Täna teatasin avalikkusele, et selle aasta aktsionäride koosolek jääb mulle Peterburi Pangas viimaseks. Ehk käesoleva aasta mais lõpetan ma oma karjääri nõukogu esimehena.
Ma läksin Peterburi 2005 aasta lõpus pärast Hansapangast lahkumist. Esialgu oli plaanis olla Peterburis kuni 2009. aastani aga nagu näha venis aeg poole pikemaks. Põhjus oli väga lihtne: 2008 lõpus algas viimaste aegade suuremaid finants- ja majanduskriise. Ja sellisel ajal juhid ei lahku kui neid selleks just ei sunnita. Täna kui oleme edukalt läbinud kriisi ja kinnitanud uue strateegia, on õige hetk anda teatepulk üle. Sest nii inimesed kui ka organisatsioonid vajavad teatud aja järel muutusi.
Pank on selle kaheksa aastaga kasvanud rohkem kui 15 korda ja saanud väga tõsiseks tegijaks Venemaa pangandusturul. Kui 2005 3. kvartali lõpus olime aktivate poolest 39. pank, siis täna oleme 14. pank. Pankadest, kelle kontrollpakk ei kuulu riigile või kes ei kuulu suurde rahvusvahelisse pangagruppi, oleme me suuruselt viiendad. Me oleme suurim pank, kelle peakontor ei asu Moskvas. Me oleme kasvanud oluliselt kiiremini kui turg.
2007. aastal olime esimene Vene erapank, kes tegi aktsiate avaliku esmaemissiooni ehk IPO. Meil on Venemaa üks paremaid internetipankasid, me oleme hüpoteeklaenude poolest suuruselt esikümnes. Meil on üks kõrgemaid reitinguid, mis erapankadel saab olla. Meie pank on üks efektiivsemaid pankasid turul. Kui kaheksa aastat tagasi oli meil töötajaid tuhat kakssada , siis pärast hiljutist panga ostu Kaliningradis on töötajate arv üle kolme tuhande. Neeva kaldale ehitasime kaasaegse panga peahoone.
Kõikide nende arengute üle võib tunda rahulolu välja arvatud aktsia hind. Tänaseks olen aru saanud, et tähtsamad kui majandustulemused on fakt, kas see piirkond ja see valdkond, milles tegutsed on investorite hulgas populaarsed. Jah 2012 aasta kaks suurt laenukahjumit vähendasid investorite usku meisse ja alandasid aktsiahinda aga fundamentaalselt seisame väga kindlalt. Me oleme kogu aeg kasvanud ja teeninud kõik aastad kasumit. Meil on korralik omakapitali rentaablus. See aga ei ole tänases maailmas piisav, et olla investoritele atraktiivne. Kui aastatel 2004-2007 olid Ida-Euroopa pangad investorite seas väga populaarsed, siis täna mitte. Erinevus hinnastamise koefitsentides on 4-5 korda. Seegi on karm tõde ja loodan, et aktsia hind jõuab lähiajal ka õiglasemale tasemele, itte sellisele, mis oli kümme aastat tagasi aga normaalsele. Meie tulemusi saab lühidalt vaadata lisatud slaididelt.
Mis ma edasi teen?
Kõigepealt tahan öelda, et olen ametis kuni aktsionäride koosolekuni. Mis ma edasi tegema hakkan ma veel ei tea. Kindlasti tahan ma suvel korralikult puhata. Olen väikese vahega viisteist aastat olnud panga juhatuse esimees ja nõukogu esimees. Ja sellest ajast kolmteist aastat olen olnud börsiettevõtte juht. See on olnud vastutusrikas aeg, kus on olnud palju kordaminekuid ja veidi ka altminekuid. Selle aja jooksul oleme koos kolleegidega elanud üle ka mitu korralikku kriisi.
Pikalt puhkama ei plaani ma jääda ja uusi ideesid mul jätkub.
PostIPO

Vaidlused Rail Baltica üle võtavad tuure üles ja see on ainult hea. Vaidluses sünnib tõde. Nii ütleb vanasõna. Olen väga sage reisija ja juba viisteist aastat on olnud harvad need nädalad kui ma ei ole kusagile Eestist välja sõitnud. Seetõttu avaldan arvamust lähtudes oma kogemustest.
Ma ei saa aru jutust kui keegi räägib rongiga Berliini sõitmisest. Miks? Sest maailmas on välja kujunenud mingid rusikareeglid. Üks rusikareeglitest ütleb, et kui rongiga sõit on üle nelja tunni, siis on lennuk otstarbekam. Otstarbekam tähendab, et on odavam ja kiirem. Loomulikult sõltub see kui kaugel on lennujaam linna keskusest ja paljudest muudest asjaoludest. Aga neli tundi on üldiselt see piir. Lisaks eeldab rongiliiklus suuremaid keskusi kui Tallinn või Riia. Minu mäletamist mööda on paar korda proovitud avada lennuliin Tallinna ja Berliini vahel aga reisijaid pole piisanud. Samas on lennukis teatavasti vähem reisijaid kui rongis. Ma reisin väga palju ja olen kindel, et ma ei hakka Berliini ega ka Varssavisse rongiga sõitma. Sest lennukiga on lihtsalt odavam ja kiirem. Riiga läheks ilmselt kiirrongiga. Sõltuvalt graafikutest võib-olla Vilniusesse aga mitte Berliini või Varssavisse.
Ma arvan, et me võiksime aru saada, et nii kaugel kui on Tallinnast Berliin ja Varssavi, rongiga ei sõideta. Berliini on ikkagi 1500 kilomeetrit ja Varssavisse üle tuhande kilomeetri. Me võime rääkida, et rongi maksimaalne kiirus on üle 200 km tunnis. Keskmine kiirus koos peatustega on ikkagi umbes 150 km tunnis. Ehk kokku läheb Berliini sõit ikka minimaalselt kümme tundi. Berliinist Pariisi kuhu on tuhatkond kilomeetrit, sõidab rong täna kaheksa tundi.
Kõike seda arvestades on leedukate tahtmine liin läbi Vilniuse viia igati mõistlik. Meie saame rongiga Riiga ja vahest isegi Vilniusesse sõita. Leedukad saavad rongiga Varssavisse ja Riiga ning hädaga pooleks isegi Berliini. Lätlased saavad rongiga sõita Tallinna ja Vilniusesse. Berliin jääb lätlastele kindlasti liiga kaugeks. Samuti on mõistlik Berliini ja Varssavi vaheline ühendus, mis täna ka toimib. Ja kui keegi tahab turistina näiteks sõita rongiga läbi Baltimaade, siis oleks ju kasulik, kui igas suuremas linnas saab maha tulla ja väikese tiiru teha ning järgmine päev edasi sõita. Ega siis turistil nii kiire ka pole. Võib-olla sõidaks isegi turistina korra selle tee rongiga läbi.
Lisaks tekib huvitav teema sõidugraafikutega. Kui näiteks hommikul varakult Tallinnast rong Berliini poole sõitma hakkab, siis seesama rong jääb Riiast Vilniusesse sõitjatele liiga hiliseks. Edasi on veelgi keerulisem. Loota, et rong iga paari tunni tagant sõidab, ei ole põhjust, sest reisijaid lihtsalt ei ole. Öine rong on muidugi tore Tallinnast peale minejatele aga mida arvavad sellest leedukad kui nad peaks kell kaks öösel rongi peale minema ja kell kuus Varssavis ümber istuma. Lisaks on rong kallim lennukist. Praegu tundub, et teeme raudtee valmis ja siis selgub, et lennukipilet Berliini maksab sada ühikut ja rongipilet neli-viis korda rohkem. Aga umbes sellised need kulud on.
Kaupade vedamisega on sama lugu. On laevatransport ja on autotransport. Soomlased ei hakka oma kaupa laevaga üle lahe tooma ja siis rongi peale laadima. Laevaga on odavam ja autotransport läheb kokkuvõttes kiiremini kohale. Omal meil sellises koguses kaupa, mida oleks vaja rongiga vedada, ei ole ja ilmselt ka ei tule. Lisaks ei ole kaubarongil suurt vahet kas ta läheb läbi Vilniuse ja Tartu või otse.
Mina ei usu Rail Baltica tasuvust. Ükskõik mida keegi ei ürita paberil näidata. Tabeleid osatakse ikka teha. Seda nägime me ka Estonian Airi puhul, kus paberil oli kõik hästi. Minu pankuri kogemus ei uskunud siis Estonian Airi plaani ja ei usu ka praegu Rail Baltica plaani. Ma võtan seda kui poliitilist projekti, kuidas meid Euroopaga rohkem siduda. Ma arvan, et nii tulekski Rail Balticat võtta ja ausalt endale tunnistada. Ja tunnistada, et me ei ole nii rikkad, et kiirrongiga Berliini sõita. Kui me tunnistaksime endale, et Varssavini ja Berliinini meist sõitjaid ei ole, siis me vaataks asjale hoopis teise pilguga. Oleks ju tore kui rong läheks läbi Vilniuse ja ka läbi Tartu. Sest nii saame me rohkem reisijaid, kes sõidavad vahejaamadesse. Ehk siis lihtsalt seletatult kui Tallinnast hakkab rong Berliini poole sõitma, siis suure tõenäosusega ei ole seal ühtegi inimest, kes sama rongiga Berliini sõidaks. Küll aga on rongis need, kes sõidavad Riiga. Ja Riiast sõidetakse Vilniusesse jne.
Miks on läbi Tartu sõitmine kasulikum?
Raudtee ehitamise ajal üle saja aasta tagasi oli olukord selline, et raudtee tõi elu paikadesse, kust ta läbi läks. Raudteel liikusid inimesed ja kaubad. Kiirused olid väikesed ja peatusi oli palju ning raudtee tõi elu. Mõelgem näiteks Jõgeva või Tapa peale ja sellele, millal need kohad õitsesid. Tänase kiirraudteega on olukord risti vastupidine. Raudtee viib elu kuna peatusi on väga harva ja raudtee tekitab mõlemale poole tupikud. Ja tupikutes nagu teada ei kipu elu arenema. Kui me teeme raudtee läbi Pärnu, siis tekitame juurde suure hulga tupikutes asuvaid asulaid ja teeme regionaalse arengu veelgi keerulisemaks. Uus raudtee lõhuks olemasoleva teede võrgustiku. Põllumeestel läheb oma maadele ligisaamine keeruliseks. Ja metsameestel on olukord veelgi hullem. Tekib küsimus, kas kõikidele metsatükkidele lähema kümnekonna aasta jooksul üldse ligi saabki. See on aga mõtetu lisakulu. Ja mille nimel? Et kiiremini Berliini sõita, kuhu keegi Tallinnast tegelikult ei sõida. Sest nagu ma püüdsin seletada, sõidame me pigem ka Vilniusesse lennukiga. Varssavist ja Berliinist rääkimata.
Kokkuvõttes arvan, et Rail Balticat tuleks võtta kui mittetasuvat Euroopaga sidumise projekti. Berliini poole mineva rongiga võiks sõita hea meelega, aga kuni Tartuni või Riiani. Ja las see rong sõidab läbi Vilniuse. Nii oleks rohkem reisijaid ja kiiruses pole nagunii olulist vahet. Läbi Tartu sõites oleks aga regionaalpoliitilised probleemid väiksemad. Kõige parem oleks muidugi kui saaks sama raha maantee peale kulutada aga kui seda ei saa, siis oleks läbi Tartu ja Vilniuse Berliini poole sõita oluliselt mõistlikum.

Kujutame ennast hetkeks aastasse 2114 ja Hillar Palametsa koolkonna ajaloolane sirvib saja aasta taguseid ajalehti. Ja siis ta kommenteerib kui hüsteeriliselt võeti sada aastat tagasi kasutusele uued rongid. Ajalehti sirvides jääb tänasest ajast paratamatult mulje, et maailmas ja Eestis ei ole suuremat probleemi kui uued rongid. Ja kas nad ikka väljusid õigel ajal või mitte. Ja kas istekohti jätkus või mitte.
Me vahetasime viiskümmend aastat kasutuses olnud rongid välja kaasaegsete vastu ja sõitjate-uudistajate arv kasvas kaks korda. Rongid on üle koormatud ja inimesed on rahulolematud. Osa nõuavad juba ministri tagasi astumist. Kas see ei ole kõikvõimalike muude probleemide kõrval üks pisike teema, mis on lihtsalt ebaproportsionaalselt suureks puhutud?
Ma tuletaksin siin meelde digiretsepti juurutamist. Ka siis olid esimesed kuud problemaatilised aga täna töötab süsteem väga hästi. Kuipalju neid algusaegade raskusi me täna ilma meelde tuletamata veel mäletame? Aga kui keegi viitsiks lugeda tolleaegseid ajalehti, siis oli minu mäletamist mööda samasugune hüsteeriline olukord. Maailmas polnud suuremat probleemi kui see, et digiretsepti server oli maas või töötas aeglaselt. Ja probleem oli justkui kõigil. Ka neil, kes olid terved kui purikad ning kunagi apteegis ei käinud.
Selliste uute asjade juurutamine ongi alati raske. Kõik me teame kui kaua läheb aega näiteks uude kontorisse või korterisse kolimine ja sisseelamine. Või uue arvuti kasutusele võtmine. Aga see on ju ikkagi lihtne. Tean omast käest väga hästi, mida tähendab näiteks panga infosüsteemi vahetus. Kuipalju sa ka ei testi erinevate testvariantidega, ikka tulevad päriselus kusagil mingid apsakad välja. Sellised, mis justnagu ei oleks pidanud tulema. Sest testidega oli kõik korras. Aga alati saab paari nädalaga kõik suured probleemid lahendatud ning paari kuu pärast ei ole enam isegi pisiprobleeme. Vaja on lihtsalt tööd teha.
Olen veendunud, et sama on ka siin. Laskem Elroni juhtkonnal vead parandada. See võtab veidi aega aga nad saavad sellega hakkama. Ega see pole raketiteadus. Pigem toetagem neid, mitte ärge tehke maha. Sest nad teevad ju õiget asja. Me oleme igati kaasaegne riik ja tegelikult on rongiliiklus selline viimane suurem häbiplekk olnud. Tulika Takso vahetas Volgad Opeli vastu 1993, Estonian Air TU-d Boeingu vastu 1995. Ka saarte vahelised praamid on juba pikka aega igati kaasaegsed. Mäletame veel seda seika, kuidas Lennart Meri Lennujaama WC-s pressikonverentsi andis. See, et kuni tänaseni sõitsid ja sõidavad veel meil sellised rongid, on tegelikult ikkagi piinlik olukord. Olen ka varem öelnud, et meie rongid teevad näiteks Moskvas ja Peterburis meile häbi. Selliseid enam ei kasutata. Need ettevõtjad, kes neid opereerisid ja opereerivad, peaks mööda seina ääri käima aga mitte rind kummis intervjuusid andma ja ministrit sõimama. Strateegia, mida minister ajab on ju väga õige. Me saame kaasaegsed rongid ja hoiame maksumaksjatena veel enam kui 6 miljonit eurot aastas kokku. Teostuses on ainult probleemid, mida on kerge lühikese ajaga likvideerida. Aga strateegia elluviimise eest ei vastuta minister. Selle jaoks on firmal juhatus ja enne ministrit on ka veel nõukogu. Nemad võiks iga nädal teha üldsusele ühe ülevaate arengutest. Niikaua kuni kõik asjad on korras.
Rahu. Ainult rahu. Nii ütles Karlsson katuselt. Ärgem minge hüsteeria õhutajatega kaasa. Majandusminister Parts ajab meie kõigi huvides õiget asja.

Ärileht 11.dets. 2013

2013. aastaks on kõik harjunud uue normaalsusega. Ehk olukorraga, kus arenenud maade majandused ei kasva vaid hea on kui nad ei kahane. Olukorraga, kus laenuintressid on madalad ja laenu ikka ei võeta. Olukorraga, kus kõik ideed ei ole automaatselt kasumlikud ärid. Uus reaalsus on ka see, et meie majandus koosneb tuhandetest ja kümnetest tuhandetest ettevõtetest, kelle partnerid on üle maailma. Samal ajal on ühisosa naabruses asuva firmaga, asugu see üle koridori või kõrvaltänaval, praktiliselt olematu. Seetõttu võime ja peame üha enam rääkima arengutest erinevates sektorites kui majanduse arengust ühes geograafilises piirkonnas. Ja küllap huvitab ettevõtjat täna pigem see, mis toimub nende majandusharus ja nendel turgudel, kus nad tegutsevad. Geograafilise mõõte tähtsus on kahanenud ja kahaneb veelgi. Maailm on muutunud.
Toon välja märksõnad, mis minu arvates mõjutasid enam lõppevat aastat.
Mitte kunagi varem pole meie majandus olnud nii globaalne. Lisaks sellele, et siin on palju rahvusvahelisi ettevõtteid, on ka kohalikud ettevõtjad rahvusvahelistesse võrgustikesse oma jala ukse vahele saanud. Ja lisaks on peale tulemas uus põlvkond ettevõtjaid, kes ei mõtle enam kohalikule või regionaalsele turule, vaid kes mõtlevad globaalselt. Viisteist-kakskümmend aastat tagasi olid ettevõtjad väga Eesti-kesksed ja mõned unistasid Balti turust. Skype edu tuules on meil rida tublisid noori ettevõtjad, kes on maailmakodanikud. Nende otsene mõju majandusele on täna veel olematu, aga nad on innustavad eeskujud teistele ettevõtjatele. Ja eeskuju mõju ei saa alahinnata.
Mitte kunagi varem pole meie ettevõtjad nii tõsiselt töötanud ekspordi turgudel. Kui kümme aastat tagasi tegeleti peamiselt kohaliku turuga, siis masu sundis ettevõtjaid teisiti mõtlema ja teisiti tegutsema. Märksõnaks on siin eksport. Ettevõtjate nägemus majandusest erineb täna oluliselt masu-eelsest. Ja see pingutus, mida ettevõtjad on viimase viie aasta jooksul teinud, alles hakkab vilju kandma.
Palgad ja inimeste lahkumine. Eeskätt tänu Ülo Pärnitsa sõnavõtule tuli palga teema lõppeval aastal nii suurelt päevakorda. Hilisemad diskussioonid näitasid, et meil on arvestatav hulk ettevõtjaid, kes ei taha saada täna maksimaalset kasumit ja kes mõtlevad ka pikemas perspektiivis. Loodame, et uuel aastal diskussioon jätkub ja mitte ainult diskussioon. Palgad on sel aastal tõusnud ja tõusevad veelgi.
Majandusdiskussiooni areng. Lisaks palgateemadele on ühiskonnas ka teisi majandusteemasid, mida arutada. Kui seni suudeti diskussioon lämmatada, siis enam mitte. Ja on ka viimane aeg, sest 2012. aastal oli Eurostati andmetel sisemajanduse kogutoodang arvestades ostujõudu, Leedus kõrgem kui Eestis. Vastavalt siis 70 ja 69 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Vahe on arvutusvea piires. Tähtsam on fakt, et esimest korda ei ole Eesti selles arvestuses enam Balti riikide seas esikohal.
Madalad intressid. Me sisenesime viis aastat tagasi kriisi erasektori suure võlakoormaga. Meie õnneks on intressid olnud madalad ja langesid sel aastal veelgi. Ilmselt me väga enam ei üllatuks kui uuel aastal raha hoiustamise eest pangale hakkame maksma. Kui madalale langevad intressid me ei tea aga ilmselt pangad laenusaajatele veel peale ei hakka maksma.
Välisfirmade lahkumine. Sel aastal on palju kõneainet tekitanud mõnede välisfirmade lahkumine Eesti turult. Avalikkusele tuli see üllatusena, et kuidas on võimalik, et selliselt unistuste maalt mõne ära läheb. Tegelikult on asi lihtsam ja suureks paanikaks ei ole veel põhjust. Ettevõtted vaatavad ikka mõne aja järel oma tegevused üle. Ja siis joonistatakse maatriks, mille ühele teljele pannakse äri maht ja teisele teljele kasv. Kui me vanasti olime kastis, kus on väike turg, mis kasvab kiiresti, siis praegu on olukord teine. Paljude välisfirmade jaoks oleme me kastikeses nimega väike äri ja madal kasv. Ja igaüks teab, et selliste äridega ei ole mõtet suurtel kontsernidel tegeleda. Ilmselt näeme me uuel aastal veel nii mõndagi ettevõtet meie turult lahkumas. Kui inimeste väljaränne ei pidurdu, siis on see igati põhjendatud ja ratsionaalne otsus.
Elektripaketid ja elektri “vaba” turg. See aasta oli pealtnäha murranguline meie energeetikas. Sisuliselt aga väga palju ei muutunud. Elekter tuleb ikka samast jaamast ja sama juhet mööda. Ja kui on torm, siis tulevad ikka samad inimesed liine parandama. Muutus see, et me valime kõik kas fikseeritud või “ujuva” hinnaga pakette ja “pakkujaid” on ka rohkem. Kuna keegi ei tea täna missugune pakett siis ikkagi kasulikumaks osutub, oleme me kõik väikest viisi spekulandid ning loodame, et just meie valik on kõige kasulikum. Kuna igasuguseid pakkujaid on palju ja kõigil neil on kallid reklaamikampaaniad, siis tundub mulle, et tarbija sellest võita ei saa.
Nokia. 2013. aastal müüsid Nokia aktsionärid mobiiltelefonide tootmise ja lõppes üks epohh. Nokia mõju Soome majandusele oli ülisuur. Alates otsesest mõjust kuni Soome ettevõtjate eneseteadvuseni välja. Ja seda mõju jagus ka meile. Alates meile tulnud allhankest kuni Eesti Nokia otsinguteni välja. Mul on väga kahju Nokiast aga samas ma loodan, et nendest oskustest ja kogemustest sünnib kümneid ja kümneid uusi ettevõtteid ja Soome majandus sellest kokkuvõttes võidab. Aga kahju on ikkagi ja loodan, et jõuluvana toob mulle Nokia telefoni, mis jääb meenutama seda epohhi ajaloos.

Juhtide valikust ajendatuna Sirbi saagast.

Ilmunud Maalehes 28.nov. 2013

Ma ei hakka hindama, kas ajalehe Sirp ümber toimuv on tragöödia või komöödia – hinnang sõltub eeskätt ikkagi vaatajast.  Käesoleva kirjutisega üritan ma mitte tegeleda tagajärgedega, vaid  põhjustega.

Meil on ainult korra nädalas ilmuv väike aga meie riigi ja kultuuri seisukohalt ülioluline ajaleht. Sellel ajalehel on peatoimetaja, juhatuse esimees ja nõukogu esimees. Ja siis minister üle kõikide vaheastmete tegeleb kaadriprobleemidega ja tegeleb töötajate palkadega. On olemas juhatuse esimees ja nõukogu esimees aga nemad on nagu marionetid kogu selles mängus.  Siis tuleb mängu peatoimetaja kohusetäitja, kes keerab kõik asjad tagurpidi ja lahkub nädalapäevad hiljem. On elementaarne juhtimise praktika, mille järgi juhi kohusetäitja ei tee suuri muudatusi, vaid hoiab lihtsalt asjad käigus, kuni selgub uus juht. Uus juht esitab oma nägemuse, mis arutatakse läbi ja alles siis asub juht uut plaani ellu viima. Selline on juhtimise hea tava. Aasta on 2013 ja meil toimub kõik vastupidi. Groteskseks teeb selle veel asjaolu, et viimase kahekümne aasta jooksul on juhtideks õppinud kümneid tuhandeid inimesi. Ning tulemus on see, mida me praegu näeme.

Probleem on palju sügavam

Minu arvates on meie juhtimise probleem palju sügavam.  Ma kordan oma mõtet, mida me esitasin enne kohalike omavalitsuste valimist ja mille teesid on ka minu blogis kirjas.

Nimelt valitakse  meie tänased riigi juhid inimeste seast, keda on umbes kümme korda vähem kui oli kolmkümmend aastat tagasi. Riik on meil niigi imepisike ja me oleme  valikut veelgi vähendanud.

Samas on liidrivõimetega inimeste osa ühiskonnas sama. Kui me võrdleme ennast oma põhjanaabrite soomlastega, siis on  meie valik, arvestades meie rahvaarvude erinevust, vähemalt neli korda väiksem. Ehk oma liidreid valime me neli korda väiksema valiku seast. Aga ka Soome on ju väikeriik. Tõenäosusteooria järgi on Soomes igal ametikohal võimekam inimene kui meil.  Harva võib esineda vastupidine olukord. Ei ole kusagil tõestatud, et eestlaste seas on liidrivõimetega inimesi rohkem kui näiteks Soomes või mujal.

Kust tuleb kümnekordne erinevus juhtide valikus võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga?

Tänapäeval  on võimekatel inimestel võimalused töötada erasektoris või ka välismaal. Seda ei oska koefitsentidesse panna aga kolmkümmend aastat tagasi olid piirid kinni ja eraettevõtlus puudus. Teiseks on täna inimesi  umbes kümnendiku võrra vähem. Kolmandaks on mitte-eestlaste osalemine avalikus elus väga väike võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga. Siit kokku tuleb umbes kümnekordne erinevus. Ehk siis inimeste hulk, kust juhid valitakse, on umbes kümme korda väiksem kui kolmkümmend aastat tagasi. On selge, et seetõttu satub juhtideks palju inimesi, kes ei peaks seda tööd tegema. See ei tähenda, et nad oleks halvad inimesed. Lihtsalt igaüks ei sobi juhiks.

Peaaegu kümnekorde erinevus tuleb sisse ka kui võrrelda parteide liikmete arvu. Nõukogude aja lõpus oli kommunistlikus parteis peaaegu sada tuhat inimest. Täna on suurematel parteidel liikmeid üle kümne tuhande. Kui kaks parteid teevad koos valitsuse, siis on parteiliikmetest  juhtide  valik viis korda väiksem kui oli nõukogude ajal. Aga isegi maavanemaks saavad täna ainult parteilased ja parteistamisega on jõutud juba ka haiglateni. Nii nagu nõukogude ajal.

Ma ei ütle oma selgituses, et meie juhtide tase on viis või kümme korda kehvem kui kolmkümmend aastat tagasi, vaid seda et juhtide valik on viis kuni kümme korda väiksem. Aga sealt tuleb tõenäosus kuipalju juhte on vajalikul tasemel ja kuipalju mitte.

Ja siin on minu arvates peamine probleem: inimeste hulk, kust valitakse juhid on väga väike ja ametikohti on liialt palju. Meil on väikeriigi kohta liiga kallis juhtimisaparaat.

Kuidas on seda võimalik parandada? Vastus on lihtne: suurendada võimalike juhtide valikut ja vähendada ametikohtade arvu. Selleks, et tõsta juhtimise kvaliteeti, peaks praktiliselt kõik ametikohad avalikus sektoris olema apoliitilised. Kogu riigi peale peaks saja viiekümnest parteilisest ametikohast  piisama.  See oleks maksimum. Ülejäänud kohad peaks olema apoliitilised.  Inimesed võivad olla erakondade liikmed aga nad peaks olema lojaalsed oma asutusele ja oma ametile mitte parteile. Ning teiseks peaks vähendama igasuguseid juhtimise tasemeid ja nõukodasid ning sihtasutuste hulka.

Kas ühest ei piisa?

Kas Sirbi sugusel ettevõtmisel on vaja nii nõukogu esimeest kui ka  juhatuse esimeest, kui neist tegelikult  asja ei ole? Kas ühest tugevast isikust ei piisaks? Selliseid küsimusi  võiks esitada paljude asutuste kohta.

Oleme viimased aastad  liikunud risti vastassuunas: rohkem erinevaid sihtasutusi,  kus igaühel on oma nõukogu ja juhatus ning parteilaste edutamine erinevatele ametikohtadele. Sest kõik aktiivsemad erakondlased peavad ju mõne sihtasutuse või muu avaliku sektori asutuse nõukogus olema. Samal ajal räägivad parteijuhid kui pikk on  nende pink. Aga siis kui juhtide nimetamiseks läheb, siis ei ole kedagi võtta.

Meie praegune tee sundparteistamisega  vähendab juhtide valikut ja halvendab juhtimise kvaliteeti. Väikeriigina peaks me juhtide valikul olema eriti hoolikad ja vaatama, et valik oleks võimalikult lai.