Euro kriisist päästmiseks lastakse käiku virtuaalsed rahapressid ning inflatsioon hakkab Euroopas kasvama, on pankur Indrek Neivelt veendunud. Siiski pole meil tarvis karta rublaaja lõpuga sarnanevat hüperinflatsiooni.

—

Üha rohkem analüütikuid ja viimasel ajal ka kõrgeid poliitikuid annab avalikult mõista, et eurotsoon “laguneb”  või uueneb. Mida teie arvate, mis eurot ja eurotsooni ees ootab?

Kõigepealt on väga hea, et neist asjust räägitakse. Selles mõttes on olukord parem kui aasta või kaks tagasi. Euro endaga ei ole selle aja jooksul oluliselt midagi muutunud, riigid on muidugi oma võlakoormust kasvatanud, aga muud erinevust suurt ei ole. Kuid nüüd hakkab inimestele kohale jõudma arusaamine, et niimoodi jätkata enam ei saa.

Olete oma blogis toonud välja lahendused, mis aitaksid euroriikidel kriisist pääseda: kärpimine, tsentraliseerimine (st liikumine Euroopa Ühendriikide moodustamise suunas), raha juurde trükkimine ning eurokriteeriumidele mittevastavate riikide rahaliidust välja viskamine. Neist ükski ei ole ju veel realiseerunud.

Vastupidi, kõik need vaikselt juba realiseeruvad. Vaatame, mis on praeguseks juba toimunud. Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet on andnud mõista, et inflatsioon peaks kasvama. Samuti on Euroopa Keskpank ostnud viimase paari nädala jooksul kõvasti nii Hispaania, Itaalia kui teiste probleemsete riikide võlakirju. Mis see muu on kui raha juurde trükkimine. Seega inflatsiooniga minnakse kaasa, väga tõsiselt on hakatud rääkima ka võimu konsolideerimisest Euroopas. Samuti on hakatud rääkima vajadusest tõsta rikaste makse. Kuna sellest kõigest räägitakse, on olukord minu arvates parem kui aasta tagasi. Seni on Euroopa poliitikud kogu aeg turgudel sabas sörkinud: kohtuvad, lepivad kokku mingis lahenduses, plaksutavad iseendale käsi ja paari nädala pärast on olukord ikkagi hullem, kui oli enne kokkusaamist.

Mis moel hakatakse raha juurde tekitama, kas kaudsete meetoditega või otseselt rahasedeleid trükkides?

Ikka kaudsete meetoditega. Kui valitsused võtavad otse Euroopa Keskpangast laenu, siis tähendab see sisuliselt uue raha väljalaskmist Euroopa Keskpanga poolt.

Kui suureks võib inflatsioon kasvada? Kas võime näha midagi sellist, nagu kogesime rublaaja lõpus?

Seda viimast ma küll ei usu, rubla inflatsioontempo oli umbes 1000 protsenti aastas. Selle peale välja ei minda, aga oleks igati mõistlik, kui inflatsioon oleks 5, 6, 7 protsenti. Ütleme kuni 10 protsenti. Kui selline inflatsioon kestaks viis aastat, siis läheks olukord natuke kergemaks.

Eesti on kogu aeg elanud umbes sellises inflatsioonis. Kas Lääne-Euroopa inflatsiooni tõusmine 10 protsendile suurendaks võrdeliselt meie inflatsiooni või lihtsalt meie ja Lääne-Euroopa inflatsioonitase ühtlustuks?

See on raske küsimus. Eesti inflatsioon sõltub veel paljudest muudest asjadest, meie enda ja meie naabrite majanduskasvust.

Inflatsioon tähendab ju hinnatõusu?

Ikka.

Seega maksame me kõik tavatarbijatena lõpuks kinni euro päästmise?

Aga kes siis veel? Kahjuks ei tule Kuu pealt keegi seda kinni maksma. Kui me ei oleks eurotsooni astunud, siis võiksime praegust olukorda pisut rahulikumalt pealt vaadata.

Tõenäoliselt lähevad nüüd käiku kõik stsenaariumid, millele ma olen viidanud: kõigepealt kärbitakse kulutusi, aga see pidurdab ka majanduskasvu. Kui majanduskasvu ei ole, on keeruline võlgu teenindada. Seega ei saa kärpimine kesta kuigi pikalt. Samal ajal Euroopa võimu tsentraliseeritakse. Inflatsiooni osas on Euroopa Keskpank otsa lahti teinud ja lõpuks oleks minu arvates küll mõistlik, kui mõned riigid eurotsoonist lahkuksid.

Öeldakse ju, et riikide väljaviskamine ei ole tehniliselt teostatav?

Tehniliselt on see tõesti väga raskesti teostatav, ma ei kujuta ka ette, kuidas see võiks toimuda. Aga kellelegi peab selle valu kätte näitama. Ühised võlakirjad, millest praegu räägitakse, ei ole lahendus. Inglise keeles on olemas mõiste nagu moral hazard, moraalne risk: kui isik või institutsioon ei koge oma käitumise negatiivseid tagajärgi, siis käitub ta teisiti, kui ta käituks neid kogedes. Kui sa saad elada nii, et kõik su võlad kinni makstakse, siis sa jäädki niimoodi elama. Võtad üha uusi võlgu. See ei ole hea lahendus. Mõne riigi võiks teiste hirmutamiseks välja visata.

Kas teie meelest on võimalik mingi uue vääringu, näiteks “korralike” riikide omavahelise “põhja-euro” loomine?

Seda ma ei usu, sest keegi peab ju vana euro eest ka vastutama. Keegi peab ju üle võtma praeguse Euroopa Keskpanga kohustused. Ei saa olla nii, et ühel päeval ütlevad riigid, et jäägu see euro kus ta on, tegime natuke nalja ja aitab. Kui euro eest keegi enam ei vastuta, siis tähendab see Euroopa Liidu lõppu. Ma pigem arvan, et paar nõrgemat riiki lähevad minema, mitte seda, et tugevad riigid teevad uue valuuta.

Kas inflatsioon tõsutab ka palku?

Küllap hakkab ka palk tõusma. Ent kas tuleb just palgaralli… Täna on Euroopas kaks probleemi: liiga palju on võlgu ja elatustase on Aasiaga võrreldes liiga kõrge, eriti Lääne-Euroopa oma. Inflatsiooni käigus tõusevad hinnad ja tõusevad ka palgad, aga palgad peavad tõusma vähem kui hinnad. Kokkuvõttes peaks Lääne-Euroopa elatustase langema, raha ostujõud peaks langema (muu hulgas ka hoiustajate hoiuste ostujõud). Alles siis saavutatakse uus tasakaalupunkt, kui Lääne-Euroopa elatustase on langenud.

Millise Aasia riigi tasemega peaks Lääne-Euroopa ühtlustuma?

Seda on raske öelda. Küsimus on, kui suur on Lääne-Euroopas töö eest makstav tasu võrreldes mõnes Hiina linnas sama töö eest makstava tasuga. Töögrupiti ühtlustuvad palgad üle kogu maailma.

Kas Eesti tase on tulevasest ühtustumispunktist all- või ülalpool?

Ma loodan, et me oleme praegu veel madalamal tasemel, seega on meil veel tõusuruumi.

Kuidas mõjutab inflatsioon laenude tagasimaksmist, arvestades asjaolu, et meie laenud on ujuva ja muutuva intressiga?

Laenud sõltuvad intressimääradest. Kui need on madalamad kui inflatsioon, siis on laenude maksmine kerge. Aasta või kahe jooksul võib laenude maksmine minna tõesti hoopis keerulisemaks, aga pikas perspektiivis – näiteks viie aasta jooksul – muudab inflatsioon laenude maksmise alati kergemaks.

Alo Lõhmus

Intervjuu ilmus Maalehes 1.09.2011

Kui looduses on ülim eesmärk ellu jääda, siis pole meil rahvaarvu vähenemise tõttu rahvusena viimase kahekümne aasta jooksul hästi läinud.

Paar aastat tagasi sattus mulle Helsingis ühes hotelli fuajees kätte koopia ajalehe esiküljest sada aastat tagasi. Uudiseid lugedes oli tunne, et maailmas ei ole vahepeal midagi muutunud. Seal oli juttu eelarve puudujäägist, poliitikute  skandaalidest ja sõjast Afganistanis. Kakskümmend aastat tagasi oli järjekordne sõda Afganistanis lõppenud ja eelarvedefitsiidi katmiseks trükkis liitriik, kuhu me kuulusime, raha juurde. Täna räägitakse jälle sõja lõpetamisest Afganistanis ja eelarvedefitsiidist jagusaamiseks trükitakse raha juurde. Tundub, et mõned teemad ei kao kusagile, vaid tõusevad mingi regulaarsusega jälle esiplaanile. Kindlasti leiab veel palju sarnast kahekümne aasta taguse  ajaga. Õnneks on erinevat siiski palju rohkem.

Kahekümne aasta taguseid aegu meenutades tuleb tunnistada, et me ei kujutanud siis ette, kui palju olime oma mõtteviisi ja ühiskonna korraldusega maha jäänud nn vanast Euroopast. See oli kindlasti positiivne, et me ei teadnud, mida kõike tuleb teha. Meil oli peamine:  suur pealehakkamine ja vajadus tegutseda. Oli väga suur entusiasm, milles oli palju ka naivismi. Ja oli suur idealism. See on suurim erinevus võrreldes tänase ühiskonnaga. Tänaseks on idealism vahetunud pragmatismiga ning otsuseid tehakse peamiselt arve vaadates, seda nii majanduses kui ka poliitikas. Kakskümmend aastat tagasi oli kõigepealt ikka vajadus midagi korda teha ja tavaliselt leiti selleks ka vahendid. Aga see kõik on asjade loomulik areng. Nüüd  on meil korralikult toimiv euroopalik riik koos oma plusside ja miinustega.

Arvestades olukorda, kus olime kakskümmend  aastat tagasi ja kuhu oleme tänaseks jõudnud, on meil kokkuvõttes läinud väga hästi. Suurimaks õnnestumiseks tuleb minu arvates pidada kutset ühinemaks Euroopa Liiduga. Mitte ühinemist ennast 2004. aastal, vaid kutset liituda esimeses järjekorras koos Tšehhi, Ungari, Poola ja Sloveeniaga. Ühinemisprotsess kiirendas meie ühiskonna arengut, sest pidime muutuma nn Euroopa-kõlbulikuks seadusandlusest kuni paljude olmetingimusteni välja.  On selge, et üksi, ilma kõrvalise surveta oleks meie areng olnud palju aeglasem. See kutse aktiviseeris ka meie naabreid. Fakt, et Eesti sai kutse liitumiseks esimeses järjekorras ning Läti ja Leedu alles teises järjekorras, käivitas lõunanaabrite juures olulised protsessid. Ning tulemus, nagu me kõik teame, oli üheaegne astumine Euroopa Liitu.

Kui tagasi vaadata ja mõelda, mis oleks juhtunud, kui me ei oleks seadusandlust ja sellest tulenevat mõtteviisi üle võtnud, vaid oleksime kõik ise teinud. Kui me poleks Euroopa Liidus, poleks meil nii suurt turgu oma kaupadele, rääkimata toetusrahast. Euroopas reisimiseks oleks endiselt vaja viisasid jms. Meil ei oleks nii palju välisinvesteeringuid ja turiste. On selge,  et meie elu viimase kahekümne aasta jooksul on enim muutnud otsus asuda tegema ettevalmistusi ühinemaks Euroopa Liiduga ja hilisem ühinemine. Arvan, et Eesti rahvas peaks olema väga tänulik oma poliitikutele, kes kunagi selle suuna võtsid ja Euroopa juhtidele meie Euroopameelsuse ja valmisoleku suutsid selgeks teha.

Positiivse poole pealt tuleb kindlasti ka tunnistada meie kiiret uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Protsessid, mis said alguse „Tiigrihüppest” ja projektist „Vaata maailma”, andsid meie ühiskonnale võimaluse muutuda tehnoloogiliselt kaasaegseks ühiskonnaks. Me jätsime suure osa teiste riikide arengust vahele ja tegime suure arenguhüppe. Siin näitasid positiivset eeskuju meie riigi tolleaegsed juhid ja erasektor tuli rõõmuga kaasa. Täna on meile iseendastmõistetav Interneti-pangandus, mobiilne parkimine või ID -kaardi abil riigiga suhtlemine, olgu tegu tuludeklaratsiooni täitmise või aastaaruande allkirjastamisega. Sellist taset teistes Euroopa riikides ei kohta. Siin oleme me kindlasti Euroopas eesliinil ja õnneks on  meil veel palju ka arenguruumi. Kui rääkida puudujääkidest, siis suurimaks puudujäägiks on väike loomulik iive ja väljaränne, mille tulemusena on elanikkond vähenenud ja ka vananenud. Tõsi, väljaränne on palju väiksem kui teistes Balti riikides, kuid on sellegipoolest tõsine probleem. Kui looduses on ülim eesmärk ellu jääda, siis pole meil rahvaarvu  vähenemise tõttu rahvusena viimase kahekümne aasta jooksul hästi läinud. Niimoodi jätkates me ellu ei jää. Kindlasti tuleb ebaõnnestumiseks lugeda ka see, et me ei suutnud ära hoida suurt laenubuumi ja seejärel suurt kukkumist. Riigi ülesanne on ikka majandustsüklite tasandamine, mitte vastupidi. Tänaseks majandus küll kasvab, aga millised on selle kriisi sotsiaalsed  tagajärjed, me veel ei tea. Loodan, et saime vähemalt õppetunni, et selliseid järske tõuse ja kukkumisi tuleks püüda edaspidi tasandada.

Samas tuleb ka ära märkida, et arvestades olukorda, kus me olime, ja  erinevate poliitiliste parteide arusaama majandusest, on meie majanduspoliitika kokkuvõttes olnud mõistlik. Kas see on ebaõnnestumine või tänapäeva globaliseerunud maailma paratamatus, ei tea, aga kahju on, et enamik strateegiliselt tähtsaid ettevõtteid ei kuulu enam kohalikele. Probleem ei ole mitte niivõrd omanduses kui selles, et peakontoris on alati kallimad töökohad ja  seal toimub areng. Eestist on saanud Skandinaavia maadele odav tootmise koht nii et pigem liiguvad meie spetsialistid sinna ja vastu saame lihtsama töö. See aga paneb meie edasisele arengule piiri.

Eesti on väikeriik ja pole imestada, et meid maailmas  vähe teatakse. Lisaks oleme väga noor riik ja me pole selle lühikese ajaga suutnud endast palju märku anda. Seetõttu ei maksa eriti oodata, et Eestil oleks maailmas välja kujunenud mingi selge kuvand. Kõik see võtab aega. Kui võrrelda Eestit teiste Ida-Euroopa riikidega, siis oleme kindlasti esimeses grupis koos Tšehhi, Poola, Slovakkia ja Sloveeniaga. Ning meie erineva ajaloo taustal on see väga hea tulemus. Kokkuvõttes võib rõõmuga tunnistada, et

Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide arenguteed kõrvutades oleme kindlasti omas klassis parimate hulgas.

Artikkel on ilmunud ajalehes Sirp 12.08.2011

Kaks nädalat tagasi tehti Euroopa riigijuhtide poolt järjekordne katse turge rahustada. See koosviibimine oli nii nagu eelmised. Vahetult pärast koosviibimist räägiti, et see on nüüd piisav ja otsustati rohkem kui tegelikult oodati. Euro tõusis teiste valuutade suhtes ja aktsiahinnad samuti. Mõned üksikud kahtlesid, kas need meetmed on ikka piisavad ja nädala-kahe pärast on kahtlejaid juba rohkem kui neid, kes usuvad, et asjad on nüüd korras.

Nii juhtus kõikidel eelmistel kordadel, kui nn võlakriisi üritati lahendada ja nii läheb tõenäoliselt ka edaspidi. Tänaseks on probleemid jälle väga suured ja ilmselt ei pääse Euroopa juhid ka augustis erakorralisest kokkusaamisest.

See, et riikide võlad liiga suureks kasvavad, polnud üllatus juba 2009. aasta kevadsuvel. Juba siis oli näha, et probleemid tekivad mitte ainult Kreekal vaid ka Portugalil ja Iirimaal. „Ootelehel“ olid Hispaania ja Itaalia. Samuti oli spetsialistidele juba rohkem kui aasta tagasi selge, et euro pole sellisel kujul jätkusuutlik; paljudele oli see selge juba enne euro tulekut.

Ühine raha nõuab palju enamat kui seda tänane rahaliit suudab pakkuda. Raha püsimiseks tuleb kiiresti liikuda võimu tsentraliseerimise suunas. Alates ühisest rahandusministrist ja ühistest Euroliidu võlakirjadest kuni ühise maksupoliitikani välja. Selles suunas liikumist pole aga näha. Pigem kisub iga riik tekki ikka enda poolele. Positiivse arenguna tuleks mainida, et mitte ainult spetsialistid, vaid ka Euroopa üldsus hakkab aru saama, et asi on tõsine ja nii enam jätkata ei saa.

Üritan teha kokkuvõtte sellest, kuhu oleme tänaseks jõudnud:

1. Võlausaldajad on osa oma mõningate riikide võlakirjadesse investeeritud rahast kaotanud. Seejuures ei pruugi see „kaotus“ olla nominaalne, vaid näiteks ka läbi raha ostujõu vähenemise ehk inflatsiooni.
2. Olukord on väga närviline ja väiksemgi sõnavääratus mõne tipp-poliitiku suust võib tekitada turgudel laviini. Selle tõestuseks sobib hästi Itaalia peaministrilt paar nädalat tagasi pudenenud lause oma rahandusministri kohta, mis turge raputas. Tavalises olukorras oleks seda võetud naljana, aga nüüd hakati rääkima potentsiaalsest Itaalia kriisist. Pankades on praegu igatahes kõrge lahinguvalmidus.
3. Suur osa Euroopast elab täna üle oma võimete ehk siis laenu toel. Keskmine elatustase peab Euroopas langema, olgu kulude kärpimise või inflatsiooni näol. Sellest olen kirjutanud varasemas postituses.
4. Majandusajalugu ei tunne olukorda, kus eelarvet oleks oluliselt kärbitud ning majandus oleks samal ajal kasvanud jJa seda nii suures osas maailmas.
5. Kui riikide laenukoormus on suurem kui SKT, muutub eelarve väga intressitundlikuks. Arvestades tõusvaid intresse, on see paljudele riikidele tõsine probleem. On suur vahe, kas maksta intresse neli või kuus protsenti SKT-st.
6. Vastloodud euro tagamise süsteemid ei ole piisavad Itaalia suuruse riigi  toetamiseks. Kui näiteks Itaalia makstavad intressid lähevad liiga kõrgeks ning vaja on nn ühiskassast toetamist, võivad ka Prantsusmaa ja siis ka Saksamaa risk ja intress tõusta liiga kõrgeks. Tekib nn doominoefekt, mida ma varem ka viimase mehe jooksuks nimetasin. Ssiis alles puhkeb kriis.
7. Euroopa Keskpank elab justkui oma elu ja tegeleb oma peamise eesmärgi ehk hinnastabiilsusega. Intresse tõstes teeb ta laenude teenindamise veelgi keerulisemaks.
8. Enamus riike on oma võlakoormuse nii suureks lasknud, et järgmise „tulekahju“ korral ei pruugi riikide garantiid olla enam piisavad. Kui korduks 2008. aasta sügise kriis, ei oleks riikidel võimsust turgudele garantiisid anda ning pangad võivad minna pankrotti.
9. Euroopa tahe hoida Euroliit ja selle kaudu Euroopa Liit koos on väga suur. Keegi ei ole huvitatud tekkivast kaosest  ning ükski poliitik ei taha minna ajalukku sellega, et tema otsustest või otsustamatusest lagunes Euroopa Liit.
10. Olukord muutub väga kiiresti ja raske on analüüsiga turule järgi jõuda. Seetõttu ongi kasulikum tegeleda rohkem fundamentaalsete probleemidega, mitte igapäevase uudistetulvaga.

Millised on võimalikud edasised stsenaariumid?

1. Kärpida-kärpida-kärpida, nagu Balti riigid.

Eestit tuuakse paljudele eeskujuks kulude kärpimise ja sellega konkurentsivõime parandamise poolest. Samas on arusaadav, et see võib töötada väikese riigi korral, kus eksportisime end kriisist välja ja paljud läksid tööle võõrasse riiki. Terve maailm ei suuda eksporti suurendada, sest keegi peab ju ka importima. Samuti ei ole võimalik suuremat sorti rahvaste liikumine. Vaevalt, et inimesed Lõuna-Itaaliast Saksamaale tööle lähevad.
Lisaks tekitab selline stsenaarium probleeme võlgade teenindamisega, olgu võlgnikuks riik või eraisik. Kokkuvõttes tähendaks see stsenaarium Euroopa majandusele järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul tõenäoliselt kahanemist.

2. Võimu tsentraliseerimine ehk liikumine Euroopa Ühendriikide suunas.

Ühtne maksupoliitika, ühtsed riigivõlakirjad jms. Liikmesriikidel vähem volitusi eelarvete koostamisel jms.

Arvestades Euroopa praktikat, võtab see rohkem kui kümme aastat – pigem kakskümmend. On selge, et sellist aega meil pole.

3. Inflatsioon.

Olukord võib laheneda sellega, mida riigid on läbi aegade teinud ehk trükkinud raha juurde, nii nagu praegu  Ameerika Ühendriikide valitsus ja keskpank. See oleks lühiajaliselt kõige valutum, aga samas on sellel pikaajalised mõjud. Väheneb usaldus raha ja säästmise vastu. . Kui ei ole sääste, ei saa ka investeerida. See eeldaks, et Euroopa Keskpanga põhimõtted vaadataks kriitiliselt üle, mis mõjutab omakorda tarbijate käitumist. Kujutage ette,kui ühel päeval öeldakse, et Euroopa Keskpanga inflatsiooni eesmärk ei ole enam kaks protsenti vaid kümme. Mis saab siis kinnisvara  ja muudest hindadest? Kas kõik hakkavad nõudma palgatõusu ja alustavad streike?

4. Rahaliidust lahkuvad need riigid, kes ei suuda kriteeriume täita ning allesjäänud riigid liiguvad suurema tsentraliseerimise suunas.

See tundub esmapilgul kõige loogilisem, aga ka siin on probleemid.

Vaevalt, et lahkuvad riigid oma ühise raha loovad – nn Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa euro pole tõenäoline. Pigem koonduvad tugeva eelarvedistsipliiniga riigid ümber Saksamaa ja lahkuvad riigid võtavad kasutusele oma raha. Tõenäoliselt ei suuda Kreeka, Itaalia ja teised lõunapoolsed riigid uue nn Lõuna-Euroopa rahaliidu tingimustes kokku leppida. Pigem ikka igaüks omaette.

See stsenaarium näib lihtne, aga on tehniliselt keeruline, sest sellist reformi ei saa taha üleöö. Pealegi võib see kaasa tuua Kreeka klientide raha viimise Saksa pankadesse, mis paneks Kreeka pangad sellise löögi alla, et Kreekal endal poleks jõudu neid püsti hoida. Appi peavad jälle tulema IMF ja Saksamaa, kuid ega Saksamaagi rahakott põhjatu ole.

Nagu näha ei ole praeguses olukorras ühtki head stsenaariumi. Nagu ikka, lähevad kasutusele nn segastsenaariumid: kulusid kärbitakse, võimu veidi tsentraliseeritakse ja inflatsioon kasvab ilma Euroopa Keskpanga reegleid muutmata. Tõenäoliselt lahkub mõni riik lähema nelja-viie aasta jooksul rahaliidust.  Olgem ausad, see on optimistlik stsenaarium.

Pessimistlikuma stsenaariumi puhul suurendatakse stabiliseerimisreservi iga poole aasta tagant, kuni ühel päev läheb Prantsusmaa ja Saksamaa jaoks raha hind liiga kõrgeks ja nemadki vajavad abi.

Aga abi kelle käest? Siis on ainus võimalus raha trükimasin veelgi kiiremini käima panna.

Eesti poliitikas on tihti nii, et keegi kõrgetest poliitikutest hakkab järsku mingit imelikku juttu ajama. Tundub, et muidu mõistlik inimene aga jutt on ebaloogiline. Saad aru, et see on poliitika ja neil on meiesuguste ullikeste hääli vaja. Hulluks läheb asi aga siis kui neid lubadusi hakatakse ka ellu viima.

  Loe edasi »

Kui Kreeka kriis veidi rohkem kui aasta tagasi suureks paisus arvasin ma, et turud reageerivad lihtsalt üle. Nii nagu nad tavaliselt teevad. Mäletame veel paariaasta taguseid artikleid ja arvamusi  kriisist Eestis ja Lätis. Arvasin, et kreeklased on kohanemisvõimelisemad ja reageerivad nii nagu meie Balti riikides tegime. Aga neil asjad nii lihtsalt ei käi. Nemad oma kulutusi juba niisama lihtsalt ei kärbi. Loe edasi »