Euroopa juhtide järjekordne tippkohtumine oli seekord eriti dramaatiline. Kõik need arutelud ja dramaatilised sõnavõtud enne kohtumist ning see, kuidas riigijuhid pärast rahul olid, meenutas mulle ühte anekdooti eelmisest liidust. Vana anekdoodi uus variant oleks selline, et enne Euroopa Liidu tippkohtumist oli eurotsoon kuristiku äärel ja tehtud otsustega astuti suur samm edasi.

Tõsisemalt öeldes oli koosviibimisele eelnenud dramaatikat seekord rohkem kui varem ja ka dokument, milles kokku lepiti, oli eelmistest pikem. Samas ei usu täna ilmselt keegi, et nüüd on probleemid lahendatud ja et ees ootab helge tulevik. Pigem oleme ühe kolgata tee alguses.

Kokkulepete positiivsest küljest on juba räägitud, samuti probleemsetest. Ma juhiksin veel tähelepanu pankade kapitali nõude tõstmisele. Järgmise aasta keskpaigaks peab Euroopa pankade kapitali adekvaatsus tõusma üheksa protsendini. Need, kes pangandusest rohkem aru saavad, teavad, et tegemist on esimese astme omakapitaliga, kuhu hulka ei lähe subordineeritud ega muud sarnased laenud.

Mida see tähendab pankadele? Sama laenuportfelli kohta on vaja nüüd rohkem kapitali. Aktsionärid ootavad aga ikka kasumlikkust, mis tähendab, et laenu marginaalid peavad kasvama. Niisiis tehti otsusega, millega taheti tõsta pankade usaldusväärtust, laenud hoopis kallimaks.

Kallimad laenud omakorda tähendavad, et laenu võetakse vähem. Kui laenu võetakse vähem, siis majandus ei kasva ja väheneb raha pakkumine, muutes laenude teenindamise veelgi raskemaks. See on selline spiraal, kust on väljapääsu raske leida.

Kuna pankadel anti loetud kuud kapitali adekvaatsuse tõstmiseks, saavad nad käituda kahte moodi. Esiteks saavad nad suurendada aktsiakapitali, emiteerides uusi aktsiaid. Teisalt saavad nad suurendada kapitali adekvaatsust, vähendades ärimahtusid. Arvestades seda, et pankade aktsiad on täna ajaloolises kontekstis väga odavad, pole uue kapitali tõstmine vanade aktsionäride suhtes eriti mõistlik. Seega vaatab enamus pangajuhte, kuidas saaks kapitali tõstmata ärimahte kokku tõmmata ja viia adekvaatsus vajalikule tasemele.

Kui arvestada veel asjaolu, et ebakindlas majandusolukorras on ka klientide nõudlus laenude järele väiksem, on laenumahtude vähenemine väga tõenäoline. See omakorda tähendab raha pakkumise vähenemist. Ehk laenukahjumid pankadel suurenevad ja varsti on vaja jälle uut kapitali.

Läbi aegade on inflatsioon olnud üks kõige lihtsamaid rohtusid suurte võlgadega toime tulemiseks. Inflatsiooni aga ei saa saavutada – õigem oleks öelda: on raske saavutada – kui keskpank emiteerib raha, aga kommertspangad vähendavad mahtusid.

See stsenaarium oli otsustajate laual olemas ja pankade juhtidega läbi arutatud. Mulle tundub, et see on saavutatud kokkuleppe üks nõrgemaid kohti, aga vaatame – hiljemalt poole aasta pärast oleme targemad.

Kriisi põhiprobleemid on endiselt lahenduseta

Teine nõrk koht on EFSFi rahastamine. Kust võetakse tervelt 750 miljardit eurot? Euroopa riigid panid kokku 250 miljardit ja nüüd plaanitakse maht tõsta triljonini. Loeme uudistest, et räägitakse läbi Hiinaga, suured reservid on ka Venemaal, Norral ning paljudel Aasia riikidel. Samas on raha juurdelaenamine ikkagi Euroopa agoonia pikendamine. Selle asemel, et muuta majandus konkurentsivõimelisemaks, „võidetakse aega“ ja laenatakse veel raha juurde. Euroopa peamine probleem on ikkagi madal konkurentsivõime ja vananev rahvastik, raha juurdelaenamisega neid ei lahenda. Me lükkame ainult probleeme edasi ja varsti räägime, et EFSF peaks olema mitte üks, vaid neli triljonit eurot. Meeldetuletuseks: Kreeka esialgne abipakett  poolteist aastat tagasi oli 110 miljardit. Ja sellest pidi piisama.

Konkurentsivõimet saab tõsta ainult kulusid vähendades või raha ostujõu vähenemisel. Oleme näinud, kui raske on arenenud demokraatia tingimustes kulusid kärpida. Meenutagem tänavarahutusi Kreekas ja mujal.  Inflatsiooni ei toeta aga inimesed, kellel on säästud. Mõeldes vananeval rahvastikule ja pensionisüsteemidele, on arusaadav, miks ei taheta inflatsiooni. Seetõttu loeme ka ühisvaldusest, et riigijuhid toetavad hinnastabiilsust eurotsoonis. Tundub, et demokraatiale kohaselt püütakse leida kompromissi, mida sisuliselt pole võimalik saavutada. Me ei taha kulusid piisavalt kärpida ja me ei taha ka raha juurde trükkida ning laename aga juurde. Ainult, et laenuandjaid pole enam palju alles jäänud.

Vananeva rahvastiku ja kalli pensionisüsteemi probleeme püütakse lahendada pensioniea tõstmisega. Seda tegi kriisi ajal Eesti ja seda teevad ka teised riigid. Samas on noorte töötus Euroopa Liidu üks suuremaid probleeme: tervelt iga viies on töötu, mõnes riigis isegi iga kolmas. Kui pensioniiga tõsta ja minna pensionile hiljem, jääb noortele veelgi vähem tööd. Seega vähendame ühelt poolt küll kulutusi pensionisüsteemile, kuid tekitame juurde uusi sotsiaalkulutusi.

Üha enam tundub, et traditsiooniliste vahenditega ei saa enam edasi minna ja on vaja hoopis suuremaid muutusi. Aga see on juba pikem teema ja vajab pikemat selgitust.

Uuel nädalal astub ametisse Euroopa Keskpanga uus president, kes on  andnud mõista, et keskpank peab jätkama riikide võlakirjade tugioste ehk ostma turult Itaalia ja Hispaania võlakirju. See tähendab omakorda raha pakkumise suurendamist. Samas teatasid riigijuhid oma ühisavalduses, et hinnastabiilsus on tähtis.

Ka pärast viimast tippkohtumist on küsimusi rohkem kui vastuseid ning on selge,  et elame huvitaval ajal.

Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad veel neid aegu, kui igal sügisel näidati televiisorist, kuidas lumekoristustehnika on talveks hästi ette valmistatud. Läks mööda kuu või kaks ja kui maha sadas esimene lumi, jäädi sellegi poolest lumekoristusega hätta – talv saabus ikkagi ootamatult.

Selline võrdlus meenus, kui Riigikogu lõpuks nn võlakriisiga tegelema hakkas ja EFSFile antavat garantiid arutama asus.  See, et me hädasolijatele laenama või neid garanteerima peame, oli selge juba rohkem kui aasta tagasi. Küsimus oli ainult summas, täpsemalt öeldes selles, missugust valemit kasutatakse summa määramisel: kas võetakse aluseks SKT või elanike arv. Lõpuks tehti see pooleks – pool summat pannakse kokku vastavalt majanduse suurusele ja pool vastavalt elanike arvule. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, on meie poolt garanteeritav summa meie majanduse suurusega võrreldes suurim.

Minu küsimus riigijuhtidele on: miks ei räägitud inimestele ausalt eelmise aasta suvel enne euroga ühinemist eelseisvatest probleemidest? Igasugune katse võtta üles selleteemaline diskussioon naerdi üleolevalt välja. Miks ei räägitud valimiste ajal sellest, et eurotsooni liikmena tuleb meil garanteerida probleemseid riike? Soomlastel oli see valimiste üheks põhiteemaks ja neil toimusid valimised vaid kuu aega hiljem. Ei saa öelda, et täpseid arve polnud veel koos. Suurusjärk ja põhimõtted olid teada. Oleks olnud aus valijatele kõik ära rääkida ja võtta neilt mandaat näiteks ühe või kahe miljardi euro garanteerimise kohta. Meie aga rääkisime teistest teemadest.

Samuti ei võetud valimistel üles teemat Euroopa Liidus eesseisvast võimu konsolideerimisest. Isegi koalitsioonilepingus, mis on allkirjastatud selle aasta 4. aprillil, pole võlakriisist ega garanteerimisest midagi kirjutatud. Aga maht on kolmandik eelarvest! Huvitav, miks neid teemasid valimiste eel ei puudutatud? Kas meie riigijuhid ei näinud seda ette või tahtsid nad tõde varjata? Mõlemad variandid ei tule riigi juhtimisel kasuks.

Hea tava peaks olema, et selliste tähtsate küsimuste lahendamiseks võetakse rahvalt mandaat. Eriti veel kui samal ajal on valimiste aeg. Ma arvan, et nii valitsusliit, opositsioon kui ka ajakirjandus peaksid siit õppima.

Täna menetleb Riigikogu kiirkorras suhteliselt lootusetute võlgnike garanteerimist summas, mis on kolmandik aasta eelarvest. Ning ajakirjandusest ei saa aru, kumb on tähtsam teema, kas Riigikogu liikme lisatasu või garantii summas kaks miljardit eurot!

Kas Eesti peaks selle garantii andma? Kui keegi tuleks näiteks sellise garantiiga pangajuhi ette, saadetaks ta ruttu tagasi. Seda juttu, mida paljud räägivad, et see ei ole raha, vaid garantii, on piinlik kuulata. Risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantii või laenu. Ka riiklikud organid nõuavad näiteks pankadelt nii garantiidele kui ka laenudele ühesugust riski hindamist ja samasuurt omakapitali.  Kui pangajuht seletaks Finantsinspektsioonile, et see on kõigest garantii, mitte laen, paluks Finantsinspektsioon panga aktsionäridel juht välja vahetada. Seega pole vahet, kas me anname laenu või käendame, vahe on ainult selles, et riigis käib mõtlemine eelarveaasta kaupa ja täna pole raha vaja välja käia. Häda ongi selles, et probleemide lahendamine lükatakse kogu aeg edasi, järgmistesse eelarveaastatesse. Täpselt selline käitumine on Euroopa tänasesse olukorda viinud.

On üsna vähetõenäoline, et nn probleemriigid oma võlgasid teenindada suudavad. Võlakoorem on suur ja seda oleks võimalik teenindada vaid madalate intresside ja samaaegse majanduskasvu korral.  Täna on intressid madalad, aga majandused ei kasva. Tõenäoliselt saavad nad laenuga hakkama ka siis, kui nad näiteks kümme aastat ei peaks intresse maksma või kui inflatsioon kasvaks. Muidu mitte.

Arvestades tänast olukorda eurotsoonis, vaatan garanteerimist isegi mitte solidaarsuse või Euroopa majanduse toetamise  aspektist. Seda peab ka tegema. Arvan, et kui ühel päeval läheb garantii väljamaksmiseks, oleme me ühes pundis teiste eurotsooni riikidega ja sarnaselt meile pole ka neil raha, mida välja käia. Ka laenu ei taheta meile anda. Erinevalt ettevõtte või eraisiku maksejõuetusest trükitakse siis lihtsalt raha juurde, sest muud võimalust enam pole.

EFSFi garanteerimisel on selline moral hazard üks lisaargumente, miks peaksime EFSFiga ühinema. Pankurina või pereisana ma nii käituda ei saa ega tohi. Aga õnneks ei pea ma siin otsustama.

Täna peaks tegelema enam mitte selle garanteerimise küsimusega, vaid sellega, miks meie valitsejad ei suhtle inimestega ettevaatavalt. Miks arutab Riigikogu sellise garantii andmist alles 24. tunnil? Riigikogu peaks olema ikka sammukese või kaks tegelikest arengutest eespool, mitte sabas sörkima. Peaks arutatama erinevaid stsenaariume ja pärast selgitama, mis läks teisiti. Inimesed mõtleks kaasa ja toimuks vilgas arutelu.  Täna peaks arutatama, kas oleme nõus garantiisummat kahekordistama ja kui palju nõustume andma võimu Brüsselile. Ka valitsusliikmetel oleks Brüsselis laua taga istudes tugevam tunne, kui teemad on enne läbi arutatud ja mandaat otsustamiseks olemas. Sest juba täna on selge, et kokkupandud garantiifondist ei piisa ja et eurotsoonis peab võimu tsentraliseerimist jätkama. See on peaaegu sama kindel kui see, et varsti sajab lund.

Küll oleks tore, kui talv ei tuleks sel aastal jälle ootamatult.

Vastused Postimees E24 küsimustele kevadise valimiskampaania ajal:

Seoses sellega, et peagi on ametisse saamas uus riigikogu ja uus valitsus, tahab Postimees ühiskondlikult aktiivsete inimeste abiga mõtiskleda, kui õnnestunud on olnud valimiskampaania ja mida võiks uuelt valitsuselt oodata. Millise mulje on riigikogu valimiste kampaania teile jätnud?

Võrreldes eelmiste valimistega on näha positiivsed arengud, räägitakse ka tõsisematest teemadest.

Kas olete täheldanud ka kesksemat teemat, millele on suurem osa erakondi tähelepanu pööranud?

Sellist keskset teemat ei ole.

Millised on need teemad, mis on käsitlemata jäänud, kuid oleks olnud olulisteks aruteluküsimusteks?

Minu arvates ei ole kõige tõsisemat teemat keegi õieti veel puutunudki. Mis saab Euroopa rahaliidust ja sellest tulenevalt ka Euroopa Liidust? See on selge, et on vaja muudatusi teha, sest muidu liit koos ei püsi. Saksamaa ja Prantsusmaa tegid oma ettepanekud, kuidas muudatusi teha  ja see kellelegi ei meeldinud. Minu meelest praegu valimiste ajal peaks iga partei võtma rahva käest mandaadi, kui palju me oleme nõus Euroopat edasi tsentraliseerima. Alternatiiviks on Euroopa rahaliidu ja Euroopa Liidu laiali lagunemine.

Miks seda teemat ei ole ükski erakond üles võtnud?

See on ilmselt ebamugav teema.

Kas võib öelda, et valimislubadused on jäänud liialt Eesti-keskseks ning valimiskampaanias oleks tulnud tähelepanu pöörata ka laiemale tasandile?

Selge on see, et samamoodi Euroopas edasi elada enam ei saa – muudatusi on vaja teha. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa käisid oma ettepanekud välja, siis oleks ka Eesti erakondadel viisakas öelda, et seda ideed me toetame, seda toetame ja seda ei toeta.

Eestis võetakse, et oleme Euroopa Liidus, meil on euro ja oleme kusagile kohale jõudnud. Samas on selgeks saanud see, et need liidud vajavad tõsiseid reforme ja alternatiiviks on laialilagunemine. See ei ole küll meie huvides, et liit peaks lagunema.

Tegelikult oleks vaja välja öelda, et kui vaja, siis me ühtlustame oma maksubaasid ja –määrad, aga Euroopa Liidul me ei lase laiali minna. Samuti võiks öelda välja, kui palju me Kreeka ja Iirimaa ja teiste tulevaste potentsiaalsete probleemsete riikide toetamiseks oleme valmis riske võtma – kui suureks me garantiiportfelli ajame: kas pool miljardit eurot või üks või kaks miljardit eurot.

Mida ootate uuelt valitsuselt, kas midagi tuleks valitsuse töökultuuris muuta?

Mina ootan, et valitsuse liikmetel ei ole erakonna märki rinnas, vaid oleks Eesti lipp rinnas. See oleks mõtteviisilt väga suur muutus.

Millised on teie soovid uuele valitsusele?

Mõistust, jõudu ja kannatust uuele valitsusele – mida siin muud ikka soovida. Pidage vastu ja ärge tervist ära rikkuge – raske amet ikkagi ju.

Kas olete nendel valimistel oma hääle juba andnud?

Jah.

Vastused ilmusid 05.03.2011 Postimees E24s

Mis on Teie arvamus, mida oleks euro ülesehituses vaja muuta, milliseid vajakajäämisi n.ö  kompenseerida, et ühisraha euro toimiks ja püsima jääks?

Euro ja ka Euroopa Liit laiemalt on juhtimatu. Euroopa Komisjon peab justkui vastutama Euroopa Liidu eest, aga samas ei ole neil piisavalt raha. EL-i eelarve on võrreldes Saksamaa või Prantsusmaa eelarvega pisike. Viimasel ajal on ikka nii, et enne tähtsamat kohtumist saavad Merkel ja Sarkozy omavahel kokku ja tehakse mingi kokkulepe. Hiljem vormistatakse see suuremal koosolekul tavaliselt ära.

See näitab päris hästi, et otsuste vastu võtmine sisuliselt ja vormiliselt ei kattu. Samas on Saksamaa kantsleril vastutus ikkagi Saksamaa eest ja kitsamalt oma valijate eest. Ta ei vastuta Euroopa rahaliidu eest. Kaudselt ta küll vastutab, aga mandaadi saab ta omadelt valijatelt. Ja nemad tahavad optimeerida oma heaolu.
Meie Merkelit valida ei saa. Euroopa Parlamenti me valime, aga selle mõju on väike. Euroopa Rahaliit on lihtsalt üks kitsam kooslus Euroopa Liidu sees. Selle eest ei vastuta ka justkui mitte keegi. Luksemburgi peaminister, kes on ka rahandusminister, tegeleb muu töö kõrvalt eurotsooni rahandusega.  Euroopa Keskpank vastutab hinnastabiilsuse eest ehk selle eest, et ei oleks suurt inflatsiooni.  Majanduskasv või ka tööpuudus ei ole Euroopa Keskpanga jaoks eesmärgid.
Ma usun, et kõik need inimesed erinevatel tähtsatel kohtadel on väga vastutustundlikud ja nad vastutavad oma tegevuse eest. Aga samas ei kattu nende mandaadid, ressursid ja vastutus.
Kõigepealt oleks vaja need asjad tasakaalu saada. Me peaks valima Euroopa juhte, kellel on piisavalt volitusi ja juhtimiseks vajalikke rahalisi ressursse. Ehk siis Euroopa Liidu eelarve tuleb suuresti liikmesriikidel üle võtta. See tähendab võimu tsentraliseerimist. See aga on ilmselt kümne-kahekümne aastane protsess. Nii palju aega turud eurole aga ei anna.
Täna optimeerib iga riik enda heaolu ja täpsemalt veel oma valijatele antud lubadusi. Ja käib väga ohtlik mäng. Lühidalt öeldes, tuleks muuta kogu süsteemi loogikat. Praegune süsteem sõltub liialt palju liikmesriikide konkreetsetest poliitikutest. Kui keegi ikkagi ei taha kärpida, siis ei saa talle suurt midagi teha – on karistamatuse tunne. Olukorras, kus rahaliidus on seitseteist ja Euroopa Liidus 27 riiki, on see süsteem lihtsalt juhtimatu.
Samas on see probleem kõigest rahasüsteemi probleem. Palju suurem probleem on üle oma võimete elamine ehk Euroopa heaolu, mis on kõrge vaid tänu laenudele. Euroopa võtab laenu ja lubab kunagi tagasi maksta. Aga ei anta aru, et rahvastik vananeb, lapsi on vähem ja laenude tagasimaksjaid samuti. Elatustase peab langema nn. normaalsele tasemele ehk siis keskmine elatustase peab langema. Pensioniiga peab suurenema. Euroopa peab muutuma konkurentsivõimeliseks võrreldes Aasiaga. Ka see on pikk ja valuline protsess.

Või on Teil hoopis mingi muu nägemus ühisraha edasise käekäigu osas? Palun põhjendage.

Ma olen juba oma blogis seletanud erinevaid stsenaariumeid ja öelnud ka, et tõenäoliselt lähevad käiku nn. segastenaariumid. Täna ma lihtsalt arendan neid edasi. Praegu on segastenaariumitel minu arvates kaks varianti :
a. Euroliidu riigid kärbivad kulutusi, tõstetakse makse rikastele, kasvab inflatsioon ja väikese tsentraliseerimisega suudetakse asjad kontrolli all hoida. Samas lahkub euroliidust üks või kaks rahaliidu liiget. Võidetakse aega ja kuidagi saadakse hakkama. Käib pidev tulekahju kustutamine. Seline olukord kestab veel viis-kuus aastat.
b. Kulusid kärbitakse, makse rikastele tõstetakse, inflatsioon kasvab ja tasapisi ka tsentraliseeritakse võimu. Aga arengud rahaturgudel on kiiremad ning ühel kenal nädalavahetusel kui EL juhid on järjekordselt koos oma erakorralisel koosolekul, otsustatakse, et enam ei saa kummi venitada. Kõik need, kes on nõus suurema tsentraliseerimisega, jäävad ruumi ja lahkuvad eurotsoonist. Tekib rahaliit Saksamaa ümber ja Euroopa Liidust saab vabakaubanduspiirkond.
Suures piires erinevad nad vaid selle võrra, kui palju riike lahkub eurotsoonist ja kui palju ollakse nõus võimu tsentraliseerima.
Arvan, et me peaksime praegu tõsiselt tegelema erinevate stsenaariumite analüüsimisega.

Ja viimane küsimus – kuidas võiks laheneda euroala osade riikide tohutu võlakoorma probleem?

Ikka inflatsiooniga, mis on kõrgem kui laenuintress. Kulutusi on vaja kärpida, aga see teeb laenude teenindamise veelgi keerukamaks. Kulutusi on vaja kärpida ka selleks, et kutsuda majanduses esile struktuursed muudatused.
Teine võimalus on lasta need riigid defaulti, kapitaliseerida jälle pangad jne. Raha mõningane kaotamine on paratamatu. Küsimus on selles, kas kaotada seda läbi inflatsiooni mõne aasta jooksul või teha seda korraga, läbi oma investeeringu osalise mahakirjutamisega. Vaadates viimaste päevade toimetamisi Euroopa Keskpanga juhtide ümber, tundub, et mitteametlikult on valitud inflatsiooni tee. See aga sakslastele ei meeldi.
Vastused ilmusid 16.09.2011 Äripäeva artiklis “Teekond mööda konarlikku rada“

Minu käest küsitakse viimasel ajal palju, kes oleks parim keskpanga president. Kandidaate on tervelt neli. Väga erineva tausta ja erinevate iseloomudega inimesed.

Millist presidenti meile vaja on?

Peamiselt on räägitud sellest, et panga president peaks olema nii tugev spetsialist makromajanduses kui ka tugev administraator. Ta peaks keskpanga koridoridesse värsket õhku tooma. Oleks vaja värsket verd ja piisavalt jõulist tegijat, kes asjad uue energiaga käima lükkab. Samas arvestades Euroopa rahaliidu olukorda on ka seal vaja tugeva selgrooga isikut, kes teiste keskpanga juhtidega nagu võrdne võrdsega suhtleb. Kindlasti peab ta praegustest teemadest „läbi hammustama“ ehk siis aru saama kui tõsine on olukord euroalal.

Minu arvates on arutelude juurest välja jäänud üks tähtis aspekt. Nimelt peab keskpanga uus juht olema suuteline siinsete kommertspankade juhid – ja parem oleks kui ka pankade omanike juhid – „üles rivistada“. See võime oli olemas Vahur Kraftil, aga Andres Lipstokil see puudus. Olen veendunud, et kui Kraft oleks keskpanga juhina jätkanud, poleks meil olnud sellist laenukasvu nagu oli aastatel 2006 ja 2007. Kraft oleks lihtsalt pangajuhtidele otsa vaadanud ja öelnud, et nii ei tohi. Ja pangajuhid oleks teda kuulanud.

Kui kõiki neid kriteeriume vaadata, on valik väga lihtne. Jürgen Ligi on teistest peajagu üle. Ta saab hästi aru, mis toimub euroalal, lisaks on ta ka tubli administraator. Tundes piisavalt hästi kohalikke pangajuhte ja ka mõnede omanikpankade juhte, arvan, et kui keegi kandidaatidest, siis ainult Jürgen võiks mõne Rootsi panga juhi enda juurde Estonia puiesteele vaibale kutsuda. Tõenäoliselt saadaks pangajuht küll oma asetäitja, aga signaal oleks sellegipoolest tugev.

Olen Jürgeniga paljudel kordadel vaielnud ja tihti jäänud erinevatele seisukohtadele. Hindan teda väga kõrgelt, sest  tal on oma maailmavaade ja ta on põhimõttekindel mees. Kuna ühest vastust ei olegi majanduses tavaliselt võimalik saada, on mul temaga alati olnud huvitav vaielda.

Jürgen Ligile heidetakse ette tema parteilist kuuluvust. Väga huvitav etteheide. Taasiseseisvusaja kahekümne aasta jooksul on üle poole ajast peaministriteks olnud endised kommunistliku partei liikmed. Kas Reformierakonda kuulumine on siis hullem? Ning konkurssi välja kuulutades ei öeldud, et juht ei tohi olla parteilise kuuluvusega. Pealegi on ka põhiseaduses on öeldud, et kõik on võrdsed, sõltumata soost, rahvusest või usutunnistusest.

Parteilist kuuluvust võiks ja peaks ette heitma ainult siis, kui koha valikul on peamine kriteerium parteipilet. Siin on ju olukord vastupidine – parteipilet on pigem takistuseks.

Tegelikult oleks parim variant kui panga presidendiks saaks Jürgen Ligi, kes võtaks Hardo Hanssoni endale nõunikuks ja Hardo Hanssonist võiks saada näiteks järgmine Eesti Panga nõukogu esimees.