Avaldatud Eesti Päevalehes 09.11.2016

Viimasel ajal on palju räägitud meie viletsast majanduskasvust. Viimased kümme aastat on meie majandus kasvanud oluliselt aeglasemalt kui maailma majandus tervikuna. Teisisõnu on meie osakaal maailma majanduses kahanenud.
Kui meenutada, siis tuli just kümme aastat tagasi Reformierakond välja loosungiga, mis lubas meid viieteistkümne aastaga teadagi kuhu viia. Ametlikus propagandas räägitakse siiamaani, et meie majanduse hädadeks olid ja on ülemaailmne majanduskriis ning meie peamiste ekspordipartnerite vilets majandusolukord. Ja iga aasta kinnitab Riigikogu eelarve, mis „soodustab majanduskasvu“. Minu arvates peaks igasugune muutus algama analüüsist, et mis on läinud valesti. Miks me ei arene.
Ma ei saanud pikalt aru, kuidas peaministril ja eelmisel presidendil said olla nii erinevad arusaamised majandusest. President Ilves ütles juba mõnda aega tagasi, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Samal ajal rääkis ja räägib peaminister ning tema partei, et praegune mudel töötab suurepäraselt. Vaja on tegeleda veel ainult peenhäälestamisega. Kumba siis uskuda?
On räägitud paljudest muutustest, mida on vaja teha. Ka minu blogis on palju selleteemalisi mõtteid. Alustades maksureformist kuni miinimumpalga kiirendatud tõstmiseni. Kui kaua me räägime kõrgest sotsiaalmaksust, mis pärsib majanduse arengut? Või sellest, et sõjahüsteeria korral ei ole mõtet loota investeeringute kasvu? Või pensioniraha Eestisse investeerimisest? Kõike neid ja teisi muutusi oleksime pidanud tegema juba ammu ja tegelikult on need lihtsalt tehtavad reformid. Ma saan lõpuks aru, miks peaminister räägib peenhäälestamisest. Need eelnimetatud reformikesed ongi kergesti tehtavad muutused. Tiit Vähi valitsus oleks need kahe-kolme kuuga ära teinud. Neid ei saa ju võrrelda kakskümmend aastat tagasi tehtud reformidega. Seda ei saagi ju muudmoodi nimetada kui peenhäälestamine.
Sest tõeliselt suurte muutustega on keerulisem: suured muutused tuleb igaühel ise ära teha. Siin meid peaminister ega valitsus ei aita.

Muutused hakkavad meist igaühest.
Kui ajakirjandust jälgida, siis tundub mulle, et muutuste vajadusest rääkides ei kasuta keegi sõna mina teen või teeme. Ikka räägitakse, et mida riik peaks tegema või lihtsalt, mida peaks tegema. Kas te olete kohanud ühte konverentsi või telesaadet, kus keegi oleks püsti tõusnud ja öelnud, et lähme teeme. Lähme teeme näiteks igaüks ühe eksportiva ettevõtte. Või lähme õpime programmeerimist.

Olla Soome kollegi tasemel
Oletame, et me tahame olla oma majandusega kahekümne aasta pärast samal tasemel Soomega. Sel juhul peaks igaüks meist ennast võrdlema Soome vastava ametikohaga. Ettevõtja ettevõtjaga. Ajakirjanik ajakirjanikuga. Poliitik poliitikuga. Insener inseneriga. Müügijuht müügijuhiga. Kus on meil suurimad käärid?
Kui me endale ausalt otsa vaatame, siis kas meie ettevõtete juhid on näiteks Soome juhtide tasemel? Kas meie insenerid on Soome inseneridega samal tasemel? Kas meie majandusajakirjanikud saaksid näiteks tööd Kauppalehtis? Mina näiteks ei saaks hakkama Kone või Nokia juhtimisega. Samal ajal arvan, et panganduses saaksin hakkama.
Meil on palju tublisid insenere, kes põhjanaabritele alla ei jää. Aga samas on Soomes palju maailma tasemel tippinsenere ja tippdisainereid. Meil on selline tase kindlasti nõrgem. Nagu on ka tipptasemel ettevõtjate tase, kus me jääme Soomele kõige rohkem alla.
Suurel osal meie ettevõtjatest jääb puudu ka ambitsioonist. Näiteks panganduses oli eelmise nädala uudis „… pank avab suurenenud nõudluse tõttu sularahaautomaadi.“ Kas keegi oleks teinud sellise pealkirjaga uudise viisteist aastat tagasi kui iga nädal paigaldati vähemalt üks uus pangaautomaat? Aga täna tehakse. Täna reklaamib siinne pangaturu liider viipekaarti kui uut toodet. Tegelikult oleme me Euroopas nende juurutamisel viimaste hulgas. Selle sajandi alguses, kui tulid PIN-koodiga kaardid, olime uute kaartide juurutamisel Euroopas esirinnas. Täna viimaste hulgas. Samas rahapuuduses pankasid süüdistada ei saa. Aga raha kulutatakse hoopis reklaami peale „et elu Eestis edeneks“. Miks nad siis ise ei arene? Tänaseks on näiteks Venemaa pankade tehnoloogiline tase juba parem kui Eesti oma. Viie aasta pärast on meist möödunud ka suur osa Aafrikast ja Aasiast.
Kas peaminister peab andma korralduse uuteks tehnoloogiateks pankades? Või peab hoopis klient nõudlikum olema?

Ka tarbijatena peame me oma mugavustsoonist välja tulema. Kas me viitsime vahetada oma elektri- või gaasimüüjat? Panka või pensionifondi? Igal kuuendal pensionikogujal on fondihaldur kümne aasta jooksul tootlusest üle kahe kolmandiku endale võtnud aga inimesed ei hääleta jalgadega. Me kirume pankade kõrgeid kasumeid, mis viivad aastas kaks protsenti SKT-st riigist välja. Aga kas keegi on valmis panka vahetama?
Lihtsam on kiruda valitsust ja presidenti, kui ise muutusi teha. Tegelikult algab areng ja majanduskasv meie igaühe suhtumisest iseendasse. Lisaks peab ka ühiskonnas laiemalt olema muutustesse positiivne suhtumine. Üheksakümnendate keskel ja ka uue sajandi algul olime muutustele palju avatumad kui täna. Seda tuleb endale tunnistada. Tegelikult me ei taha enam muutusi ja pigem hääletame me partei poolt, kes lubab paremat elu nii, et me ise midagi teistmoodi tegema ei peaks. Ja elu justnagu lähebki vaikselt paremaks. Aga tegelikult purjetame me täna nende otsuste tuules, mis on tehtud rohkem kui kümme aastat tagasi.
Kui me ise ei arene ega mugavustsoonist välja ei tule, siis ei ole mõtet ka majanduskasvu oodata. Lepime selle praeguse majanduse tasemega ja ärme virise. Ütleme, et see on tänases maailmas meie inimeste ja ühiskonna lagi. Ka siis on elu parem, sest rahulolematust on vähem. Kõige hullem on kui me ei tee midagi aga samas oleme rahulolematud.

Juba paar kuud oleme pealtvaatajatena saanud osa presidendi valimise kampaaniast. Kogu see protsess toob esile süsteemi nõrgad kohad. Kurb, et asjaosalised ehk Riigikogu liikmed ei sõnasta presidendile esitatavaid nõudeid ega otsi ühiselt parimat kandidaati vaid teevad lihtsalt oma parteidele ja inimestele reklaami. Ja taustal käib jutt häältega kauplemisest.
„Mitte midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui üks neist valitakse presidendiks“. Nii kommenteeris Riigikogu liige Kalle Muuli kolme ülesseatud presidendikandidaadi võimalikku valimist meie riigi presidendiks Kuku raadio saates „Muuli ja Samost“.
Mulle tundub, et see pealtnäha juhuslik lause on midagi palju enamat. See kirjeldab otsustajate suhtumist juhtide valikusse. Samamoodi võib öelda, et „midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui X või Y valitakse Riigikogusse või valitsusse või määratakse kantsleriks või riigiettevõtte nõukogusse“. Ma tänan Kalle Muulit selle eest, et ta ütles ausalt välja meie poliitikute kaadri valimise põhimõtte. Selle, mis kõrvaltvaatajatele juba ammu tundub.
Tegelik elu on loomulikult vastupidi. Kõik hakkab pihta juhtidest. Ega muidu ei otsita üle maailma nii erasektoris kui ka avalikus sektoris tööle parimat kandidaati igale juhi kohale. See on kõikide juhtide kõige tähtsam ülesanne: leida õiged inimesed õigetele kohtadele. Need, kes on parimad. Eesti ei ole siin mingi erand.
Ja Riigikogu ülesanne on valida meie riigile parim president. Mitte selline, kelle kohta arvatakse, et tema valimisel „midagi hullu ei juhtu“.

Intressid on Euroopas väga madalad. Näiteks on 6-kuu euribor langenud juba tasemeni -0.2 protsenti. Selles mõttes saan ma aru siinsete pangajuhtide kiusatusest hakata võtma hoiustajatelt raha. Intressikeskkond on selline ning raha paigutamise võimalused lühikeseks ajaks ja vastuvõetava riskiga on piiratud.
Samas ei saa ma aru, kuidas saavad tänasel päeval isegi kõige konservatiivsemad pensionifondid võtta teenustasu 0.61-0.96 protsenti aastas. Kõrgema riskiga fondides on tasud veelgi kõrgemad. Ja omaette absurdne on, et mida väiksem on fond, seda kõrgem on tasu. Tasu määr ei sõltu mitte fondi tulukusest ega mitte sellest, kas investeeritakse siinsesse majandusse aga fondi mahust. See on uskumatu, et praeguses intressikeskkonnas on meil sellised tasud. Ja see ei ole mitte kellegi asi. Meiesuguseid pensionikogujaid ei kaitse keegi. Kui kuu aega tagasi rahandusminister pensioniteemalise koosoleku kokku kutsus, küsis Tuleva esindaja Tõnu Pekk kohalolijatelt, kes siin esindab pensionikogujaid? Tõusis ainult kaks kätt. Aga saalis oli kolmkümmend inimest. Ülejäänud esindasid kõik raha jagajaid ja raha soovijaid. Kuigi normaalne oleks ju pigem nii, et pensionikogujaid esindaks kaks kolmandikku osalejatest ja fondihaldureid kümnendik. See süsteem on idee poolest tehtud ikkagi pensionikogujate jaoks. Aga välja on kukkunud, et pankade jaoks. Siin oleks paslik veelkord küsida, kes peaks kaitsma pensionikogujaid? Loodan, et ainult mulle tundub, et poliitikuid see teema ei huvita.
Ma ei saa aru, mida peaks sellises olukorras pensionikoguja tegema? Tasud ületavad kolm korda mõistliku taseme ja riik on seadusega öelnud, et kui juba oled liitunud, siis kogumispensionist loobuda ei saa.
Kogumispension on justkui meie majanduse vähktõbi: me maksame aastas üle kolmekümne miljoni euro selle eest, et iga aasta riigi majandusest rohkem kui kolmsada miljonit eurot välja viia. See on 1.5 protsenti meie majanduse kogutoodangust. Ja seda igal aastal. Me korraldame kõikvõimalikke arengukonverentse ja kutsume kokku töögruppe, et otsida majanduskasvu. EAS pingutab kõigest väest aga kindlasti ei too nad igal aastal siia uusi investeeringuid, mis kolmesaja miljoni euro eest aastas ekspordi lisandväärtust annaks. Kui meie toimetamistele kõrgemalt vaadata, siis tundub see viisakalt väljendades kilplaslik.
Õigem oleks ausalt öelda, et pensioni kogumine on igaühe isiklik asi ja see sund ära lõpetada. Tänased pensionid kasvaksid, raha jääks Eestisse kulutamiseks ja majandus sellest ainult võidaks.

Jätkan kirjutisi pensionifondidest. Iga kord kui sinna sisse vaatad, selgub midagi uut ja “huvitavat”.
Näiteks kui ma eelmisel nädalal Postimehe stuudios käisin, siis uurisin veel fondide erinevaid aspekte. Ja mida ma leidsin?
Vaatasin, et kõige madalama haldustasuga fondi aastane kulu on pensionikogujale “kõigest” 0.61%. Rõhutan: see on kõige madalam tasu.
See ei ole suur fond ja sinna kogub raha veidi üle kümne tuhande inimese. Selle fondi viimasest investeeringute aruandest selgub, et fond on 32.01% ehk praktiliselt kolmandiku fondist investeerinud kahe panga hoiustele keskmise intressiga 0.07%. Kolmveerand sellest rahast on loomulikult paigutatud oma panka hoiusele. Ehk tegelikult on raha hoiustatud negatiivse intressiga.
Ma ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes peab mõistlikuks maksta pangale 0.61% selle eest, et see pank sinu raha hoiusele paneb ja 0.07% hoiuse eest maksab. Mõistlikum oleks ju sularaha hoida.

Huvitav, kas pangajuhid peavad sellist paigutust õigeks? Miks ajakirjanikud ei küsi seda pangajuhtide ja fondihaldurite käest? Kas Rootsis saaks inimestele sellist fondi pakkuda? 

Saan väga hästi aru, et praeguses intresside keskkonnas võib ka 0.15%-line tootlus hoiuselt olla väga hea tulemus. Ma ei saa aru, et miks peab selle töö eest 0.6-0.7% tasu küsima. Saaks ju mitu korda odavamalt.

Teine huvitav leid oli samalt pensionikeskus.ee koduleheküljelt link Riigi Teataja koduleheküljele, kus oli selline dokument : “Kohustusliku pensionifondi valitsemistasu määra vähendamise ulatus ja selle arvutamise kord”(www.riigiteataja.ee/akt/104072014011).

Sealt sain ma teada, et valitsemistasu määra vähendamise arvutatamisel võetakse appi logaritm! Nii täpselt on kirjeldatud, kuidas fondihaldurid järgmistel aastatel raha teenivad.

Kas tulevastele pensionäridele ka midagi jääb, selles ei pruugi kindel olla. Kindel on ainult see, et tulevaste pensionäride huve ei kaitse keegi.

Kordan veel üle oma varasemad ettepanekud tasude osas:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0.24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null.

Eelmisel nädalal uurisin põhjalikult meie pensionifondide olukorda ja olin väga üllatunud. Poleks kunagi arvanud, et olukord nii vilets on.
Näiteks suuruselt teine fond, kus kogub raha pensioniks 102 tuhat inimest, on kümne aasta keskmisena saavutanud tootluse 0.55%. Samas võtab see fond täna valitsemistasu 1.21% aastas. Varem oli see veelgi kõrgem. See tähendab, et kogu tootlusest on raha omanikule läinud alla kolmandiku ja rohkem kui kaks kolmandikku on läinud pangale.
Ja kui sa tahad oma inflatsioonist puretud rahanatukese teise fondi üle viia, siis pead pangale veel ühe protsendi maksma! Ehk saagist rohkem kui kaks kolmandikku annad igal aastal ära ja peaaegu kahe aasta saagiga saab sealt ennast vabaks osta. Nii oleks arutanud meie kauged esivanemad.
Viisakas inimene vabandaks ja tunnistaks, et ei tulnud välja ning laseks kliendil lihtsalt ära minna. Veel viisakam oleks kogu võetud teenustasu tagasi maksta.
Neid numbreid vaadates meenus mulle, et sel aastal möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Eestimaal. Kakssada aastat on möödas aga sisuliselt pole midagi muutunud. Ainult vorm on teine. Kas selle tähtpäeva puhul oleks palju küsida, et pensionifondist väljumistasu oleks null?
Mul on seoses pensionifondide tasudega alljärgnevad ettepanekud:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0.24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null. Inimesed ei ole 21.sajandil pärisorjad.
Arvestades, et pensionifondi teeb suurema sissemakse riik, siis peaks siin riigi esindajatel olema teenustasude määramisel suurem sõnaõigus ja seda sõnaõigust tuleks ka kasutada. Ning fondihaldurid ei tohiks rääkida läbi oma advokaatide suude „õigustatud ootuse“ printsiibist. Pensionikogujal on õigustatud ootus korjata raha pensioniks. Mitte maksta teenustasusid, mis on kolmandik või pool saagist.