Pensioni teine sammas vabatahtlikuks

Eetris Vikerraadios 13. veebruaril 2018. a.

Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame.

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju kõlapinda leidnud meie pensionisüsteem ja madal sündivus. Sellesse diskussiooni on minu arvates toonud kõige rohkem värskeid tuuli Kristjan Järvan.

Kõigepealt näitas ta koos Raul Eametsaga arvude keeles, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kõige tähtsam. Ühesõnaga – nad tõestasid seda, mida me ju kõik intuitiivselt tunnetame. Aga vahetevahel on sellistest arvutustest kasu.

Lisaks selgitas Kristjan Järvan nädalapäevad tagasi oma Eesti Päevalehe artiklis meie pensionisüsteemi jätkusuutmatust ja tõi uue mõttena diskussiooni fondi tootluse võrdlemise palgakasvuga.

Tunnistan, et ka minule oli värskendav lugeda mõtet, et pensionifondi tootlusi tuleks võrrelda mitte ainult inflatsiooniga, vaid ka palgatõusuga. Olen seoses pensioniühistuga „Tuleva“ viimasel kahel aastal pensioni teemadega palju tegelenud, aga nii ei olnud ma veel teemale lähenenud.

See statistika on kõikidest eelnevatest veelgi karmim ja seab meie pensionifondid veelgi halvemasse valgusesse. Alates pensioni II samba loomisest on pensionifondide tootlused jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5 protsenti aastas. Ja kui me usume rahandusministeeriumi prognoose, siis ületab palgakasv inflatsiooni üle kahe korra ka edaspidi.

Need ei ole just eriti head uudised meie pensionikogujatele. Kui palgakasv ületab inflatsiooni, siis on pensioni kogumise esimestel aastatel nende maksete mõju meie poolt pensioniks kokku korjatavale rahale suhteliselt väike.

See, et teine sammas ei ole piisav, ei ole uudis. Meie pensionifondide esindajad on korduvalt rääkinud, et teisest sambast ei piisa ja vaja oleks paigutada ka kolmandasse sambasse. Nad on lähenenud probleemile väga fondidekeskselt.

Meid ei usaldata

Olen kaks aastat vahelduva eduga pensioniteemaga tegelenud ja mind on kogu aeg üllatanud, kui vähe läheb pensionikogumine korda meie poliitikutele ja ministeeriumite töötajatele. Pensioni maksmine tänastele pensionäridele on paljude parteide lemmikteema, aga tänaseid pensionikogujaid ei taha keegi esindada.

Kuidas muidu seletada fakti, et me seniajani maksame pensioni kogumise ajal kolm korda rohkem tasusid kui oleks mõistlik ning hiljem pensionile jäädes saame kätte kolmandiku võrra vähem kui saab sama rahasumma kokku korjanud rootslane.

Me räägime pensionifondide tasudest juba kaks aastat, aga midagi ei ole suurt muutunud. Ainult fondide vahetamine on odavamaks läinud.

Ainult IRL-i juht Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et riigipoolsed maksed pensioni II sambasse tuleks lõpetada. See mõte tehti kiiresti maatasa. Meile tehti selgeks, et see tänane süsteem on parim ja et inimest ei saa pensioni kogumisel usaldada.

Seega on tegemist paradoksaalse olukorraga: meid pensionikogujatena ei saa usaldada, aga samas meie poolt esindama valitud rahvaesindajad ei kaitse mitte meie huve, vaid hoopis fondihaldurite huve.

Tegelikult poliitikud eksivad, kui nad arvavad, et inimesi ei saa usaldada. Pensioni peale mõtlemine läheb inimestele väga korda. Minuealised arutavad sellel teemal üsna tihti. Mõned eelistavad investeerida kinnisvarasse, mõned fondidesse ja mõned loodavad laste peale.

Aga olgem ausad: ka siinsesse kinnisvarasse investeerides loodame me tegelikult peamiselt just laste peale. Sest kinnisvara hinnad tõusevad ainult siis, kui inimesi sellesse piirkonda juurde tuleb.

Pensioniks kogumine ei pea olema kohustuslik

Poliitikud on pannud meile seadusega kohustuse, et me peame iga kuu kuus protsenti raha kõrvale panema ja andma selle mõnele fondihaldurile investeerimiseks. Samas ei ole meile pandud kohustust, et meil peab olema vähemalt kaks last.

Minu arvates ei ole need asjad tasakaalus. Kohustuslik teine sammas tuleb muuta vabatahtlikuks. Sellest kuuest protsendist oleks noorele perele palju abi. Esimestel tööaastatel, kui palk on veel väike ja palju raha läheb laste kasvatamisele, on raha kõrvale panemine väga raske.

Vanemaks saades võib aga investeerida kas kinnisvarasse või fondidesse ning kuus protsenti ei ole piir, võib investeerida ka palju rohkem. Kuid vastutus enda elu ja tuleviku ees läheb sellisel juhul inimesele endale. Lisaks alanevad ka meie kõrged tööjõumaksud.

Andkem inimestele rohkem iseseisvust. Koos iseseisvusega tuleb ka vastutus. Mida rohkem meie poolt valitud rahvaesindajad meie elu ära reguleerivad, seda vähem me ise mõtleme ja vastutame. Aga nagu me teame, on vaba inimene loomingulisem ja produktiivsem. •

Jätkem kulunud hitid eelarvetasakaalust ja maksusüsteemist

Eetris Vikerraadios 16.jaanuaril 2018

„Kas ei oleks meie olukord parem, kui väljaspool Eestit töötaks tänasest poole vähem inimesi, aga selle hind oleks riigivõlg, mis on näiteks 25 protsenti SKT-st?“ 

Viimastel kuudel on olnud meie ühiskonnas palju nurinat muutuste üle. See on mõnes mõttes loomulik, aga samas ka veidi üllatuslik. Üllatuslik seetõttu, et samamoodi nuriseti ka siis, kui reforme ei tehtud.

President Ilves võttis neli aastat tagasi ühe lausega kokku majandusteadlaste pikad artiklid nn keskmise sissetulekute lõksust. Ta ütles: „See, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.“ Mulle tundus, et enamus meist nõustus, et samamoodi enam edasi ei saa. Aga midagi ei muutunud.

Toimus ainult peenhäälestamine. Enamik otsustajatest ja protsesside mõjutajatest oli harjunud oma vanades rööbastes käima. Ja harjumuspärase elukorralduse muutmine on raske meie kõigi jaoks. On ju kas või lauljalgi kergem korrata oma vanu ja harjumuspäraseid laule – publikul on sõnad peas ja laulavad kenasti kaasa.

Ka poliitikas on kergem laulda vana ja pähe kulunud laulu eelarve tasakaalust ja maailma parimast maksusüsteemist ning hirmutada astmelise tulumaksu ja Edgar Savisaarega. Publikut selleks jätkub.

Aga kui me unustame korraks ära kõik need pähe kulunud poliitilised laulusalmid ja mõtleme rahulikult nende tegeliku sisu peale. Lihtsalt mõtleme. Ilma emotsioonideta.

Mis on eelarve tasakaal? Eelarve tasakaal tähendab seda, et meie riigieelarve prognoositavad tulud ja kulud on tasakaalus. Kordan: prognoositavad. Mitte tegelikud. Aga nagu me kõik teame, on üks kindel: prognoosid ei täitu kunagi täpselt. Tegelikkus on alati teistsugune. Võib minna paremini kui prognoositi ja võib minna kehvemini.

Alanud aasta eelarve on puudujäägis, mis moodustab 0,25 protsenti SKT-st. Eesti riigi võlakoormus on alla 10 protsendi SKT-st. Näiteks Kreekal on isegi pärast osade laenude mahakirjutamist laene 170 protsenti SKT-st.

Seega võtaks Eestil Kreeka tasemeni jõudmine praeguse tempoga mitusada aastat. Selle aja jooksul jõuame aga kindlasti veel palju kordi raha vahetada ja võlad korstnasse kirjutada. Kas selle pisikese puudujäägi pärast ikka tasub kirjutada hüsteerilisi artikleid vasakpöördest ning sellest, kuidas meie riigi rahandust on tabanud häda ja viletsus ja meid ootab Kreeka saatus?

Mõtleme vahelduseks, kui palju see meie laulusalm eelarve tasakaalust on maksma läinud. Mitte rahaliselt. Aga mõtleme inimeste peale.

Mitukümmend tuhat inimest on lahkunud Soome ja mujale Euroopasse. Eriti hoogustus inimeste lahkumine pärast 2008. aastal alanud kriisi. Meie tööpuudus oli 2010. aastal rekordiline 17 protsenti, aga samal ajal kasvas töötukassa konto jääk. Kas tõesti arvasid valitsejad, et olukord läheb veel hullemaks?

Täna töötab iga kümnes meist väljaspool Eestit. Seega on tolle kriisi hind kümnendiku võrra väiksem majandus. Ja kümnendiku võrra väiksemad pensionid.

Aga meie riigivõlg on konkurentsitult Euroopa madalaim. Ja samal ajal usume, et oleme kõike väga õigesti teinud. Aga kas me ikka oleme? Kas ei oleks meie olukord parem, kui väljaspool Eestit töötaks tänasest poole vähem inimesi, aga selle hind oleks riigivõlg, mis on näiteks 25 protsenti SKT-st?

Vahelduseks võiksime parem mõned aastad mõelda, kuidas mujal töötavad inimesed tagasi saada. Mitte sellest, kas eelarve on tasakaalus.

Või müüt maailma parimast maksusüsteemist. Jälle tore müüt, mida uskuda. Kelle jaoks on see parim? Rahvusvaheliste suurettevõtete jaoks või siinse töötaja jaoks? Ja mis hetkel? Ei ole nii, et maailmas on üks ja ainus parim maksusüsteem, parim igas riigis ja igal ajahetkel ja igaühele. Kui see nii lihtne oleks, oleks igas riigis kasutusel sama maksusüsteem ning keegi mitte kunagi ühtegi maksu ei muudaks.

Tegelik elu on loomulikult palju keerulisem. Elu muutub ja maksusüsteem peab kogu aeg kohanduma. Nii nagu me kõik kohaneme ümbritseva keskkonnaga. Või sureme me välja.

See, mis oli hea 20 aastat tagasi, ei pruugi enam täna olla. Kui meie ettevõtete tulumaksuvabastus on nii geniaalne, siis miks pole seda kõikjal kasutusele võetud? Kas Saksamaa või Prantsusmaa või Soome ei taha oma majandust arendada? Kas nemad on meist rumalamad?

Vaevalt küll. Ajalugu on näidanud, et pigem vastupidi. Soomes tehti paar aastat tagasi isegi analüüs, mis näitas meie ettevõtete tulumaksu süsteemi puudusi. Aga meie laulame ikka vana ja pähe kulunud laulu meie geniaalsest maksusüsteemist.

Tunnistame parem, et meie ettevõtete tulumaksu süsteem on ajale jalgu jäänud ja selle vähehaaval muutmine teeb asja ainult hullemaks. Nii nagu astmelise tulumaksu paaniline vältimine viis praeguse tulumaksusüsteemini, kus on astmeid palju rohkem. Ja suurema solidaarsuse maksab kinni keskklass, mitte rikkad eraisikud või näiteks kommertskinnisvara omanikud.

Tunnistame, et see praegune lahendus ei ole mitte kõige õnnestunum. Järgmisel aastal on valimised ja selleks ajaks jõuab välja töötada süsteemi, mis on praegusest õiglasem ja solidaarsem. Ja lihtsam.

Tahan lõpetuseks öelda, et vaatamata kõigile probleemidele on tore, kui vahepeal ka teisi laule lauldakse. Isegi siis, kui laulud hästi riimis ei ole ja viis logiseb. Loodame, et valitsejad saavad vead kiiresti ära parandada ja uued laulud kõlavad nii, et kõrvale on hea kuulda. •

Miks tahab Tuleva pensionisüsteemi muuta?

Pensioniühistu Tuleva tuli välja initsiatiiviga arutada ja muuta pensioni väljamaksete süsteemi (https://tuleva.ee/seadusandlus/maksimaalne-kasu-ii-sambast-anna-oma-allkiri/). Tegemist on keskendumist vajava teemaga ja seepärast on arusaadav, et see väga palju tagasisidet pole saanud. Seepärast keskendun ühele osale analüüsist. Ehk sellele, et isegi sel juhul kui oleme suutnud näiteks rootslastega pensioniks sama palju kõrvale panna, saab tema ikkagi meist igakuiselt oluliselt rohkem raha oma pangakontole.
Oleme juba ammu leppinud mõttega, et meie palgad on madalamad kui Soomes või Rootsis. Samuti sellega, et meie pensionid on väiksemad kui Soomes või Rootsis. Me võtame seda iseenesest mõistetavalt ja isegi ei süvene sellesse teemasse.
Aga peaksime. Tuleva asutaja ja vedur Tõnu Pekk võrdles Eesti pensioni teise samba väljamakseid Rootsi omadega ja tulemused olid viisakalt väljendades masendavad. Juhin tähelepanu, et jutt ei ole mitte lihtsalt pensioni suurusest vaid sellest kuipalju elu jooksul kogutud rahast hiljem kasutada saab.
Näiteks kui eestlasel on kuuekümne viiendaks elusaastaks teise pensionisambasse kokku korjatud 50 tuhat eurot, siis hakkab ta iga kuus saama ca 217 eurot. See on raha, mis on tema palgast ja maksudest kinni peetud ja investeeritud. Kui rootslasel on sama vanalt sama palju raha pensionifondi korjatud, siis hakkab tema saama 264 eurot. Tegelikkuses on muidugi tal rohkem raha pensioniks kõrvale pandud kui keskmisel eestlasel ja pension on oluliselt kõrgem.
Kui alguses on vahe 22%, siis Rootsi pension kasvab ja Eesti oma mitte. Nii saab Rootsi pensionär samast rahast 10 aasta pärast juba 50% rohkem ja 20 aasta pärast 80% .
Mõlemal juhul arvutatakse annuiteet ning statistiliselt elab rootslane meist poolteist aastat kauem. Ehk matemaatiliselt võttes peaks rootslase pension olema väiksem, mitte suurem. Aga tegelikult kaob meie poolt vaadates peaaegu pool rahast hoopis ära.
Me saame aru, et see kõik ei ole kindlustusfirmade kasum. Me väidame lihtsalt, et olemasolev süsteem ei esinda pensionikogujate huve.
Me ei taha maksta näiteks Rootsiga võrreldes kolm korda kõrgemaid pensionifondide haldustasusid. Samuti ei taha me, et meie poolt kogu elu jooksul korjatud pensionirahast saame meie rootslasega võrreldes igakuiselt kolmandiku või poole võrra raha vähem kätte. Meid nülitakse kaks korda: nii raha kogumisel kui ka väljamaksmisel.
See oli Tuleva poolt kirjutatud pöördumise kõige tähtsam mõte. Me ei ole rahul olemasoleva süsteemiga ja kutsume seda muutma. Me saame aru, miks Kindlustusseltside Liit meie pöördumisele nii valusalt reageeris. Meie esindame pensionikogujaid. Loodame, et ka Rahandusministeerium ja Riigikogu.

Tagasi kommunismi.

„Ükskõik mis asutust me luua ei ürita, näeb see lõpuks ikka välja nagu kommunistlik partei.“
Just see Venemaa legendaarse peaministri Viktor Tšernomõrdini tsitaat meenus mulle kui ma kuulsin Reformierakonna valimislubadust Tallinnas lasteaia tasu ära kaotada. Tasuta ühistransport. Tasuta lasteaed. Tasuta kõrgharidus. Maamaksu vabastus. Munitsipaalpood.
Kommunistliku korra ajal sellest ainult unistati aga tänapäeval on see reaalsus.
Olen juba siinsamas blogis varem kirjutanud, et meie tänane rahandusministeerium on sama suur kui kunagine Plaanikomitee. Samas ei ole plaane ja ettevõtted kuuluvad eraomanikele. Töötajaidki Eestis viiendiku võrra vähem.

Meil on kõikvõimalikke regulatsioone suurusjärgu võrra rohkem kui oli kolmkümmend aastat tagasi. Ei ole enam eluvaldkonda, kus võib ise oma peaga mõelda ja tegutseda. Ja vastutada.
Vaadates ministeeriumite ja erinevate ametite uusi kasvavaid peakontoreid on selge, et regulatsioone tuleb ainult juurde mitte ei jää vähemaks. Vahepeal tehakse rahva lollitamiseks bürokraatia vähendamise töögrupp aga tegelik elu läheb ikka samamoodi edasi.
Meil ei jätku majanduse jaoks töökäsi ja neid tuleb majanduseliidi arvates juurde meelitada. Nii nagu nelikümmend aastat tagasi. Meie majandusminister arvab, et majandus areneb paremini kui ministeeriumist aktiivselt juhitakse. Viisaastakust on saanud rahastusperiood. Ainult plaane ei ole endisel kujul. Meie valitsus võitleb alkoholiga. Jne.
Kas ainult mulle tundub, et me oleme siin juba olnud?

Reformierakonna poliittehnoloogides ei ole seni olnud põhjust kahelda. Just nemad on rahva meelsust kõige paremini tunnetanud. Kas tänane loosung tähendab, et me olemegi tagasi jõudnud sinna, kust me ära põgenesime?
Kas meie kohta võiks siis öelda, et ükskõik kas me ehitame sotsialismi või kapitalismi aga samasse kohta jõuame me ikka välja?
Huvitav, millal kork eest ära lendab ja laulev revolutsioon vol2 algab?

“Vahetan kasumliku firma kahjumliku vastu”

Selliselt kõlaks kuulutus meie viimaste aegade majandusotsuste üle.
Kahju küll aga praeguste märkide juures oleme me kõik üheskoos tegemas sellist tehingut, kus vahetame kasumliku firma kahjumliku vastu. Nimelt plaanib valitsus erastada kolmkümmend protsenti Tallinna Sadamast. Lõplik sadama müügihind kujuneb pakkumiste käigus aga kolmekümne protsendi hind on suurusjärgus kakssada miljonit eurot. Rail Balticusse investeerime me summad, mis jäävad 270 miljoni ja 600 miljoni vahele. Aga võib juhtuda, et investeerime ka miljardi või rohkem. Ehk sisuliselt vahetame me osaluse Tallinna Sadamas osaluse vastu Rail Balticus. Ja rahast tuleb veel puudu ning peab juurde laenama.
Seda on valus vaadata mitmel põhjusel. Viimane põhjus tuli välja alles hiljuti. Nimelt teatasid soomlased, et nemad oleks huvitatud Tallinna Sadama aktsiate ostmisest. Soomlased ei taha tulla Rail Balticu aktsionärideks ega isegi mitte garanteerida kaubavoogusid. Küll aga tahavad nad osta osalust firmas, mis reaalset, mitte sotsiaalmajanduslikku kasumit toodab. Kurioosne on siin, et vastavalt äriplaanile ehitame me uue raudtee suuresti nende kauba vedamiseks.
Kas ainult mulle tundub, et soomlased on meist siin kogenenumad ja targemad? Miks nemad ei arvesta sotsiaalmajanduslikke eurosid ja eelistavad päriseurosid? Tasuvusarvutuse järgi pidi nende tulu võidetud aja näol olema ju lausa miljard. Kas tõesti meie valitsejatele ei tundu, et midagi on sellel pildil valesti?
Olen teinud mitmeid ettepanekuid seoses Rail Balticuga finantseerimisega. Alates aktsiate müümisest erainvestoritele kuni kaubavoogude garanteerimiseni. See, mis on normaalne praktika igasuguste investeerimisprojektide puhul, ei sobi kahjuks meie valitsejatele.
Aga veel on kasutamata mitmeid häid tavasid, mida kasutatakse investeerimisobjektide hindamisel. Näiteks teeme pilootprojekti nagu on kombeks eraettevõtluses. Ka Ernst & Youngi konsultandid pakuvad kaubaveo puhul välja pilootprojekti idee. See on väga hea ettepanek, mida tasuks laiendada. Käivitame pilootprojekti ka reisijateveo hindamiseks.

 

Pilootprojekt: Tallinn-Riia 35 euro ja kahe tunniga

Vastavalt uuringule on reisijateveo prognoos 2035 aastal:
Tallinn-Riia:  628 tuhat reisijat aastas ehk keskmiselt tuhat seitsesada reisijat päevas
Tallinn-Pärnu: 461 tuhat aastas
Pärnu Riia: 158 tuhat aastas

Täna sõidab Lux Expressi buss Riiga hinnaga 17 eurot pilet. Neil on ka kallim klass piletihinnaga 35 eurot. Olen seda bussi viimastel aastatel mitu korda kasutanud nagu ka lennukit. Mina ei usu, et 38 euro ja kahe tunni sõiduga oleks iga päev üle tuhande reisija. Paljud usuvad ning ütlevad, et see on usuküsimus. Selleks, et kumbi osapool ei saaks viidata usuküsimusele, olekski hea võtta kasutusele pilootprojekt.
Võtame pooleks aastaks rendile ühe 200-kohalise lennuki ja paneme selle sõitma ainult Tallinna ja Riia vahel. Ja pileti hinnaks on 38 eurot. Või 35 eurot. Ja organiseerime mugavad bussid lennujaamast kesklinna. Päevas jõuaks see lennuk teha  viis-kuus ringi ja vedada ära kaks tuhat reisijat.
Vastavalt Ernst & Youngi analüüsile (aga ka tegelikkuses) on lennuaeg ja rongiga sõidu aeg kahe linna vahel praktiliselt sama ehk veidi üle kahe tunni. Ka kiirrongil tuleb läbida turvaväravad. Nii nagu lennukiga sõidu puhul. Ka selles osas on sõit sarnane.
Vaatame, kuipalju on kahe tunniga ja sellise hinnaga reisijaid. Olen nõus, et rongiga sõita oleks veidi mugavam aga hinnatundlikkuse saaks teada. Kui lennukid oleksid kogu aeg täis, siis on äriplaani tegijatel õigus.
Pärast seda eksperimenti oleme kõik äriplaani osas palju targemad. Siis ei saa enam kumbki osapool öelda, et tegemist on usuküsimusega. Ja see kulu on olematu võrreldes kuluga, mida me planeerime praegu raudteesse investeerida. Näitame Euroopa Liidule, kuidas tuleb heaperemehelikult meie ühist raha kasutada.
See on väga väike kulu võrreldes sellega, mis meid ees ootab. Tegemist on ikkagi läbi aegade riigi suurima investeeringuga. Ja selleks võtame me laenu ja müüme osalust kasumlikus ettevõttes.
Ja veel võiksime mõtelda, miks soomlased eelistavad päris, mitte sotsiaalmajanduslikke eurosid.