Riigikohus andis napi häälteenamusega rohelise tule ESM-iga ühinemiseks ja nüüd on pall Riigikogu käes. Arvestades ülinappi häälteenamust Riigikohtus ja vastuargumente, ei ole Riigikogu liikmete otsustamine lihtsate killast. Aga arvestades parteilist distsipliini, otsustatakse ilmselt ESM-iga ühineda.

Huvitav on täna mõelda, kuidas oleks otsustanud valitsus siis, kui neil oleks olnud Riigikohtu hinnang enne otsuse tegemist. Kas ei oleks hea tava selliste tähtsate otsuste korral küsida Riigikohtult varem hinnangut?

Positiivsena tuleb tunnistada, et lõpuks on diskussioon eurokriisist ka Eestimaa pinnale jõudnud! Aega võttis, aga pikapeale hakkame Euroopasse jõudma. Nüüd tuleb protsessi kiirendada ja teistele diskussiooni osas järgi jõuda.

Kui me vaatame eurokriisi ja selle edasisi võimalikke lahendusi, on võimu edasine tsentraliseerimine paratamatu. Alternatiiviks oleks kõikide riikide tagasipöördumine rahvusvaluutade juurde. Riigikohtu argumentatsiooni vaadates on vähemalt üks selge: praeguse põhiseadusega me selles eurokriisis kaua elada ei saa. Häälteenamus 10:9 ei ole sellistes põhimõttelistes kohtades jätkusuutlik ega ka mitte õiglane. Seda võib teha ainult üks kord, aga see ei saa olla alati nii. Pigem viitab see otsustus, et põhiseadus ei vasta uuele olukorrale Euroopas.

Ehk tuleb hiljuti kahekümneseks saanud põhiseadust kohandada vastavalt elule ja see hääletusele panna. See oleks kõige ausam lahendus.

Intervjuu ERR-ile, ilmus 29.05.2012.

Valitsus on rahva seas ebapopulaarset ESM-i kaitstes öelnud, et kui me ei toeta kriisis olevaid euroala riike, läheks see meile lõppkokkuvõttes kallimaks maksma. On see nii?

On raske öelda, kui palju see maksma läheb. Ma arvan, et eelkõige Lehman Brothersi pankrotist 2008. aastal alguse saanud hirm on pannud riigijuhte kokku tulema ja erinevaid päästemehhanisme koostama. Hirm on ka põhjus, miks seda Kreekat on üldse nii kaua hoitud.

Aga teisest küljest on erinevad analüütikud teinud ka arvutusi, et mida tähendab see, kui Kreeka lahkub [euroalast] nii Kreekale kui Euroopa teistele riikidele.

Samamoodi [on arvutatud], et kui euroala peaks lagunema, mida see tähendaks. Tuleb muidugi tunnistada, et seda arvutust ei ole võimalik [väga täpselt] teha, sest on nii palju lahtisi otsi, väga palju on vaja eeldada.

Praegu on aga sellised märgid, et kui euroala peaks lagunema, siis näiteks Saksamaa majandus järgmise 2-3 aasta jooksul langeks umbes kümme protsenti või natuke rohkem. Kreeka majandus paistab [nende arvutuste kohaselt] langevat 20 protsenti, mõni isegi ütleb, et 40-50 protsenti. Aga seda juhul, kui Kreeka peaks lahkuma Euroopa Liidust ega saaks oma tooteid eksportida teistesse Euroopa riikidesse.

Kui nüüd Eesti juurde tagasi tulla, siis kui oletada, et meie majandus langeks samas suurusjärgus nagu Saksamaal, kaks-kolm protsenti võib-olla, siis see on umbes võrreldav meie tänaste garantiide suurusjärguga. Isegi tegelikult vähem.

On hoiatatud, et kriis võib laieneda Itaaliasse, Hispaaniasse jne. Kui tõenäoliseks sellist stsenaariumi võib pidada?

No ta on ikka väga tõenäoline. Sellepärast nende niinimetatud tulemüüride vahele ehitamisega ongi kaks aastat tegeletud.

Põhimõtteliselt on probleem selles, et on olemas Euroopa Liit, aga ta on nii väike. Väike selles mõttes, et Euroopa Liidu eelarve on ainult üks protsenti Euroopa Liidu riikide SKTst. Euroopa Liit ise oma 27 riigiga on väga suur, aga raha, mida ümber saab jagada, on väga väike. Seda on näha ka sellest, et kui ikka mingi kokkusaamine on, siis Prantsusmaa ja Saksamaa juhid lepivad enne kokku, kuna nendel on rohkem raha kui Euroopa keskuses.

Euroopas on hakanud tekkima Berliini ja Pariisi leerid vastavalt kasinuse ja majanduskasvu ümber. Samas Kreekalt on viimasel ajal oodatud seda kasinust. Kuidas on ikkagi läbi kasinuse jõuda selleni, et Kreeka suudab oma kohustusi Euroopa partnerite ees täita? Ühesõnaga, kuidas läbi kärbete on võimalik saada korraga konkurentsivõimeliseks, hakata midagi teenima, sest seda ju Kreekalt lõpuks oodatakse?

Ega tegelikult olegi, lühiajaliselt mitte. Aga kasinusest siiski räägitakse, kuna kui sul on võlad üle jõu käivad ja sa elad üle oma võimete, tuleb kulutusi kärpida. Lihtsalt laenu võtta ja nii edasi elada – sellel pole ka mingit mõtet.

See Prantsusmaalt tulnud kasvujutt paneb isegi natuke ehmatama. Ega keegi pole [varem ka] rääkinud, et kasvada pole vaja, kõik saavad aru, et laenud suudetakse tagasi maksta ja teenindada vaid siis, kui majandus kasvab. Mitte siis, kui majandus kahaneb.

Kasvu vastandamine kasinusele, mis Prantsusmaa presidendivalimiste lõppfaasis liikvele läks, on aga populistlik.

Kuidas te hindate Euroopa Keskpanga tegevust? Pankadele jagati triljon eurot, kas see ei olnud siiski sisuliselt raha juurdetrükkimine?

Sisuliselt oli see raha trükkimine. Aga kui me vaatame Euroopa Keskpanga statistikat, siis jah, baasraha on kasvanud viimase nelja aasta jooksul kahekordseks, aga see raha, mis hindasid mõjutab, ei ole oluliselt kasvanud. Vast 1-2 protsenti, eelmise aasta lõpus hakkas koguni kahanema. Kui selle aasta alguses ei oleks rahasüsti tulnud, siis oleks isegi läinud teistpidi, oleks tekkinud deflatsioonisurve.

Kirjutasite oma blogis mai keskel, et “Täna tundub, et maksude ühtlustamine ja suurema ühtse eelarve tegemine koos suuremate toetustega ääremaadele on möödapääsmatu Euroopa rahaliidu koospüsimiseks.” Ehk siis Euroopa Ühendriigid?

Need Euroopa Ühendriigid kõlavad muidugi halvasti. Aga järk-järgult peaks liikuma ühinenuma Euroopa suunas, mis oleks rohkem eelarveliit. Nagu ma enne mainisin, on Euroopa Liidu eelarve praegu üks protsent Euroopa Liidu SKTst. Seda on selgelt liiga vähe. Euroopa Liidu juhtidel ei ole autoriteeti: esiteks ei ole neil raha, aga teiseks ei ole nad saanud ka rahva käest otsemandaati.

Kui Euroopa parlamendile antaks rohkem volitusi ja Euroopa president valitaks ka rahva poolt, mitte kusagil tagatubades, siis oleks Euroopa Liidul hoopis teine jõud.

Näiteks Euroopa finantsinspektsioonid: täna nad räägivad, et teevad tõsist koostööd, aga tegelikult peaks need olema kõik ühtselt juhitud. Eestis näiteks oleks ainult töötajad, kelle tööandja oleks Euroopa Liidu allasutus. Samamoodi tuleks kõigis teistes majandusvaldkondades arutada, mida tuleks teha, et saaks edasi minna.

Palju on räägitud sellest, et probleemid majanduses on tingitud erinevatest majandus- või üleüldse erinevatest kultuuridest: lõunariigid on justkui harjunud rohkem kulutama, põhjariigid justkui harjunud kasinuse ja distsipliiniga. Kas te ise usute sellesse?

Väikeste mööndustega kindlasti. Ma ei ütleks, et nemad seal kasinamad ei oleks. Kõige suurem vahe tuleb ikkagi eelarvepoliitikast. Kui me vaatame lähiajalukku, siis Saksamaa on hoidnud karmi rahapoliitikat, kus inflatsioon on olnud kõige suurem hirm. Seda juba 1930. aastatest alates. Kui vaadata Itaaliat, Kreekat, natukene ka Prantsusmaad, siis enne eurot trükiti seal kogu aeg raha juurde. Ehk sisuliselt hoiustajatelt võeti kogu aeg raha ära (põhimõtteliselt on inflatsioon ju hoiuste maksustamine, mida ta muud ikka on).

Sellega saavutati see, et riik sai kogu aeg võlgu võtta. Poliitikutel oli hea lubada. Kui mindi eurosse, siis Kreeka või Portugali [poliitikute] argumendid [euroalaga liitumiseks] olid [ikka veel], et nüüd saab madalama intressiga laenu võtta.

See on kõige suurem erinevus – nad on harjunud teistsuguse eelarvepoliitikaga. Nad suruti siis kõik nendesse Saksa raamidesse, aga esialgu jätkus pidu samamoodi: saadi odavalt laenu juurde võtta, kuni ühel hetkel enam ei saanud. Poliitikutel on praktiliselt instinkt, et kui midagi vaja on, siis võtame laenu. Eestis seda probleemi ei ole, aga Euroopas on. Aga täna selgub, et keegi enam laenu ei anna – ja raha juurde ka ei lubata trükkida!

Kas olukorras, kus on olemas erinevad eelarvekultuurid, on üldse reaalselt võimalik liikuda endisest kontsentreerituma ja ühtlasema Euroopa rahanduspoliitika poole?

Ega see kerge ei ole, aga mida siin kerget ikka saab olla. Teine võimalus, mis tundub isegi kõige loogilisem, on kohendada (aga sellega peavad sakslased nõus olema) Euroopa Keskpanga põhimõtteid: et ei ole enam kaks protsenti lubatud inflatsioon, ei ole ainult üks eesmärk – hinnastabiilsus.

See on tegelik võimalus, et kõik peavad natuke kompromisse tegema: sakslased natuke kõrgemat inflatsiooni aksepteerima, kreeklased, itaallased jt peavad rohkem kärpima. Niimoodi see elu läheb ilmselt.

Kui mõni välispoliitik siia tuleb, siis Eesti poliitikutel paitatakse pead ja patsutatakse õlale, et küll te olete tublid olnud. Kui aga tuleb mõni välisajakirjanik, võib kindel olla, et ta tunneb siira hämmastusega huvi, miks ometi oli meil vaja euroalaga ühineda. Kas siis oli?

Siin on majanduslikud, poliitilised ja emotsionaalsed argumendid kõik koos.

Majanduslikke argumente minu arust ei olnud. See oli ikkagi natuke vette hüppamine tundmatus kohas. Emotsionaalselt… no, rahvale meeldib, poliitikutele ka meeldib. Mingis poliitilises kontekstis… ma ei tea. Aga majanduslikus mõttes oli näha juba ette, et suured garanteerimiskulud ootavad ees.

Kuludest rääkides, Eesti maksumaksja annab ESM-i käsutusse pea 150 miljonit eurot ning ühtlasi tagab ESM-i kohustusi rohkem kui miljardi euroga. Kui mures me peaksime selle raha pärast olema?

Eks ikka peab. Ega siin midagi kerget ei ole. Muidugi räägitakse, et näete, IMF annab laenu ega ole kaotanud ja mida kõike meile räägitakse. Aga ma arvan, et poliitikud, ka Jürgen Ligi, muretsevad küll selle pärast.

Nii et on reaalne võimalus vähemalt osast rahast ilma jääda?

No kas just seda, see on enam-vähem astroloogilidele esitatav küsimus, kuidas üldse läheb. Suurem tõenäosus on ikkagi, et trükitakse raha juurde ning võlasumma tagasimaksmine ei olegi enam nii keeruline. 10-20 aasta pärast on see suhteliselt väike summa juba.

Kui nüüd rääkida veel Eesti majandusest, siis esimest korda pärast kriisist taastumist ei vea meie majanduskasvu praegu enam eksport, vaid viimaste kvartalite andmetel sisetarbimine, mis on Eestis üsna habras ja haavatav ja peale selle on erasektoril suhteliselt suur laenukoorem. Kas see peaks ettevaatlikuks tegema?

See on praegu kestnud paar kvartalit. Jah, sisetarbimine on kasvanud, eksport ei ole… Ma arvan, et täna veel muretsemiseks põhjust ei ole, aga neid näitajaid tuleb jälgida.

2006.-2007. aastal oli kõige suurem viga, et me vaatasime ainult ühte näitajat, majanduskasvu, aga me ei vaadanud jooksevkontot, kas me elame üle või alla oma võimete, ei vaadanud, kas laenud kasvavad või kahanevad ja kui kiiresti. Tegelikult peaks vaatama ikkagi mitut näitajat ja nende põhjal otsuseid tegema.

Praegu ma veel väga mures ei oleks, aga kui sama trend jätkub aasta-pooleteise võrra, siis võib see juba probleem olla.

Kuidas üldse hinnata meie majanduse väljavaateid? Investeeringud voolasid möödunud aastal välja, mitte sisse, SKT ühe inimese kohta võbeleb aastaid kusagil alla 70 protsendi juures Euroopa keskmisest ilma nähtava tõusuta. Nii ju viie rikkama riigi hulka ei saa.

Niimoodi ei saa jah. Juhul, kui rikkamad riigid alla ei kuku.

Palju on räägitud struktuursetest muutustest – mida need teie hinnangul täpselt tähendama peaks? Mis suunas Eesti majandus peaks muutuma?

Sellele vastamiseks on vaja juba teist intervjuud…

Kindlasti on vaja aru saada, et on vaja järk-järgulist tööd tarneahelas, järk-järgult üles liikumist. Üksikutel õnnestub kohe hüpata kõrgemale tasemele, nagu Skype, aga kui me vaatame, kui palju inimesi Skypes või teistes it-firmades töötab, siis neid väga palju ikkagi ei ole.

Tegelikult tuleb iga päev midagi uut õppida, uut ja teistmoodi teha. Pidev areng, enda arendamine, firma arendamine – ega muud valemit ei ole edasi liikumiseks.

Pluss veel see, et valitsus seda ei tee. Valitsus ei lähe mingit seadet või arvutiprogrammi müüma. Ta võib natuke aidata, aga inimesed peavad rohkem ise tegema ja vähem riigile lootma.

Küsiks ühe natuke kiusliku küsimuse siia lõppu. Pärast seda, kui Silver Meikar esines oma paljastusega, on Eestis paksult igasuguseid kuulujutte ja üks püsiv jutt tagatubades on see, et Allar Jõks ja Daniel Vaarik teevad Indrek Neiveltiga uut erakonda. Ma ei tea, kust see pärit on, aga poliitikud levitavad seda meelsasti. Mida te selle peale ütlete?

Vaadake, seda juttu, et mina tulen poliitikasse, on räägitud umbes kümme aastat vähemalt. Ma ei ole läinud ja mul ei ole mingit plaani sinna minna ka.

Ja kindlasti ma ei taha sinna oma raha ka panna. Ma ei ole ühelegi parteile kunagi annetanud ega kavatse kunagi annetada ka.

Ei ole mingit plaani. [Minuga] ei ole isegi räägitud sel teemal.

Ma ei ole kunagi hästi aru saanud, miks meid eestlasi peetakse anekdootides pikatoimelisteks ja aeglase mõtlemisega tegelasteks. Nüüd mõistan. See, et mais 2012 arutab Eesti Riigikohus ESM-is osalemise põhiseaduslikkuse üle, näitab, et meil on tõesti pikad juhtmed.

Eurotsooni garantiifondist räägitakse juba üle kahe aasta, see oli selge, enne kui saime lõpliku pileti eurotsooni. Saksamaa Konstitutsioonikohus tegi oma otsuse eelmise aasta septembris. Vahepeal toimusid Riigikogu valimised, kus ei tulnud garantiifondides osalemine üldse jutuks, kuigi just siis oleks olnud õige aeg võtta rahvalt mandaat garantiifondis osalemiseks.

Ma ei ole õigusspetsialist, aga minu arvates ei ole soliidne selle teema üle enam arutada. Juriidilised küsimused tuleb üle kontrollida enne mistahes dokumendile alla kirjutamist, sest pärast tuleb sellega edasi elada. Tuletame meelde piirilepingut Venemaaga: ka siis andis meie välisminister allkirja ja pärast hakkas Riigikogu deklaratsioone lisama. Millega see lõppes, teame hästi. Me ei peaks saama kuulsaks riigina, kes alguses kirjutab alla ja pärast tunnistab, et polnudki volitusi või et juriidiliselt pole kõik korrektne.

Kriis Euroopas ei ole veel möödas. Pigem vastupidi: kriis kogub alles tuure  ja on selge, et Euroopas hakkavad lähiaegadel toimuma suured muutused. Praegu peaksime arutama Euroopa Föderatsiooni üle ja selle üle, kui palju oleme nõus võimu ära andma ning missuguseid muutusi põhiseaduses tegema. Täna tundub, et maksude ühtlustamine ja suurema ühtse eelarve tegemine koos suuremate toetustega ääremaadele on möödapääsmatu Euroopa rahaliidu koospüsimiseks. Peame tegema need teemad endale selgeks nii sisuliselt kui ka juriidiliselt. Valitsejatel on parem Brüsselis laua taga istuda, kui on teada, et teemad on kodus läbi arutatud ja mandaat taskus.

On näha, et garantiifondi on vaja suurendada ja minu arvates peaksime siin selja rohkem sirgu ajama. Nagu teame, on valem osamaksu arvestamiseks selline, et pool summast tuleb vastavalt sisemajanduse kogutoodangule ja teine pool vastavalt elanike arvule. Ja selles osalevad ainult eurotsooni liikmed.

Kuna oleme eurotsooni kõige vaesem riik, on meie garantiisumma võrrelduna SKT-sse kõige suurem. Olen üle kahekümne aasta tegelenud panganduse ja krediitidega ning pean ennekuulmatuks, et garanteerimise aluseks võetakse inimeste arv, mitte maksevõime. Selle loogika järgi võib suuremale perele või suurema töötajate arvuga ettevõttele anda rohkem laenu kui väiksemale. Üldiselt arvestatakse maksevõimet teistmoodi ja SKT oleks küll palju õiglasem garantiifondis osalemise proportsiooni määramisel.

Veel tuleks lisada, et astusime eurotsooni kõige viimasena ja ei saa vastutada eelnevalt tekitatud probleemide eest sama palju, kui need, kes kogu aeg nö laua taga istusid. Argumente peaks piisavalt olema, rääkimata sellest, et me saame näiteks teistest vähem põllumajandustoetusi.

Meil on levinud väide, et euro toob välisinvesteeringud. Avastasin hiljuti Eesti Panga statistikat uurides, et 2011. aastal ehk esimesel „euroaastal“ oli esimest korda otseinvesteeringute väljavool suurem kui sissevool. Välismaalased viisid siit rohkem raha välja, kui sisse tõid, ja seda summas, mis ületas üheksasada miljonit eurot. Arvasin, et eurol oli välisinvesteeringutele olematu või pigem veidi positiivne mõju, aga statistikas vaatab vastu hoopis miinus. Selle taga olid ilmselt pankade tagasimaksed emapankadele buumiaja laenude eest, aga fakt, et esimesel euroaastal voolas rohkem investeeringuid Eestist välja, jääb faktiks.

Eesti ajakirjandust jälgides jääb sageli mulje, et meie majandus areneb tormiliselt.

Samas räägitakse palju ka stagnatsioonist. Kuidas meil tegelikult läheb?

Vaadates Eurostati andmeid, selgub, et 2005. aastal ehk aasta pärast Euroopa Liiduga liitumist ja siis, kui ametist lahkus Juhan Partsi valitsus, oli Eesti SKT inimese kohta vastavalt ostujõu pariteedile 62 protsenti ja 2010. aastal 64 protsenti Euroopa keskmisest. 2007. aastal käisime ära ka 70 protsendi juures. 2011. aasta tulemusi ei ole veel avaldatud, aga arvestades meie majanduskasvu, teeme sammu edasi.

Kuidas on läinud teistel?

Tšehhid ja portugallased on stabiilselt 80 protsendi juures. Poola on kasvanud 51 protsendilt 63ni. Slovakkia 60 protsendilt 74ni. Saksamaa on kasvanud 116 protsendilt 118 protsendini.

Neid näitajaid vaadates kipub õigus minema pigem nende poolele, kes arvavad, et meil on stagnatsioon. Kui arvestada, et 2012. aastaks meilt olulist majanduskasvu ei oodata, siis võib öelda, et 2010. ja 2011. aasta kasv toimus suures osas tööhõive taastamise tulemusel ning olulist struktuurset muudatust pole toimunud. Ja ega suurt muutust ei saagi  paari aasta jooksul toimuda.

Seega oleme juba viis aastat teiste Euroopa riikidega võrreldes praktiliselt samal tasemel. Meist kaugel pole Portugal ja ilmselt langeb lähiajal meie juurde ka praegu 90 protsendi tasemel olev Kreeka – riigid, mis ühinesid Euroopa Liiduga eelmises ühinemisringis enne meid.

Siin ei ole midagi üllatuslikku. Majandusteadlased kutsuvad seda nähtust middle income trap’iks – „keskmise sissetuleku lõksuks“.

Äraseletatult tähendab see, et vaesed riigid jõuavad sarnaste poliitikatega keskmise sissetulekute tasemele ja jäävad sinna pikemaks ajaks. Rahvusvahelises tööjaotuses tehakse tööd, mis võimaldab maksta keskmist palka. Kui palgad sellelt tasemelt tõusevad, lähevad paljud tööd odavamatesse riikidesse, kus sama töö väiksemate kulutustega ära tehakse.

Samas pole nende riikide töötajad võimelised tegema kallimaid töid.

Tundub, et ka meie oleme sattunud sellesse lõksu.

Madala sissetulekutega riikide puhul on kõikidele praktiliselt ühesugune soovitus. Tuleb avada oma turg rahvusvahelisele konkurentsile ja kutsuda välisinvestorid, kes kaasavad sind maailma tööjaotusse. Seda tegid praktiliselt kõik endised Ida-Euroopa maad ja seda on teinud paljud Aasia riigid. Siin pole midagi keerulist ja IMF jagab kõikidele ühesuguseid soovitusi.

Palju keerulisem on küsimus, kuidas saada keskmise sissetulekuga maast kõrge sissetulekuga maaks. Paljudele majandusteadlastele tundub, et endised poliitikad enam ei tööta ja et neid on vaja muuta. Tuleb rohkem investeerida infrastruktuuri, innovatsiooni ja luua nn riiklikke tšempione. Isegi mõningane protektsionism ei tee paha.

Parim näide riikidest, mis on suutnud viimase paarikümne aasta jooksul trügida “esiliigast” “kõrgliigasse” on Singapur ja Lõuna-Korea. Euroopast läheb arvesse ka Iirimaa, vaatamata tema viimase aja suurele kukkumisele. Kui hästi järele mõelda, leiab ilmselt veel mõne riigi. Selge on see, et vaestest riikidest keskmiste hulka jõudnuid on oluliselt rohkem, kui riike, mis on keskmise sissetulekute taseme juurest jõudnud kõrge juurde. Ainuüksi see peaks olema piisav põhjus, et aru saada, et tegemist ei ole lihtsa ülesandega.

Arvestades meie mõneaastast paigaltammumist, tuleks endale tunnistada, et senised poliitikad ja võtted enam ei tööta. Õigemini: nad töötavad praegusel tasemel, aga nad ei ole piisavad, et tagada arengut – nendega Euroopa viie rikkama hulka ei saa.

Mida siis teha? Siin pole lihtsaid ja üheseid lahendusi. Suur samm edasi oleks seegi, kui me suudaks endale tunnistada, et samasuguste meetoditega edasi ei arene ja vaja on muutusi. Küll siis leiame ka meetodid.

Ma loodan, et meil tekib sel teemal tõsine diskussioon ja et meie peaminister koos oma parteiaparaadiga ei tapa diskussiooni, nii nagu seda on viimastel aastatel tehtud.

Minu eelmine, kahe kuu tagune postitus “Rohkem realistlikku meelt” sai palju tagasisidet. Sellele viitas peaminister oma aastapäevakõnes ja Soome-Eesti kaubanduskoja juht härra Heikki Mägi oma arvamusartiklis. Majandusministeerium alustab isegi kolmerealise tee ehitamisega eksperimendi korras. Rääkimata aruteludest kultuuriobjektide hindadest. Selline diskussioon on alati edasiviiv jõud, suured tänud kõigile.

On selge, et ühte arvamusartiklisse kõike kirja ei pane ja kogu maailma probleeme ei lahenda. Tahaksin mõnda tagasisidet kommenteerida ja oma eelmist artiklit paremini selgitada.

Juhtisin tähelepanu sellele, et lihtsat tööd Eestisse toovate välisinvesteeringutega me rikaste riikide hulka ei saa ja et rikkaks saadakse pideva töö ning arengu tulemusena. Samuti juhtisin tähelepanu sellele, et lihtsat ja odavat tööd tehes ei saa me lubada endale kallist infrastruktuuri ja kalleid kultuuriobjekte. Saame seda teha ainult teiste objektide arvelt.

Tõin välja, et  infrastruktuuri ülalpidamine olukorras, kus inimesed Eestist lahkuvad, muutub liialt kalliks.

Ma ei öelnud, et “Kesko-ladu tuleks saata tagasi Soome ja Ericssoni tehas Rootsi”. Samuti ei öelnud ma, et “Eesti ei vaja selliseid investeerijaid, kes kasutavad madala kvalifikatsiooniga tööjõudu”, nii nagu väitis meie peaminister.

Ma ei väitnud ka, et “kohalikku madalat palgataset väidetavalt ära kasutavad välismaised ettevõtted oleksid majandusele ainult kahjuks”. Selle väite pani minu suhu Heikki Mägi.

See vääriti mõistetud lõik nägi välja nii:

Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus läheneksid teineteisele. Kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.

Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.

Vabandust veelkord segaduse pärast. Enda arvates oli sõnum ühene: selliste töökohtadega me kümne aasta pärast rikkaimate hulka ei saa. Kõik on sellest aru saanud ja “on pragmaatilised ja teevad seda, mis on võimalik ja mille jaoks on oskused”.

Ma ei öelnud, et ärme ehita enam midagi. Minu mõte oli ja on endiselt, et ehitame koheselt vajaminevaid asju, mis annavad suures pildis olulist efekti. Usun, et vähem kui kümnekonna Tallinna ristmiku kahetasandiliseks tegemisega kaoksid liiklusummikud. Kui saaks Mäos asuvale viaduktile rattad alla panna ja tuua näiteks Tallinna…

Selle asemel, et kakskümmend või kolmkümmend aastat rääkida Põhjaväilast, tuleks Kadriorus üks kilomeetrine lõiguke teha kaks meetrit laiemaks ja hommikul Piritalt linna saamine käiks oluliselt kiiremini. Usun, et Narva piiripunkti võimsust saaks oluliselt kasvatada ja rohkem turiste vastu võtta ilma uut silda ehitamata. See ei tähenda, et uut silda pole vaja, aga lahendust on vaja kohe, mitte kahekümne aasta pärast. Usun, et Tallinn-Tartu maantee saaks muuta ohutumaks kiiresti ja lihtsalt, kui esialgu panna ohtlikematesse kohtadesse tee keskele metallist aia, mis hoiaks ära laupkokkupõrked. Isegi teetammi pole vaja laiemaks teha. Skandinaavias on selliseid teid palju. Neljarealiseks ehitame seda teed veel nelikümmend aastat, kuni avastame, et teised teed on auklikud ja kitsad, aga Tartust Tallinnasse on mõnus sõita. Seda nimekirja võiks jätkata.

Öelgem välja, et me ei tee lähema kümne aasta jooksul näiteks Saaremaa silda või kolmekümne aasta jooksul tunnelit Helsingisse. Selliste töögruppide peale kulub meil üsna palju vahendeid ja aega, mida võiks kasutada muuks.

Tänan Stefan Anderssoni huvitava mõttekäigu eest. Samas tahan ka juhtida tähelepanu, et ma ei keelanud võtta laenu infrastruktuuri ehitamise jaoks, rääkisin suurprojektide puhul paremast prioriteetide seadmisest. Ja sellest, et kui inimesed lahkuvad, siis me ei jõua seda ülal pidada. Soome jah “laenab” meilt tööjõudu, aga probleem ongi selles, et inimesed liiguvad täna Soome, sest seal on majandus tugevam.

Mis Stefan Anderssoni poolt pakutavasse laenuvõtmisse puutub, siis ettevõtjana olen ma selle mõttekäiguga nõus. Olen sellele ka ise varem tähelepanu juhtinud, et kõrgem inflatsioon on kõige tõenäosem stsenaarium lähitulevikus, mistõttu laenamine võib olla mõistlik.

Samas hindan ka valitsuse põhimõtet laenu mitte võtta. Vähemalt on üks selge põhimõte: lastele me laene ei päranda.

Tänan veelkord kõiki kaasa mõtlemast ja loodame, et teeme üheskoos elu paremaks.