Olin eelmise kümnendi alguses pensionireformi tegemise ajal Hansapanga juht. Hansapank, mida täna tuntakse Swedbanki nime all, sai siis endale rohkem kui pooled pensionikogujad. Kui ma täna sellele reformile tagasi mõtlen, siis tuleb tunnistada, et nii kehva tulemust me ei oodanud. Me ei uskunud, et tootlused nii madalad tulevad. Madalas tootluses ei ole põhjust süüdistada ainult fondihaldureid. Maailm me ümber on selle aja jooksul palju muutunud: krooni asemel on euro ja kiire majanduskasv on asendunud paigaltammumisega. Samuti on intressi tase eurotsoonis rekordmadalal.
Fondide haldamise äri maailmas on uue intressi tasemega pidanud kohanema ning teenustasud on oluliselt langenud. Kahjuks mitte Eestis. Tolleaegsete tootluste ja mahtude juures olid fondide teenustasud mõistlikud ja kindlasti ei olnud see siis pankade jaoks suur äri. Pigem ikka vastupidi. Aga juba vähemalt viis-kuus aastat on meie pensionifondide tasud olnud liiga kõrged.
Kui vaadata pensionireformi tervikuna, siis pensionikogujad on saanud viletsa tootluse ja ka Eesti majandust on pensionirahad vähe arendanud. Ainukesed, kellel on läinud vastavalt ootustele, on olnud fondihaldurid. Kuna enamike fondide tootlused on olnud viletsad ning alla ootuste, siis võiksid nende fondide haldurid oma viimase viie aasta jooksul kogutud tasudest suure osa klientidele tagasi maksta. Aluseks võiks võtta näiteks Rootsi samasuguste fondide tasud. Ja kindlasti tuleks võrrelda pensionikoguja teenitud raha ja fondihalduri poolt teenustasudeks võetud raha. Ei ole ju normaalne, et need summad on mõne fondi puhul praktiliselt võrdsed.
Just selle pärast, et pensionireform ei ole minu ootustele vastanud, olen ka pensioniühistu Tuleva kaasasutaja. Üks on kindel: ettevõtted nagu Iizi, Transferwise, Pocopay. Crowdestate ja Tuleva muudavad meie finantsmaailma paremaks.

Eilsete ajalehtede pealkirjade järgi oli müügis üks pank. Täna juba kolm. Homme on ilmselt pealkiri, et Eestis on müügil neli panka. Neljanda panga müük, õigemini väikese osaluse müük, on fakt. Esimesed kolm on kuulujutu tasemel aga neljas ehk LHV korraldab ka tegelikult oma aktsiate müüki. Pealkirju jätkuks veel pikaks ajaks.
Vaadates suurt pilti, siis võimendub Balti riikide panganduses praegu kaks trendi.

Esiteks on käsil panganduse ärimudeli muutumine. Universaalpanganduse jätkusuutlikkus on suuresti küsimärgi all üle kogu maailma. Uusi ettevõtteid, mis pangandust muudavad, sünnib iga päev. Ja ärimudel muutub. Kui varem spetsialiseeruti pigem ühe piirkonna teenindamisele, siis tulevikus spetsialiseerutakse pigem tootele. Suurte universaalpankade asemele tulevad spetsialiseerunud ettevõtted. Ja klienti teenindatakse üle riikide piiride. Transferwise on siin üheks näiteks.
Lisaks sisenevad pangandusärisse paljud suurfirmad nagu näiteks Apple või Amazon. Nad ei ole traditsioonilised pangad nagu me oleme harjunud mõtlema aga nad pakuvad teenust, mida seni on peetud pankade pärusmaaks. Neil võib olla isegi panganduslitsents kui seadus seda nõuab.
Ka olemasolevad pangad muutuvad: nad vähendavad oma tooteid ja loobuvad paljude segmentide või isegi piirkondade teenindamisest. Danske panga eelmise aasta otsused Balti riikide äride kohta on üheks näiteks. Toodete ja tegevuste kärpimine toimub täna kõikides suuremates pankades.

Teiseks ei ole Balti riigid atraktiivne piirkond väliskapitalile. Turud on väikesed. Elanike arv väheneb ja majanduskasv on madal. Kui paneme juurde ka geopoliitilise olukorra, siis saame aru miks ratsionaalne kapital siia eriti ei kipu. Seda peaksime endale ausalt tunnistama.

Arvestades kõike eelnevat on tõenäoline, et siinsed pangad muutuvad ja spetsialiseeruvad rohkem. Samuti tuleb turule kindlasti uusi tegijaid, kes on tootespetsialistid. Pankade müük ei ole väga tõenäoline.
Kokkuvõttes võib öelda, et selge on kaks asja. Esiteks on panganduses ees suured muutused ja teiseks kliendid ei pea oma raha pärast muretsema.

Neljapäevase Euroopa Keskpanga otsuse järel tuli kuidagi tuttav tunne. Raha trükitakse juurde summades , mida keegi ammu enam ei hooma. Samas räägitakse suure nominaaliga rahatähtede käibelt äravõtmisest. Neid otsuseid tehakse meist kaugel pealinnas. Eestis kütab kirgi võimalik fosforiidi kaevandamine.
Aasta ei ole 1988 või 1990 vaid on 2016. Aga sarnasusi on liiga palju.
Võib-olla elame praegu ka mingis murrangulises perioodis?

Euroopa Keskpank astus sammu, mida temalt oodati. Üleliigsest võlakoormast, mis paljusid riike koormab, saab lahti kas võla osalise kustutamisega või inflatsiooniga. Inflatsioon peab olema kõrgem kui võlakirja intress. Kui niimoodi kümme või kakskümmend aastat „aurutada“, muutuvad laenusummad väikeseks ja laenusaajad jällegi maksejõulisteks. Keegi meist ei taha ju nõustuda olukorraga, kus ühe hetkega tuleb näiteks hoiustest või pensionisambast veerand või kolmandik maha kirjutada. Palju valutum on kümmekond aastat igal aastal teenida protsent või kaks inflatsioonist madalamat intressi. Ning sisuliselt kaotatud veerandist või kolmandikust pika aja jooksul lahti saada. See küll ei meeldi hoiustajatele aga demonstratsioonile veel keegi ei lähe. Just niimoodi raha juurde trükkides on viimased aastad hoiustajate taskust raha võetud ja laenusaajatele antud. Ja nii see jätkub veel mõnda aega.
Igal juhul viib Euroopa Keskpank ellu väga riskantset poliitikat aga teised lahendused oleksid ilmselt veel riskantsemad.

Sellises olukorras tekib küsimus, mis saab meie pensionisammastest? Kas on mõtet korjata pensionipõlveks kui meie pensionifondide tootlused on nii madalad? Või on kasulikum hoopis osta mingi reaalne vara. Juba mõnda aega on õhus küsimus, kas riik ei peaks laenu võtma?
Igal juhul murrangulistel aegadel ei ole olnud kasulik olla hoiustaja.

Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja aeg on aruteludeks küps.

Olen seda juttu tahtnud kirjutada juba mitu kuud aga ikka on midagi vahele tulnud. Uue impulsi kirjutamiseks andis viimane digitaalse arengu raport, kus Eesti avalik sektor saab kõrge viienda koha aga oluliselt halvemini käib meie ettevõtete käekäik. See raport tõestab, et tänases majandusseisakus ei ole õige süüdistada praegust peaministrit. Sest peaminister ei loo töökohti ega tegele innovatsiooniga. Sellega tegelevad ettevõtted. Majanduskasvu mootoriks on ikka ettevõtjad ja kogu ühiskonna valmisolek areneda.
Üheksa aastat tagasi käivitasime me Arengufondi. Esimese uurimistööna näitasid Tartu Ülikooli teadlased akadeemik Urmas Varblase eestvedamisel, et majanduse kasvamiseks peab majanduse struktuur muutuma. Ehk siis sama tööd tehes me rikkamaks ei saa. Kui me tahame, et majandus kasvaks, siis paljud firmad peavadki siit ära minema ja uued asemele tulema. Muidu kasvu ei tule.
Arengufondi alustamise ajal suhtlesin palju erinevate huvigruppide esindajatega ja sain aru, et meil oli levinud arusaam, et „mina ise teen oma tööd õieti ja hästi ning midagi pole vaja muuta“. Aga teised peaksid „Eesti Nokia“ tegema ja siis läheb meil kõigil elu paremaks. Ja kui muidu keegi Nokiat ei viitsi teha, siis peaks valitsus raha kokku panema ning andma korralduse teha „meie oma Nokia“.
Vahepeal oli paar aastat masu ja praegu oleme samas kohas tagasi. Meie majandus on kümne aastaga veidi kasvanud aga maailma majandus tervikuna on kasvanud oluliselt kiiremini. See tähendab, et meie osatähtsus maailma majanduses on langenud. Me oleme küll absoluutses mõttes jõukamaks saanud aga mitte teistega võrreldes. Selle üheks näiteks on Hiinast saabuvad turistid, keda kümmekond aastat tagasi veel ei olnud. Ja ka Hiinas käimine on meile suhteliselt kallimaks muutunud. Mõtleme veel kümme-kakskümmend aastat edasi ja tänased meile odavad turismimaad ei pruugi enam nii odavad tunduda.
Nagu viimane Euroopa digitaalse arengu uuring näitas on meil kõik väga hästi digitaalsete lahendustega avalikus sektoris. Hoopis erasektor jääb arengule jalgu. Samas avalikus ruumis kõlavad pigem erasektori süüdistused avaliku sektori suunas. Ja erasektor nõuab avalikult sektorilt muutusi. Avalik sektor justnagu ei tohi midagi öelda püha ja puutumatu erasektori suunas. Nemad on ju maksumaksjad. Aga tegelikult tuleks just meilt ettevõtjatelt küsida, et kus on innovatsioon? Kus on uued tooted ja teenused?
Ma ei kutsu üles vastastikku süüdistusi loopima. Ma ei arva, et meil oleks näiteks parim maksusüsteem või riigireformi ei oleks vaja teha. Ka avalikku sektorit on vaja reformida nii nagu ka maksusüsteemi. Samas kui ma peaaegu kaks aastat tagasi tõstsin üles alampalga kiire kasvu teema, siis olid ettevõtlusorganisatsioonid selle suurimad vastased. Sealt tulevad signaalid on ühesed: ei mingeid muutusi. Kasumit ei tohi maksustada, alampalka ega alkoholi hinda ei tohi tõsta. Alampalga jõulisem tõstmine ja maksuseaduse muutus oleks üks väheseid meetodeid, kuidas ettevõtjaid nende mugavustsoonist välja saada. Aga muidu majandus kasvama ei hakka.
Uuendused ja muutused algavad esmajoones meist igaühest. Ainult inimene ise saab õppida ja areneda. Meenutagem milline oli meie ühiskonna uuendusmeelsus kümme aastat tagasi, rääkimata võrdlusest kahekümne aasta taguse ajaga. Selles on suur vahe. Ja see algab meist kõigist.
Kas me tahame teha midagi uut või tahame me teha kõike samamoodi ja süüdistada ka viie või kümne aasta pärast peaministrit, et meie elu ei ole paremaks läinud. Peaminister ei tegele uue toote arendamisega ega hakka kunagi ka tegelema. Meie president kui ka peaminister on väga uuendusmeelsed ja igati toetanud meie ettevõtete uusi tooteid ja teenuseid. Alates sõnumitest sotsiaalmeedias kuni toodete kandmiseni välja. Ilmselt teeksid nad seda suurima heameelega veel rohkemgi kui oleks vaid tooteid ja teenuseid mida maailmale näidata.
Kindel on ainult üks: sama asja samamoodi tehes meie elu paremaks ei lähe.

Peaaegu kümme aastat Hansapanka juhtinud Indrek ­Neiveltist on saanud dünaamiline startup-ettevõtja. Ta isegi näeb välja nagu Steve Jobs – mustad teksad, must džemper.
Neivelt on aastaga tööle võtnud 50 inimest ja võtab sel aastal veel 50. Ta muretseb, et Pocopay kontoris Pärnu maanteel ei jätku riidepuid ja tasse. Seal töötab mitmest rahvusest inimesi, töökeel on inglise keel.
Neivelt sööb iga päev neljaeurose lõuna, naudib täiel rinnal idufirmamehe õhinapõhist elu ning teatab: „Tulen igal hommikul tööle ja olen hilisõhtuni kodus ninapidi arvutis. Kogu aeg on käsi mootoris! Aga ma ei tahaks siiski startup olla.“
Miks?
Startup on see, et kui ei tule välja, siis ei tule välja. Miljonid on tõstetud, kõlapind loodud, kuid firma läheb allavett ja kogu lugu. Meie nii teha ei saa, meie käes on klientide raha. Me pole selleks, et proovida, kas tuleb välja.
Käivad kõlakad, et Neivelt teeb uut üleeuroopalist makselahendust. Mingit uut Transferwise’i.
Me ei ole makselahendus. Hakkame pakkuma igapäevaseid pangateenuseid.
Pocopay on pank?
Juriidiliselt ei ole, kuid meie juures saavad inimesed teha ära enamiku igapäevaseid pangaasju. Ainult hoiuseid me ei võta, ja laenu ka ei anna.
Pocopay olevat valmis küpsetanud teenuse, mis on nii fantastiliselt hea, et hoiaks või endale.
On tõesti! Mulle meeldib! Teda on mugav kasutada. Nagu annaks tüki endast ära, aga ei taha anda.
Kui tavaliselt tehakse vana panga otsa mingi uus äpp, siis meie oleme loonud täiesti oma maksete mootori. Loogika on lihtne: võtame vana hea klassikalise pangakonto, mille juures on pangakaart ja kõik tänapäevased võimalused, sealhulgas eurotsooni maksed. Ning paneme selle juurde moodsad ja mugavad funktsioonid.
Näiteks?
Näiteks sina ja su sõbrad olete meie kliendid. Lähete koos sünnipäevale ja üks ostab kingituse. Või sõidate koos taksoga ja üks maksab arve. Nüüd on vaja kõikidelt raha kokku korjata. Saadad kõigile – vupsti! – automaatselt rahaküsimise ja see jääb neile telefoni. Rahaküsimistele saan lisada foto, näiteks ostutšeki koopia.
Oleme oma lahendust näidanud mitmetele pankuritele ja neil on suud ammuli. Tean, et raha küsimist saab ka teistes pankades teha (näiteks Swedbanki mobiilipangas), kuid kui mugav see on?
Näe, mängi sellega!
Neivelt ulatab oma telefoni, kus on lahti Pocopay pangaäpp. See on esimene kord, kui ta seda laiemale avalikkusele tutvustab.
Ekraani keskel on suur lilla ring, mis tähistab Neivelti arve saldot: mõni tuhat eurot. Selle ümber on väiksemad hallid ringid, millest ühes on kirjas 113 eurot.

Olen 113 eurot kõrvale pannud. Eesmärk on koguda 500 eurot, et saaks osta uue diivani. Kui tahan sinna raha juurde panna – no ütleme näiteks 50 eurot – tõmban lihtsalt näpuga, vups ja valmis!
Neivelt tirib sõrmega raha lillast potist halli. See võtab vaid sekundi. Järgmiseks sirvib ta ekraani allääres sõprade kontakte. Seegi käib sõrmeviibutusega…
Tahan sõbrale kanda 100 eurot? Pean ainult PIN-koodi sisestama ja… valmis!
Või kujutame ette: üks vanematest töötab Soomes ja laps on Eestis ning vajab raha. Ta saadab rahaküsimise, see aktsepteeritakse Soomes ja hetkega on raha Eestis arvel. Praegustel pankadel on keerulised maksesüsteemid, erinevad andmebaasid isegi ühe kontserni sees, kliiring jne. Meil on kõik kliendid ühes andmebaasis, ka eri riikides. Ülekanne toimub hetkega. Nagu vanasti Hansapangas.
Laps võib rahaküsimisele isegi hinnasildi foto juurde panna: allahindluses on odavad kingad, tahaks neid osta!

Arvele väljastatakse ka pangakaart?
Jah, täiesti tavaline Pocopay välja antud deebetkaart, millega saad teha oste poes ja internetis ning võtta sularaha.
Ta tõmbab taskust Indrek Neivelti nimega pangakaardi, mis meenutab ajalukku läinud telefoniautomaadi kaarti. Erinevalt tavalisest pangakaardist on seal tekst püstipidi – Neivelt selgitab, et tänapäeval käivadki kaardid terminali püstiselt. Kaardil on küll kiip, kuid seda saab kasutada ka kontaktivabalt.
Eestis ei saa keegi aru, milleks on kontaktivaba kaart kasulik. Aga kui lähed Helsingisse, Londonisse või mujale, saad väiksemaid oste teha nii, et kusagile pole vaja PIN-koodi toksida. Isegi Peterburi pangal (Neivelt oli 2014. aastani Sankt-Peterburgi Panga ­järelevalvenõukogu esimees) oli kontaktivaba kaart juba kaks aastat tagasi. Ma imestan, et Eestis siiani veel pole.

Miks ei ole?
Kust mina tean?! Tuleb Swedbanki või SEB käest küsida, miks nad pärismaalasi niimoodi kohtlevad. Miks ei anna neile korralikke tooteid.
Võtad meie kaardi ja lähed Londonisse: isegi metroopiletit pole vaja osta. Paned kaardi vastu lugejat ja väravad avanevad nagu muinasjutus. Mõtle, kui palju sul on väikesi paarieuroseid makseid. Need saad kõik teha PIN-koodita ja vajaduseta kaarti terminali toppida.

Arve lubab Pocopay avada minutitega, mobiilis?
Kõik on online. Paari minutiga avad arve, teed kontole makse ja ongi kõik. Anna tuld! Kaardi saadame postiga koju järele.
Esimest korda isiku tuvastamiseks pead saatma ka pildi oma dokumendist. Aga seegi võtab vaid mõne minuti. Praegu on seadused sellised ja olukord veidi naljakas: ID-kaardiga saad täita oma tähtsaima kodanikukohustuse – käia valimas. Aga pangakontot avada ei saa.

Ei mingeid kontoreid ega automaate?
Arvatakse, et nelja-viie aasta pärast kasutab veerand eurooplastest ainult mobiilipanka. Mobiilipõlvkonna noorte tarbimisharjumused on täiesti teistsugused.
Ennustatakse, et autosid ei osta enam keegi, neid jagatakse. Mitme peale jagatakse ka kortereid. Vanemate juures elatakse kauem, abiellutakse kolmekümneselt ja hiljem. Inimesed ostavad aina rohkem veebist ning käivad poes vaid asju proovimas.
Töötad ühes kohas kuni pensionini – ka sellist asja jääb aina vähemaks. Inimesel on mitu tööandjat. Harjumused muutuvad ja sellega on põnev kaasa minna.
Kas sa tead, mis su pangakonto number on?

Pärast IBANi tulekut enam ei tea.
Kui keegi küsib kontonumbrit, hakkad meilikastist otsima? Pocopays saad numbri saata viie sekundiga ükskõik kellele. Ei mingit copy-paste’i.

Kuidas käib kommunaalarvete tasumine?
Praegu nagu pankades tavaliselt. Aga varsti saad arvest teha digitaalpildi – telefon loeb ise selle detailid sisse. Tahame kasutusele võtta kõik olemasolevad viimase sõna tehnoloogiad, et inimestel oleks mugav.
Muide, kaardi limiite saad ise telefonis muuta (teistes pankades tuleb selleks kontorisse minna), samuti lülitada sisse-välja kontaktivabad maksed. Saad isegi oma kaardi ise blokeerida ja taas avada.

Praegused pangad võtavad meilt märkamatult kopsakaid teenustasusid. Kui palju maksab Pocopay kasutamine?
Ütleme, et see on umbes tass kohvi. Üks kuutasu, makseid võid teha, palju tahad.

Inimesed naljalt panka ei vaheta.
Sest see on nii keeruline! Peab olema suur valu minna keset tööpäeva õue, hüpata üle hangede ja seista pangakontoris sabas, et seal konto avada. Teises pangas, mis on üsna samasugune.
Aga kui selle protsessi saab läbida mõne minutiga telefonis, on hoopis teine tera. Pangakonto vahetamine pole tegelikult kunagi olnud lihtsam. Ja see on alles algus. Muide, tänavu on ajalooline aasta – möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Eestis. Nüüd võiksime natuke teistmoodi mõtlema hakata.

Kuidas turgu plaanite haarata?
Esimene turg on koduturg. Tahame Eestis korralikult jalad maha saada ja siis mujale edasi minna. Toode on väljas mitmes riigis – inglise, hispaania ja eesti keeles.

Meil on tekkinud juba sõprade ring, kes meid toetab ja kogemusi jagab – Helsingis, Londonis, Pariisis, isegi Los Angeleses. Väga tore on see tänapäeva maailm!

Sihtgrupp on noored?
Hingelt noored. Võivad ka hallipäised olla nagu mina. Hallipäised on täna väga noored.

Jüri Mõis ütles, et temaga ei maksa arvestada. Ta leiab, et uued revolutsioonilised finantsteenused, nagu Transferwise või Pocopay, lahendavad probleeme, mida pole õnnestunud veel sõnastada.
Ma arvan, et Jüri tuleb meile kindlasti kliendiks. Kõigepealt tema lapsed, siis ta ise ka. Raha ­konverteerimine – seda pole tõesti inimestel kuigi tihti vaja teha.
Klientide leidmine on meie raskeim ülesanne. Aga küll nad tulevad, kus nad pääsevad. Loodan, et inimesed on natukenegi uuendusmeelsed ja tahavad väljuda mugavustsoonist.

Kas inimesi tööle on kerge leida?
Koodikirjutajatest on puudus. Iga partei leiab hoobilt kümme kandidaati igale ministrikohale, aga katsu sa leida kümme programmeerijat!
Meil on neid ikka vähe õpetatud. Selle asemel oleme palju tootnud avaliku halduse spetsialiste ja vallavanemaid.
Kõik nad peaksid ümber õppima. Isegi olen mõelnud, et peaks hakkama programmeerimist õppima. Olen käinud matemaatika-füüsika eriklassis.

Miks sa 2014. aastal Venemaalt ära tulid. Töö läks liiga poliitiliseks?
Tahtsin midagi uut teha. Ei ole seal mingit poliitikat, seal tegeletakse normaalse asjaga. Oleme Venemaa suhtes väga paranoilised.

Miks Eestis vaadatakse uue majanduse ettevõtetele endiselt viltu?
Paljud ei saa aru, kui suured need tegelikult on. Skype’is töötab 400–500 inimest, kellel on 4000–5000eurosed palgad. Aga tänavapildis need välja ei paista. Ja kui ajaleht küsitleb ettevõtjat, siis mitte Skype’ist, vaid Standardist.
Me ei adu, kui paljudele inimestele Transferwise’i sarnased firmad tööd annavad. Nad elavad justkui mingis teises maailmas, mitte Eesti omas.
Aga Eesti majanduses võtavad täna sõna need, kes võtsid ka 20 aastat tagasi. Kas firmas E-Profiil oled käinud?

Jah, hiiglaslik tsehh Suur-Sõjamäel.
Tsehh on võimas, aga vaata, kui palju seal insenere töötab – muljetavaldav!

1000eurone miinimumpalk 2018. aastaks – kas oleme sellele eesmärgile kukesammugi lähemale astunud?
Olen endiselt kindel, et kolme aasta pärast ei leia Eestis kedagi, kes oleks nõus töötama väiksema palgaga. Kes ei suuda sammu pidada, jääb maha. Soomes on kõrgemad palgad ja sinna sõidab kaks tundi praamiga. Pole võimalik, et meie palgad ei ühtlustu Soomega.
Aga vaadates diskussiooni miinimumpalga tõstmise teemal, ­tuleb tõdeda, et Eesti ettevõtjate organisatsioonid on ikka väga-väga stagnantsed. Nad pole ise valmis mitte midagi tegema, ütlevad vaid: tehtagu.

Oled seisnud ka astmelise tulumaksu eest.
Mis sellest ikka rääkida – põhimõtteliselt on see aja raiskamine. Midagi ju ei muutu.

Kui homme oleksid valimised, kelle poolt hääletaksid?
Kas neil on mingit vahet? Ärme sellest räägi. Olen seda meelt, et me ei pea nõudma majanduskasvu peaministrilt, vaid ettevõtjatelt.

Kuidas suhtud sisserändesse, pagulastesse?
Jumal küll, miks me sellest peame rääkima? See on nii mitmetahuline teema. Aga meil teeb ajakirjandus kõik mustaks ja valgeks. See on vale.
Kui tuleb võõramaalane siia, teeb korralikult tööd, õpib ära keele – kellel võiks tema vastu midagi olla? Aga eestlased on nii üliemotsionaalsed, mõtlevad, et keegi tuleb siia ülalpeetavaks.

Postimees tellis mullu uuringu, keda tahab rahvas järgmiseks presidendiks. Sind taheti sama palju kui Jüri Luike ja rohkem kui Arnold Rüütlit või Eiki Nestorit.
Ah soo… oh jumal küll…