aasta jooksul Soome ja mujale Euroopasse tööle suurusjärgus sada tuhat inimest.

Mis saab siis meie sotsiaalsüsteemist? Kes hoiab lahti teed ja kes hoiab soojas muuseumid. Ja kas sellise rahvastiku liikumise tulemusena kümne aasta pärast meile kahekümneks aastaks kinnisvara laenu veel antakse?   Sest ka kinnisvara turg töötab kasvule.

Rahvastikuteadlased kasutavad viimase kahekümne aasta rahvastiku muutustes rääkides üha rohkem ja rohkem võrdlust Põhjasõjaga, katkuga või Teise Maailmasõjaga koos küüditamistega. Koledad võrdlused. Aga tundub, et meile eestlastele see tänane süsteem, mis on kombinatsioon demokraatiast, liberaalsest vabaturu majandusest koos  “tööjõu vaba liikumisega rikkamatesse riikidesse” ei sobi.  Jüri Raidla tuletas meile samas Kärajatel meelde põhiseadust ja selle mõtet.  Esimene paragrahv ütleb, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik. Preambulas on öeldud, et Eesti riik “peab tagama Eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

Kakskümmend aastat on näidanud, et kui ei juhtu ime, siis praeguse süsteemi ja trendide juures me püsima ei jää. Me ei suuda täita meile põhiseaduse preambulas pandud eesmärki. Kui eesmärki ei ole võimalik täita, siis on kaks võimalust. Kas muuta eesmärki või teha midagi teistmoodi. Kolmas võimalus on jaanalinnu kombel pea liiva sisse peita ja jätkata samamoodi ning olla kümne aasta pärast veelgi hullemas olukorras.

See ühiskonna mudel, mida praegu Eestis ja Euroopas viljeletakse ei ole jätkusuutlik. See peaks selge olema. Eriti keeruline on see väikestele ja vaestele Euroopa Liidu riikidele nagu Eesti, Läti ja ka Leedu.

Uus maailm alaku igaühest

Meie põhiseadusest tulenevad ülesanded on oma vastandlikkuses võrreldevad Estonian Airile pandud ülesannetega. Tuletan meelde, et Estonian Airilt nõudsime me lendamist igasse Euroopa suurlinna ja kasumi teenimist. Veidi aja pärast selgus, et mõlemat ei saa. Kas poleks aus enda käest küsida kumb on meile tähtsam kas praegune mudel koos tööjõu vaba liikumisega või rahva ja kultuuri säilimine? Ja kas ka Euroopa ei peaks oma väärtusi ümber hindama?

Esmapilgul tundub, et aasta alguse peokõne asemel sai sellest väga pessimistlik lugu. Kui aga mõelda positiivselt siis ei taha me ju muutuda “ülekaalulisteks lastetuteks vanainimesteks” . Muutus peab algama meist igaühest ja mida varem seda parem. Lubatud maailma lõpp jäi ära aga vana maailma asemel uus maailm võiks tulla küll. Ja uus maailm algab meist endist, mitte Kreekast või Prantsusmaast.

Avaldatud Eesti Ekspressis 15.nov.2012

Meie rahvuslik lennukompanii ja selle ümber toimuv on  viimastel aegadel  olnud kuumaks teemaks. Olen Estonian Airi tegemiste peale väga palju mõelnud, sest sageda lennureisijana läheb see teema mulle väga korda.

Estonian Air valis väga riskantse strateegia ja selle õnnestumise tõenäosus oli kohe alguses imeväike. Nüüd tuleb meil maksumaksjatel see kooliraha kinni maksta ja küsida endalt, mida me tegime valesti? Ja mida me peaksime sellest õppima? Sest süüdlase otsimisega asja paremaks ei tee.

Kui me vaatame otsustusprotsessi, siis siin oli kõik justkui korras. Aktsionäride ehk meie kõigi soov oli ja on lennata otse võimalikult paljudesse kohtadesse. Sellise ülesande firma juhatus ka peaministri ja majandusministri suu kaudu sai. Juhatus töötas välja strateegia ja selle kinnitas nõukogu. Kuna selleks oli vaja lisaraha, tehti otsus ka valitsuses. Kõik oli tehtud korrektselt. Otsustusprotseduurides vigu ei tehtud.  Ometi kinnitasid nii juhatus, nõukogu kui ka valitsus plaani, mis paljudele majandusinimestele tundus kahtlane algusest peale. Tänaseks on selgunud, et meil puudus otsuse tegemiseks vajalik kompetents. Kindlasti ei pea erialaselt kitsas kompetents olema valitsuses aga nõukogus ometi võiks olla. Minu arvates siin ongi meie probleem.

Kui me vaatame suuremaid riigi kontrolli all olevaid firmasid nagu Eesti Energia, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, Elering jt, siis on Estonian Air ainukene ettevõte, mis töötab avatud turul. Lisaks on tegemist globaalselt väga raske valdkonnaga. Ehk siis Estonian Airis tehtud vead tulevad tänu tegutsemisele avatud turul kiiresti välja. Teistel on elu lihtsam ja seal maksame me tarbijatena või maksumaksjatena kõik juhtimisvead ja vead strateegias kinni. Ja oleme veel ka rahul kui ettevõte kasumit teenib.

Kui me Estonian Airi puhul kõiki reegleid jälgides lasime läbi sellise strateegilise vea, siis võib arvata, et teistes riigi poolt kontrollitavates ettevõtetes ei pruugi otsuste kvaliteet parem olla. Me loodame kõik, et see nii on, aga kindlust selles osas ei ole.  Me lihtsalt ei tea seda ega saagi ilmselt kunagi teada. Kas Elering peab ikka lühikese ajaga niipalju investeerima või saaks ka vähem? Kas sadama investeeringud on ikka kõik vajalikud? Kas praegusel ajal, mil Ameerika Ühendriigid muutuvad gaasi importöörist gaasi eksportööriks, on Ameerikas põlevkivi kaevandamine mõistlik tegevus? jne.

Kui me vaatame suurte riigiettevõtete nõukogude koosseise, siis tõsist kompetentsi sealt väga palju ei paista. Seal on tublisid noorpoliitikuid, ministeeriumi keskastme spetsialiste ja erineva taustaga ettevõtjaid – peamiselt parteide sponsoreid. Kõik on omas valdkonnas väga tublid tegijad. Nii nagu ka Estonian Airis nõukogus.  Kahjuks ei ole see tänapäeva konkurentsitihedas majanduses enam piisav.  Kindlasti peaks nõukogudes olema esindatud vajalikud kompetentsid: spetsialistid,  kellel on selles valdkonnas globaalne või vähemalt regionaalne kompetents. Ning lisaks inimesed, kellel on kogemus suurte organisatsioonide juhtimisel või lihtsalt terve talupoja mõistus.  Vaadakem meile kuuluvate riigifirmade nõukogude ja juhatuste koosseise ja küsigem endalt, kas te ostaksite selliste juhtkondadega firmade aktsiaid? Või on mõistlikum investeering osta Soome Fortumi või Finnairi aktsiat?  See peaks olema kontrollküsimus. Täna oleme me kodanikena kõik nende firmade aktsionärid.