Maaleht, 4.oktoober 2012

Peataolek – nii oleks kõige parem iseloomustada praegust aega Euroopas. Samas on tunda, et vanaviisi ei saa elu enam kaua jätkuda.

Viimasel ajal pole nn. Euroopa võlakriisis midagi üllatavat juhtunud. ESM on kõikide riikide poolt heaks kiidetud ja juba räägitakse selle suurendamise vajadusest.

Poliitikud muidugi eitavad seda. Euroopa Keskpank ostab riikide võlakirju, mida ta justkui teha ei tohiks. Räägitakse pangaliidust ja suuremast võimu tsentraliseerimisest. Samas on ka vastupidiseid näiteid. Suurbritannia peaminister arvab, et Euroopat peaks vähem olema.

Kusagil on sajad miljardid ja kusagil juba triljonid. Meie siin Eestis räägime veel miljarditest.  Kellegil pole ees suurt pilti, et kuhu suunas liigutakse ja miks liigutakse. Detailidest rääkimata.

Ääremaad jäävad veel vaesemaks

Aga kindel on see, et Euroopa Liit peab muutuma. Ja muutuma kas edasi föderatsiooni suunas või tagasi – rahvusriikide suunas.  Selle tõestuseks olgu veel üks näide.

Leedu rahvaarv on tänaseks langenud alla kolme miljoni. Kümmekond aastat tagasi Hansapanga juhina viibisin Leedus väga tihti ja siis oli seal elanikke 3.4 miljonit . Balti riikide peale kokku tuli elanikke üle seitsme miljoni. Täna tundub, et kui me kahe aasta pärast tähistame kümmet aastat Euroopa Liidus, on Balti riikides kokku alla kuue miljoni inimese. Tunnen ennast selle pärast väga halvasti, sest olin siis Euroopa Liidu suur patrioot.

Baltimaade näide peaks tõestama, et vaeste ääremaade osas on Euroopa Liidu süsteem väga ebaõiglane.

Meie oleme tänu Soome lähedusele Helsinki tõmbekeskuse raadiuses ja seepärast on meie olukord oluliselt parem kui Lätis ja Leedus. Aga tervikuna selline süsteem ei tööta.

Mööda Eestimaad sõites torkab silma, et tüüpiline Eesti maakoht on selline, kus pidulikult avatakse Euroopa rahadega ehitatud veepuhastussüsteem ja kergliiklustee ning samas suletakse kool. Sest raha antakse Euroopast konkreetsete projektide jaoks ja “raha tuleb ju ära kulutada”.

Praegu saame me Euroopast raha, et ehitada midagi, mida me eriti ei vaja. Või siis vähemalt oma raha eest ei ehitaks. Varsti hakkame raudteed Berliinini ehitama. Ikka selleks, et Euroopa suurtootjad saaks meile ronge müüa. Lennureisijaid meil Berliini ei jätku ja oma lennukompaniile me lendamise eest peale ei tohi maksta.

Aga selle eest eraldatakse meile varsti Brüsselist mingist teisest rahakotist raha uue raudtee ehitamiseks. See on ju erinev  fond või meede.  Huvitav kas pärast rongiliiklusele tohib peale maksta?

Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks. Täna tunduvad Plaanikomitee poolt tehtud kunagised otsused  suhteliselt mõistlikud.

Igatahes peaks see tänaseks meie jaoks vähem kui kümne aastane eksperiment näitama, et praegune süsteem ei tööta. Euroopa Liidu sisest rahade ümberjagamist liiga vähe. See on ka üheks peamiseks põhjuseks miks võlakriis nn. perifeerias on tekkinud. Kreeklased võtsid laenu, et oma inimestele rohkem palka maksta. See mudel ka ei töötanud. Võlad võib küll maha kirjutada aga inimesed liiguvad ikka ära sinna, kus on tööd ja leiba.

Kaks kuud tagasi kirjutasin ma oma blogis nn. Euroopa pensionist. Täna ma arendaksin seda teemat edasi. Sama küsimus mis mul oli siis, on ka praegu. Ehk kes maksab Pärnu õpetajale pensioni kui tema õpilased töötavad väljaspool Eestit?  Kes maksavad  kinni  ravikulud?

Eesti siseselt on  ümberjagamine igati loogiline ja keegi ei kujutaks ette, et pensioni makstakse valla või linna eelarvest. Või ravikulud. Raha kogutakse kokku ja siis jagatakse võimalikult õiglaselt laiali.

Kas ei oleks õiglasem samamoodi käituda ka Euroopa Liidus? Ma saan aru, et praeguste reeglite järgi ei saa me seda teha. Aga reegleid tuleks muuta. Me peaks osa maksudest  Brüsselisse kokku maksma, et seda siis ühtlasemalt ja õiglasemalt tagasi jagataks. Euroopa Liidu eelarve peaks kasvama kümme korda. Senise ühest protsendist Euroopa sisemajanduse kogutoodangu asemel tuleks keskusesse kokku koguda ja ümber jagada kümme protsenti. Ja maksusüsteemid tuleb muuta oluliselt sarnasemaks.

Peaksime liikuma kas suurema ümberjagamise või tagasi rahvusriigi suunas. Praegune Euroopa Liidu mudel on meile kõige kahjulikum. Üheltpoolt on tööjõu vaba liikumine. See tähendab, et inimesed töötavad seal, kus on kõrgemad sissetulekud. Aga olukorras, kus rohkem kui kümnendik elanikest töötab mujal, on raske riigi funktsioone ainult kohalike maksudest täita. Seda eriti sellise vanuselise struktuuriga maal nagu Eesti.

Millal ikkagi läheb elu paremaks?

Praeguse olukorra säilides töötab kümne-viieteist aasta pärast väljaspool Eestit veerand töötajatest. Eesti võtab kahjuks üha enam sellise  väikese  valla mudeli, kus elavad peamiselt pensionärid ja vallaametnikud. Hetkel tundub, et tööjõu vaba liikumise lõpetamise suunas on rahva poolehoidu raske leida. Ehk alles jääks liikumine “rohkema Euroopa” suunas. Parem oleks juba seegi kui Euroopa valiks suuna, kuhu poole liikuda. See tooks tagasi usu arengusse. Praegune peataolek ja “kärpijate” ning “trükkijate” vaheline diskussioon ei vii meid kahjuks kriisist välja. Ja praegused pisikesed võimu tsentraliseerimise püüdlused ei muuda oluliselt pilti.

Olukord läheb paremaks siis kui nn. perifeeriasse hakatakse keskustest rohkem raha andma. Mitte laenude või mõttetute projektide finantseerimise näol, vaid sotsiaalkulude osalise finantseerimisena.

Ka praegune arstide streik  näitab ilmekalt, et  praegune süsteem ei tööta. Tööjõu vaba liikumine ei soosi vaeseid piirkondi. Ning tegelikud lahendused on ikka kas tööjõu vaba liikumise piiramises või teistsuguses ümberjagamises Euroopa Liidu sees. Meie valitsuse mängumaa on kahjuks väga ahtakene.

Kokkuvõttes kutsun kreeklaste kirumise asemel mõtlema sellele, kuidas praegune Euroopa Liidu mudel muuta selliseks, mis garanteeriks siinkandis elu ka viiekümne ja saja aasta pärast. Ja loodan, et Maaleht ilmub ka viiekümne ja saja aasta pärast.

Indrek Neivelt: Ei tohi lasta tekkida vallavaese mentaliteedil

Intervjuu ilmus ajakirjas “Elukiri” oktoobris 2012, tekst Tiina Salumäe

Kuigi intervjuu Neiveltiga ei räägi järjekordsest suurest saabuvast õnneajast peale järjekordseid valimisi, ütleb ta, et peab ennast siiski optimistiks. Muidu ta ju ei tegutseks.

Selle tõestuseks näitab ta pisikest kandilist seadet, mis peaks peale dialüüsi vere puhtust mõõtma, ning mille tootmisse on ta investeerinud. “Aga sa pead arvestama, kus on karid, et teaks neid vältida. See on minu filosoofia.”

Kas oleme majanduskriisist üle saamas?

“Elame segasel ajal,” ütleb ettevõtja ja pankur Indrek Neivelt. “Mulle tundub, et see, kus me oleme, ei ole enam kriis, vaid peale hakkab tulema uus mudel. Tarbimise kasvule suunatud majandus, mis tegelikult on kestnud ju ajaloos väga lühikest aega, hakkab alla andma.”

Mis edasi tuleb?

“Vat ei tea. Kui vaadata, mida inimesed teevad – näiteks ostavad kasutatud rõivaid, Ameerika noored ostavad vähem autosid, tekkinud on rohelised liikumised… Tarbimine tõmbub kokku, rohkem tuleb moodi isetegemine. Tarbimine ei taha enam Euroopas kasvada. Aga poliitikud tahavad majandust ehk siis tarbimist kasvatada ja võtavad muudkui laenu. Laenukoormus muudkui kasvab aga laenuandjaid on väheks jäänud.”

Mida Te õpetaksite ja soovitaksite praegusel ajal oma lastele – milline võiks olla nende elufilosoofia, mida nad võiksid õppida, kus elada…?

“Mulle meeldib see küsimus.  Põhimõtteliselt lastekasvatuse koha pealt … olen tahtnud seda mitu korda kirjutada, aga pole veel seda teinud. 2008.-2009. aastal, kui kriis oli juba peale hakanud, rääkis meie peaminister kogu aeg, et kõik eurorahad, mis vähegi on, tuleb ära kasutada.

Teine, mida ta rääkis oli, et Venemaaga ei ole hea äri teha, see ei ole mõistlik tegevus.

Sellepeale tekkis minul lühis. Küsisin siis ühelt meie ministrilt, et kuidas valitsuse lugupeetud liikmed oma lapsi õpetavad? Kas nii, et oma suure naabriga ei tohi sina nagu võrdne võrdsega kaupa teha, sest see võib olla riskantne, aga käsi pikalt ees, nagu vallavaene raha santida Euroopast – see, palun väga, seda tuleb teha.
See oli tookord üks võimalustest.
Jah. Aga selles just küsimus ongi, et tuleb ise hakkama saada.
Mulle tundub, et me kardame Venemaad. Venemaa on suur maa, kui vaadata, kui vähe meil Venemaast uudiseid ilmub, siis ega me ei tea ju eriti sellest maast.  Viimased Venemaa uudised, mida Eesti ajakirjandusest lugesin, rääkisid sealsest feministlikust vokaalansamblist ja sellest, et nende hinnatõusuprotsent oli suurem, kui meil.

Jah, niipalju, kui olen pealkirju lugenud ja natuke ka sisse vaadanud, ilmuvad täiesti seosetud uudisnupud.
Tuleks siiski selle esimese poole juurde tagasi. Venemaad  karta või mitte karta, küsimus ei ole selles, aga ei tohi inimestel seda vallavaese mentaalsust tekitada. Seda ma räägingi oma lastele.
Selles mõttes on muidugi raskem, et kui üldine mentaalus soosib abirahasid, siis vastuvoolu ujuda on keeruline.
Jah, aga tuleb. Tuleb lastele õpetada, et tuleb iseendaga hakkama saada. Ma kohe ägestun selle peale, kui räägitakse, et võtame aga Euroopa abi ja kõike muud veel.

(Intervjuu lõpus meenutab Neivelt asjaolu, et lisaks vallavaese mentaliteedi juurutamisele tähendab projektimajandus praktikas sedagi, et suur osa helgematest peadest tegeleb praegu ettevõtete loomise asemel projektide kirjutamisega).

Mismoodi Venemaa on kriisi üle elanud? Kui suur kriis seal üldse oli?
Väiksem kriis oli, korraks oli tagasilöök, aga siis nafta hind taastus normaalsele tasemele. Seal oli kriisi pool aastat või aasta. Tuleb tunnistada, et Venemaa keskpank ja rahandusministeerium tegutsesid väga operatiivselt ja tublisti. Suhtlesid kogu aeg turuosalistega, meiegi tegime oma ettepanekud ja ega me ainukesed olnud. Vaatasin, et paar nädalat läheb mööda ja … väga kiiresti ja professionaalselt tegutsesid.
Mida nad tegid?

Lasid rubla kurssi vaikselt alla – taastasid konkurentsivõimet, andsid süsteemi likviidsust juurde, tõid reservidest raha tagasi, riik suurendas mõnes valdkonnas tellimusi.

Kui täiendada Eesti inimese teadmisi Venemaast, siis mis võiks Teie arvates olla see, mida me Venemaast teada võiksime?

Tegemist on väga suure ja kiiresti areneva majandusega. Siin, kui ma ajalehti loen, siis pealkirjades tahetakse jätta mulje, et seal läheb kogu aeg väga kehvasti. Aga näiteks 2005. aasta lõpus, kui ma sinna läksin, siis palgatase oli Peterburis   20%-25% madalam Eestist. Täna on see sama palju kõrgem. Kui pealkirjasid lugeda, siis meile maalitakse pilti, kus meie oleme üks suur edulugu ja Venemaal läheb kehvasti. Kui vaatad statistikat, siis paraku on teistpidi. Ma olen paljude oma tuttavatega rääkinud, näiteks ettevõtjatega – nad ütlevad, et see, mida sina räägid ja see, mida me siin loeme, need ei lähe üldse kokku. Mille peale ma ütlen, et ma räägin faktidest.

Kevadel oli suur artikkel, kui palju Venemaalt kvartalis läks raha välja. See on õige, läks küll raha välja, aga seda ei ütelnud keegi, et kui raha läheb välja, siis peab raha ju ka sisse tulema. See mis välja läks oli väike osa selle kõrval, mis sisse tuli.

Ma näitan Teile statistikat – praegu (06.09) just vaatasin, Venemaa jooksevkonto ülejääk on üle saja miljardi dollari. Kaubandusbilansi ülejääk on veel suurem.

Kuidas Venemaal eestlastesse suhtutakse?
Normaalselt. Paremini, kui Lääne-Euroopas.
Me oleme heas kirjas?
Üldiselt Eesti ja Pribaltika on ikka heas kirjas. Pronkssõduri ajal oli ka teisi arvamusi, aga üldiselt väidan, et Venemaa pool suhtutakse baltlastesse palju paremini, kui Lääne-Euroopas. Seal võib poliitiliselt korrektne jutt olla küll ilus, et kellelegi ei tohi liiga teha ja kellelegi ei tohi halvasti öelda, kuid see, mida tegelikult sinust mõeldakse…
Et ida-eurooplane?
Jah.

Saan aru, et olete Eesti IT firmasid jälginud. Kas sealt on midagi tulemas. Uut Eesti eduloo vedurit ei paista kuskilt?

(Pikk vaikus) Vaadake, me unustame ära, kui väikesed me oleme. Meid on natuke üle miljoni inimese. Maailmas on globaalne konkurents. Siit mingeid globaalseid edulugusid saada on vastavalt tõenäosusteooriale väga väike.  Tõenäoselisemad on regionaalsed liidrid nagu BLRT Grupp või Tallink. Või nagu Hansapank oli.
Aga hirmsasti tahaks suuri edulugusid.

No tahaks. See on nagu loteriivõit põhimõtteliselt.
Samas… Eestisse Silicon Valleyt ei tule ja pole ka vaja, aga väga tore oleks, kui .. näiteks Taani on ju disainimaa. Väga tore oleks, kui Eestil oleks see, mille järgi teda maailmas tuntakse.
Taani on viis korda suurem kui Eesti. Seal on riiklikult sellega tegeletud. Meil on näiteks igal pool selline suure riigi põhimõte, et tegeleme kõikide asjadega. Sest siis ei pea tegema valikuid ja valikute tegemisega võib mööda panna. Võtame näiteks spordi. Igale alale antakse natuke näpuotsaga. Ei ole sellist riiklikku poliitikat mõne ala arendamiseks.
Võiks ju anda kuskile rohkem. Võiks mõne ala välja valida ja seda arendada.

Keegi ei julge seda riski võtta. Vaadake olid olümpiamängud.  Island mängis hästi käsipalli ja nii väikese riigina said nad võistkondlikul alal kaheksa hulka. Me tahame korvpalli, võrkpalli, jalgpalli, kõike mängida…. inimesi lihtsalt ei jätku. Siis jääb keskpärasus igal alal. Üksikud mängijad on tipud aga meeskondade jaoks inimesi ei jätku.
Praegu paistabki nii, et ühelt poolt on meile rahvusriik oluline, teisest otsas rahvas jookseb laiali. Siis peab keegi ju asemele tulema. Kas praegusel ajal on rahvusriigil üldse tulevikku. Kui tahame veel ka rikkust saavutada… kas rikkus ja rahvusriik käivad üldse kokku?
Ma ei tea, tuleb mingi tõsine ühiskondlik kokkulepe teha, või midagi sellist. Sellise jutu peale poliitikud muidugi ärrituvad. Ma ei tea, kas see on üldse tänapäeval võimalik. Iirimaa sellega tegeles, aga seal oli hoopis teine olukord.

Praegu on põhiline probleem selles, et inimesed lähevad ära sellepärast, et mujal on suurem sissetulek.

Ja suuremad võimalused. Kuigi alati need võimalused ei realiseeru, sest minnakse ikkagi teise keskkonda.

Jah, aga inimene peab ära proovima. Selleks, et praegu kõrgemat sissetulekut saada, on lihtsam liikuda horisontaalselt. See tähendab, mitte et ma teen oma ala, täiustan ja üritan oma toodet või teenust kallimalt müüa, liikuda väärtusahelas ülespoole, vaid lihtsam on liikuda horisontaalselt. Nii nagu ehitustööline või koristaja liigub siit Soome tööle. Ma ise liikusin ka horisontaalselt teisele turule. Kuigi ma õppisin ka ümber ja rohkem aega veedan tegelikult Eestis. Aga põhimõtteliselt on lihtsam praegu oma valdkonnaga liikuda horisontaalselt. Nii kui üle piiri astud, on kohe enamuses valdkondades sissetulek kõrgem. Ja siis tekibki väga suur kiusatus horisontaalselt liikuda, mitte järk-järgult üles. Seda piirata ei ole võimalik.
Kõlab nukralt.
Kõlab nukralt jah, aga mis teha. Loodusseaduste vastu ei saa.
Kuidas seda parandada saaks?
See on jälle selline jutt, millest võiks seitse intervjuud teha. Kui eesmärk oleks siin rahvaarvu säilitamine, oleks kõige lihtsam piirid kinni panna….

Seda vist tänapäeval ei tehta…

Ei tehta õnneks jah. Ega ei olegi väga suurt sanssi nendes mängureeglites, mis praegu on. Kindlasti on mingid mudelid olemas, aga see on keeruline. Mõneti on see ajalooline paratamatus. Kui mõelda, millal Saksamaa ühendati ja millal Itaalia ühendati. Natuke üle saja aasta tagasi.  Varsti on üks ja sama Euroopa.

Küsin siis parem Eesti majandusest, kuigi see vist ka ei tule rõõmus jutt.
(Naerab) Et mu vastused ei sobi?
Sobivad küll. Lihtsalt püüaks positiivsemasse võtmesse selle intervjuu viia.

Ma olengi positiivne. Kuigi, kui hakkan rääkima, siis üteldakse, et olen pessimist. Kui 2006. hakkasin rääkima kriisi tulekust sõimati mind toona pessimistiks. Kui tagantjärgi olen vaadanud oma sel ajal kirjutatud jutte ja arvutatud numbreid, siis…kahjuks olin optimist.

Sama oli eurole üleminekuga. Ma ennustasin, et vajaminevad garantiisummad on numbes poole väiksemad, kui need mis meil täna välja tuleb käia. Tõenäoliselt see Euroopa integreerumine läheb palju kiiremini, kui arvame. Selleks ei lähe sadat aastatki.
Kuhu me loogiliselt võttes peaksime siis Eestis teel olema?

Kui loen Eesti ajakirjandust, siis tundub, et Eesti riigi eesmärk on tasakaalus eelarve.
Seda tundub vähe olevat.

Jah, see ei ole eesmärk, mille pärast hommikul rõõmsa tujuga üles tõusta ja tööle minna. Oli ju ka eesmärk viieteist aastaga sinnasamusesse.

See vist väga ei õnnestunud.
No aega veel on (naerab).
Sinna me vist siiski ei jõua. Või jõuame?
Naerab.

Kui tavainimene peaks mõtlema riiklikult, kas ta pigem peaks säästma või kulutama?

Ei ole vastust sellele küsimusele. Osa säästavad, osa kulutavad. Kui kõik säästavad on häda, kui kõik kulutavad, on jälle häda. Sakslased on väga säästlikud inimesed. Töötavad korralikult, tublilt ja süsteemselt ning säästavad kogu aeg. Säästud on vaja ju kuhugi panna. Siis pannakse need sellistesse riikidesse, kus avastatakse mingi aja pärast, et oi-oi-oi, laenusaaja ei jõua tagasi maksta. Seejärel kirjutatakse osa nendesse maadesse läinud säästudest maha ja mõeldakse, et oleks võinud ikka ise tarbida, mitte laenu anda. Selline lihtsustatud näide.
Mida peaks üldisemal tasandil pensionitega tegema – üks võimalus on hakata võitlema ühise pensionisüsteemi eest Euroopa Liidus, nagu olete välja pakkunud. Teise võimalusena olete maininud, et Euroopa konkurentsivõime säilitamiseks peaks igaüks jõukohast tööd tegema, kuni jalg kannab. Milline lahendus paistab praegu kõige mõttekam või kõige realistlikum?

Minu meelest on praegu väga ülekohtune süsteem. Euroopa Liidu vundament on kaupade, tööjõu ja raha vaba liikumine, eks ole? Me oleme ise sellele alla kirjutanud EL astudes, et toimib tööjõu vaba liikumine. Ehk et mis me siis ikka kurdame, kui ise oleme selle poolt hääletanud, et inimesed saaksid siit ära minna. Tegelikult olime ju nukrad, et Saksamaa ei võtnud meie töötajaid kohe, vaid oli vist alles eelmisel aastal, kui ta oma turu Ida-Eurooplastele avas. Tegelikult peaks ütlema sakslastele aitäh. Oleks Soome samamoodi teinud, oleks veel parem olnud. Oleks saanud aega oma majandust arendada.

Kui me täna oleme olukorras, kus kindlasti juba kümme protsenti töövõimelisest elanikkonnast ei tööta Eestis, siis võime öelda, et need kümme protsenti on kindlasti kõrgema sissetulekuga, kui keskmine palk. Nad tõenäoliselt saavad kaks Eesti keskmist palka ja võivad veel rohkemgi saada. Siis praktiliselt 20 protsenti pensioniraha on meie jaoks läinud.
Nad hakkavad pensioni välismaalt saama.
Jah, aga nad hakkavad pensioni saama 20, 30 või 40 aasta pärast. Oleneb, kes kuidas. Need, kes täna pensioni saavad, nende pensionid on ju kohe madalamad. See loob väga ebavõrdse olukorra nende vaeste riikide osas, kelle kodanikud läksid välismaale tööle. Ehk siis ääremaalt tõmmatakse väljakoolitatud inimesed ära ja nemad maksavad pensione sealsetele kohalikele inimestele.
Kas on üldse mõtet Eestis pensionisammast koguda.
Eks ikka midagi tuleb pensioniks kõrvale panna.
Aga inflatsioon sööb seda ära?

Jah, inflatsioon sööb seda. Ma usun, et nii hullu inflatsiooni ikka ei tule, kui nõukogude aja lõpus oli. Midagi peab alati natuke hinge taga olema.

Kuigi seda, mis pensionisambasse koguneb, tundub vähe olevat. Eriti kui inflatsioon samuti seda veel sööb?
Ega selle kogumisega rikkaks ei saa. Arvata, et see kõik probleemid lahendab – ei lahenda. Arvestama peab sellega, et tuleb kauem tööd teha ja …tuleb kartulid maha panna. Meil on maad siin Eestis küll, kus saab kartulit ja porgandit kasvatada, mis siin ikka häda on. Töö on tervislik, toit tervislik ja kulud väikesed. Hea tegevus pensionipõlves. Kasvatada puuvilju, juurvilju.

Kõige tähtsam pensionisammas ikkagi on muidugi lapsed. Ega muidu ei saa.

Ja kui lapsed välismaale lähevad?

Siis saadavad pakikesi.

Neile, kes täna suurele peatselt saabuvale tulevikurikkusele loodavad, võib meelde tuletada Indrek Neivelti suu läbi ajaloolist tõdemust, et siin maanurgas pole Lääne-Euroopa mõistes kunagi väga jõukalt elatud.

Artikkel ilmunud ajakirjas Forbes august 2012.

Kvartalikapitalismi mõistet kasutas kümmekond aastat tagasi Deutsche Banki juht Josef Ackermann. See tähendas tänast kapitalismi mudelit, kus valitsevad lühiajalised eesmärgid ja selle ülimaks näitajaks on kvartali tulemus. Börsifirmade juhte hinnatakse kvartalitulemuste ja aastatulemuste põhjal. Ka fondihaldurite tegevust mõõdetakse kvartali tulemuse järgi. Poliitikute tulemust ei hinnata mitte nelja aasta järel valimistel, vaid erinevad uuringufirmad teevad iga natukese aja järel populaarsusuuringuid, mille järel politoloogid analüüsivad, kuidas mingisugune otsus mõjutas kellegi reitingut. Vahetevahel kui populaarsus on langenud, nõuab ajakirjandus isegi uuringutulemustele tuginedes valitsuse erruminekut. Ka tänane Euroopa võlakriis on lühiaajalise mõtlemise tulemus, sest kuidas muidu seletada riikide suuri võlakoormaid, mida tulevikule mõtlemata on riikide valitsejad kokku laenanud.
Nende näidete varal saame aru, et kõik tähtsamad otsustajad majanduses teevad oma otsuseid olukorras, kus neid hinnatakse lühiajaliste tulemuste põhjal. Kui inimene alguses teebki oma otsused lähtuvalt sellest, mis tundub õige, siis mida aeg edasi seda rohkem tehakse otsuseid nii nagu tema tulemust hinnatakse. See on väga inimlik käitumine. Ettevõtluses öeldakse, et inimene käitub nii nagu teda mõõdetakse.
Mõtleme ajas sajand või rohkem tagasi ja saame aru kui lühiajaline see tänane süsteem on olnud. Maa ja ka tootmisvahendid kuulusid peremehele, kes nende eest hoolt kandis ja need oma lastele edasi andis. Siis ei olnud vaja keskkonna kontrolle, kes jälgiks, et keegi mingit mürki maha ei kallaks. Oli peremees. Sadakond aastat tagasi tahtsid inimesed endale maad ja olla ise peremees. Tänaseks on neid, kes tahavad peremees olla, väheseks jäänud. Koolilõpetajad tahavad saada head töökohta. Hea töökoht tähendab eeskätt korralikku sissetulekut, head seltskonda ja kindlasti ka võimalust suvalisel hetkel “uus väljakutse” vastu võtta. Vähesed tahavad saada peremeheks ehk selleks, kes algusest lõpuni vastutab. Ning peremees ei saa minna “uut väljakutset” vastu võtma enne kui vanaga on hakkama saadud.
Võtame suured börsifirmad, kus on sadu tuhandeid või isegi miljoneid aktsionäre. Iga hetk on võimalik oma aktsiad maha müüa. Ühest küljest on see hea aga teisest küljest jällegi näitab, et seal ei ole omanikku-peremeest. Kui suhelda fondijuhtidega, siis nemad ütlevad tihtilugu, et probleemiks on aktsia madal likviidsus. Ehk siis aktsiaid ei ole võimalik kiiresti ja palju korraga maha müüa või ka juurde osta. Aktsia väike likviidsus tähendab tihtilugu aga seda, et firmal on tuumikaktsionär. On peremees, kes vastutab firma käekäigu eest. Absurdne olukord: heidetekse ette, et firmal on peremees.
Mõni aeg tagasi lugesin analüüse, kuidas Saksa keskmise ja väikese suurusega ettevõtted nn. Mittelstand on kriisis hästi vastu pidanud. Teisisõnu pereettevõtted, kes ei pea iga kvartal näitama eelmisest kvartalist paremaid tulemusi, on hästi hakkama saanud. Viimasel ajal torkavad rohkem silma ka Aasia ja Araabia maade nn. sovereign fondid ja sealsed rrigi osalusega ettevõtted. Ehk siis jällegi need, kelle planeerimise ajahorisont on pikem kui kvartal või kuu või isegi aasta.
Ma olen sellist suhtumise erinevust kohanud panga võlakirju müües. Aasia fondijuhid hindavad riski ja tootlust ning ütlevad, et riski ja tootluse suhe on väga hea ja nemad ostaksid võlakirju. Samasugune mõtlemine ja suhtumine on ka näiteks Sveitshis rikaste perede varahalduritega kohtudes. Tüüpiline Londoni fondihaldur hindab lisaks riskile ja tootlusele ka turu üldisi prognoositavaid arenguid ning kui on näha, et olukord turgudel lähiaegadel halveneb, siis keegi võlakirju osta ei plaani. Sest mis mõte on osta võlakirja, mille hind lähema kvartali või kahe jooksul tõenäoliselt langeb. Mis tähtsus on selle fondihalduri jaoks see, et sa need võlakirjad viie või kümne aasta pärast tagasi ostad ja vahepeal korralikult intresse maksad. Tema jaoks on kõige tähtsam võlakirja hind arvutiekraanil ja seda praktiliselt online. “Mark to market” nagu raamatupidajate keeles öeldakse. Võlakirja lunastamise ajal viie, rääkimata juba kümne aasta pärast, on seesama fondihaldur tööl juba ammu teises kohas. Ta on juba ammu heade kvartalitulemuste eest preemiat saanud ja edutatud või halbade tulemuste pärast lahti lastud.
See on kõik meie tänase kvartalikapitalismi tulemus. Lühiajalised eesmärgid ei kattu väga tihti pikaajaliste eesmärkidega, rääkimata mõõtmisest. Olen majanduses aktiivselt tegev olnud üle kahekümne aasta ja isegi selle ajaloo mõistes lühiajalise perioodi jooksul on näiteks raamatupidamine muutunud oluliselt lühiajalisemaks. Kõik peab arvel olema praktiliselt kogu aeg turu hinnas, mitte soetushinnas vaid turuhinnas. See on muutnud näiteks pankade raamatupidamise oluliselt volatiilsemaks. Kindlasti on arvepidamine nüüd täpsem aga kindlasti soodustab ta ka lühiajalist mõtlemist. Sest jällegi meeldib inimesele käituda nii nagu teda mõõdetakse ja raamatupidamine teatavasti on mõõtmiste alus.
Ma olen oma igapäeva otsustes käitunud nii nagu seda peab tegema peremees, mitte palgatud juht vaid nagu peremees. Mitmeid kordi olen seetõttu olnud sunnitud minema ka turu arengutele vastassuunas aga ma ei ole seetõttu valinud kergema vastupanu teed. Ega see pole ka ülemäära raske olnud vaid lihtsalt nõudnud rohkem seletamist.
Mulle ei meeldi selline lühiajaline mudel aga kellele see saabki meeldida. See maksab meie tänasele süsteemile kätte ja kunagine positiivne efekt, mis saadi börsilt kapitali kaasamisest ja avaliku ettevõtte staatusest, hakkab ennast ise sööma. Näiteks Ameerika Ühendriikides toimubki juba ka vastassuunalist liikumist: ettevõtted tulevad börsilt ära, et vältida igas kvartalis raporteerimist, tehakse pikaajalise horisondiga ja väärtusel põhinevaid fonde jms.
Kuidas edasi kvartalikapitalism?
Ega siin võluvitsa ei ole. Me peame kõik oma tegevuses arvestame rohkem pikaajalisusega ja vastutama oma tegevuse eest mitte täna ega kuu aja pärast vaid oma laste ja lastelaste ees. Rohkem pereettevõtteid, kellel on pikem perspektiiv. Arvestades meie ettevõtete asukohta väärtusahelas oleks see igati loogiline. Ja miks mitte näiteks erinevad aktsiatüübid nn. pikaajalised “peremehe” aktsiad ja lühiajalised aktsiad, mida saab igapäevaselt osta ja müüa.
Aga suur väärtus on juba asjaolul, et sellest räägitakse. Tasapisi tilgub siis mingi teadmine igaüheni.

Euroopa võlakriis kogub üha enam tuure ja lahendust pole veel kahjuks näha. Räägitakse peamiselt kulude kärpimisest, pankade kapitaliseerimisest, harvemini majanduse sisemisest tasakaalustamatusest ning üsna vähe sellest, kuidas Saksamaa on suurim võitja eurost.

Seekordses kirjutises vaatan ma majanduse sisemist tasakaalustamatust.

Kui me vaatame Eurotsooni tervikuna, siis eksport ja import on praktiliselt tasakaalus. Ehk siis Eurotsoon kui tervik ei ela üle oma võimete. Probleemiks on sisemine tasakaalustamatus ehk siis nn. ääremaades on raha puudu ja keskuses jääb raha üle. “Ääremaadeks” on Kreeka, Portugal, Küpros ja “keskuseks” Saksamaa, Holland, Prantsusmaa. Hispaania ja Itaalia jäävad kusagile vahepeale ehk siis nende riikide põhjapoolsed osad on justnagu keskus ja lõunapoolsed ääremaa.

Euroopa Liidu peamisteks väärtusteks on kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine. See kõlab esmapilgul väga üllalt, aga süvenedes tähendab see ka, et inimeste tööleminek teistesse riikidesse peaks olema igati loomulik. Tegelikkus on aga see, et keskustesse kogunevad kallimad töökohad ja ääremaadest toimub inimeste äravool keskustesse. Ja kuna keskuses tehakse kallimat tööd kui ääremaadel, elab keskus paremini osaliselt ka ääremaade arvelt, sest sealsed inimesed on valmis väiksemate kuludega töötama. Kui järele mõelda on nii ka Eestis. Tallinn tõmbab teistest piirkondadest inimesi ja annab neile kallimaid töökohti. Tänaseks on näiteks Eesti inimese jaoks Tallinna kui keskuse kõrvale kerkinud ka Helsingi ja teised keskused. Piirid on avatud ja inimesed kasutavad seda. Lihtne aga väga inimlik näide on ka pensionite maksmisest. Kui inimene käis koolis näiteks Pärnus aga töötab Tallinnas, siis ta osaleb oma pensionärist õpetaja pensioni maksmises. Kui ta töötab mujal Euroopas või maailmas, siis ta ei osale. (siinkohal teatan, et vaatamata sellele, et allakirjutanu üheks töökohaks on Peterburg, olen ma Eesti maksuresident ja maksan oma maksud Eestis). Probleemi ei ole kui väljaspool töötab paar protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Aga kui väljaspool töötajaid on juba kümme või isegi kakskümmend protsenti on praegune süsteem väga vildakas.

Raha ümberjagamine riigi siseselt on igati mõistlik ja seda teevad kõik riigid. Euroopa Liit koos oma kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumisega on aga üha enam riigi moodi. Vähemalt majanduslikus mõttes. Ja siin peab toimuma suurem sisemine ressursside ümberjaotamine. Keskused saavad endale ääremaadest inimesi ja müüvad sinna piiranguteta oma kaupu, kuid samal ajal on ressursside ümberjaotamine minimaalne. Teisisõnu on keskuste jaoks tegemist äärmiselt mugava olukorraga. Täna on kriisis ikkagi ääremaad ja kriisi üheks põhjuseks on olnud ka see, et tööjõu vaba liikumise tõttu on ääremaad olnud sunnitud tõstma oma töötajate palkasid. Vastasel juhul oleks sealsed inimesed teistesse riikidesse tööle läinud ja kahju oleks veelgi suurem olnud.

Euroopa Liidu eelarve on täna üks protsent Euroopa Liidu majanduse kogutoodangust. Sellest pea pool moodustavad põllumajandustoetused. Ameerika Ühendriikidel on föderaaleelarve suurus viisteist protsenti majanduse kogutoodangust. Ka paljuräägitud ESMi maht on kõigest neli protsenti Euroopa Liidu kogutoodangust.

Ma ei arva, et me peaks kohe võtma kasutusele Ameerika Ühendriikide põhimõtted, kuid täna on Euroopa Liidu eelarve ja seda kaudu ka rahade ümberjagamine liiga väike.

Mudel, mida Euroopa Liit täna edendab, ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Peame liikuma suurema Euroopa Liidu eelarve suunas ja sellevõrra kärpima kohalikku bürokraatiat. Euroopa Liidu abirahad ei peaks olema mitte ainult a´la kiviaedade ja Mäo ristmike rajamiseks, vaid sealt tuleb osaliselt katta ka sotsiaalkulutused. Arvestades tööjõu vaba liikumist tuleks lisaks sisse viia ka nn. Euroopa pension. Kõigil peaks näiteks olema nn. Euroopa pension ja kohalik pension jne. See oleks ühest küljest õiglasem aga teisest küljest ka ratsionaalsem, sest praegu läheb rahade ümberjaotamisel väga palju ressurssi projektide kirjutamisele.

Selleks, et Euroopa Liit oleks jätkusuutlik, tuleb rikastest piirkondadest ja varakamatelt inimestelt rohkem ressurssi ümber jaotada vaesemetesse piirkondadesse. Ja ümberjaotamine ei pea piirduma tänaste süsteemidega ja mehhanismidega. Ehk Kreeka kirumise ja enda eelarve tasakaalu kiitmise asemel peaks me koos teiste ääremaadega seljad kokku panema ning selgitama, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik ning ääremaade tühjaks tõmbamine ei saa kaua kesta.

Artikkel ilmunud ajakirjas Forbes juuni 2012.

Nokia turuväärtus on praegu veidi üle 9 miljardi euro. Kes oleks võinud seda ennustada kümmekond aastat tagasi, kui Nokia oli Euroopa üks kallimaid ettevõtteid? Või viis aastat või isegi aasta tagasi. Võrdluseks: Swedbank maksis 2005. aastal Hansapanga viimase neljakümne protsendi aktsiate eest hinna, mis tegi panga turuväärtuseks 4,6 miljardit eurot. Ehk ainult kaks korda vähem.

Soomlastele on Nokia olnud pikka aega rohkemat kui lihtsalt ettevõte. Tänu president Lennart Meri algatatud “Eesti Nokia” otsingutele on Nokia ka siinpool Soome lahte olnud erilise mainega ettevõte. Ilmselt on iga majandust õppiv tudeng ja suur osa ettevõtjaid unistanud „Eesti Nokia“ tegemisest. Nii ka mina.

Kui ma 2005. aastal Hansapangast lahkusin ja asusin Peterburis pangandust arendama, tegin mitmed investeeringud Eesti eri tehnoloogiaettevõtetesse. Ühest küljest oli tegemist patriootlike investeeringutega, teisalt unistasin minagi “Eesti Nokiast”, mis tähendas ja tähendab eelkõige loomulikult kõrgtehnoloogiat ja oma kaubamärki. Ja selline firma ei tee kellelegi allhanget, pigem on ise teenuse ja toote sisseostja. See põhimõte oli justkui riigijuhtide mantra. Allhankija oli sisuliselt sõimusõna ja sellega leiba teenivad ettevõtjad tundsid oma tegevuse pärast piinlikkust. Ausse tõsteti unistus maailmafirmast koos sadade tuhandete töötajate ja üleilmse müügivõrguga.

Nokia oli kunagi kummikutootja. Üks geniaalne välgatus, ja sellest kujunes hoopis multifunktsionaalne firma, mis hiljem keskendus telekommunikatsioonile ja müüs teised valdkonnad. Asja grotesksus on selles, et Nokia müüs 2003. aastal ka viimase osa rehvifirmast Nokian Renkaat. Kirjatükile punkti pannes on rehvifirma turuväärtus 4,7 miljardit eurot ehk pool „suurest“ Nokiast! “Kummikute tootmine” ei olegi nii halb äri, kui tihtilugu arvatakse.

Olen ligemale seitse aastat jälginud paljude tehnoloogiafirmade käekäiku ja osalenud mõne igapäevases juhtimises. See kogemus on muutnud mu arvamust „Eesti Nokiast“ ja allhankest 180 kraadi. Miks? Tehnoloogiafirmade tõusud ja mõõnad on tuulte tallermaa. Ka teiste maailmanimede, näiteks Apple’i või Ericssoni puhul. Trendid muutuvad kiiresti ja tänane liider võib homme olla kaotaja. Riskid on selles äris oluliselt suuremad kui traditsioonilises tootmises.

Ma ei liialda, kui ütlen, et igal hommikul ärkab maailmas vähemalt sada miljonit inimest, kes unistavad ei rohkemast ega vähemast kui oma Nokia, Apple’i, Google’i või Facebooki loomisest. Vaid üksikutel see õnnestub. Tõenäosem on võita lotoga miljon eurot, kui et õnnestub asutada sellelaadne suurfima. Ja Nokia on veelgi suurem ime, sest ei kerkinud USA-sse, vaid Soome, kaugele suurriikidest ja rahast. Soomlasi tuleb selle eest sedavõrd rohkem tunnustada.

Pragmaatikuna tuleb tunnistada, et suurde ärisse võib pääseda, kuid selleks peab sündima ime. Leiva toob lauale pigem äri nišis, kus konkurents on väiksem ja läbilöögi võimalus seetõttu oluliselt suurem. Mõistlikum on otsida kuni paarikümne miljoni euro suurune alltöövõtt ja tootmine, teades, et suured ei viitsi sellega jännata ja see on neile ka liiga kallis.

Olen püüdnud meditsiiniäris konkureerida Saksamaa, Rootsi ja Jaapani traditsioonidega firmadega. Toodame üht sensorit, mis aitab mõõta tehisneeru töö efektiivsust. Õppetund nr 1 on, et “Made in Estonia” on nõrk kaubamärk. Küsige meie haiglatelt: kui palju odavam peab selline toode olema, et teda ostetaks? Ja kas see on üldse võimalik, kui kõik toodavad nagunii odavates maades ja müümiseks on igal maal vaja oma müügivõrku. Tänaseks on kogemus viinud mu järelduseni, et palju mõistlikum on oma kaubamärgi loomiseks raha põletamise asemel teha allhanget mõnele tuntud tootjale ja hoida enda käes arenduse jäme ots. Või olla tugev lähiturgudel, teades nende ootusi ja nõudmisi, ning leida konks, mille otsa riputada regionaalsus. Nagu Nokian Renkaat on maailma parim talverehvide tootja. Suurtega ei ole mõtet kakelda, tuleb teha koostööd. Tehnoloogiad muutuvad kiiresti ja ka suured nagu Nokia eksivad või jäävad magama.

„Eesti Nokia“ oli kujundlikult väga võimas, kuid äriliselt vähe tõenäone ja isegi vale üleskutse. Nii äris kui ka spordis peab eesmärk olema piisavalt ambitsioonikas, aga ikkagi saavutatav. Ja riigil on kasulikum toetada firmasid, kellel on reaalsed eesmärgid. On vähe usutav, et meil sünnib 100 meetri olümpiavõitja või Nokia. Kuid jõualade olümpiavõitja või Euroopa meistri (isegi ehk 100 meetris) suudame kasvatada küll. Ja ärgem materdagem allhankijaid, neil on meie majanduse tulevikus oma suur roll.