Üle-eelmisel nädalal köitsid minu tähelepanu kolm uudist, millel pole esmapilgul omavahel mingit seost, kuid ometi kõnelevad need samast probleemist. Esiteks teatas soomlaste Kesko, et plaanib ehitada uue logistikakeskuse ja kaalub ühe asukohana Eestit. Teiseks levis uudis, et Soome vajab lähima aja jooksul 150 tuhat uut töötajat. Kolmandaks jätkusid teated segadusest Eesti Kunstiakadeemia peahoone ümber.

Kuidas on need sõnumid omavahel seotud?

Kui Kesko valiks oma uue logistikakeskuse asukohaks Soome asemel Eesti, oleks meil palju rõõmu. Välisinvesteeringud kasvaksid, ehitajad saaksid tööd ja rakendust leiaksid ka paljude muude tööde tegijad. Tundub olevat väga hea meie majandusele.

Kui ma oleksin soomlane ja kui juba läheb välistööjõu sissetoomiseks, eelistaksin ilmselt eestlasi. Soomlased oma poliitkorrektsuses seda ilmselt kunagi välja ei ütle, aga nii see kindlasti on. Arvestades trende, võime olla suhteliselt kindlad, et 150 tuhandest puuduolevast töötajast vähemalt 50 tuhat on Eestist. See on aga pea kümme protsenti meie töötavatest inimestest!

Rohkem kui viisteist aastat tagasi ennustas Tuleviku-uuringute Instituut, et Eesti võib muutuda Lõuna-Soomeks. Nii ongi läinud ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome. Eestis peseme pesu, teeme soenguid ja lõikame salateid. Sealpool piiri töötavad eestlased peamiselt ehitajatena, sest objekti ju laevaga üle ei too. Neid eestlasi, kes on läinud tööle Soome juhtivatele kohtadele, on väga vähe.

Selline integratsioon toimib ja kõik on justkui rahul, ometi ei tohiks meie poliitiline eliit sellega rahulduda. Mäletame loosungit „Viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka!“, mille uskumist peaminister veel eelmisel aastal tunnistas. Tuletagem meelde, et jäänud on alla kümne aasta ja kahjuks ei ole ka soomlased veel viie rikkaima hulgas. Jääb mõistatuseks, kuidas saame olla viie rikkaima hulgas, kui teeme lihtsamaid töid soomlastele, kes seal ei ole.

Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus läheneksid teineteisele. Kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.

Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.

Mis puutub siia EKA uus hoone?

Kui esimest korda EKA uue maja lahendust nägin, olin hämmingus. Ülikoolide auditooriumid ehitatakse tavaliselt ühekordsed, sest nii on lihtsam ja odavam. Mitmekorruselisi kaldpindadega auditooriumitega maju ehitatakse tavaliselt rikastes maades, kus maa on väga kallis. Meil on aga maad palju, samas on rikkusega viletsasti. Samasse kategooriasse käib ka Eesti Rahva Muuseumi projekt – klaasist maja, mille ekspluatatsioon on kallis ja asukoht küsitav.

Hakakem realistlikeks ja mõelgem, millega saame hakkama ja millega mitte. Minister Aaviksoo on korduvalt öelnud, et haridusele läheb meil SKTst proportsionaalselt palju raha. Meie hariduskulude sees on ehitistele minevad summad kõrgemad kui paljudel teistel, sest meil on liiga palju ebaotstarbekaid hooneid. Meie rahvaarv väheneb, väheneb ka tudengite hulk, aga meie muudkui ehitame.

Ehitiste ülalpidamiseks läheb juba täna proportsionaalselt liiga palju vahendeid, meie aga plaanime ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks, Saaremaa silla, uue silla üle Narva jõe, Rail Baltica ja Tallinna transiitlennujaama. ERMist või EKAst rääkimata. Kui mujal on inimesed muutunud realistlikuks, siis nendes projektides kumab läbi “viie rikkaima hulka” mentaliteet.

Ma ei tea kedagi, kes oleks Eestist lahkunud, kuna siin pole Saaremaa silda või neljarealist Tallinn-Tartu maanteed. Siit minnakse ära ikka madalate sissetulekute tõttu. Kogu selle varanduse ülalpidamine tähendab aga, et palkade maksmiseks jääb raha aina vähemaks.

Kui toetame eelnimetatud investeeringute tulekut Eestisse, peame oma soovides muutuma realistlikuks. Saame ette võtta projekte ainult väga väikeses ulatuses ja alati millegi muu arvelt. Me ei saa teenida raha lihtsate töödega ja kulutada raha paljudele suurtele ning kallistele projektidele. Saaremaa silla ehituse peaks kümneks aastaks kalevi alla panema ja kõik komisjonid laiali saatma. Tallinn-Tartu maantee tuleks teha mitte neljarealiseks vaid kolmerealiseks, nii nagu on näiteks enamus Stockholmi ja Oslo vahelisest maanteest. Uue Narva jõe silla asemel tuleks parandada olemasoleva piiripunkti läbilaskevõimet jne. Seda nimekirja võiks jätkata.

Vaba ressurss tuleb suunata ettevõtetesse, kes tahavad liikuda väärtusahelas ülespoole ning kes oma töötajaid pidevalt arendavad. Ülikoolid peavad tegema tihedamat koostööd siinsete ettevõtetega. Ainult nii muutume järk-järgult rikkamaks.

Soomlastega tuleb teha valitsuste tasemel koostööd, et põhjanaabrid tooksid võimalikult palju töökohti Eestisse ja värbaksid puuduva tööjõu siin, mitte ei meelitaks meie töötajaid kolima Soome.

Tänase poliitika jätkumisel käärid ainult suurenevad. Ehitame muudkui Euroopa raha eest kallist infrastruktuuri. Kulud selle ülalpidamiseks  kasvavad ning pole raha rohkem palka maksta ja inimesed järjest lahkuvad. See protsess ei saa kaua kesta. Peaksime analüüsima tähelepanelikult Kreekat ja Portugali, kes ka võõra raha eest omale kalli infrastruktuuri ehitasid ning lõpuks konkurentsivõimetuks muutusid.

Unistada tuleb ja unistada on tore. Aga reaalsust ei saa unustada.

Intervjuu Eesti Ekspressile, ilmus 15.12.2011.

Hansapanga juhina olid euro suhtes hästi positiivne. Millal sa meelt muutsid?

(Mõtleb veidi) 2009. aasta kevadel. Siis oli näha, et riikidel pole enam püssirohtu.

Rääkisid, et meil on üle jõu elamise kriis ja Lääne-Euroopa heaolu võib allapoole kukkuda ning jääda sinna pikaks ajaks.

Kipub sinnapoole minema.

Praegu räägid demokraatia kriisist. Kuidas see välja näeb?

Lubad poliitikuna võimulpüsimiseks maa ja taeva kokku. Sa ei räägi asjadest nii, nagu nad on, sest siis kaotaksid sina ja su võitluskaaslased soojad kohad parlamendis ja valitsuses. Sa ei saa ka vanasse töökohta tagasi pöörduda, kui oled oma professiooni kaotanud.

Iga kord, kui pärast tippkohtumisi uudiseid vaatan – mida riigijuhid räägivad, mida kokku lepiti –, tuleb tunne, et see ei olnud üks ja sama koosolek. Nad kõik räägivad eri juttu.

Praegu räägitakse palju Suurbritanniast, kuid see on minu arust väike probleem. Olulisem on, et kui varem ei suutnud me elada 3 protsendi limiidi järgi (riigieelarve puudujääk ei tohi aastas ületada 3 protsenti SKTst – toim.), siis nüüd lepiti kokku, et uus piir on 0,5 protsenti!

Seeekord loodi rikkujatele karistusmehhanism.

Aga mida sa teed, kui Kreeka tänavuseks puudujäägiks arvati 9,5 protsenti SKTst, tuleb üle 10? Ja nüüd öeldakse talle, et teate, piir ei ole enam 3, vaid 0,5! (Muigab irooniliselt) Et nüüd me teeme sulle trahvi! Aga kust sa seda trahvi võtad? Lähed tankiga sinna raha küsima?

Teoreetiliselt saaks ära lõigata Euroopa Liidu abiraha.

Siis läheb asi veel hullemaks.

Sul ei ole lahendusvarianti?

No ma naeran, et tuleks Kudrin (Venemaa eelmine rahandusminister – Toim.) panna Euroopa Liidu rahandusministriks, ta teeks asja ära. Ta lõi Venemaale suured reservid ning sai väga hästi hakkama 2008. aasta kriisiga. Praegu on eelarve jälle ülejäägis.

Praegu ehitatakse üles kaht Euroopa Liitu. Üks on ametlik liit valimiste, europarlamendi ja Euroopa Komisjoniga. Selle kõrvale ­luuakse euroala baasilt teist, kus valitsused lepivad omavahel kokku ja kus on justkui rohkem ostustamisvabadust. Aga riigijuhid ei kipu suuri otsuseid tegema.

Euroopa Liidus ei vastuta mitte keegi! Barroso justkui vastutab, aga tal pole eelarvet. Teda keegi ei kuula, sest tal ei ole volitusi. Tegelikult saavad Merkel ja Sarkozy enne tippkohtumisi kokku ja siis nemad otsustavad midagi. Euroopa Liitu tegelikult ei eksisteeri. Kui ametlik struktuur ei kattu sisulisega, siis selline organisatsioon enam kaua ei eksisteeri.

Kas seda saab veel parandada?

(Ohkab südamest) Iga tippkohtumisega lähen ma üha pessimistlikumaks.

Euroopa Liit võib laguneda?

Ta võib laguneda jah.

Mis Eestist edasi saaks?

Kust mina tean. Mis küsimusi sa üldse esitad? (Naerab kõlavalt, pärast väikest pausi jätkab tõsiselt) Minu arust on olemas stsenaarium, millega on seda kõike võimalik päästa, aga siis peavad poliitikud tegema suure sammu korraga.

See liit, kus me hakkame trahvima, ei tööta.

Aga milline töötab?

Sisuliselt on kaks suurt probleemi. Esiteks: mida teha olemasolevate võlgade ja eelarvetega. Teiseks: mida teha, et sellist olukorda enam uuesti ei tekiks.

Mida siis teha?

Ega see väga keeruline ei ole. Ühelt poolt tuleb kärpida riikide kulutusi, sest kui sa ei kärbi ja trükid ainult raha juurde, ei toimu reforme, sa lükkad ainult probleemi edasi. Aga ainult kärpimisest ei piisa, sest siis läheb majanduskasv veelgi rohkem kinni ja varsti ei suuda Prantsusmaa oma võlgasid refinantseerida, ja sealt vaid kukesammu kaugusel on Saksamaa. Oletame, et kärbitakse eelarveid ja ei kasva enam ei Prantsusmaa ega Saksamaa majandus, mis siis saab?

Raha tuleb juurde trükkida! Euroopa Keskpank peab hakkama ostma riikide võlakirjasid.

Ta teeb seda juba.

Teeb jah, aga veel julgemalt tuleb teha.

Raha juurdetrükkimine tõstab inflatsiooni ja lõpuks maksavad kriisi kinni tulevased pensionärid.

Ei, mitte ainult nemad, vaid kõik, kellel on hoiuseid. Inflatsioon on säästude maks.

Kui suur peaks inflatsioon olema? Viis protsenti? Kümme?

Sealkandis võiks ta olla. Olen nõus, et inflatsiooni on väga keeruline juhtida, aga see on võimalus.

Aga asja teeb keeruliseks, et keskpank võib küll raha juurde trükkida, aga kui pangad toovad kõik selle hoiustena tagasi keskpanka, siis tarbijani jõudva raha hulk ei kasva.

Praegu on just niimoodi juhtunud.

Paraku küll. USA ja Euroopa baasraha hulk on kolossaalselt kasvanud, aga inflatsiooni pole ta praktiliselt jõudnud.

Paneme trükimasinale hoogu juurde?

Sa pead balansseerima, muud varianti ei ole.

Ja teisalt pead astuma suuri samme, et sellist olukorda enam ei tekiks. See tähendab, et pehmeid ja poolpiduseid variante ei ole.

Minu arust tuleks palju jõulisemalt edasi astuda ja välja öelda, et nüüd on uued reeglid. Peaaegu iga kuu toimuvad tippkohtumised ja iga kord võetakse natukene suveräänsust ära. (Joonistab paberile väga madalate astmetega trepi) Ja siis me astume vähehaaval edasi, sest me ei oleks täna suutelised ühte suurt sammu astuma.

Föderatsioon tuleks kiiremini luua?

Üks lahendus oleks tõesti see, et teeme föderatsiooni. Siis oleks meil ühine eelarve. Sakslased ja kreeklased ja eestlased oleksid kõik koos ühises eelarves. Pensionid ja kõik-kõik muu.

Maksusüsteemid on väga erinevad.

Suur osa maksudest läheks ka ühisesse katlasse. Samas oleksid ka põllumajandustoetused ühtlased.

Sa oled tõesti sellise Euroopa Liidu poolt?

Ma ei ütle, et olen selle poolt. Aga praegu meid lihtsalt narritakse. Kogu aeg liigume selles föderatsiooni suunas, aga ühte suurt sammu ei ole valmis tegema.

Aga kui täna öeldaks, et me teeme nüüd uue liidu selliste reeglitega ja teil on kuus kuud aega mõelda, referendumeid teha ja mis iganes…

Siis võib-olla tuleb välja.

Võib-olla tulebki välja. See oleks aus mäng! Kes jääb liitu ja kes läheb välja.

Praegu ei küsi keegi rahva käest midagi.

Täpselt! Ka see on väga suur risk valitsejatele. Kui keegi hakkab 50 või 100 aasta pärast küsima, kuidas te iseseisvuse käest ära andsite, siis pead ütlema, et ei saanud aru, iga kuu natukene, tilkhaaval.

Aga kui täna tehtaks uued föderatsiooni reeglid ja peaks keegi minu käest küsima, kas ma kodanikuna pooldan neid, siis ma ei tea, kas ma oleks poolt või vastu.

Aga minu arust oleks nende loomine aus käitumine! See nõuaks üldrahvalikku pikka diskussiooni: plussid-miinused ritta.

Mõnes riigis tehakse parlamendis suuri debatte, aga meil ei ole mingit probleemi, meie hääletame poolt!

Kas uus föderatsioon peaks hõlmama ainult euroala või kogu Euroopa Liitu?

Kogu liitu. Need, kes veel pole eurotsoonis või tulevad Euroopa Liitu, peavad euro kasutusele võtma.

Täna jookseb Euroopa Liidus eraldusjoon. Väga lihtsustatult on suurimad vastasseisud Saksamaa ja Kreeka vahel. Teine lihtsustatud mõte on, kas kriisist saab välja raha juurde trükkides või kärpides. Lõpptulemus on mõlemal juhul suhteliselt sarnane, elatustase langeb.

Kärpijaid esindab Saksamaa, trükkijaid Kreeka, Itaalia…

Hispaania, Portugal…

Just. Lõunapoolsed maad. See on aga jällegi lihtsustatud lähenemine. Tegelikult on ka Kreekas väga palju neid, kes oleksid range, saksa moodi rahapoliitika sõbrad. Ka terve Põhja-Itaalia on ilmselt sarnane. Lõuna-Itaalia tahaks jälle raha juurde trükkida.

Seega on meil Euroopas kaks parteid – kärpijate ja trükkijate oma.

Kui meil on üleeuroopaline raha, peaksime valima ka üleeuroopalisi parteisid. Meil ei oleks enam Eesti sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja Reformierakond.

Kõik ütlevad seepeale, et ajan nüüd rumalat juttu, aga siis saaksime valida, kes pooldab kärpeid ja kes pooldab trükkimist, ja see oleks kogu Euroopa rahvalt saadud mandaat.

Praegu vaatab Merkel, kuidas tema valijad ja pangad hakkama saavad ja et euro päris kokku ei kukuks. Sarkozy vaatab oma valijate poole. Euroopa Keskpank vaatab hinnastabiilsust ja Barrosol Euroopa Komisjoni juhina pole volitusi, eelarvet ega midagi.

Eesti on ametlikult kärpijate leeris.

Jah, aga miks? Riigil on ju meil vähe võlga, eraisikutel palju.

Eraisikud saaksid inflatsiooniga võlgadest lahti.

Jah, eraisik peaks olema trükkimise pooldaja.

Muidugi pole raha juurdetrükkimine pikaajaliselt hea, aga praegu ei ole muud võimalust. Võid muidugi kärpida ja laenusid maha kirjutada, aga siis tuleb pankadesse kapitali juurde leida.

Panganduses kehtestati uued reeglid, nad peavad laenude kohta kapitali juurde leidma.

Aga keegi ei anna seda. Eelmisel nädalal tuli teade, et euroala pankadel on 115 miljardit eurot kapitali puudu.

Pangad hakkavad nõuete täitmiseks kapitali juurdeotsimise asemel hoopis laenamist kokku tõmbama.

Jah. Ja oma tütarfirmasid maha müüma. Praegu müüakse Ida-Euroopa pankasid. Lõpuks on elatustase Lääne-Euroopas ikkagi madalam ja säästud kaotavad ostujõudu kas investeeringute mahakirjutamise kaudu (see on emotsionaalselt raske) või raha juurdetrükkimisega.

Aga et kõik saaksid õigesti aru, ütlen välja: ma küll justkui propageeriksin trükkimist, kuid ma olen tegelikult hoiustaja. Mul pole ühtegi laenu.

Tahan öelda, et ainult kärpimisega ei jõua me kuhugi, ratas jookseb täiesti kinni. Hoiustajana leian, et parem trükkigu siis raha natuke juurde, kui et lõpetame kõik ei tea kus.

Su jutt tundub mõistlik, aga seda on saavutada väga raske.

Siis mängime lolli edasi! Siis tullakse jälle iga kuu kokku ja tehakse otsus, mis mitte kuhugi ei vii, ja võlad ainult kasvavad.

Rootsi pangandus on praegu paremas olukorras kui ülejäänud Euroopa Liidu oma.

Rootslastel on kaks suurt plussi. Võrreldes suurte finantskeskustega tegelevad nad väga vähe igasuguste keeruliste mudelitega. Rootslased võtavad lihtsalt hoiuseid vastu ja annavad laenu.

Teine pluss on see, et Rootsi riigil on oma trükimasin. Kui on raha vaja, trükivad juurde. Mida nad tegidki 2008. aasta lõpus. Neil on riigi rahandus korras, pangad on korras ja kui peaks mingi jama tulema, trükivad raha juurde!

Kas üks variant eestlastele oleks euroala purunemisel rootslastega ühte heita?

Aga milleks rootslastel meid vaja on? (Puhkeb kõlavalt naerma)

Meil läheb neid vaja. Väike otsib ikka liitlasi.

Siis on Soome kõige loogilisem liitlane.

Kui elatustase Lääne-Euroopas langeb, siis millised on Eesti võimalused?

Oleme ilmselt ühel meelel, et ees ootavad segased ajad. Kindlust on vähe. Ja mingit kiiret lahendust ka ei ole, et homme või poole aasta pärast hakkab paremaks minema. Sellistel segastel aegadel ei jää looduses ellu mitte kõige tugevam, vaid kõige kohanemisvõimelisem. On vist nii?

Kipub olema.

Kui mõtleme nõukogude ajale, 20 aasta tagusele ajale, viimasele kriisile, siis oleme eestlastena seda kohanemisvõimet päris palju treeninud. Oleme väga hästi ette valmistatud.

Ja paindlikkus! Meil pole ametiühinguid, mis igasuguse paindlikkuse kohe ära võtavad. Augustis esinesin Helsingis ühel üritusel, mis korraldati taasiseseisvumise 20. aastapäevaks. Rääkisin tulevikust ja ütlesin, et võtmesõna on paindlikkus. Soomlasest paneeli juht ütles selle peale: “This is the road to hell!”

Mis oli tema argument?

Ma rääkisin inimkonna ajaloost. Ütlesin, et pensione on makstud väga lühikest aega. Seda polnud varem olemas. Inimesed tegid jõukohast tööd nii kaua, kuni suutsid. Ütlesin, et peame ­selles suunas tagasi liikuma, muidu me pole Aasia­ga konkurentsivõimelised. Ei ole niimoodi nagu praegu, kus Skandinaavia maades on suvepuhkus poolteist kuud ja talvepuhkus ka veel ning kogu riik puhkab. Puhatakse siis, kui tööd ei ole! Nii nagu tegid meie esiisad.

Sel soomlasel oli vaid mõni aasta pensionist puudu. Ta oli intelligentne, aga ei saanud sellest jutust üldse aru.

Räägi kellelegi Lääne-Euroopas, et on vaja kärpida kulutusi: ta ei saa aru! Selles mõttes on meil väga suur eelis. Me oleme keskmise eurooplasega võrreldes palju paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad, meid ei ole hea elu veel ära rikkunud.

Ettekanne Riigikogus 13. detsembril 2011

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad!

Ma tänan kõigepealt selle komplimendi eest, et mind eksperdiks nimetatakse! Ma ise ennast eksperdiks ei pea, aga täna siis võlakriisist ma teie ees räägin. Kõigepealt ka suur tänu härra eelkõnelejale, ta andis väga põhjaliku ülevaate ja vastas põhjalikult küsimustele. Ma katsun siin olla veel mõnes kohas originaalne ja mõne uuema mõtte õhku visata, kuigi raskeks see läheb.

Kõigepealt, kriis Euroopas on kestnud juba üle kolme aasta ja ma ei loe selle kriisi alguseks mitte seda, kui eelmise aasta kevadel hakati rääkima Kreekast, vaid 2008. aasta septembrit, kui Lehman Brothers’i kokkukukkumisega vallandus suur finantskriis, mis kasvas üleilmseks majanduskriisiks. Nagu me täna oleme siin juba rääkinud, siis otsustati, et kriisile reageeritakse, et pangad võetakse üle, päästetakse ettevõtted, ning nõudlust toetati riigilaenudega. Ehk selline tüüpiline viimase aja käitumine: kui on probleem, võtame laenu. Kuigi siis oli juba probleem, et laene oli liiga palju.

2009. aasta suvel oli selge, et see lahendus ei ole jätkusuutlik, järgmisena ootab meid ees riikide võlakriis ning esimesena langevad sinna lõksu Kreeka, Iirimaa ja Portugal. Nii ka läks. Eelmise aasta suvel oli selge, et Kreeka päästmine on veel lihtne ülesanne, aga tõeliselt raskeks läheb siis, kui hätta peaksid sattuma ka Itaalia ja Hispaania. See oli ka ette näha. Ka eelmise nädala Euroopa Liidu tippkohtumise tulemus oli ettearvatav, sest oli ju teada, et Suurbritannia on alusleppe muutmisele vastu. Ma tahan öelda, et siin ei ole väga palju üllatusi olnud.

Miks ma täna teie ees seda kõike meelde tuletan? Ikka sellepärast, et otsustajad on kogu aeg seda kriisi alahinnanud. Kogu aeg on tehtud midagi, mis on liiga vähe, ja kõike on tehtud liiga hilja. On alahinnatud turu käitumist. Täna võib küll julgelt juba öelda, et kui need trendid kõik täpselt jätkuvad, siis varsti on probleemid Prantsusmaaga ja veidi hiljem ka Saksamaaga. Eelkõneleja mainis, et selliseks surmavaks intressiks peetakse 7%, et kui riigi võlg on 7%. Mina nii optimist ei ole. Lihtne arvutus, et kui juba suurel osal riikidel on 100% SKT-st võlg, siis me oskame kõik arvutada, kui 100% on SKT-st võlg, siis 7% intress on täpselt 7% SKT-st aastas. Kujutage ette, kui peaks riigieelarvest andma siis kuskil peaaegu 20% protsentideks, kuna eelarve on seal 30-40% SKT-st.

Nüüd on olukord selline, et uudiseid ja arvamusi kriisi kohta on väga palju olnud, inforuum on vallutatud ja tegelikult on väga raske aru saada, kus on põhijoon. Tulistatakse hirmu- ja õuduslugusid erinevatest kohtadest ja väga raske on orienteeruda. Mina täna üritaksingi anda teile suhteliselt lihtsa raamistiku, et selles inforägastikus paremini hakkama saada. Põhimõtteliselt võib probleemi jagada kaheks. Esiteks tuleb leida lahendus küsimusele, kuidas ülelaenanud riigid oma võlgadega hakkama saavad ning kuidas teha seejuures nii, et pangandus töötaks ja majandus toimiks. Siia alla ma panen ka eelarvelise tasakaalu saavutamise küsimuse.

Teiseks otsitakse vastust küsimusele, kuidas tulevikus sellise kriisi kordumist vältida. Ka lahendustest on palju räägitud, pikalt ei hakka neid kordama. Esimesena alati räägitakse, et tuleb kärpida riigi kulutusi. Siin tuleb aru saada, et kärpimine vähendab omakorda majanduskasvu, et mitte öelda, viib majanduse kahanemisse. Seega võime laenu teenindada veelgi väheneb. Teine lahendus, öeldakse, et inflatsioon, et inflatsioon kergendab laenu teenindamist ehk reaalintress peab olema negatiivne. Samas, arvestades demograafilist olukorda, on säästude ostujõu langus suur hoop riikide pensionisüsteemidele. Kolmanda võimalusena, mis edaspidi aitaks probleeme vältida, on kõneldud võimu tsentraliseerimisest. Siia alla käib ka möödunud nädalal palju jutuainet tekitanud suurem kontroll riikide eelarvete üle ja automaatsed trahvid. Samas ei ole põhjust arvata, et võimu tsentraliseerimine piirdub eelmise nädala otsustega. See on alles algus.

Kui rääkida majandusest, siis on selge, et ainult kärpimisega ei suuda paljud riigid oma laenu teenindada, inflatsioon peab laenude teenindamist toetama. Samuti on selge, et kulutusi tuleb kärpida ja reforme tuleb teha, sest muidu ei muutu midagi ning inflatisoon vaid pikendab agooniat. Mulle tundub, et lisaks üldisele inflatsioonihirmule on Saksamaa tahtnud suunata teisi riike reformide teele ja seetõttu on ka koostöös keskpangaga kogu aeg sellist keskpanga jõulist sekkumist edasi lükatud. Kui me nüüd väga lihtsustatult tahame selle asja kokku võtta, siis tegelikult vaieldakse selle üle, kas ja kui palju kärpida ning kui palju raha juurde trükkida. Me ei oska täna ennustada, missugune stsenaarium on kriisist väljumiseks. Samuti ei oska me arvata, kui kaua see kriis kestab, aga lõpptulemust on lihtsam ennustada. Täna peaks selgem olema, et Euroopa elatustase lähiaastatel ei tõuse, vaid kipub langema, samuti kipub säästude ostujõud vähenema ning poliitiliselt liigub rohkem otsustusõigust keskusesse. Küsimus on peamiselt protsesside kiiruses ning selles, kui palju võimu tsentraliseeritakse.
Nüüd räägime lisaks majandusele ka otsustusprotsessidest. Akadeemik Varblane joonistas väga hea pildi ette, kuidas erinevad riigid erinevatest kooslustest koosnevad. Kui nüüd veel rääkida otsustusprotsessidest Euroopa Liidus, siis keskpank vastutab selle eest, et hinnad oleksid stabiilsed. Näiteks Ameerika Ühendriikides on sealse keskpanga ehk Federal Reserve`i eesmärgiks tööhõive ja majanduskasv. Euroopa Komisjon justkui vastutab Euroopa eest, aga neil ei ole vahendeid, neil ei ole ka tugevat mandaati. Saksamaa ja Prantsusmaa on võtnud kogu raskuse enda kanda, aga nende juhid vastutavad ikkagi omade valijate ees. Hädasti oleks vaja neid, kes vastutavad Euroopa eest ja kellel oleks rahva mandaat ning vajalikud vahendid. Veel üks näide. Praegu vaidlevad erinevate meetmete üle riigid ja lihtsustatult jällegi võib öelda, et osa riike toetab tulude kärpimist ja teine osa suuremat inflatsiooni. Kui me vaataksime aga eri riikide valijaid, siis oleks pilt palju kirjum. Need, kellel on suured säästud, peaksid olema kärpimise poolt, ja kellel on laenud, peaksid olema inflatsiooni poolt. Ehk siis veel kord väga lihtsustatult oleks üks säästjate partei ja teine laenusaajate partei. Kreekas ja Itaalias on kindlasti väga palju inimesi, kes pooldavad niinimetatud kõva rahapoliitikat, ning kindlasti on Saksamaal palju inimesi, kellele meeldiks, kui inflatsioon nende laenukoormust kergemaks teeks. Aga täna on jällegi selle vaidluse kohaks riigipiir, mitte kas kellelgi on hoiused või laenud.
Kui me räägime Eestist, siis meie riigil ei ole praktiliselt võlgasid, küll aga on suured laenud meie erasektoril. Täna võib küsida, kas toetades kärpimist, aga mitte inflatsiooni, me käitume ikka oma valijate huvides? Siinkohal tahan ma lisada, et minul ei ole laene ja on hoiused, et keegi ei saa mind süüdistada, et ma propageerin inflatsiooni enda isiklikes huvides. Arvestades, et me liigume sammhaaval föderatsiooni suunas ja me ei tea, kui kaugel me sellega pidama jääme, tuleks täna rohkem tegelda selleteemalise diskussiooniga ja ma arvan, et see, et täna Riigikogu seda arutab, on väga tänuväärne. Me peame olema pigem samm eespool kui samm tagapool või paar sammu tagapool. Me peame täna endalt küsima, kas me näiteks oleme nõus ühtsete maksudega, kas me oleme nõus ühtse maksupoliitikaga, ühtse eelarvega, et suur osa meie eelarvest lähebki Euroopa Liitu ja siis me saame sealt tagasi. Need on küsimused, mis varsti võivad vabalt laua peale tulla. Me peame olema selleks valmis. Sellised arutelud, sellised vaidlused on ka meie valitsuse huvides, sest kui valitsusel on parlamendi kui rahva mandaat, siis on neil oluliselt lihtsam Brüsselis laua taga vaielda. Ja veel kord üks mõte, et kui on näha, et järjest võimu konsolideerimine ootab meid ees, siis see on valitsusliikmete huvides, et keegi ei hakkaks neid näiteks 50 aasta pärast süüdistama, et kuidas me nii kergelt iseseisvuse käest andsime.
Paljud majandusteadlased ütlevad, et meid ootab ees nn kaotatud dekaad. Ehk siis baasstsenaariumiks võiks võtta, et järgmise viie ja rohkema aasta jooksul majandus Euroopas ei kasva, vaid kahaneb. Loodame, et suuremad kollapsid suudetakse ära hoida, aga samas on närvilisust palju. Tõenäoliselt, kui selline stsenaarium käivitub, siis tänu oma madalamale kulubaasile ja paindlikkusele on Eesti positsioon suhteliselt hea.
Kui me leppisime eelkõnelejaga kokku, kes millest räägib, siis mina pidin rääkima natuke rohkem ettevaatavalt. Seda on väga raske teha, nagu te kõik aru saate. Ühes vist on kõik ühel meelel: ees ootavad meid väga heitlikud ja ettearvamatud aastad. Ja sellepärast on alati selline heaperemehelikult käitumine, tuleb säilitada oma paindlikkus ja reservid. Nagu me kõik teame, looduses jääb ellu mitte kõige suurem ja tugevam, vaid ikka kõige kohanemisvõimelisem. Selles mõttes on Eesti majandus kindlasti üks Euroopa kohanemisvõimelisemaid. Me oleme seda mitu korda harjutanud. Me oleme kindlasti ühed paindlikumad, aga kindlasti on kasulik vaadata edaspidi, kuidas saab ennast veel paindlikumaks muuta. Ehk ühelt poolt me justkui oleksime kriisiks valmis, aga kui rääkida teiselt poolt, reservide poole pealt, siis meil on küll riigil reservid, erasektoril on võrreldes Euroopa vanade riikidega väga väikesed reservid. Nii et me peame mõtlema veel kord, kuidas saavutada rohkem reserve ja suuremat paindlikkust.

See oli minu lühike sõnavõtt ja ma olen väga rõõmus, kui ma saan ka küsimustele vastata.

Loe Riigikogu stenogrammist küsimusi ja vastuseid.

Järjekordse Euroopa tippkohtumise eel ei ole enam midagi uut. Poliitikud ja analüütikud hirmutavad, et eurotsoon on kuristiku äärel ja et kui ei tehta otsustatavaid samme, kukub süsteem kokku. Räägitakse eelarveliidust, ühistest võlakirjadest, aluslepingu muutmisest, keskpanga rollist ja muust. Nagu viimasel ajal kombeks, otsustavad Saksamaa ja Prantsusmaa enne kohtumist suured asjad ära ning näitavad Brüsseli ametnikearmeele koha kätte. Erinevaid variante ja sealt tulenevaid stsenaariumeid on väga palju. Kuna Euroopas on kombeks leida kompromiss, siis ilmselt juhtub nii nagu mõni kuu tagasi juba välja joonistus: võimu tsentraliseeritakse, riigieelarveid kärbitakse ja keskpank trükib raha juurde. Need on toimingud, mida tehakse ja küsimus on vaid, kui otsustavalt edasi minnakse. Liigume sammhaaval sinnapoole, kuhu me veel täna (rääkimata aasta või pooleteise tagusest ajast) pole nõus astuma  – suunaks on föderatsioon.

Ilmselt tuleb nõustuda kantsler Merkeli arvamusega, et ei maksa loota kõikide probleemide lahenemist ühe-kahe tippkohtumisega. Pigem tuleb harjuda mõttega, et euro päästmine kestab veel vähemalt paar aastat. Samuti tuleb harjuda mõttega, et olemasolevate probleemide lahendamiseks kulub kümmekond aastat.

Nii nagu paistab, et pole kiireid lahendusi, paistab ka, et elatustase Euroopas langeb ning ka säästude ostujõud kipub viie ja enama aasta perspektiivis kahanema. Sellest eelistatakse aga mitte rääkida – poliitikule tähendaks see ju enesetappu, kui ta teataks: „Head valijad, teie elatustase langeb, valige mind!“

Kui paljud analüütikud arvavad, et kümmekond aastat pole kasvu loota, võiks ju küsida, miks peaks vananeva rahvastikuga Euroopas majandus kümne aasta pärast uuesti hakkama kasvama?

Aastasadu on inimesed elanud teadmises, et kui pingutame rohkem, on meie lastel kergem elu. See teadmine on hoidnud inimesi liikumises ja aidanud neid igapäevaelus. Arvestades Aasia majanduskasvu ja vananevat Euroopat, saab aga üha rohkem inimesi Lääne-Euroopas aru, et lastele muutub senise elatustaseme hoidmine keeruliseks.

Sellise mitte eriti roosilise perspektiiviga on väga raske leppida. Raske on elada teadmises, et homme on kehvem ja ülehomme veelgi halvem. Praegune pikalt vindunud kriis on raske ka selle poolest, et keegi ei oska öelda, millal see lõpeb.

Senine ideoloogia enam ei tööta

NSV Liidus oli edu üheks näitajaks toodetud terasetonnid ja raudteel veetud tonnkilomeetrid. Praeguses süsteemis on kõige tähtsam näitaja SKT inimese kohta. Meile on kogu aeg selgitatud, et kui majandus kasvab, läheb elu paremaks. Ehk parem elu võrdub majanduskasvuga. Majanduskasvu jälgivad kõik riigid ning sellest räägitakse palju, see on ka valimisdebattide peateema. Eurostati enim vaadatud tabel on SKT inimese kohta vastavalt ostujõu pariteedile ja populaarsuselt teine on SKT kasv.

Kui aga selgub, et majandus enam ei kasva, siis praeguse ideoloogia järgi ei lähe ka elu enam paremaks! Ja kaua sa teatad, et majandus langes x protsenti, see tekitab ainult lisapingeid. Inimesed vajavad uut perspektiivi – sellist, mis tekitaks optimismi.

Täna on popp osta kasutatud asju, sõita jalgrattaga, viia vana mööblit uuskasutusse jms. Ainult et juhul kui me kõik korraga säästlikeks muutume, ei saa majandus kasvada ja ilma majanduskasvuta ei suuda paljud riigid oma võlgasid teenindada, rääkimata nende tagasimaksmisest. Säästlikku eluviisi ja majanduskasvu korraga saada pole võimalik.

Kas see ei sunni meid ümber mõtestama ideoloogiat, et just SKT kasv toob parema elu? Või on hoopis praegu aeg mõelda uuele „hea elu“ definitsioonile?

Igatahes tundub üha rohkem, et meil pole ainult võlakriis, ega isegi mitte üle võimete elamise kriis, vaid ka ideoloogiline kriis. Ja see võib ühel päeval muutuda demokraatia kriisiks.

Elame huvitaval ajal. Mida muud me saame öelda.

Vaevalt jõudsid Euroopa juhid viimasest kohtumisest välja puhata, kui juba tuli signaal, et oleks vaja uuesti koguneda. Kui esialgu tekitas peamiselt muret see, kust saada raha EFSF-i, siis nüüd üllatas Kreeka. Nagu teame, plaanivad kreeklased panna rahvahääletusele küsimuse, kas kärpida või mitte. See näitab väga ilmekalt, kui erinevalt mõtlevad inimesed on ühes liidus, mida üritatakse juhtida nagu klubi. Tänaseks peaks olema kõikidele selge, et selline moodustis ei ole võimeline koos eksisteerima.

Esmaspäevases Financial Timesis oli hea kolumn Wolfgang Münchau sulest. Autor on ilmselt olnud üks enimloetud  euroskeptikuid. Oma kolumnis „What saves the euro will kill the union“ tõestab ta ilmekalt, et kui eurot suudetakse säilitada, siis Euroopa Liit sellisel kujul lõpetab tegevuse. Nimelt peab euro nimel aina rohkem ja rohkem võimu tsentraliseerima. Samal ajal ei ole see enamikele riikidele, kes eurot ei kasuta, kuidagi meeltmööda. Vaja oleks muuta Euroopa Liidu leppeid, aga sellega ei tule tõenäoliselt väljaspool rahaliitu asuvad riigid kaasa.

Soovitan huvilistel seda artiklit lugeda. Oma silm on kuningas.

Kreeka otsus peaks tegelikult isegi parem olema. Mida varem see valus lõige ära teha, seda väiksem on tagasilöök. Täna käib „aja võitmine“ ja laenusummad muudkui kasvavad. Selliselt kummi venitades on oht, et ühel päeval läheb kõik lihtsalt suure pauguga lõhki, palju suurem.

Ent niipalju Kreekast – probleem on siiski palju laiem. Täna nimetatakse seda kriisi millegipärast võlakriisiks. Olen varem kirjutanud, et tegelikult on tegu üle oma võimete elamise kriisiga. Kõigepealt lubasid poliitikud maa ja taeva kokku ja selle elluviimiseks võeti laenu. Kui pangad enam laenu ei andnud, mindi ja võeti raha keskpangast. Paljudele keskpankuritele ja Saksa valitsusele see ei meeldinud ning siis tehti solidaarne keha, mille nimeks pandi EFSF. See on ju sisuliselt pank, kus isegi omakapital ei ole sisse makstud, vaid liikmesriikide garantiidega tagatud.

Seega võtavad need, kes enam laenu ei saanud, nüüd laenu nende riikide tagatisel, kellel veel nii palju laene ei ole. Kahjuks pole palju neid, kes on nõus sellese fondi raha panema.  Loodeti Hiina peale, aga Hiina soovitas Euroopal oma asjad enne korda teha. Venemaa lubas kümme miljardit eurot, aga – olgem ausad – vajamineva triljoni juures pole kümme miljardit väga suur raha.

Pealiskaudselt võib kriisi nimetada võlakriisiks, aga see on eksitav diagnoos.See on üle oma võimete elamise kriis ja seda võib nimetada ka demokraatia kriisiks. Kuidas ikka saab nii, et osade  maade poliitikud lubavad palju rohkem, kui on võimalik ja siis kui asi on juba nii lootusetu, et sinu võlgadest kirjutatakse pool maha, korraldatakse rahvahääletus, kas kärpida kulusid või mitte? Meiesugustele on see uskumatu lugu. Kas selline demokraatia on ikka võimalik?

Miks on täna nii, et demokraatlikel riikidel on suured laenud ja teistel reservid? Erandiks on vaid Põhja-Euroopa riigid, kus on korralik demokraatia ja mõistlik laenukoormus.

Loodan, et valitsejad saavad aru, et kui piisavalt tugevaid otsuseid ei tehta, võib kriis üle minna demokraatia kriisiks.

Kreeka tegevus peaks asjad kiiresti liikuma panema. Minu arvates on täna ainukene lahendus muuta Euroopa Liit vabakaubandusliiduks ning eurotsooni riigid peaksid veelgi rohkem võimu tsentraliseerima Saksamaa-Prantsusmaa teljel. Ajaloole mõeldes on ülitähtis, et see liit püsiks tugev.

Praegu peaks Euroopa Liidu tippjuhtide kohtumisel kokku leppima, et  korraliku eelarvedistsipliiniga riigid, kes on nõus edaspidise tsentraliseerimisega, jäävad ruumi ja need, kes sellega ei nõustu, lahkuvad. Ruumist lahkujatele ja nendele, kes ei taha rahaliiduga ühineda, tehakse tänane Euroopa Liidu leping lihtsamaks. Samuti peaksid rahaliidust lahkumiseks olema selged reeglid.

Seega oleks meil vabakaubandusliit ja rahaliit ning reeglid oleksid neil erinevad. Rahaliidus oleks tänasest rohkem integratsiooni ja Euroopa Liidus vähem. Siis saab otsustusprotsessi toimima ja saab hakata tegelema kriisi lahendamisega, sest praegune klubiline juhtimine on ennast ammendanud.

Või üritame veel kusagilt laenu võtta ja loodame, et Euroopas toimuvad „struktuursed muutused“ ning ükskord suudetakse neid laene teenindada? See oleks pigem lõputa õudus.