Majutusteenuste käibemaksu teema kütab juba teist kuud kirgi . See tundub nii ettevalmistamata teema olevat, et paneb mõtlema, kuipalju veel selliseid punkte koalitsioonilepingus on.

Alustuseks tahan öelda, et mul puuduvad majanduslikud huvid hotelliäris. Samas olen laenuandjana olnud suure osa  tänaste hotellide alguse juures ja tean väga hästi nende toimimispõhimõtteid.

Mõned põhjused, miks ei saa tõsta majutusasutuste käibemaksu.

Esiteks on majutusteenus suuresti eksport. Härra peaminister väitis Riigikogu infotunnis, et majutusasutustel on justkui  käibemaksu soodustus. Kui see on nii, siis saavad kõik kaupu ja teenuseid eksportivad firmad käibemaksu soodustust. Ekspordi käibemaks on ju null.  Ja ei ole vahet kas eksporditakse kaupu või teenuseid. See on üldine põhimõte. Vastavalt statistikale on meil kaks kolmandikku majutatavatest turistidest välismaalased ja välisturistid elavad enamasti kallimates ööbimiskohtades. Seetõttu ei eksi me palju kui väidame, et vähemalt kolm neljandikku  majutusasutuste käibest on eksport. Sellest põhimõttest lähtuvalt oli hotellide käibemaks kuni masu aegsele maksude tõstmisele viis protsenti. Seega oleks õiglane majutusasutuste käibemaksu hoopis langetada üheksalt protsendilt viiele protsendile. Mitte tõsta.

Teiseks  tahetakse majutusasutustelt ära võtta praktiliselt kogu kasum. Käibemaksu tõusuga plaanitakse riigikassasse saada lisaks kakskümmend miljonit aastas. Samas oli näiteks 2013. aastal majutusasutuste summaarne puhaskasum Statistikaameti andmetel  23.7  miljonit eurot. Sisuliselt toimuks sellega ühe sektori kasumi natsionaliseerimine. Kas käibemaksu tõstetaks korraga või paari protsendi kaupa aastas, ei ole vahet.  Hotellid teenivad samapalju kasumit kui koalitsioon plaanib rohkem makse võtta. Samal ajal räägitakse, et ettevõtte tulumaksu me ei saa taaskehtestada.

Kolmandaks võiks käibemaksu tõstmise asemel hoopis palka tõsta. Hotellides on tööjõu kulud umbes kolmkümmend protsenti brutokäibest ehk nn. letihinnast. Käibemaksu tõstmine üheksalt protsendilt kahekümne protsendini on hotellide jaoks sama, mis palgakasv kolmandiku võrra.  Eelmise aasta palgadiskussiooni käigus saime juhtiva reformierakondlase kaudu teada, et hotellinduses näiteks palka tõsta ei saa. Huvitav, kuidas on nüüd järsku võimalik käibemaksu tõsta? Riiklik sekkumine palkadesse on valitseva ideoloogia järgi kurjast. Kuigi palgavaesus on kõikide parteide programmide järgi probleem, eelistatakse mitte palgakasvu, vaid raha äravõtmist maksuna ja selle lastetoetustena tagasi andmist. Palgatõusu võiks hotellide töötajad järgmiseks viieks aastaks  “tänu” käibemaksu tõusule  ära unustada. Hea kui töökoht säilib.

Loodame kõik, et koalitsioon on aru saanud, et majutusasutuste käibemaksu ei ole võimalik tõsta.  Samuti oleks absurdne  käibemaksu tõstmine ühe protsendi võrra. Alles me langetasime tulumaksu ühe protsendi võrra ja nüüd tahame käibemaksu samapalju tõsta. On väga kilplaslik langetada tulumaksu ja ise samal ajal rääkida palgavaesuse probleemist ning siis tõsta käibemaksu. Sest on ju teada, et käibemaksu tõstmine mõjutab enam väiksema sissetulekuga inimesi ja tulumaksu langetamine neile väga suurt mõju ei avalda.

Maksuerisuste kaotamisel ja eelarveaukude täitmiseks tuleks alustada eluasemelaenu intressi tulumaksuvabastusest.  See oli kehtestatud ajal kui elusasemelaenu intressid olid kümme protsenti ja rohkem ning tulumaks kakskümmend kuus protsenti. Täna on eluasemeleanu intressid 2-3 protsenti ja tulumaks kakskümmend protsenti. Seda maksusoodustust ei ole enam kindlasti vaja. Tegelikult oleks pidanud selle tühistama juba 2006. aastal või veelgi varem ja siis oleks ka meie majanduslangus väiksem olnud.

Kindlasti tuleks võrdsustada lahja ja kange alkoholi aktsiisid.  Alkoholiaktsiisi ühtlustamine aitaks kaasa mitte ainult riigieelarve täitumisele vaid ka vähendaks alkoholi tarbimist noorte seas. See teine aspekt oleks tegelikult veelgi  tähtsam.

Uus kvalitatiivne tase maksunduses tekib alles siis kui rikkamatelt eraisikutelt ja suurematelt ettevõtetelt korjatakse rohkem makse kui täna. Senine lähenemine, et anname kusagile natukene juurde ja selleks võtame kõigilt natukene ära, ei toimi. See peaks nende eelarvevaidluste juures olema tänaseks arusaadav.

18.veebruaril oli mul Varssavis au osaleda CEED Instituudi järjekordse raporti tutvustamisele pühendatud paneelis. Eelmise aasta raport tööjõu migratsioonist osutus väga populaarseks ja me otsustasime samal teemal jätkata.
Raporti pealkiri on “A one-way ticket? Migration in Europe from the perspective of CEE countries” ja sellega saab tutvuda: http://ceedinstitute.org/report/1851
Uues raportis on tabelites värskemad arvud ja lisatud on ka uusi teemasid.
Saame teada, et viimase kümne aastaga on hinnanguliselt kuus miljonit inimest nn. Uuest Euroopast lahkunud nn. Vanasse Euroopasse. Seejuures Poolast 1.9 ja Rumeeniast 2.3 miljonit inimest. Eesti on oma 5.7 protsendiga elanikonnast keskmike hulgas. Võrdluseks on Rumeeniast lahkunud üle 11 protsendi, Poolast 4.9 aga Tšehhist vaid 1.1 protsenti elanikest.
Teises peatükis on põhjalikult uuritud põhjusi, miks on inimesed Poolast lahkunud, kuidas nad end teisel maal tunnevad ja kas ning mis tingimustel plaanivad nad tagasi tulla.
Uuritud on ka erinevate Ida-Euroopa riikide atraktiivsust immigrantidele. Raporti järgi on siin Eesti kolmandal kohal Tšehhi ja Sloveenia järel ning Poola ees.
Analüüsides erinevaid tulevikustsenaariume on välja toodud kaks erinevat telge. Ühel kujuteldaval teljel on oma inimeste lahkumine või tagasi tulemine ja teisel teljel immigrantide vastuvõtmise poliitika. Kui liberaalne see on ja kui tõenäoline. Sellest koorub välja neli erinevat stsenaariumi. Meil tundub minevat esimese stsenaariumi järgi, mille märksõnadeks on inimeste lahkumise osas seniste trendide jätkumine ja väga piiratud immigratsioonipoliitika. See on kõige realistlikum stsenaarium aga samas ka kõige murettekitavam kuna langeb riigi konkurentsivõime.
Kes ei jaksa kogu raportit läbi lugeda võiks piirduda kokkuvõttega. Siis saame vähemalt aru, et meie probleemid on teiste Ida-Euroopa riikidega sarnased ja ka lahendust on lihtsam üheskoos leida.
Paneelis esinedes juhtisingi tähelepanu sellele, et me peaksime üheskoos lahendusi otsima. Näiteks on Suurbritannias välja arvutatud, et Euroopa Liidust pärit immigrandid (kui nii võib tööjõu vaba liikumist nimetada) maksid viimase kümne aasta jooksul riigikassasse 20 miljardit naela rohkem kui nad sealt vastu said. Ehk siis peamiselt Ida-Euroopast pärit inimesed toetavad rikkamaid britte.

Kui mõelda, et Eestist on lahkunud 5.7 protsenti inimestest, siis tööjõust oleme kaotanud umbes kümme protsenti. Ehk me oleme ära andnud kümnendiku oma tööjõust ja majanduspotentsiaalist ning vastu saame erinevate toetustega veidi üle nelja protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Ja lisaks veel käendame ülelaenanud riikide lootusetuid laene. Tegelikult me ei saa mitte abi, vaid me abistame rikkamaid riike. Me oleme rikkamate riikidele doonoriteks. Aga reklaamid näitavad, et Euroopa Liit toetab. Tegelikult toetame ikka meie ja saame pool tagasi.
Meie palgad on madalad ja selle probleemiga tuleb Eestis tõsiselt tegeleda. Aga lisaks palkade tõstmisele tuleb seda ebaõiglust selgitada ka Brüsselis. Euroopa Liit peab rohkem raha ümber jagama ja ääremaadele hakkama toetusi maksma ka sotsiaalsüsteemi ülalhoimiseks. Ehk siis nn. Euroopa pension, millest olen ka varem rääkinud. Palju õiglasem oleks kui saaksime Brüsselist lisaks umbes viis protsenti SKT-st ehk umbes 1 miljard pensionide maksmiseks. Täna kogutakse ettevõtjatelt sotsiaalmaksu pensionite maksmiseks pea poolteist miljardit eurot ja üks miljard lisaks oleks siin olulise mõjuga.
Praegune süsteem ei ole õiglane ja tekitab probleeme ääremaades. Euroopa Liiduga ühinemisel ei oodanud keegi nii suurt tööjõu liikumist ja praegu on viimane aeg süsteemi korrigeerida.
Seda juttu raportist ei leia. Need on lihtsalt minu mõtted ja rääkisin seda Poolas avalikult juba teist korda. Esimene kord oli eelmise aasta maikuus Katowices. Loodame, et kunagi hakkab jää liikuma ja süsteem muutub õiglasemaks.
Seniks head raporti lugemist.

Avaldatud ERR-i portaalis 12.02.2015

Vaidlus miinimupalga ehk alampalga üle on tuure üles võtnud ja väga palju huvitavat on sellega seonduvalt välja tulnud. Oleme teada saanud, et miinimupalgaga on seotud erinevaid tasusid kuni lasteaiatasuni välja. Keegi ei oska seletada, miks peaks lasteaia kohatasu olema seotud miinimumpalgaga ja miks ei võiks seda otsustada kohalik omavalitsus ise. Aga nii see täna on.
On veel palju asju, mis on seotud miinimupalgaga. Minu arvates võiks uus riigikogu üle vaadata, mida on mõtet siduda miinimumpalgaga ja mida mitte. Praegu tundub, et just seotus erinevate valdkondadega on üks põhjustest, miks meie miinimumpalk nii madal on.

Peaminister on tuletanud meelde, et valitsus ei otsusta miinimumpalka. See lepitakse kokku Tööandjate Keskliidu ja Ametiühingute Keskliidu vahel. Põhimõtteliselt nii see on, aga kas see on põhjendatud? Tööandjate Keskliit esindab alla veerandit töötajatele palka maksvaid tööandjaid. Ametiühingute liikmeid on kuus protsenti töötajatest. Ehk siis ühel poolt alla kahekümne viie protsendi ja teiselt poolt kuus protsenti räägivad midagi läbi ja lepivad kokku. Neil on selleks liiga nõrk mandaat. Valitsuse mandaat oleks palju tugevam.

Olin viisteist aastat tagasi mitu aastat Tööandjate Keskliidu juhatuses. Siis oli miinimumpalk veel madalam ja mul oli sellest koosolekul isegi piinlik mõelda. Ja ümberringi istusid igati korralikud ettevõtjad ja arutasid. Minu küsimusele, kas keegi teab kedagi, kes maksab miinimumpalka, oli ruumis pikk vaikus. Vastus oli, et Kreenholmis pidid mõned inimesed miinimumpalka saama. Sel ajal ei olnud miinimumpalga määramisel küll mingeid tõsiseid arvutusi ja põhjendusi. Kasvuvisioonist rääkimata. Loodetavasti täna on.

Kas miinimumpalka on üldse vaja?

Samuti tekitab vaidlusi, kas meil on üldse miinimumpalka kui sellist vaja. Turg paneb ju kõik paika. Teoreetiliselt on selline liberaalne lähenemine võimalik.

Aga kas ka praktikas? Riik, ehk meie kõik üheskoos, teeme suuri kulutusi, et inimene koolitada. Oletame, et inimene lõpetab ülikooli (“tasuta kõrgharidus”) ja siis hakkab see inimene saama näiteks viissada eurot palka. Tänasel Euroopa Liidu ühisturul on tegemist ju väga madala palgaga. Kui inimene töötab riigi palgal, siis peaksime ise peeglisse vaatama ja enda käest küsima, miks me rohkem ei suuda maksta. Kui inimene töötab erasektoris, siis me peaks ju tunnistama, et oleme teinud halva investeeringu.

Ehk teisisõnu ei ole mõistlik, et me anname tasuta kõrgharidust ja siis hakkavad need inimesed sandikopikate eest siin tööle või lähevad mujale. See süsteem lihtsalt ei tööta.

Või küsime teistpidi. Kas riigis, kus pooled inimesed saavad alla 750 euro kuus palka, on võimalik nende maksude eest anda praktiliselt kõigile Euroopa tasemel tasuta kõrgharidust?

Sama probleem on meditsiinis. Meil on solidaarne meditsiinisüsteem ja ei ole võimalik hoida avatud Euroopa tingimustes tööl arste ja omada tipptehnoloogiaid, kui enamik patsiente maksab sotsiaalmaksu palgalt, mis on alla 750 eurot. Eriti kui arvestada meie vanuselist struktuuri. See süsteem lihtsalt ei toimi.

Kui me loobuks miinimumpalgast, siis peaks loobuma ka tasuta haridusest ja solidaarset meditsiinist. Kas me oleme selleks valmis?

Miinimumpalk ongi seepärast hea, et ta paneb paika miinimumi, mida inimene peab sisuliselt maksma, selleks et riigilt hüvesid saada. Ja kui me tahame vähemalt samasuguse kvaliteediga haridust ja meditsiini, peame rohkem lisaväärtust teenima. Ehk lihtsustatult keerulisemaid töid tegema. Ja miinimupalk on üks moodus, kuidas ettevõtted ja inimesed väärtusahelas ülespoole liikuma panna.

Reformierakonna loosung “viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka” tekitas vale mulje, et rikkamaks saab sama tööd ja samamoodi tehes. Arvestades konkurentsi maailmas, on kindel vaid see, et sama tööd ja samamoodi tehes jääb pigem vaesemaks.

Paljud ettevõtmised peavad ennast kas sulgema või ümberprofileerima. Jah see võib olla kohati valus. Aga mis on alternatiivid?

Vajame pikemaajalist visiooni miinimumpalga kasvust

Arengufond näitas juba 2007. aastal, et majanduse struktuur peab muutuma. Paradoks on selles, et kiiremini on tööhõive kasvanud sektorites, kus on madalaim palk. Kui meil oleks olnud ees pikem miinimumpalga tõstmise plaan näiteks viieteistkümneks aastaks, mida vastavalt tegelikele oludele oleks korrigeeritud, oleks meie majandus täna ilmselt paremas olukorras olnud.

Reformierakond oleks 2008. aastal pidanud tegema graafiku, kuidas majandus oleks pidanud kasvama, et viie rikkaima hulka jõuda. Ja sealt oleks tulnud välja ka miinimumpalga kasvu kõver. Tänaseks oleksime pidanud olnud möödunud hispaanlastest ja itaallastega oleksime enam-vähem samal pulgal pidanud olema. Kahjuks ei saa ma täpselt ütelda, kuna tolleaegses lubaduses ei öeldud välja, missuguse graafiku järgi me rikaste hulka jõuame. Üks on kindel: kui tahame seitsme aasta pärast viie rikkaima riigi hulgas olla, peaks meil täna miinimumpalk olema kindlasti vähemalt 1000 eurot.

Kokkuvõttes on mul ettepanek siduda miinimumpalgast lahti erinevad eelarve kuluartiklid ja anda miinimumpalgale tema tõeline sisu. Miinimumpalga tõstmise graafik peaks olema silme ees vähemalt viieks aastaks ja seda graafikut peaks korrigeerima vastavalt olukorrale iga kahe aasta järel. Samuti peaks vastutus selle määramisel kuuluma valitsusele.

Miinimumpalk on üks väheseid instrumente, millega valitsusel on võimalik majandust suunata. Siin ei tohiks valitsusjuhil statisti roll olla.

Ilmunud ERR-is 20.novembril 2014

Olles lugenud parteide ettepanekuid maksude muutmise kohta ja nende arvamusi minu ettepanekute kohta, üritan teha vahekokkuvõtte. Konsensus tundub valitsevat vähemalt kahes olulises küsimuses. See on väga hea eeldus reformide tegemiseks.
Esiteks tundub, et parteide vahel valitseb konsensus, et madalapalgaliste kõrge maksukoormus on üks suuremaid probleeme meie ühiskonnas. Sinna alla käib ka nn palgavaesus. Näiteks lubas peaminister oma avaldatud artiklis nelja aastaga tulumaksuvaba miinimumi kahekordistada.

Teiseks on kõik seda meelt, et tööjõumaksud on liiga kõrged ja neid tuleb vähendada. Peaminister on lubanud nelja aastaga vähendada sotsiaalmaksu kahe protsendi võrra.

Kas peaministri plaanil on katteallikaid?

Tsiteerin peaministrit: “Me plaanime tõsta alkoholi- ja tubakaaktsiisi. Lisaks on meil ka plaanid, kuidas seda ja ka pakendiaktsiisi kogumist tõhusamaks muuta, ja see annab kokku ligi kolmandiku katteallikatest. Ja teine kolmandik tuleb sellest, et täiendav majanduskasv toob riigieelarvesse tulusid juurde. Ja kolmas kolmandik – on vaja eelarvekasvu arvelt vähem kulutusi teha, ehk osa sellest plaanist näeb ette kulude kokkuhoidu.”

Üritame seda tsitaati lahti mõtestada. Saada esimene kolmandik puudujäävast summast aktsiiside tõusust on reaalne. See võtab kõikidelt inimestelt suhteliselt ühtlaselt maksude langetamisega võidetud raha tagasi. Miks aga mainida pakendiaktsiisi, mida kogutakse tervelt… ma ei tea, 0,01 protsenti eelarvest?

Teise kolmandiku toob riigieelarvesse tulusid juurde majanduskasv ehk tõlgin: riigi palgal olevate inimeste palgakasv on lähematel aastatel väiksem kui nominaalne majanduskasv. Sest kui majanduskasv toob tulusid juurde ja maksukärbete tõttu lähevad need tulud augu katteks, ei saa see midagi muud tähendada.

Kolmas kolmandik tuleb kulude kokkuhoiust. Kui varem riigiasutused koondasid ja hoidsid kulusid kokku ning said selle võrra palkasid tõsta, siis enam ei saa. See läheb üldisesse katlasse ja neil kaob huvi oma tegevust paremini korraldada.

Ei ole just head sõnumid riigilt palka saavatele inimestele.

See plaan ei lahenda madalapalgaliste kõrge maksukoormuse probleemi, vaid teeb näilise peteka. Lubada kõikidele maksude vähendamist – see on võimalik vaid siis, kui majanduses toimub mingi kvalitatiivne muutus. Kindlasti ei kutsu selline maksude kosmeetiline muutmine esile suuri majandusstruktuuri muutusi. Eriti kui arvestada meie peamiste eksporditurgude olukorda ja vananevat elanikkonda.

Madalapalgaliste kõrge maksu probleemi saab lahendada ainult siis, kui ettevõtete ja jõukamate inimeste maksukoormus reaalselt tõuseb. Kõik muu on lihtsalt valimiseelne propaganda a la viieteistkümne aastaga viie rikkama riigi hulka.

Tegelikkuses on asi nii, et kui me tahame teha reforme, mitte lihtsalt kosmeetikat oma maksudes, siis tuleb tegeleda teistsuguse ümberjagamisega. Selleks, et kellelgi saaks maksukoormus väheneda, peab see kellelgi tõusma. Ja see tuleb ka ausalt välja öelda. Muid variante ei ole. Imesid ei sünni, kuigi meile seda enne valimisi lubatakse.

Kulude kärpimisega tuleb tegeleda, aga samas on meil nii palju alarahastatud kohti, et riigi kulude languse peale ei ole mõtet suurt loota. Kui meil oleks tõsine riigireformi plaan, siis parimal juhul suudaksime kogukulud samal tasemel hoida. Aga plaani meil täna ei ole.

Miinimumpalga otsustav tõstmine ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine parandab nn palgavaesuse probleemi. Madalapalgaliste inimeste ostujõud paraneb ja elavneb siseturg. Sellest saaks ühekordse efekti, mis kiirendaks järgmisel kahel-kolmel aastal majanduskasvu. Kindlasti väheneks töötajate lahkumine teistesse riikidesse. See oleks lühiajaline efekt. Seoses kulude kasvuga on ettevõtjad koos töövõtjatega sunnitud tegelema uute toodetega ja uute turgudega. Olen veendunud, et ettevõtjad on kiiresti kohanevad inimesed ja saavad sellega suurepäraselt hakkama. Sealt tekib uus tase meie ettevõtluses.

See on minu versioon, kuidas tekitada majanduses uus kvalitatiivne tase. See ei ole kindlasti garantii, et majandus tormiliselt arenema hakkab. Aga kindlasti muudab see meie elukeskkonna paremaks. Ja aru tuleb saada, et maksukoormuse ümberjagamisel võidavad lühiajaliselt peamiselt madalapalgalised, aga keskpikas horisondis kõik.

Avaldatud ERR-is 10.11.2014

Meie majandus tammub juba pea kaks valimistsüklit sama koha peal. Arvestades kevadisi valimisi ja programmide kirjutamist, peaks praegu olema viimane aeg sisulisteks aruteludeks. Kahjuks on sellist arutelu vähe. Peamiselt räägitakse sellest, kes istub ministritoolil. Tegelikult ei ole suurt vahet, kes parasjagu minister on. Partei tagatuba ja ministeerium on sama. Poliitikad ja põhimõtted ka. Mõni minister on lihtsalt parem ja mõni halvem juht, aga erinevus lõpptulemuses ei ole kuigi suur.

Seetõttu on tähtis hoopis see, mis on kirjas valimisprogrammides ja hiljem koalitsioonilepingus.

Arvestades, et Eesti on WTO ja Euroopa Liidu liige, on meie võimalus ajada iseseisvat majanduspoliitikat üsna piiratud. Ilmselt ei eksi me palju, kui arvame, et seoses kuulumisega erinevatesse liitudesse on 80-90 protsenti majanduspoliitikast maksupoliitika. Seal annab Euroopa Liit veel suhteliselt vabad käed, kuigi ühtlustamise jutte tuleb vahetevahel ikka ette. Kui mitte muust, siis maksubaaside ühtlustamisest räägitakse tihti. Aga lähiaastatel seda ilmselt ei toimu.

Seega – kui me tahame majanduses millelegi rohkem rõhku panna ja eristuda, on maksud see koht ja praegu, enne valimisi on see aeg, millal neist rääkida. Muidu läheb neli aastat jälle raisku.

Tundub, et täna me juba usume presidendi 24. veebruaril öeldut – mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. See aga tähendab, et edasi liikumiseks tuleb muuta maksusüsteemi.

Vajame esmajoones põhimõtteid ja alles siis arvutusi

Meie maksusüsteemi on üritatud hoida lihtsa ja ühetaolisena, milles on vähe erandeid. Meil on kõrged tööjõumaksud ja madalad kapitalimaksud. Kodualuse maa maks näiteks puudub. Kõik me teame ettevõtete tulumaksuvabastust.

Need kõik otsused on tehtud omal ajal ja kindlasti heade mõtetega. Samas tuleb aru saada ka aegade kiirest muutumisest. Kui viisteist aastat tagasi oli ettevõtetel puudu kapitalist ning laenuintressid olid kümme protsenti ja kõrgemad, siis täna on olukord teine. Arvestades olematut inflatsiooni eurotsoonis ja raha suurt pakkumist, on intressid praktiliselt olematud. Samas ei ole pankade sõnul piisavalt projekte, mida finantseerida. Ehk kapitalipuudusest oleme jõudnud kapitali ülepakkumise perioodi.

Meil arvatakse millegipärast, et kapital liigub sinna, kus on madalad maksud. See on veerandtõde. Kapital liigub sinna, kus on tarbijad või tublid ja targad inimesed. Kapital liigub sinna, kus ta kasvab või vähemalt ei kahane. Tarbijaid meil väga palju ei ole ja olemasolevaidki jääb üha vähemaks. Jääb üle ainult panustada inimestesse. Aga tööjõud on meil kallilt maksustatud. Eriti torkab see silma madalapalgaliste töötajate juures. Sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii kodu- kui ka välismaised eksperdid.

Tööjõu kõrge maksustamine ja kapitali mittemaksustamine torkab groteskselt silma, kui mõelda lähitulevikule. Järgmise kümne kuni kahekümne aasta jooksul võtavad robotid inimestelt ära suure hulga tööd. Ilma juhita autod ja robot-ettekandjad on võib-olla enim kasutatavad näited selle kohta, kuidas lähiajal töökohad kaovad. Selles kontekstis on praegune maksusüsteem väga kõver. Maksustades inimest, kapitali aga mitte, seame me end robotitega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Me kardame, et robotid meie töö ära võtavad või meid kunagi ise juhtima hakkavad, aga samal ajal soodustame nende kasutamist.

See oli filosoofiline kõrvalepõige, lihtsalt seletamaks, miks peab maksusüsteemi muutma.

Enne kui minna konkreetseks, võiks üle vaadata veel mõned filosoofilised küsimused. Näiteks Kultuurkapitali finantseerimine hasartmängumaksust. Meie kultuuri rahastamine sõltub sellest, kui palju inimesi mängib kasiinos… Kui mõelda meie põhiseadusele ja riigi mõttele, siis on see väga küüniline lähenemine.

Järgmine teema võiks olla kütuseaktsiis. Autoomanikena maksame me kõik kütuseaktsiisi ja kokku oli lepitud, et 75 protsenti sellest rahast läheb teede ehitamisse ja korrashoidu. Loogiline. Need, kes sõidavad, ka maksavad. Kahjuks aga see nii ei ole, sest kohalikud omavalitsused peavad oma teed ise korras hoidma. Seda finantseeritakse eraisiku tulumaksust. Ehk – ei maksa autodega sõitjad, vaid maksad tulusaajad.

Tulemus on näha, kui Eestis lahtiste silmadega ringi sõita. Tallinna kesklinnas saab varsti ainult maasturiga sõita, aga suvalised väikesed teekesed maakohtades, kus päeval kümmekond autot sõidab, on värskelt ehitatud-remonditud. Meil on teed seal, kus pole inimesi ja vastupidi. Mõttekam oleks kütuseaktsiisist laekuvat raha ka kohalikele omavalitsustele anda. Lisaks võiks kaaluda, kas on mõtet hoida kohalike omavalituste palgal teedeehitusspetsialiste või koondada kõik nad maanteeametisse. Aga see ei ole tänane teema.

Järgmine filosoofiline küsimus, mille võiks üle vaadata, on ebatervislike eluviiside maksustamine. Nii tänavapildist kui ka statistikast on näha ülekaaluliste inimeste kasv. Inimesed söövad ebatervislikult ja liiguvad vähe. Ülekaaluline laps, suur krõpsupakk ühes ja kaheliitrine limonaadipudel teises käes, oli suvel Eestimaa erinevates kohtades kahjuks levinud pilt. Kas ei oleks õiglane maksustada mõned toidud aktsiisiga ja suunata see raha kõik haigekassale? Haigekassale ei peaks maksma ainult selle järgi, kui palju keegi raha teenib, vaid osa rahast võiks tulla ka “ebatervislike eluviiside“ maksustamisest. Selle arvelt saaks vähendada ravikindlustusmaksu ehk sotsiaalmaksu.

Tööandajad on juba mõnda aega rääkinud sellest, et tööandjate makse tuleks vähendada ja suunata osa neist töövõtjatele. Sellest ei ole mingit rahalist efekti, aga siis saaks töötaja paremini aru, missugused on tegelikud kulud. Täna töötaja ei tunneta kõiki neid kulutusi, mis temaga seoses tehakse.

Maamaks on üks vanemaid ja õiglasemaid makse ning selle kaotamine oli viga. Meil tuleb aru saada, et maja juurde viivad teed-tänavad tuleb korras hoida ja seal oleks õiglasem arvestada maa, mitte tulude maksustamist.

Tulumaksuvaba miinimumist olen ma korduvalt kirjutanud. Meil on see liialt madalal – isegi need, kes teenivad alla elatusmiinimumi, maksavad tulumaksu. Minu arvates ei ole see eetiline.

Viimasel ajal on kirgi kütnud põlevkivi maksustamine. Pean palju õiglasemaks maksustada põlevkivi kaevandamine vastavalt nafta maailmaturuhinnale. Ettevõtja saaks oma kulud kaetud ja normaalse kasumi, mis on vajalik selles sektoris kapitali kaasamisel.

Minu ettepanekud

Elletoodud põhimõtetest lähtuvalt on mul ettepanek arutamiseks.

1. Alandada ravikindlustusmaksu 13 protsendilt 6 protsendile. Puudujääv summa võtta tubaka- ja alkoholiaktsiisist. Viia sisse nn magusamaks (umbes 50 miljonit eurot aastas) ja suunata ka see haigekassale. Kokkuvõttes jääb haigekassale sama palju raha kui praeguse süsteemi juures, ainult maksjad muutuksid ja umbes pool haigekassa kuludest tuleks siis ebatervislike eluviiside maksustamisest. Ülejäänud poole maksaks kõik inimesed vastavalt oma sissetulekutele.

2. Väiksem sotsiaalmaks (ravikindlustusmaks) asendatakse ettevõtte tulumaksuga (maksimaalselt 15 protsenti). Arvestades oodatavaid kasumeid 2015. aastal võiks see summa olla lisaks praegu laekuvale summale umbes 350-400 miljonit. Kokkuvõttes ettevõtlussüsteemi maksukoormus ei suurene. Väiksem sotsiaalmaks kompenseeritakse ettevõtte tulumaksuga. Need ettevõtted, kes rohkem palka maksavad, maksavad uue süsteemi järgi vähem makse. Ettevõtted, kellel on suured kasumid ja vähe inimesi palgal, maksaksid selle süsteemi järgi rohkem.

Omaette teema oleks dividendide maksustamine. Arvan, et mõistlik oleks dividende eraldi mitte maksustada ja dividendi maksmisel eraisikule maksustada dividende ainult eraisiku tulumaksu ja ettevõtete tulumaksumäära vahega. See aga tähendab, et eraisikutel ja ettevõtetel oleks erinevad tulumaksumäärad.

3. Tõsta tulumaksuvaba miinimum 400 eurole ja tõsta tulumaksu määra 24 protsendini. Vajadusel ka kõrgemaks. Täpsemateks arvutusteks on vaja täpsemaid andmeid, mida – nagu selgus – ei saa aga isegi parlamendierakond.

4. Taastada kodualuse maa maks.

5. Põlevkivi kaevandamist maksustada vastavalt nafta maailmaturuhinnale.

Kokkuvõttes maksukoormus ei suureneks. Väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus väheneks oluliselt. Ettevõtete maksukoormus jagataks ümber nii, et inimestega seotud maksude asemel maksustatakse rohkem kasumit. Ehk me ei maksustaks n-ö sisendit, vaid väljundit.

Need oleks pakutavad muutuste põhimõtted. Olen teinud ka esialgsed arvutused. Täpsemateks arvutusteks peaks olema rohkem informatsiooni, aga esialgsed arvutused näitavad, et eelarve oleks endiselt tasakaalus.

Oleks tore, kui see artikkel aitaks kaasa maksudiskussioonile ühiskonnas. Tähtis on, et me saaks aru, et arenemiseks on vaja teha muutusi ning maksusüsteem on üks väheseid majanduspoliitika osasid, mida me saame ise muuta.

P.S. Pean vajalikuks märkida, et ma isiklikult ja minu kontrolli all olevad ettevõtted hakkaks nende ettepanekute rakendamisel sõltuvalt kasumi suurusest maksma vähemalt 100 000 eurot aastas rohkem makse.